Homoaktivistid otsivad kooseluseaduse läbisurumiseks abi kohtult

Eelmisel nädalal sai avalikkus Kanal 2 saate “Radar” vahendusel teada, et homoaktivistid on läinud kooseluseaduse läbisurumise lõpule viimiseks uuele rünnakule.

Kokkuvõtlikult öeldes on ühe kõige agressiivsema homoaktivistina tuntud Reimo Mets otsustanud minna Eesti Vabariigi vastu kohtusse, sest ta ei ole rahul olukorraga, kus riigikogus ei ole siiani õnnestunud kooseluseaduse rakendusakte läbi suruda.

Metsa hinnangul on kooseluseadus praegusel kujul, kus see on justkui vastu võetud, sisuliselt mõttetu, kuna rakendusaktide puudumise tõttu ei saa seda jõustada. Sellist olukorda nimetab ta homoseksuaalide mõnitamiseks.

Poliitikute survestamine kohtu abil

Mets ise väidab, et ta ei taha, et tema ettevõtmisest jääks mulje, nagu püüaks ta poliitikuid survestada. Ent samas kinnitab ta enesele otseselt vastu rääkides, et just seda ta teha püüabki, lootes kohtu abil survestada seaduseandjat ehk parlamenti kooseluseaduse läbisurumist lõpule viima.

“Ma lihtsalt üritan saavutada teiste meetoditega seda, mida ma olen algusest peale rääkinud. Töötage välja üks korralik regulatsioon – tehke midagi,” avab Mets oma eesmärkide tagamaid ja lisab, et “kui kohus ütleb, et nüüd tuleb teha midagi, siis see on väga oluline indikaator poliitikutele, et nüüd tegelikult ka tuleb hakata midagi tegema.”

Valitsus teeb tervise kaitse loosungi all homopropagandat

Sel nädalal alustas Tervise Arengu Instituut (TAI) juba kes teab mitmendat korda suvist kampaaniat “Kumm on seks!”, mis sedapuhku keskendub meestega seksivatele meestele. Nii nime kui ka sisu poolest lameda kampaaniaga, mille raames riputati Tartus ja Tallinnas bussipeatustesse plakatid intiimselt teineteise embuses olevatest meestest, seonduvad mitmed põhimõttelised probleemid.

Valelikud selgitused

Esiteks on ilmne, et kampaania eestvedajate selgitused kampaania eesmärkide kohta on valelikud. Kuigi Sotsiaalministeeriumi haldusalas tegutsev TAI selgitab, justkui lähtuks kampaania eesmärgist teadvustada meestega seksivatele meestele paremini suguhaiguste vältimise võimalusi, on läbinähtav, et tegelikult teenib kampaania ennekõike homopropagandistlikku eesmärki harjutada ühiskonda mõttega, et homoseksuaalsed suhted on igati normaalsed, moraalsed ja ühiskondlikku heakskiitu väärivad.

Kampaania tegelik mõte on ärritada avalikkust ning istutada poiste ja noorte meeste hinge teadmine, et nende suhted teiste poiste või meestega võivad võtta ka seksuaalse vormi ning selles pole midagi imelikku.

Vastus Eesti Ekspressile kommentaariks paavst Franciscuse väljaütlemistele

Eesti Ekspressi toimetusest küsiti minu käest kommentaari paavst Franciscuse poolt järjekordses lennukis antud intervjuus tehtud väljaütlemisele, mis on saanud liberaalses meedias (vt ERR ja Delfi) hiiglaslikku kajastust ning tekitanud meelevaldsetele tõlgendustele ainest andes ka rohkelt segadust. Alljärgnev on minu vastus.

Tere!

Paavst Franciscuse poolt erinevates intervjuudes tehtud väljaütlemised on kahjuks põhjustanud palju vääritimõistmist ja segadust, mitte ainult selles, vaid ka mitmetes muudes küsimustes. Et saada autoriteetne seisukoht, kuidas paavsti avaldusi tõlgendada, oleks kõige mõistlikum pöörduda piiskop Philippe Jourdani poole.

Mina kui tavaline ilmikust katoliiklane püüan lähtuda paavsti avalduste tõlgendamisel Katoliku Kiriku õpetusest ehk mõtestada neid lahti viisil, mida toetab Kiriku õpetuslik autorieet. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb punktides 2357 ja 2358, et ühest küljest on homoseksuaalne kalduvus vastuolus inimloomusega ning sellisena “objektiivselt väärastunud” (objectively disordered), ent teisest küljest tuleb inimesi, kes sellise kalduvuse all kannatavad, kohelda lugupidamise, kaastunde ja taktiga ning nende suhtes tuleb hoiduda ebaõiglasest diskrimineerimisest (vt lähemalt siit).

Ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegevuses oleme alati püüdnud lähtuda sellest samast põhimõttest, eristades inimesi ja nende tegusid ning mõistes hukka mitte patustaja, vaid patu kui loomuvastase ja ebamoraalse teo – kusjuures patuks ei ole ükski loomuvastane kalduvus kui selline, vaid sellele kalduvusele andumine. Nagu kirjutasin 2014. aata kevadel väljaantud bukletis: “Me peame alati säilitama homoseksuaalse kalduvusega inimeste vastu lugupidava suhtumise, kuid see ei tähenda, et peame loobuma tõe rääkimisest homoseksuaalsuse ja homosuhete kohta. Hoolimist ja armastust ei eksisteeri väljaspool tõde.”

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Uus normaalsus: vikerkaarelipu all võib teiste riikide siseasjadesse sekkuda

Läti on võetud homoliikumise poolt uueks keskseks sihtmärgiks, et Ida-Euroopas oma ideoloogiliste ambitsioonide läbisurumisega jõuliselt edasi liikuda. Seetõttu ei ole üllatav, et suurejooneline homokarneval EuroPride2015 korraldati sedapuhku just Riias.

Teiste hulgas marssis paraadil ka meie kõrge riigiametnik, agara homoaktivistina tuntud võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper, kelle büroo tegevust Eestis rahastab teatavasti suures ulatuses Norra Kuningriik.

Riia paraadi kuldsponsoriteks olid (oma saatkondade läbi) USA ja Saksmaa valitsus, hõbesponsoriteks aga Hollandi ja Norra valitsus. Toetajate ja partnerite seas olid veel Taani valitsus, Ühendkuningriigi valitsus, Kanada valitsus, Prantsusmaa valitsus, Soome valitsus, Rootsi valitsus ja Belgia valitsus.

Tuhkatriinu 2.0

CNN pakub võimaluse vaadata, millises suunas lääne kultuur on liikumas (degenereerumas). Magusas kastmes lugu räägib nn progressiivse eliidi seas üha laiemalt levinud nähtusest nimega “polüamooria” ehk “mitmikarmastus”. Sisuliselt on tegu monogaamia kui normi eitamisega.

Neli partnerit, üks armastus – saage tuttavaks, see on polüamooria.

Noor naisterahvas Miju Han selgitab, et tema on nagu Tuhkatriinu 2.0 – ta on küll kihlatud, ent samas on tal täiesti avalikult lähisuhe ka ühe naisega, kellega ta kohtub regulaarselt, ning kahe mehega, keda ta kohtab ca korra kuus. Selline eluviis olevat lihtsalt uus ja loominguline alternatiiv traditsioonilisele “üks mees, üks naine” suhtevormile.

“On ka varjupool,” kurdab Han: “Polüamoorsed inimesed kohtavad sageli diskrimineerimist.” Ja kui temalt küsitakse, mis on sellise elukorralduse juures raskeim asi, vastab ta “ajaplaneerimine”. “Minu kohtamistekalender on väga tihke ja minu töö väga nõudlik,” ütleb Han, kes kasutab oma kohtingute planeerimiseks Google’i kalendrit. “Raske on tasakaalustada suhteid, mida sooviksin näha süvenemas, kõigi oma muude eluvajadustega.”

Loomulikult on ajaloos ka varem olnud inimesi, kes elavad oma elu sellisel promiskuiteetsel moel. Aga radikaalselt uus on see, kuidas kõnealusele eluviisile nõutakse nö rikastava erinevuse loosungi all ühiskonna heakskiitu ja tunnustust ning võrdset kohtlemist.

Nagu näha, on homoliikumine oma püüdlusega perekonna ja normaalsete lähisuhete ümberdefineerimisega juba eilne päev – elu liigub kiiresti edasi. Tõsi, monogaamia kui normi eitamine on olnud alati oluline osa ka homoliikumise strateegiast. Nagu üks homoseksuaalist kirjanik on tabavalt öelnud: “Püüe leida meeshomoseksuaalide seast monogaamiat sarnaneb püüdlusele leida mullast trühvleid.”

Ilmselgelt ei saa niisugused enesekesksed ja hedonistlikud hoiakud ja ellusuhtumised piirduda vaid homoliikumisega, vaid osaliselt selle kaudu kujuneb sellest aktsepteeritud norm kogu ühiskonna jaoks. Selline näib olevat meie ühiskonna ja kultuuri tulevik – kui aega antakse.

Igal juhul on siin mõtlemiskoht ka kooseluseaduse pooldajatele, eestvedajatele ja läbisurujatele – ilmselt oleks mõistlik suunata pilk tulevikku ja võtta arvesse mitte üksi homoseksuaalide, vaid ka polüamoristide huve. Kooseluseaduse § 1 lg 1 sõnastus, et kooselulepingu võivad sõlmida vaid kaks füüsilist isikut, näib olevat ajale jalgu jäänud.

Veel mõned sõnad Sirbi kallutatusest

Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas Sirbi peatoimetaja Ott Karulin keeldub avaldamast minu ja Toomas Vooglaidi artiklit, mis vaatleks kriitilise pilguga väidet, nagu oleks Eesti Vabariigil inimõigustest tulenev kohustus kooseluseaduse vastuvõtmiseks. Lisan juba kirjutatule veel ühe repliigi, mis kinnitab minu eelnevalt väljendatud väiteid Sirbi kallutatusest.

Nimelt juhiti eile minu tähelepanu asjaolule, et reedeses Sirbis on avaldatud juba järgmine kooseluseaduse läbisurumist pooldav artikkel, mis kannab pealkirja “Kooseluseadus ja liberaalse rahvusriigi paradoks” ning mille autoriks on Aro Velmet. Sealjuures on irooniline asjaolu, et kuigi mina ise Sirbis sõna ei saa, saab sõna Velmet, kes mainib minu nime ei vähem ega rohkem kui 16 korral ning kelle tekst kujutab endast otseselt minu (väidetavate) positsioonide kriitikat.

Keeldumist meie artikli vastuvõtmisest põhjendas hr Karulin väitega, et Sirp eelistab anda sõna uutele häältele, “kes pole muudes väljaannetes oma seisukohti juba väljendanud”. Ometi on Aro Velmet sel teemal muudes väljaannetes oma temaatilisi seisukohti korduvalt väjendanud, hiljuti pikas artiklis, mis avaldati ERR-i uudisteportaalis (varem nt Postimehes). Seega ei anna Sirp sõna mulle, küll aga annab seda neile, kes soovivad minu seisukohti kritiseerida – isegi, kui nad on oma seisukohti varem sel teemal korduvalt väljendanud.

Millest tuleneb hr Ott Karulini kallutatus homoteema käsitlemisel?

Niisiis nähtub jällegi Sirbi näotu kallutatus ning vassimine seonduvalt selle eitamise ja varjamisega. Igal juhul on põhjendatud küsimus, kas on vastuvõetav, et riiklikult rahastatud kultuurilehe peatoimetajaks on isik, kes ei suuda olla üle oma isiklikest eelistustest ja kalduvustest ega suuda kohelda respektiga neid inimesi, kel on tema omadest erinevad seisukohad.

Seejuures jääb õhku küsimus, millest hr Karulini selline kallutatus tuleneb?

Kui meie positsioone püütakse diskrediteerida viitega meie poolt täiesti mittevarjatud asjaolule, et oleme kristlased, siis võiks ju ka teine pool öelda avatult välja väga olulised asjaolud oma tausta kohta, sh selle, milline on nende suhe nn homo- või biseksuaalsusega – see kehtib nii Ott Karulini ja Aro Velmeti kui ka võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi ja Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsperi kohta.

Siis oleks kõigile pilt selgem ja mitte ainult ühepoolselt – see oleks mäng avatud kaartidega, aus ja härrasmehelik.

Relativistliku sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest

Priit Pullerits kirjutab Postimehes (vt siit ja siit) sallivusideoloogia diktatuurilistest suundumustest (huvitaval kombel on artiklite tagant kõik kommentaarid kustutatud ja kommentaarium suletud).

Pulleritsu käsitletud teemaga seonduvalt lisan väljavõtte kampaania “Erinevus rikastab” Facebooki lehel peetud vestlusest, millest ilmneb kaunis selgesti, millises suunas sallivusest jutlustajad meie ühiskonda EL-i ja meie oma riigi rahalisel toel tegelikult tüürivad (mõistavad nad seda ise või mitte). Sellest kõigest nähtub, et rääkides homoseksuaalsest käitumisest ja selle õiguslikust tunnustamisest on mängus mõõtmatult enam kui homoseksuaalne käitumine ja selle õiguslik tunnustamine. See on ka ainus ja samas väga mõjuv põhjus, miks sellest teemast üldse rääkida; just selle pärast ei saa ka kuidagi nõustuda nendega, kes väidavad, et ühiskonna seisukohast on tegu väga vähetähtsa küsimusega.

Kristlaste avalikust elust väljatõrjumine kogub tuure

Alles see oli, kui Euroopas räägiti vajadusest ühiskondliku arutelu järele selle üle, kas anda homopaaridele lapsendamise õigus või mitte (nagu räägitakse täna Euroopast mõned sammud maha jäänud Eestis).

Nüüd hakkab asi jõudma nii kaugele, et otsustakse kohtulikult, et kristlastele (kes ei nõustu pidama homoseksuaalset käitumist normaalseks ja moraalseks) ei ole võimalik lapsendandamisõigust anda. See totalitaarne tendents, mida on järjepidevalt maskeeritud sallivuse retoorikaga, on tegelikult ju kogu aeg ilmne olnud. Lõpuks hakkavad aastaid külvatud ja idanenud seemned võrseid ajama.

Alles see oli, kui Ühendkuningriigi kohus mõistis kahjuhüvitise välja kristlastest vanapaarilt, kes ei nõustund oma kodus peetavas majutusasutuses rentima tuba end homoseksuaalsena esitlenud meesterahvastele (vt lähemalt siit). Nüüd võime aga portaali Meie Kirik vahendusel lugeda juba uutest “arengutest”:

Riigikogu liige: Heino Nurga tagandamine EELK õpetajaametist on seaduslik

Ajalehes Eesti Kirik on avaldatud juristist Riigikogu liikme Erik Salumäe artikkel pealkirjaga “Euroopa õigus austab kirikute kaadrivaliku põhimõtteid”. Salumäe  asub võrdse kohtlemise seaduse §-ile 10 toetudes seisukohale, et EELK otsus hiljuti Geikristlaste Kogu asutanud Heino Nurk vaimuliku ametist tagandada on igati õiguspärane. Artikli kokkuvõttes seisab:

“Geikristlaste Kogu põhikirjaline eesmärk – taotleda seksuaalvähemustele võrdseid võimalusi usulistes ühendustes – välistab olulistes küsimustes lähtumise EELK kirikukogu vastuvõetud seisukohtadest. Kuna konsistoorium peab ühemõtteliselt lähtuma kiriku kõrgeima organi poolt otsustatust, oli 5. oktoobri otsus Gei kristlaste Kogu juhatusse kuuluva Heino Nurga vaimulikust ametist tagandamise kohta igati õiguspärane ning täies kooskõlas mitte ainult kirikuõigusega, vaid ka Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidega.”

Saab olema huvitav näha, millisele õiguslikule alusele toetudes kavatseb Heino Nurk EELK otsuse vaidlustada.

Euroopa Inimõiguste Kohus mõistis Venemaa süüdi homoparaadi keelamise eest

Postimees vahendab, et Euroopa Inimõiguste Kohus määras Venemaale Moskvas geiparaadide keelamise eest trahvi. Otsuses nimega Aleksejev vs Venemaa, leidis kohus, et Venemaa on rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitest 11 (kogunemisvabadus), 13 (õigus tõhusale menetlusele) ja 14 (diskrimineerimise keeld).

Kaasus on huvitav mitmes mõttes. Esiteks nähtub sellest, et Euroopa inimõiguste kohus on muutunud antud küsimuses piisavalt enesekindlaks, et asuda seisukohale, et riikidel on kohustus lubada homoseksuaalse käitumise avalikku propageerimist. Seda võib tõlgendada sammuna seisukoha suunas, et riikidel on kohustus aktsepteerida samast soost isikute liite perekonnana. Muidugi ei räägi Euroopa inimõiguste konventsioon homoseksuaalsest käitumisest poolt sõnagi, ent vastavad õigused ja neile korrespondeervad riikide kohustused loetakse välja artiklist 8, mis räägib õigusest austusele era- ja perekonnaelu vastu.

(Mitte kuigi ammu kinnitas EIK otsuses Schalk & Kopf vs Austria siiski, et praegusel ajal ei ole riikidel veel kohsutust lubada samast soost isikutel teineteisega abielluda. Selle seisukoha juures on oluline täheldada, et inimõigustest räägitakse evolutsioonilises võtmes: praegu veel ei ole mingit õigust olemas, kuid see ei tähenda, et varsti (st kui ühiskond selleks “valmis” on) ei võiks see “tärgata”.)

Teine moment, mis on kaasuse juures tähelepanuväärne, on see, et nii artikkel 8 kui ka artikkel 11 ei kätke piiramatuid õiguseid, vaid loetlevad teises lõikes alused, millele tuginedes on riikidel õigus vastavaid õiguseid piirata. Olgu siin kohal siis ära toodud nt artikli 11 tekst:

Artikkel 11. Kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus¹

1. Igaühel on õigus rahumeelsete kogunemiste ja ühinemisvabadusele, kaasa arvatud õigus oma huvide kaitseks ametiühinguid luua ja neisse astuda.

2. Nende õiguste kasutamist ei või piirata muude kitsendustega peale nende, mis on ette nähtud seaduses ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Käesolev artikkel ei takista nende õiguste kasutamisel seaduslikke piiranguid isikutele, kes kuuluvad relvajõududesse, politseisse või riigiaparaati.

Nagu kursiiviga tähistatud sõnadest nähtub, on riikidel õigus piirata inimeste kogunemise vabadust lähtudes eesmärgist kaitsta tervist ja kõlblust. Muu hulgas just sellele toetus ka Venemaa oma seisukohta põhjendades: homoseksuaalne käitumine on tervist kahjustav ja kõlblusevastane. Kohus peab seega kaaluma, kas konkreetne huvi kaitsta kõlblust on piisavalt kaalukas või mitte. Ehk teisisõnu, kohus asub siin positsioonile, kus kirjutab riikidele ette, milline hüve väärib kaitsmist ja milline mitte. Seda tehes ei ole muidugi enam jutt pelgalt õiguse rakendamisest, vaid millestki palju enamast: õiguse loomisest ja moraalsete hoiakute kujundamisest.

Kohtu nüüdsest otsusest nähtub, et relativistliku ideoloogia levides ahaneb üha see sfäär, kus riigid võivad oma otsuseid põhistada tuginedes kõlblusekaalutlustele. Traditsioonilisi kõlblusseaduseid eitades üritatakse aga panna kehtima nn uus moraal, mille keskmes on relativistlik-liberalistlik veendumus, et kõik, mis vahetult (st otsekoheselt ja füüsiliselt) kedagi teist ei kahjusta, on kõlbeline.

Saab olema huvitav näha, kuidas Venemaa sellesse otsusesse suhtub. Kas makstakse ära 30 000 eurone trahv ja kas tulevikus lubatakse Moskvas (uue linnapea valitsemisel) homoparaade korraldada või mitte. Selliste otsustega kompab Euroopa Inimõiguste Kohus oma võimu piire, kontrollides, kas hammas hakkab sedavõrd printsipiaalsetes küsimustes (suur)riikidele peale või ei. Võib arvata, et Putinile ja teistele ei ole kerge neelata alla alandust, mis kaasneb oma seisukohtadest taganedes homoparaadi lubamisega Euroopast tulnud korraldusi täites. Seega, ootame ja vaatame.

Toivo Tänavsuu terve mõistuse kaitsel

Vaikselt hakkab ilmuma kristlasi, kes julgevad oma tõekspidamised, mis domineeriva ideoloogiaga ei ühildu, poliitiliselt tundlikes küsimustes julgelt välja öelda. Tõnu Lehtsaar on oma paljude kirjutistega näidanud selles osas suurepärast eeskuju ja sama teeb tänases Eesti Päevalehes Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu, kes kirjutab:

“Jumal on kutsunud inimesi üksteist sallima ja armastama nagu iseendid. Aga ükski vägi ei saa mind sundida suhtuma tolerantselt vildakasse peremudelisse, veel vähem tõmbama võrdusmärki püha abielutraditsiooni ja homosuhte vahele. Eluterve sõnumi levitamise kõrval teeb Tallinna tehnikaülikooli inim-õiguste keskuse kampaania „Erinevus rikastab” propagandat kitsa huvigrupi ebamoraalsele elustiilile, millel pole inimõiguste ega sallivusega suurt pistmist.”

Ja ta lisab:

“EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.”

Naljaks on asjaolu, et üks preili, kes oli ka ülalosundatud “konverentsi” “Erinevus rikastab” üldjuht, kustutas mu abikaasa (kes on kõnealuse naisterahva endine klassiõde ja ansamblikaaslane) oma Facebooki sõprade listist pärast seda, kui viimane postitas nimetatud suhtluskeskkonnas Tänavsuu artiklile viite ja lisas kommentaari “Nüüd tuli midagi hämmastavat ja ootamatut. Terve mõistus EPL-s.”

Andes oma sammust teada avaldas ta ühtlasi soovi mitte laskuda arutellu selle teo põhjuste üle. Nii palju avatusest erinevuste suhtes ja diskussioonivalmidusest. Näha on, et rikastavaks peetakse ainult teatud tüüpi erinevusi — neid, mis on enesele omased — ja arutama ollakse valmis küsimusi üksnes siis, kui diskussioonipartner on sinuga põhimõttelistes küsimustes ühel meelel. Tegelikult on aga eesti keeles selle hoiaku tähistamiseks olemas palju konkreetsem ja täpsem sõna: “kitsarinnalisus”. Kitsarinnalist ei muuda sallivaks see, et ta end vastavalt nimetab.

Kommenteerides intervjuud, mille Priit Pullerits minuga tegi, kirjutas sama preili hiljuti avalikult, et Eesti Ku Klux Klani liikmed on teineteist leidnud.

Juba on näha ka esimesed erinevusrikastablaste kommentaarid Tänavsuu artikli suhtes. Nt professor Katrin Kivimaa ütleb selle kohta “Erinevus rikastab” kampaania Facebooki lehel (mis näib olevat kommenteerimiseks avatud ainult mõttekaaslastele, et tegelikud erinevused näilist üksmeelt ei hägustaks) “hate-talk” ehk “avalikult vaenu õhutav kõne”, mida “ei avaldaks ükski endast lugupidav väljaanne enamikes demokraatlikes riikides.”

Niisiis annab ta mõista, et suurema “rikastava erinevuse” huvides ei tohiks lasta selliseid seisukohti, nagu Tänavsuu oma artiklis väljendab, üldse ajakirjanduses avaldada. Ehk neile, kes homopropagandistide seisukohtadega ei nõustu, tuleks kehtestada ajakirjanduses tsensuur — mis sest, et nad ei kutsu vähimalgi määral kedagi üles kellegi suhtes vaenulikult käituma (pigem vastupidi, rõhutavad vajadust kohelda kõiki inimesi lugupidavalt, olenemata nende seisukohtadest ja tegudest). Kuivõrd Kivimaa leiab, et Tänavsuu õhutab vaenu, siis võib eeldada, et ta arvab sedagi, et viimast tuleks Karistusseadustiku § 151 (vaenu õhutamine) alusel kriminaalkorras karistada.

Kas eelnevale mõeldes on tõesti raske näha, milline on see nägemus “avatud ühiskonnast” ja “rikastavatest erinevustest”, mille poole end ise sallivuserüütleiks kuulutanud hästirahastatud huvigrupid ühiskonda tüürivad?

Huvitavad vastandused EELK-s

Geikristlaste Kogu annab oma leheküljel www.kristlased.ee teada:

“EELK konsistoorium tagandast teisipäeval, 5. oktoobril vaimuliku ametist Geikristlaste Kogu asutajaliikme emeriitõpetaja Heino Nurga ja kustutas ta vaimulike nimekirjast. Kirikuvalitsus süüdistab teda kirikuseadustiku § 384 punktide 2 ja 3 alusel kõlblusvastase teo sooritamises ning usulise väärõpetuse levitamises. Leheküljel lisatakse, et kirikuvalitsus langetas otsuse tagaselja vahetult pärast seda, kui levis kuuldus Geikristlaste Kogu asutamisest. Heino Nurk on töötanud Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus õpetajana alates 1983. aastast.”

Saab olema huvitav jälgida, mil moel hakkavad nüüd sündmused hargnema. Mõeldes sellele, kuidas on sarnased dissitentlikud organisatsioonid tegutsenud teistes riikides, võib suure tõenäosusega arvata, et Nurk vaidlustab konsistooriumi otsuse ja ehk kaebab selle ka ilmalikku kohtusse, et seeläbi sundida usuühendusi loobuma oma tõekspidamistest homoseksuaalse käitumise moraalsuse osas. Siis saab näha, kas Eesti Vabariigis toimib riigi ja kiriku lahutatuse printsiip ka selle algupärases rollis — nimelt hoidmaks ära riigi sekkumist kiriku siseasjadesse.

Võrdse kohtlemise seadus, mille rakendamist usuühenduste suhtes just Nurki juhtumiga analoogses kontekstis on kardetud juba ammu, ütleb §-s 2 lg 2 p 1 ja 2

“Isikute diskrimineerimine nende usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu on keelatud:

1) töö saamise, füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja kutsealale pääsemise tingimuste kehtestamisel, sealhulgas värbamis- ja valikukriteeriumide kehtestamisel, samuti edutamisel;

2) töö- või teenuste osutamise lepingu sõlmimisel või ametisse nimetamisel või valimisel, töötingimuste kehtestamisel, korralduste andmisel, töötasustamisel, töö- või teenuste osutamise lepingu lõpetamisel või ülesütlemisel, ametist vabastamisel”

Heino Nurk, kes on ka EELK Usuteaduste Instituudi lektor, esindab kristlasi täna toimuval üritusel nimega “Erinevus rikastab”, mille raames peetakse paneeldiskussioon nimega “seksuaalne orientatsioon ja usk”, kus arutatakse mh küsimust “kas usuühendustel on õigus diskrimineerida inimesi homoseksuaalse tõttu”. Eile avaldas ta samal üritusel seisukohta, et haridusminister Tõnis Lukas oleks pidanud oma hiljutiste väljaütlemiste tõttu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil (kus ta väljendas seisukohta, et koolides ei hakata samast soost isikute suhteid käsitlema perekonnana ja mille peale homoaktivistid süüdistasid teda vaenu õhutamises) tagasi astuma.

Eesti “geikristlased” asutasid oma esindusühingu

Portaal Meie Kirik annab teada (vt siit), et äriregistri teabesüsteemi andmetel on 16. augustil 2010. aastal registreeritud mittetulundusühing “Geikristlaste Kogu”. Ühingu juhatusse kuuluvad EELK emeriitõpetaja Heino Nurk ja “Kirikuelu” saate juhatajana tuntud Meelis Süld.

Taktikalise manöövrina on selline samm muidugi levinud ja seda nimetatakse vaenlase nõrgestamiseks temas sisemiste vastuolude loomise teel. Nt USA-s eksisteerib ka väga hästi rahastatud organisatsioon nimega “Catholics for Choice”, mille asutamise ja tegevuse teel üritatakse ühiskonnas levitada sõnumit, et tegelikult ei ole sündimata inimeste tapmine Katoliku Kiriku õpetusega üldsegi mitte  ühitamatu. Samas vaimus on loodud mitmeid “katoliiklaste ühendusi”, mis ütlevad sama homoseksuaalse käitumise suhtes.

Asi läheb järjest jaburamaks

Vaadates tänases Postimehes avaldatud Imbi Paju artiklit, mis kannab uhket pealkirja “Homofoobia ja vihaga loova Eesti vastu”, tekib jõuetuse tunne. Sama tunne tekib vaadates eilses EPL-s avaldatud Tanel Jan Palgi artiklit pealkirjaga “Euroopa vikerkaar tuhmub idas. Miks?”. Neid tekste lugedes saab selgeks, et kui autori ideoloogilised hoiakud on “õiged”, siis ei ole argumentatsiooni kvaliteedil ajalehes sõna saamise võimalusega pea mingit pistmist.

Nt saame Paju artiklist teada, et Eesti on väga sallimatu ühiskond ja kõik, kes ei ole homoseksuaalse käitumise suhtes soosival seisukohal, on loovuse vaenlased ja seetõttu ka eesti majanduse õõnestajad. Seda väidet esitades apelleerib ta koguni teduslikkusele.

Minule paneb ta muu hulgas suhu sõnad “homodel ei eksisteeri objektiivseid moraaliseadusi, mistõttu seavad nad kahtluse alla inimõiguste idee” — sõnad, mida ma pole kunagi öelnud ega ka mõelnud (olen rääkinud homoaktivismist (ja sellest, et selle filosoofiliseks aluseks, nagu nt Linnar Priimägi kinnitas, on moraalirelativism ehk inimese tahtest sõltumatute üldkehtivate moraaliseaduste eitamine), mitte teinud üldistusi kõigi nende kohta, keda Paju tähistab sõnadega “homod”).

Lõpetuseks saame teada, et kõik kes homoseksuaalset käitumist igakülgselt terveks ja moraalseks ei kiida ega lepi sellest lähtuvalt ühiskondlike institutsioonide ümberkirjutamisega, on mitte üksi loovuse vaenlased, vaid sõna otseses mõttes haiged.

Veelgi enam, nad on (nagu Paju selgitab, tuginedes Freudile ja apelleerides jällegi teaduslikkusele) suure tõenäosusega latentselt ehk varjatult homoseksuaalse orientatsiooniga, ent soovimatusest seda tunnistada väljendavad viha nende vastu, kes käituvad tõesti homoseksuaalselt. (Pange tähele, kui elegantselt on mittenõustumine väitega, et homoseksuaalne käitumine on moraalne, tembeldatud homovihaks.)

Tõepoolest, enam ei tea, mida öelda, sest on selge, et argumendil, rajanegu see kui tahes kindlatel faktidel ja raudsel loogikal, ei ole mingit kaalu.

Homoaktivistide hääl muutub Euroopa Liidu, Sorose jt valgustatud kosmopliitsete jõudude ülevoolaval rahalisel toel järjest valjemaks ja irratsionaalsemaks, samal ajal kui Kiriku esindajad jt, kes peaksid püüdma kaitsta inimloomusega kooskõlas olevat nägemust ühiskonnast, on oma seisukohtade väljendamisest praktiliselt loobunud. Nt piiskop Jourdan, kellele paavst pani 2006. aastal temaga kohtudes eriliselt südamale vajadust kaitsta perekonna institutsiooni (vt siit), ei ole minu mäletamist mööda kordagi sel teemal meedias sõna võtnud, hoides Opus Deile omaselt madalat profiili. Ei meenu, et Andres Põder, metropoliit Stefanos või teised usuühenduste juhid oleks oluliselt erinevalt käitunud.

Nii pannakse kehtima see, mida Palgi nimetab “tolerantsuseks ilma agadeta” — st nägemus sallivusest, mis tähendab kohustust nõustuda ilma oma südametunnistust kuulamata ja küsimusi esitamata.

Huvitav on ka see, et sulle võidakse ajalehes sõnad suhu panna — nagu paneb mulle osundatud artiklis Paju ja nagu tegi seda ka Linnar Priimägi –, aga võimalust sellele tähelepanu juhtida ja end alusetute süüdistuste eest kaitsta need ajalehed ei võimalda. Nt saatsin Postimehele vastulause Linnar Priimägi kriitikale, mis rajanes mulle alusetult geneetilise moraalikäsitluse omistamisel, ent toimetus ei pea vajalikuks isegi mitte vastata.

Selline see meie avalik arutelu on: ühel poolel on väike ja agressiivne vähemus koos miljonite ja miljonite kroonide ja meedia toetusega, mille abil ehitatakse üles järjest jõulisemat propagandamasinat, teisel pool seisavad aga need, kes on kartuse tõttu saada tembeldatud “homofoobiks”, “sallimatuks”, “radikaaliks”, “äärmuslaseks”, “fundamentalistiks”, “loovuse vaenlaseks”, “avatud ühiskonna vaenlaseks” ja milleks kõigeks veel oma seisukohtade väljendamisest loobunud. Sama häbiväärne, kui avalikus arutelus selliste jõumeetodite kasutamine, on ka nendele alistumine.

Inimõigused ideoloogilise manipuleerimise teenistuses

Täna siis riputati Euroopa Liidu ja Sotsiaalministeeriumi heldel rahalisel toel (kampaania kogumaksumus olevat 3,6 miljonit (!) krooni) mitmes Eesti linnas üles hulk plakateid, millega püütakse eesti ühiskonnas juurutada nägemust, et homoseksuaalne käitumine on igati terve ja moraalne. Kodutänava nurgalgi on suur plakat kirjaga “AGA KUI SINU POEG TAHAB ABIELLUDA MEHEGA?” — just trükitähtedes, et sõnum lastelegi kohale jõuaks.

Meedia on muidugi varmas aitama kampaanial võimalikult laia kõlapinda saavutada. Postimeheski ilmus mitu artiklit, millest ühes selgitab kampaaniat eest vedava Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Marianne Meiorg, et ettevõtmine lähtub soovist edutada võrdset kohtlemist.

Aga mida ta õige võrdse kohtlemise all silmas peab? “Seda, et inimestel peab olema vabadus olla häbi tundmata just sellised, nagu nad on, kartmata enamuse halvakspanu”. Huvitav, kas pole — mina arvasin seni, et võrdne kohtlemine tähendab inimeste võrdsust seaduse ees. Aga ei, tuleb välja, et võrdne kohtlemine tähendab, et ühiskond peab aktsepteerima kõiki inimesi just sellisena, nagu nad on, midagi halvaks panemata. See on radikaalselt uus nägemus võrdsest kohtlemisest, mis ei jäta kuigivõrd ruumi veendumustevabadusele väljaspool liberalistlikku paradigmat.

Et kirjeldatud nägemus võrdsest kohtlemisest on jabur, nähtub kasvõi asjaolust, et sellest juhindudes tuleks tühistada peaaegu kogu karistusseadustik, mis väljendab ühiskonna “enamuse halvakspanu” käitumise suhtes, mida peetakse just nimelt häbiväärseks.

Mõned sõnad Postimehe intervjuu järelkajade kohta

Intervjuu, mis Priit Pullerits minuga tegi ja mis Postimehes avaldati, on andnud rohkelt kõneainet. Selle kohta öeldut silmas pidades võiks kommenteerida õige paljut, ent piirdun siin kohal mõne üksiku tähelepanekuga. Linnar Priimägi kinnitas oma avaliku vastusega minu öeldut, et homoideoloogia filosoofiliseks aluseks on tõepoolest moraalirelativism, mida püütakse ühiskonnas vastu inimeste loomuliku tunnetust läbi suruda. Priimägi öeldust kirjutan aga eraldi.

Veel leiab tagasisidet vaadates kinnitust mu väide, et homoideoloogiat edutavad sallivusetrummi põristajad ei ole ise teisitimõtlejate suhtes just kuigi sallivad. Üks vana tuttav, kes on varem EPL-i veergudel kirglikult homoaktivismi viljelenud ja kellega veel hiljuti ühes pulmas sõbralikult vestlesin, kirjutas minu ja Priit Pulleritsu kohta avalikult, et “Eesti Ku Klux Klani esindajad on teineteist leidnud.”

Kõnekam on aga heita pilk sellele, mida on kirjutanud väidetavalt teadusliku maailmavaate propageerimisega tegeleva MTÜ Eesti Skeptik juhataja Martin Vällik oma organisatsiooni kodulehel:

“Varro Vooglaid õhutab otseselt vaenu ühe osa kodanike vastu süüdistades neid moraali allakäigus, vandenõus inimolemuse vastu, Eesti suveräänsuse õõnestamises, totalitarismiihaluses jne. Nimetab ta seda “kultuurisõjaks”. Kus on sõda, seal on vaenlased, lahingud, ohvrid.”

Vaenu õhutamine, milles Martin Vällik mind süüdistab, on Karistusseadustiku § 151 kohaselt kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud kuni kolmeaastane vangistus. Arvata võib, et  hästiinformeeritud inimesena on Martin Vällik sellest teadlik. Siit nähtub, et nagu paljud teised võitlevad homoaktivistid, soovib Vällik tõepoolest homoideoloogiaga mittenõustujaid vaigistada, püüdes veenda avalikkust, et tegemist on inimestega, keda tuleks nende veendumuste tõttu riiklikult karistada või vähemalt sellise karistuse ähvardusega hirmutada, et nad loobuksid oma veendumuste väljendamisest (avalikus ruumis).

Praegu võib see tunduda naljakas või ebareaalne, aga mida suuremat osa ühiskonnast (sh kohtunikest) suudavad homoaktivistid panna jagama oma tõlgendust vaenu õhutamisest, seda vähem naljakaks asi muutub. Mitmete Euroopa riikide praktikast nähtub, et suundumus on just selline, et veel hiljuti mõeldamatuna tunduv on aina enam teoks saamas. Ohvriks on muidugi ennekõike usu-, mõtte- ja sõnavabadus.

Sama küsimuse osas on naljakas täheldada, et Reimo Mets eitas Postimehe veergudel (vt siit) kategooriliselt, et homoaktivistid püüavad teisitimõtlejaid vaigistada. Ta selgitab, et nende süüdistamine vihavägivallas ja sellega seonduvalt nende ähvardamine kohtuga väljendavat lihtsalt soovi pidada dialoogi. Siin tekib aga küsimus, mida sõna “dialoog” all õige silmas peetakse.

Taas kord kinnitab Mets seda, mida ütlesin Pulleritsulegi: homoaktivistide eesmärk ei ole, et inimesed homoseksuaalselt käituvaid inimesi ei diskrimineeriks — eesmärgiks on, et ühiskond aktsepteeriks sellise käitumise igati terve ja moraalse inimseksuaalsuse väljendusena. Ja just selle tõttu, et homoaktivistid püüavad sundida inimesi muutma oma maailmavaatelisi tõekspidamisi — just nimelt sundida, mitte veenda läbi mõistusliku argumentatsiooni –, heidetaksegi neile ette, et nad suruvad end peale.

Kommentaar Leon Glikmani artiklile

Viimastel päevadel on Postimehes avaldatud mitu homoküsimusega seonduvat teksti (vt siit ja siit). Kui aega saan, loodan neid lähemalt kommenteerida, sest kommenteerimisväärset on küllaga. Siin kohal piirdun aga vaid kommentaariga Glikmani seisukohale, mille kirjutasin Postimees.ee-sse:

Tuleb nõustuda nende kommenteerijatega, kes tabavad ära, et Glikman on väga kavalalt kirjutanud teksti, mis jätab pealiskaudsel vaatlusel mulje, nagu oleks homoideoloogia vastu, ent tegelikkuses on selle poolt. Küsimus ei olegi niivõrd selles, kuidas homode liitu nimetada, vaid selles, kas sellele antakse riigi poolt ühiskondlik tunnustus või mitte. Kui seda hakatakse reguleerima õiguslikult nt tsiviilliiduna, siis on antud ühiskonnale selge sõnum, et kahe (või enama) samast soost isiku omavaheline seksuaalne läbikäimine on moraalne ja tunnustust vääriv käitumine. Selles seisnebki kogu vaidluse tuum ja just seda eesmärki soovivadki homoaktivistid saavutada.

Priit Pullerits: “Mis homoabielu? Las kõik abielluvad kõigiga”

Tänases Postimehes avaldati julge (üheaegselt humoorikas ja asjalik) artikkel Priit Pulleritsult. Kui meil toimuks antud teemal ühiskondlik arutelu, siis oleks mõistlik oodata Pulleritsuga mittenõustujate vastuargumente. Siiski julgen arvata, et pigem langeb Pulleritsule osaks ignoreerimine või tema naeruvääristamine läbi ad hominem rünnakute. Arutelu ei eksisteeri. Dicit Pullerits:

Kasutage homoabieludele oponeerimiseks väidet, et homod ei suuda omavahel kuidagi lapsi saada, ja kuulete vastu retoorilist küsimust: kes ütles, et abielu eesmärgiks peab olema lapsi saada? Järelikult kõlbab sama vastuväide – ega abielu eesmärgiks pea olema lapsi saada – ka neile, kes on vastu lähisugulaste abielule. (Ja, muide, ega Oidipuse lapsed olnud väärakad.)

Üks peamisi argumente homoabielu pooldajate suust kõlab, et samasooliste abielu ei ohusta teiste inimeste abielu. Olgu, aga raske on mõelda ka sellele, mis moodi see, kui naabri-Juku abiellub oma õega või ärimees Aadu elab kahe naisega, segab kellegi Vilja abiellumist kellegi Taimoga.

See, miks homod oma abiellumissoovile sugugi avalikku toetust ei võida, tuleneb lihtsast tõsiasjast: nad lähenevad küsimusele üleliia egoistlikult. Aga vaat kui nad saaks oma paati meelitada ka kobar- ja ahelabielulised, mitmenaisepidajad ja verepilastajad, omandaks nende võitlus kohe laiema diapasooni.

Kommentaar Katrin Kivimaa artiklile “Sallivus sõnades?”

Huvitav on jälgida, kuidas praktiliselt iga kord kirjutatakse homopropagandistlikud artiklid just kui ühe ja sama valemi järgi, kusjuures valemi põhikomponent on demagoogia ehk inimeste eksitamine keelelise manipuleerimise teel. (Kunagi kirjutasin sel teemal veidi pikemalt: “Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu”.)

Sama tuleb öelda tänases Postimehes avaldatud Kunstiakadeemia professori Katrin Kivimaa loo kohta, mis kannab pealkirja “Sallivus sõnades?”. Artiklis räägitakse palju sallimatusest, ent autori nägemus sellest, mis sallivus on, on — nagu ikka — jäetud varjatuks. Implitsiitselt on aga selge, et autor märgistab sallimatuse sildiga valimatult kõik inimesed, kes täielikult homoideoloogia manifestile alla ei kirjuta ja kes ei nõustu abielu institutsiooni lahustamisega. See on efektiivne strateegia inimeste kõrvaldamiseks avalikust arutelust, sest kes siis ikka tahaks tolerantsusekultuslikus ühiskonnas kanda avalikus ruumis liikudes kuuevarrukal punast linti kirjaga “SALLIMATU”. (Näiteid sellest, kui “salliv” on selline arusaam sallivusest, tuleb laiast maailmast iga päev üha juurde: vt nt “Teacher Kicked out of Tory Party for Christian Views on Homosexuality Issued ‘Warning’ by School”).

Samuti räägitakse pea alati nn homoõigustest, mida ühiskond väidetavalt pidevalt rikub. Samas jäetakse targu täpsustamata, millistest õigustest käib jutt… Homoabielust räägitakse kui inimõigusest hoolimata sellest, kui palju kordi on avalikult selgitatud, et mitte ükski rahvusvaheline inimõigusteleping ei näe ette õigust abielluda samast soost isikuga ning et sellist inimõigust, nagu samast soost isikute õigus teineteisega abielluda, lihtsalt ei eksisteeri (seda taaskinnitas hiljuti ka Euroopa Inimõiguste Kohus, asjas nimega Schalk & Kopf vs Austria).

“Homoabielust” ja “homoperekonnast” rääkides ei avata pea kunagi oma nägemust sellest, mida kujutab endast abielu ja mida perekond ning milline on nende ühiskondlik tähendus (st mis kõik neist sõltub). Varjatud eelduseks on, et mõlemad nähtused on sotsiaalselt konstrueeritud (st mitte seotud inimloomusega) ning lõputult ümbervormitavad. Need eeldused jäetakse sihilikult välja joonistamata, kuna väga paljud inimesed ei jaga neid mingil juhul.

Artikli autor küsib, kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et Eesti ühiskond pole nii salliv ega mõistev, kui seda välismaailmale reklaamitakse. Mina tahaks aga küsida, kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et sellisel demagoogilisel tasandil ei ole mõtet ühiskondlikust arutelust (ega ka sallivusest ja mõistmisest) rääkida. Arutelu eeldab intellektuaalset ausust, sh nö mängimist avatud kaartidega.

Rääkides aga ühiskondlikust arutelust, võiks alustda küsimuse püstitamisest selle kohta, kas homoseksuaalne käitumine on moraalne, kas see on tervislik (nii füüsilise kui psüühilise tervise mõttes), kas samast soost isikute liidud on püsivad, kuidas mõjub lastele kasvamine samast soost “vanematega”, mis on abielu ja perekonda, milline on nende seos inimloomusega, milline on nende funktsioon ja tähtsus üksikisikule ja ühiskonnale jne. Neil teemadel ei näe me aga pea kunagi ühtegi artiklit, sest vastused on homoideoloogiaga ühitamatud.

Ühte mõistuslikku käsitlust sellest, kuidas samast soost isikute liidu määratlemine abieluna lõhub arusaamist abielust ja perekonnast, vt nt siit (see on ühtlasi näide sellest, millisel tasemel tuleks ühiskondlikku arutelu pidada):

Mary Rice Hanson: “Open Monogamy”:

[…] The truth is that the gay experience, dressed in the language of heterosexual normalcy, bears little resemblance to traditional marriage relationships. For some researchers, that’s exactly the point. They believe that gay relationships herald a long-overdue deconstruction of the meaning of “marriage,” for gays and straights alike, away from the notion of sexual exclusivity and towards emotional bonding and “open” sexual coupling, or tripling, or whatever.

“It’s a redefinition of marriage” says Blake Spears, a researcher and partner in one such relationship, to mean “emotional commitment, the closeness.” As one gay man, Daemon from Phoenix, explains, “I am in an open relationship right now and it works fine… I personally do not associate sex with marriage; to me they are completely different acts. I would also love to get married from a legal perspective, regardless of who I have sex with.”

Will the gay norm of sexual “freedom” herald a more relaxed approach to heterosexual marriage, deemphasizing fidelity but encouraging couples to stay together longer? For Dr Hoff, the Gay Couples Study does just that, suggesting that open but non-monogamous relationships build trust and keep couples together, even when sexual interests wander.

Unfortunately, it is not hard to find relationship experts who agree with Dr. Hoff, inviting heterosexual couples to experience the pleasures of non-monogamy. A Psychology Today piece, for example,  counsels that, “gay couples can teach other couples about sexual monogamy,” which means to “engage in sexual encounters based on sexual attraction only and not emotions or affection. It is about sex and nothing more…any sexual inclusion is simply behavioral in nature, not relational.” Untangling the doublespeak, gay-style “monogamy” allows unrestricted sex outside the relationship, as long as it’s meaningless sex. […]

Neid ridu lugedes tuleks mõelda ja arutada, kas me soovime ühiskonnas näha abielu(truuduse) seesugust ümberdefineerimist. Seda tehes tuleks eriti pingsalt mõelda, mis kõik omakorda sellest sõltub.

Õigus abielluda pole inimõigus?

Postimehe andmeil väidab IRL, et õigus abielluda ei kujuta endast inimõigust (vt “IRL: abielu pole inimõigus”). “Õigus abielluda ei ole kuskil üldiste inimõiguste hulgas,” tsiteeritakse Liisa Pakostat.

Kui tõepoolest sellise väitega lagedale tuldi (mis ei pruugi sugugi tõsi olla, arvestades kui vabalt ajakirjanikud inimeste sõnadega ümber käivad — eriti, kui see aitab edutada oma ideoogilisi eesmärke), siis sai ta küll hakkama paraja rumalusega.

Piisab pilguheidust kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 23 lg 2, et veenduda väite väärsuses:

Artikkel 23.

1. Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakuke ning tal on õigus kaitsele ühiskonna ja riigi poolt.

2. Abieluealisteks saanud meestel ja naistel on õigus abielluda ja õigus asutada perekonda. [ …]

Sama kinnitab Euroopa inimõiguste konventsioon artiklis 12:

Artikkel 12. Õigus abielluda

Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.

Muidugimõista on igal inimesel õigus abielluda ja selle eitamine näitab mitte ainult teadmistepagasi nappust, vaid ka mõtlemisaparaadi nõrkust. Kasutades abieluõiguse eitamist vahendina eitamaks samast soost isikute võimalust omavahel abielluda, saetakse aga oma istmiku alust oksa.

Justiitsministeerium loobus mitteabielulise kooselu reguleerimisest

Postimees vahendab, et justiitsministeerium loobus mitteabielulise kooselu õiguslikust reguleerimisest, põhjendades seda Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) vastuseisuga:

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmuse sõnul teatas IRL ministeeriumisse saadetud kirjas, et ei toeta täiendavat mehe ja naise vahelise partnerlussuhte riiklikku reguleerimist ega ka abielu sõlmimist või partnerlussuhte reguleerimist samasooliste inimeste vahel.

“Tulenevalt sellest, et koalitsioonis valitseb konsensuse põhimõte ning koalitsioonipartner IRL on antud valdkonna reguleerimise vastu, ei ole justiitsministeeriumil võimalik antud küsimuses praegu mingeid edasisi samme astuda,” ütles Kõmmus BNS-ile.

Tore, et vähemalt üks parlamendierakond julgeb avalikult asuda positsioonile, et samast soost isikute liitu ei saa käsitleda perekonnana. Eeltsiteeritust jääb aga mulje, et Reformierakond on teist meelt ja et samasooliste isikute liitudele seadusega perekonna staatuse omistamine jääb vaid koalitsioonipartneri erimeelsuse taha. Sama mulje jääb justiitsministeeriumi seisukohast, et Eesti ühiskond ei ole samasooliste abielu lubamiseks veel valmis. Paradigma näib seega olevat, et samasooliste liitude tunnustamine perekonnana on iseenesest igati õige, ent ühiskond peab veel mõnevõrra arenema.

Jääb üle loota, et kodanikud panevad neid seisukohavõtte tähele ning võtavad neid järgmine kord valimiskasti ees seistes arvesse.

Homopreestrid geiklubides

Rorate Caeli vahendab, et Katoliku Kirikut Itaalias on raputamas uus skandaal. Itaalia peaministrile ja meediamagnaadile Silvi Perlusconile kuuluv ajakiri Panorama avaldas varjatud kaamera abil (vt pilte siit) läbiviidud uurimise järel põhjaliku artikli (pdf, itaalia keeles) sellest, kuidas kolm preestrit külastasid homoklubisid ja astusid seal juhuslikesse seksuaalvahekordadesse. Artiklis märgitakse, et nii mõnedki preestrid elavad üllatavat kaksikelu:

Päeval on nad tavalised preestrid, kes kannavad vaimulikukraed ja puha, ent öösiti heidetakse see ühes sutaaniga kõrvale ja võetakse täielikult integreerunud liikmeina sisse koht Itaalia pealinna geielus.

Viimasel ajal pedofiiliajuhtumite pärast tähelepanu all olnud Itaalia Piiskoppide Konverents ei ole seni asja kommenteerinud. Rooma piiskopkond tegi aga avalduse, milles palus homoseksuaalset eluviisi viljelevatel preestritel “kapist välja tulla” ja preestriametist lahkuda.

Olemuslikult sarnased probleemid (st homoseksuaalne käitumine preestriks (ja ka piiskopiks) pühitsetud isikute poolt) ei ole Kirikule sugugi uudsed, sest homoseksuaalset eluviisi praktiseerivate inimeste imbumine liberaalselt meelestatud seminaridesse (ja sealt edasi liberaalselt meelestatud piiskopkondadesse) võttis viimastel aastakümnetel väga suured mastaabid. Need probleemid ei ole Katoliku Kirikule vöörad ka Eestis, kuigi konkreetne preester, kellega seonduvalt seesugused probleemid ilmnesid, on juba mitme aasta eest pastoraalsest tegevusest taandatud.

Tähelepanuväärsed kohtuotsused

Viimastel päevadel on Euroopas langetatud kaks põhimõttelise tähtsusega kohtuotsust.

Esiteks kordas Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Schalk ja Kopf vs Austria oma varasemat seisukohta, et riikidel ei lasu kohustust tunnustada õiguslikult samast soost isikute liitusid perekonna või mingis muus vormis tsiviilliiduna. Ehk teisisõnu: ei eksisteeri inimõigust nõuda riigilt tunnustust samast soost isikute vahelisele liidule ning sellise tunnustuse puudumine ei kujuta endast põhjendamatut erinevat kohtlemist ehk diskrimineerimist.

See otsus kinnitab tõsiasja, mida on oma hiljutises raportis nentinud ka Eesti Inimõiguste Keskus, et “Rahvusvaheline õigus … ei nõua, et samasoolistele paaridele võimaldataks abielluda”.

Otsuse juures on aga oluline täheldada ettevaatlikku keelekasutust, millega kohus oma seisukoha sõnastab:

The Court cannot but note that there is an emerging European consensus towards legal recognition of same-sex couples. Moreover, this tendency has developed rapidly over the past decade. Nevertheless, there is not yet a majority of States providing for legal recognition of same-sex couples. The area in question must therefore still be regarded as one of evolving rights with no established consensus, where States must also enjoy a margin of appreciation in the timing of the introduction of legislative changes

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt demonstreerinud, et inimõiguste kontseptsioon, millest ta lähtub, ei rajane nägemusel loomuõigusest, vaid on puht-poliitiline, sõltudes ennekõike ühiskonna ideoloogilisest hetkeseisundist. Kohus käsitleb inimõigusi mitte eel-poliitiliste ja muutumatutena, vaid nö areneva nähtusena (vt ülalaltsiteeritud lõigus sõnapaari “evolving rights”). See jätab avatuks võimaluse, et EIK võib tulevikus asuda seisukohale, et on “kujunenud välja” õigus nõuda samasooliste liitudele riiklikku tunnustust perekonnana. Et see juhtuks pigem varem kui hiljem, selle eest töötavad väga jõuliselt paljud hästi rahastatud rahvusvahelised lobigrupid (vt lähemalt nt Jakob Cornidese analüüsi sellest, kuidas inimõigustega manipuleeritakse “loomingulise tõlgendamise” teel loomaks illusiooni, et eksisteerib õigus “abielluda” samast soost isikutega).

Teine oluline otsus pärineb Saksamaa Föderaalkohtult, mis asus “Erika K” asjas seisukohale, et koomas viibiva naispatsiendi otsene eutanaasiakatse ei olnud seadusevastane, kuna viimane oli selleks eelnevalt oma nõusoleku andnud. Selle otsusega seadustas kohus põhimõtteliselt otsese eutanaasia, märkides et “patsiendi otsesed sooviavaldused … õigustasid mitte ainult ravi lõpetamist toiteainete manustamise peatamise näol, vaid ka aktiivseid samme lõpetamaks või välistamaks ravi, mida ta enam ei soovinud.”

Kõnealuse kohtuotsusega tühistati madalama astme kohtu otsus, millega mõisteti tahtlikus tapmises süüdi jurist, kes soovitas koomas viibiva 70ndates aastates naise tütrel oma ema toitmisseadeldise voolik kääridega läbi lõigata pärast seda, kui hooldekodu personal oli keeldunud toitlustamist lõpetamast.

Alama astme kohus oli mõistnud tütre oma ema tapmise süüdistuse osas õigeks, kuna ta oli “ekslikult” järginud oma juristi nõuandeid. Jurist Wolfgang Putz mõisteti aga süüdi ja talle määrati tingimisi 9-kuuline vangistus, kuigi riiklik süüdistaja oli taotlenud karmimat karistust. Putz väitis, et toiteseadeldise kasutamine kujutab endast “sunnitud ravi” ning et tütrel oli õigus see oma ema viimast tahet järgides lõpetada.

Kuigi Saksamaa kantsler Angela Merkel on varem kinnitanud, et on vastu igasuguse assisteeritud enesetapu seadustamisele, tervitas Saksamaa justiitsminister Sabine Leutheusser-Schnarrenberger värsket kohtuotsust, öeldes et “inimese vaba tahte alusel formuleeritud tahteavaldust peab respekteerima igas elu olukorras.”

Nagu Hollandi kogemus näitab, on sellisel regulatsioonil tendents hakata laienema. Kui on kord aktsepteeritud, et süütu inimese tapmine ei ole absoluutselt lubamatu, siis jääb ainsaks küsimuseks, millistel tingimustel peaks seadus seda lubama. 2003. aastal sai Hollandist Saksamaa natsirežiimi langemise järgselt esimene riik Euroopas, mis eutanaasia seadustas. Viimasel kahel aastal on eutanaasiajuhtumite arv järsult kasvanud (2008. aastal 10% ja 2009. aastal 13 %). Selle aasta maikuus ajakirjas Canadian Medical Association Journal avaldatud raporti kohaselt enam kui 30%-l Hollandis registreeritud eutanaasiajuhtumitest ei olnud patsiendi tahteavaludust fikseeritud. Ühe 2005. aastast pärineva uuringu kohaselt põhjustavad eutanaasiajuhtumid, mille korral arstid ei järgi patsientide või nende perekondade nõusoleku saamiseks ettenähtud õiguslikke protseduure, Hollandis aastas ligi 550 surmajuhtumit.

Dr Els Borst, Hollandi endine terviseminister ja asepeaminister, kes oli ametis eutanaasia seadustamise ajal, on avaldanud eutanaasiajuhtumite arvu kasvamise üle kahetsust ning öelnud, et see on praktiliselt hävitanud riigi hooldusravi süsteemi.

Allikas: LifeSiteNews.com

Vaata lisaks:

• Varro Vooglaid: Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada (11.11.2009)
• Margaret Sommerville: Vaidlused eutanaasia üle kerkivad taas pinnale (16.02.2010)

On siis rahvas kõrgeima riigivõimu kandja?

Lugesin Delfist prof Tõnu Lehtsaare artiklit pealkirjaga “Me pole orjarahvas!”, kus autor rõhutab perekonna institutsiooni olulisust ühiskonna alusena ja püstitab küsimuse, kas oleme vaba rahvas või orjarahvas:

Väidan, et perekonna mõiste devalveerimine on rahva põhiväärtuse rüvetamine. Iga samm, mis õõnestab usaldust riigi vastu ja pärsib rahva juurdekasvu, on rahvavaenulik samm.

Kas oleme vabad? Rahval on õigus elutähtsates küsimustes välja öelda oma arvamus. Rahvas, kes vaikib jõuetult ja laseb endale pähe istuda, on sisemas orjarahvas. Vaikides, alandatult, pilku kõrvale pöörates, iseennast häbenedes, juttu mujale viies, jõuetust tundes, iseendale valetades, tähtsat salates, ükskõikselt pealt vaadates, tulevikuta elades.

Artikli kese seisneb aga üleskutse esitamises panna partnerlusseaduse küsimus rahvahääletusele:

Partnerlusseadus väärib rahvahääletust. Kui rahva hääle vastu kasutatakse jõudu, siis on tegemist vägivallaga, moraalse okupatsiooniga. Kui rahva esindajad käituvad rahva tahte vastu, siis pole nad esindajad, vaid reeturid.

Perekonna küsimus on rahva tuleviku küsimus. Miks mitte lisada 2011. aasta parlamendivalimiste hääletussedelile samasooliste partnerlusseadust puudutav küsimus? Oleks ju väga demokraatlik küsida rahva kasvamist ja püsimist puudutava kohta rahva enda arvamust. Jäägu nii, nagu vaba rahvas ise otsustab! Ega me mõni orjarahvas pole!

Nagu näha, lähtub üleskutse kahest eeldusest:

1. Perekond on ühiskonna fundamentaalne institutsioon, mis on — nagu põhiseadus §-s 27 kinnitab — “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus” ja sellisena “riigi kaitse all”. Perekonda puudutavad küsimused on seega ühiskonna jaoks fundamentaalse tähtsusega küsimused.
2. Põhiseaduse §-i 1 kohaselt on Eesti demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, mistõttu ühiskondlikult fundamentaalse tähtsusega küsimuste langetamisel tuleks küsida rahva arvamust ning sellest ka lähtuda.

Muidugi olen üleskutsega igati päri. Kuidas saakski mitte olla, eitamata demokraatia olulisust ühiskonnakorralduse alusmehhanismina? Aga kas pole just siia koer maetud?

Inglismaal arreteeriti taas tänavajutlustaja tema vaadete tõttu homoseksuaalsele käitumisele

LifeSiteNews.com vahendab, et Inglismaal arreteeriti taas kord tänavajutlustaja üksnes põhjusel, et ta väljendas kristlikku õpetust homoseksuaalse käitumise ebamoraalsusest. 42-aastane Dave Mcalpine selgitas, et ta jagas 20. aprillil Workingtoni linnakese tänavail mööduvaile inimestele kristliku sisuga voldikuid, kui ühtäkki astus talle ligi politseinik, kes määratles end homoseksuaalina.

Vestluse käigus avaldas 42-aastane Mcalpine, kes oli eelnevalt jutlustanud hoopis muudel teemadel, et tema veendumus on tõepoolest, et homoseksuaalne käitumine on patune, kuna see on vastuolus Piibli õpetusega. Seejärel arreteeriti ta süüdistatuna ahistava ja solvava keelekasutuse pärast, mis on vastuolus 1986. aastast pärineva avaliku korra seadusega, ning jäeti seitsmeks tunniks kongi. Mcalpine, keda abistab õiguslikus menetluses Kristlik Instituut, kinnitab et ei tunnista end mingil juhul süüdi.

Tegu on järjekordse näitega muret-tekitavast trendist, et end vabaduse kantsina määratlevas ühiskonnas toimub tolerantsuse loosungi all sõnavabaduse järk-järguline koomaletõmbamine ja valitseva relativistliku ideoloogiaga mittenõustumise jõuline mahasurumine. Vaid ca kuu aja eest arreteeriti Glasgows puhkusel olnud USA tänavajutlustaja samuti üksnes põhjusel, et ta väitis avalikus kohas viibides, et homoseksuaalne käitumine on ebamoraalne (vt lähemalt siit).

Vt lähemalt:

• Another UK Street Preacher Arrested, Charged, for Views on Homosexuality, LifeSiteNews.com, 3.05.2010
• American Street Preacher Arrested in Britain for Declaring Homosexual Behavior a Sin, LifeSiteNews.com, 1.04.2010

Inimõigused, progressiusk ja Eesti tagurlikkus

Just kui jätkuks minu eelmises blogipostitutses väljatoodud C. S. Lewise kirjutatud progressi ülistuslaulule kajastab Delfi Eesti Inimõiguste Keskuse vastvalminud aruannet artiklis pealkirjaga “Aruanne: eestlaste suhtumine homoabieludesse on tagurlik”. Peab ütlema, et artikkel on küll veider, aga samas üksnes ootuspärane.

1) Artiklis võetakse selged positsioonid, aga autorit märgitud ei ole.

2) Mida tähendab, et eestlaste suhtumine on “tagurlik”? Mis on see kriteerium, mille põhjal on homosuhete perekonnana tunnustamise poolt olemine progressiivne ja vastupidine seisukoht tagurlik? See, et eestlased ei arva nii, nagu suur osa Euroopast, ei tee meid ju automaatselt tagurlikuks!? Või ongi kriteeriumiks see, et kõik, mida Euroopas arvatakse ja tehakse, on progressiivne ja vajab tingimata järgitegemist? Sellise pealkirjaga lähtutakse varjatud eeldustest ja saadetakse kaudne sõnum, et kõik, kes homosuhete tunnustamist perekonnana ei toeta, on progressi vastased stagnandid. Siis võikski otse nii välja öelda, milleks oma sõnumit maskeerida?

3) “Sotsiaalministeeriumi uuringu kohaselt registreeriti 2000. aastal läbi viidud rahvaloenduse käigus kokku üle 61 000 vabas kooselus elava paari (21,5% kõikidest koos elavatest paaridest). Nendest 10 märgiti samasoolisteks paarideks. Lesbi ja gay (LGBT) kogukond ise pakub selliste kooselupaaride numbriks siiski hinnanguliselt 300-400.”

Millel selline “pakkumine” põhineb? Kunagi pakkus end suure seksuoloogina esitlenud homoaktivist ja kohutav pervert Alfred Kinsey, apelleerides seejuures oma väite teaduslikkusele, et ca 10% meestest on homoseksuaalse kalduvusega. Muidugi osutus see, nagu paljud teisedki homoaktivistide väited, jämedaks valeks (valimiks olid suures osas seksuaalkurjategijad jne).

Usudoktriini Kongregatsioon homoseksuaalsetest liitudest

Blogis nimega Tabernaakel on avaldatud täismahus eesti keelde tõlgituna Usudoktriini Kongregatsiooni (3. juuni 2003) dokument pealkirjaga “Kaalutlused ettepanekute suhtes tunnistada seaduslikuks homoseksuaalsete isikute vahelised liidud”, mis võtab kokku Kiriku õpetuse homoseksuaalse käitumise kohta ning väljendab seisukohta homoseksuaalsete liitude seadustamise suhtes. Toon siin kohal välja vaid teksti viimase lõigu, terviktekstiga saab tutvuda Tabernaakli vahendusel:

“Kirik õpetab, et lugupidamine homoseksuaalsete isikute vastu ei saa mitte mingil moel viia homoseksuaalse käitumise heakskiitmisele või homoseksuaalsete liitude seaduslikule tunnustamisele. Ühine hüve nõuab, et seadused tunnistaksid, edendaksid ja kaitseksid abielu kui perekonna – ühiskonna esmase üksuse – alust. Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine või nende asetamine samale tasandile abieluga tähendaks mitte ainult hälbiva käitumise heakskiitmist, mille tagajärjeks on selle seadmine eeskujuks tänapäeva ühiskonnas, vaid see varjutaks ka alusväärtusi, mis kuuluvad inimkonna ühisesse pärandisse. Kirik ei saa jätta neid väärtusi kaitsmata, meeste ja naiste hüve ning ühiskonna enese hüve pärast.”

Lastepilastamine ja homoseksuaalsus

Mul ei ole antud teemaga seonduvalt mingit kinnisideed, aga kuivõrd see oluline küsimus on meedias pea täielikult maha vaikitud, siis viitan veel ühele põhjalikule käsitlusele, milles väljatoodud faktid ei jäta kahtlust, et lastepilastamine on homoseksuaalse eluviisi viljelejate seas (eriti meeste osas) märksa levinum kui heteroseksuaalselt käituvate inimeste seas.

Brian Clowesi põhjalikus ja väga informatiivse analüüsiga saab tutvuda siin. LifeSiteNews on toonud sellest analüüsist välja mõned kõnekad punktid:

– Homosexual Alfred Kinsey, the USA’s preeminent sexual researcher, found in 1948 that 37 percent of all male homosexuals admitted to having sex with children under 17 years old.

– A recent study published in the Archives of Sexual Behavior found that “The best epidemiological evidence indicates that only 2.4% of men attracted to adults prefer men.  In contrast, around 25-40% of men attracted to children prefer boys.  Thus, the rate of homosexual attraction is 6-20 times higher among pedophiles.”

Vatikani riigisekretär: lastepilastamise probleemil on seos homoseksuaalsusega

Vatikani riigisekretär ehk nö teine mees Vatikanis tegi üleeile Postimehe pooltki äramärkimist leidnud, kuid ootuspäraselt maha vaikitud avalduse, et Kiriku probleemid pilastajapreestritega on olnud tingitud mitte preesterliku tsölibaadi nõudest, nagu meedia üritab väita, vaid homoseksuaalsusest.

“Paljud psühholoogid ja psühhiaatrid on tõestanud, et tsölibaadi ja pedofiilia vahel ei eksisteeri mingit seost,” vahendab LifeSiteNews.com kardinal Bertone poolt eile Tšiilis toimunud pressikonverentsil öeldut. “Kuid paljud teised on tõestanud, ja on mulle seda hiljuti ka kinnitanud, et eksisteerib seos homoseksuaalsuse ja pedofiilia vahel.”

“See on tõde, see on probleem,” lisas kardinal Bertone ning kinnitas, et paavst Benedictus XVI plaanib seksuaalse kuritarvitamise juhtumite ohjeldamiseks uusi muljetavaldavaid meetmeid.

Pilastamisskandaalid Kirikus on ennekõike homoseksuaalsete meeste probleem

Postimees tunneb oma veebiväljaande esilehel muret laste seksuaalse ahistamise juhtumite pärast Katoliku Kirikus (vt “Paavsti nõunik tahab katoliku kirikus suurpuhastust”). Ja õigesti teeb.

Ühelt poolt on kõik laste seksuaalse pilastamise juhtumid loomulikult kohutavalt kahetsusväärsed, teiselt poolt on äärmiselt hea, et need välja tulevad. Mida kiiremini Kirikus puhastus läbi viiakse ja inimesed oma kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem. On sügavalt kahetsusväärne, et Kiriku hierarhia ei ole sellele probleemile varem piisavalt tähelepanu pööranud.

Samas võiks ajakirjandus uurida ka seda, kui palju on seksuaalse pilastamise juhtumeid toimunud ilmalikes kasvatusasutustes (teha võrdlus nt internaatkoolide lõikes) — ma küll ei tea, ent kahtlustan, et numbrid võivad olla märksa (kui mitte kordades) suuremad kui Kiriku juhtimisel tegutsevates asutustes. Senise meediakajastuse pinnalt võib tekkida ekslik mulje — mille kujundamine on kardetavasti tihti ka taotluslik –, et laste ja noorukite seksuaalse ärakasutamise juhtumid leiavadki aset vaid või ennekõike Katoliku Kiriku raames.

Teine aspekt, millele tasuks tähelepanu juhtida, seondub küsimusega sellest, kes siis ikkagi neid koledaid tegusid toime panevad. Tõsiasi, millest meedia täielikult vaikib, on see, et laste pilastamise probleem Kirikus on ülevoolavalt homoseksuaalselt käituvate meeste probleem: väga suur enamik juhtumitest seisneb meessoost vaimuliku poolt teismelise (kõige tihemini 15-17 aastase) nooruki ärakasutamises. Seepärast on õigesti tähelepanu juhitud ka sellele, et täpselt väljendudes on tegu pigem hebefiilia– kui pedofiiliaprobleemiga.

Nagu ütles septembris toimunud ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel Genfis peapiiskop Silvano Tomasi, Vatikani alaline esindaja ÜRO juures (vt siit): “Of all priests involved in the abuses, 80 to 90 per cent belong to this sexual orientation minority which is sexually engaged with adolescent boys between the ages of 11 and 17.”

Nii on üksnes mõistuspärane, et Kirik püüab vältida homoseksuaalse kalduvusega inimeste saamist vaimulikuks. Oleks sellele varem tähelepanu pööratud, ei oleks täna suure tõenäosusega tarvis ligilähedaseltki paljude pilastamisjuhtumitega silmitsi seista.

Nõnda kaitstakse oma rahvast ja kultuuri

Samal ajal, kui meie poliitilised ringkonnad teevad ideoloogilsite huvigruppide survele järgi andes ettevalmistusi õiguslikus regulatsioonis perekonna mõiste taandamiseks kõikvõimalikule (esialgu veel vaid) inimeste vahelisele seksuaalsele läbikäimisele, serveerides seda kui paratamatust, ajaga kaasas käimist, demokraatia ja inimõiguste möödapääsmatut nõuet ja kes teab veel mida, jõustasid vennased leedukad “progressiivselt” meelestatud jõudude (sh Euroopa Parlamendi) raskest vaenulikust kriitikast hoolimata seaduse, millega keelatakse meedias ja koolides noori kahjustava seksuaalkäitumise, just nagu ka vägivalla ja enesetapu propageerimine.

Nn alaealiste kaitse seadusega piiratakse muu hulgas homoseksuaalsete liitude propageerimine ja nn gei-paraadide korraldamine. Seadus, mille ettevalmistamise ajal paari aasta eest oli mul suurepärane võimalus osaleda ettekandega Seimis peetud temaatilisel osalejaterohkel konverentsil, seisab vastu igasuguse informatsiooni levitamisele, mis “kahandab austust perekonnaväärtuste vastu” ja “propageerib muud abielu ja perekonna kontseptsiooni kui see, mis on sätestatud Leedu Vabariigi põhiseaduses ja tsiviilseadustikus”. Viimased määratlevad abielu ja perekonna ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.

Kuigi ka meie põhiseadus määratleb perekonna mehe ja naise vahelise liiduna (ehkki mitte eksplitsiitselt ja see viga tuleks parandada), rääkides sellest kui “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest”, ei takista see võimuteostajaid kaalumast seaduste tasandil sellisest perekonna mõistest taandumist. Vähe näib maksvat tõsiasi, et põhiseaduse §-i 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sageli näib, et põhiseadust kohaldatakse riigielu korraldamisel ja suunamisel valikuliselt — üksnes siis, kui see soodustab “progressi”.

Absurdne tekst (või stiilipuhas lingvistiline manipulatsioon?)

Hea sõber kirjutas eelkommenteeritud Iivi Anna Masso artiklile PM-s ammendava kommentaari. Demagoogia on peen kunst ning selle meisterlik valdamine tohutu jõu allikas — eeldusel, et need, keda selle abil manipuleeritakse, seda läbi ei näe.

* * *

Quid est veritas…

16.02.2010 23:07

Absurdne tekst (või stiilipuhas lingvistiline manipulatsioon?)…

Igal väitel või väidete kogumil saab olla kaks põhilist tõeväärtust (kui jätame välja häguslooglised mudelid): tõene ja vale. Nende tõeväärtuste erivormidena eksisteerivad veel tautoloogia, kui paratamatult tõene ja absurd, kui paratamatult vale. Kommenteeritav propagandistlik tekst koosneb eksplitsiitsete (avalikult välja öeldud) ja implitsiitsete (vaikimisi tõeks tunnistatud) väidete meelevaldselt valitud segust, mis sunnib teksti liigitama kas absurdiks või tautoloogiaks.

Siinkirjutajale ei ole kunagi meeldinud postmodernistlikud keele ja tähenduse käsitlused, kus keelt kui tõeni viivat (või tõde sisaldavat) nähtust käsitletakse pelga tahte kehtestamise instrumendina. Iga sellise manipulatiivse artikli peamiseks destruktiivseks mõjuks on asjaolu, et sellised artiklid muudavad tegelikult keele sügavamat tähendust, viies keelt sammu võrra eemale ausa loogilise analüüsi instrumendi tähendusest ning sammukese lähemale sotsiaalse manipulatisiooni instrumendi tähendusele. Ideoloogiliste tekstide pindmise tähenduse (loogika poolt hõlpsasti tuvastatav) ebatõesus varjab sisimas uut tüüpi keele, kui karjakäitumist vormiva konrollinstrumendi, tähendust. Juhul kui sellised kirjutised peaksid lõplikult asendama loogiliselt struktureeritud tekstid, kaob lõplikult inimeste mõtlemisvõime.

Demokraatia või liberalismi diktatuur?

Tänasest Postimehest leiab artikli, mille on kirja pannud Iivi Anna Masso, kes on ajalehe selgitusel politoloog ja tuntud kolumnist nii Eestis kui Soomes. Artikli pealkiri on “Homoabielud ja demokraatia”.

Kopeerin siia kommentaari, mille kiiruga kirja panin. Ehk leian hiljem mõned minutid, et antud artiklit veidi lähemalt kommenteerida, sest lisaks veidrale nägemusele demokraatiast on tekstis teisigi küsitavusi, millele tuleks tähelepanu juhtida.

* * *

Oleks huvitav teada, miks arvab politoloogist artikli autor, et riigi demokraatlikkus sõltub mitte sellest, kas selle ülesehitus, korraldus ja juhtimine lähtuvad rahva tahtest, vaid sellest, kas see on ülesehitatud, korraldatud ja juhitud lähtudes liberaalsest maailmavaatest.

Kas autorile ei tundu, et selliselt määratletuna on demokraatia kontseptsioon kaotanud oma sisu, sest demokraatlikkus – nagu antud artikli autor näib seda mõistvat – seisneb siis mitte rahva õiguses, võimes ja võimaluses otsustada ise ühiskondliku olemise korralduse üle, vaid kohustuses viia oma ühiskonna korraldus kooskõlla teatud ideoloogilise (st liberalistliku) ilmavaatega. Mida on sellel demokraatiaga pistmist? Nimetades asju õigete nimedega tuleks rääkida mitte demokraatiast, vaid liberalismi diktatuurist, mille ees peavad kõik rahvad ja riigid põlvili laskuma.

Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu

Ükskõik milliseid ühiskondlikke protsesse jälgides on kõige häirivam, kui inimestega manipuleeritakse. Manipuleerides alandatakse inimesi, koheldes neid mitte kui kõrge väärikusega isikuid — eesmärke iseeneses — vaid kui vahendeid, mille ebaausate võtetega kontrollimise teel püütakse saavutada varjatud omakasupüüdlikke eesmärke.

Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?” (3.12).

Kristlaste vastandamine ülejäänud ühiskonnale

Nagu on hästi teadnud kõik revolutsionäärid, on ühiskondliku reformi kiireks läbisurumiseks üks tõhusamaid strateegiaid inimeste vahel kunstlike vastanduste rõhutamine ja seeläbi klassivaenu õhutamine. Ja millele oleks tänases üha sekulariseeruvas ning kultuuriliselt ja religioosselt aina viletsama kirjaoskusega ühiskonnas parem vastanduda kui kristlusele ja kristlastele?

Algatuseks püüab hr Mets vastandada kristlasi ülejäänud ühiskonnale, jättes mulje, et vastuseis homoseksuaalsusele on tühipaljas kristlik igand, millele ei tohiks kaasaegses progressiivses ühiskonnas ja edumeelsete inimeste seas mingit kohta olla. Vormular on lihtne: kui sa homoseksuaalset käitumist heaks ei kiida, pooldad järelikult kristluse teistele jõuga pealesurumist. Oskuslikult portreteerib hr Mets homoseksuaalse käitumise taunimist ja perekonna institutsiooni kaitsmise püüdlusi uue ristisõjana ja kutsub sellisele “usu pealesurumisele” vastu seisma apelleerides inimeste rahvusromantilistele sentimentidele.

Tõde, mida hr Mets üritab sellise demagoogiaga peita, on aga lihtne: selleks, et näha homoseksuaalse käitumise vastuolu inimloomusega ja seega selle ebamoraalsust, ei ole Piiblit tarvis — piisab toetumisest tervele mõistusele. Perekonna kaitseks astuvad üldjuhul välja kristlased, kuna nad tunnevad erilist kohustust seista ühiskonnas mitte üksi erahuvide, vaid ühise hüve, sh moraaliseaduste austamise eest. Kuid see ei muuda tõsiasja, et lisaks kristlastele, juutidele ja moslemitele peavad homoseksuaalset käitumist mõistusele tuginedes ebamoraalseks väga paljud inimesed, kes ei määratle end üldse religioossena.

Eeskujulik demagoogia

Üks lähedane inimene saatis mulle huvitava teksti, mis on tõesti väga mõtlemapanev, sest on hämmastav, millise järjekindlusega ühtesid ja samu demagoogilisi argumente erinevates kontekstides kasutatakse — justkui oleks olemas õpik nimega “Ühiskondliku manipulatsiooni ja subversiooni käsiraamat”.

* * *

Homoaktivist Reimo Mets kirjutab Delfis miskit vähemuste kohta: “Kas algas uus ristisõda?”

Võtsin selle Metsa teksti ja vahetasin mõned sõnad. Vaadake, tuttav retoorika, kas pole? Natuke teise sõnadega ja teises kontekstis on seda ennegi kohatud, ent siis tundus see (retoorika) kõigile vastuvõetamatu.

Pada Konn: Kas algas uus (maru)rahvusliikumine?

Kodanikuorganisatsioonide ja Eesti Üliõpilaste Seltsi eestvõttel algatatud allkirjadekogumine “Ei” riigikeele kaotamisele või vene keele seadustamisele riigikeelena on uus agitatsioon, mille eesmärk on taaskord diskrimineerida rahvusvähemusi.

Halenaljakaks teeb kogu selle sündmuse asjaolu, et kodanikkond laseb sel kõigel mitte midagi tegemata sündida. Arusaamatuks jääb minu kui kodaniku jaoks asjaolu, et miks peaks keegi kellegi vastu allkirju koguma. Kusjuures seda teeb veel kodanikuorganisatsioon. Minu jaoks meenutab taoline agitatsioon kõige ehtsamal kujul uut rahvuslikku liikumist 2009. aastal. Täpselt samasuguse rahvuslikkuse levitamisega tungiti juba 19. sajandil maale „matsirahvast“ oma rahvusse pöörama. Nüüd siis oleme ajaloos jälle jõudnud sinnamaale, kus üks rahvuse eest seisev organistasioon rõhutab oma keele (ja rahvuse) ülimlikkust ja püüab vastukampaania raames sundida peale oma tõekspidamisi.

Miks on vaja üldse võidelda kellegi vastu jääb arusaamatuks. Venelased ega ka venekeelsed isikud ei võitle mitte kellegi vastu, vaid küsivad riigilt võrdset kohtlemist ja sotsiaalseid tagatisi samasugustel alustel nagu see on täna võimalik eestikeelsetel isikutel.

Ühe institutsiooni (rahvus) olemasolu tõttu ei saa ega tohi diskrimineerida teisi oma riigi maksumaksjaid. Võrdne kohtlemine peab olema tagatud kõigile riigi kodanikele, olenemata nende rahvusest või keeleoskusest. Venelased ei võitle eesti keele kui insitutsiooni vastu. Enamgi veel ei ohusta ükski vene keele kasutusvõimalus eestlasi või eesti keelt kõnelevaid isikuid, vastupidine seaks küsimuse alla mida siis tegelikult kaitstakse. Tegemist on siiski keelekasutuse võimaluse, mitte normiga, mis peaks keelt kasutama sundima.

Tobeduse tipp aga on see, et kogu see üritus toimub ajal, mil meil on kehtiv demokraatlik riigikord, me oleme liitunud Inimõiguste deklaratsiooniga ning on kehtestanud seaduslikul tasandil võrdse kohtlemise ja võrdõiguslikkuse põhimõtted. Kui rahvusühendused tahaks reaalselt kellegi vastu võidelda, siis võiksid nad oma energia suunata Hiina Rahvavabariigi vastu ja seista tiibetlaste tagakiusamise eest sealse riigivõimu poolt. Praegune situatsioon tekitab aga paratamatult Euroopa kontekstis küsimuse, et miks me peaks oma kaaskodanike õiguste vastu võitlema. Iga mõistusega olend peaks siinkohal esitama endale küsimuse, kas ta saab ikka aru, mille vastu ta võitleb.

Venelased ei nõua venekeele rääkimise kohustust, vaid võimalust oma keele kasutamiseks. Seega võitlus olematuse vastu tundub pigem teema kontekstist väljarebimisena ja ühe sotsiaalse grupi vastu vaenu õhutamisena.