Kannibalismi normaliseerimine

August 29, 2010

Kes on jälginud, millises võtmes kujuneb kaasaegne relativiseeritud arusaamine moraalist, see on kindlasti täheldanud, et teo moraalsuse hindamisel käsitletakse keskse kriteeriumine seda, kas see kahjustab vahetult teisi inimesi või mitte. Ehk lühidalt: kõik, mis toimub kahe täiskasvanud inimese vahel nende vaba tahte alusel, on moraalne.

Sellist moraalsuse määratlust rõhutavad eriti usinalt homoaktivistid. Ent on selge, et kui see on tõepoolest moraali kriteerium, siis kvalifitseerub moraalsena palju muudki sellist, mida on meie ühiskonnas väga pikka aega peetud sügavalt ebamoraalseks. Näidetena võib nimetada konsensuslikku polügaamiat, orjapidamist, nekrofiiliat, organitega kaubitsemist, narkootikumide pruukimist ja nii mõndagi muud — nt kannibalismi. Kui moraalsuse kriteeriumiks seatakse ülalosundatu, siis ei tule kaua oodata, kui ühiskondlikku tunnustust hakatakse nõudma ka sellistele käitumistele.

Kannibalism ongi juba pead tõstmas. Just nagu homoaktivistid rõhutavad, et samast soost isikute vaheline seksuaalne läbikäimine on alati eksisteerinud, nii saab eile Delfi teadusrubriigis avaldatud artiklist lugeda, et nn alginimene tegeles regulaarselt ka kannibalismiga: “Teadlased juhivad tähelepanu, et toiduks tarvitati erinevas vanuses liigikaaslasi, alates väikelastest kuni noorukiteni.” Ridade vahelt loetav järeldus on muidugi lihtne: kannibalismis ei ole midagi olemuslikult väärat, seda enam, kui see leiab aset inimeste vaba tahte alusel — üksnes ühiskond on meis vastupidise hoiaku kujundanud.

Ja just selle järelduse ellurakendamise püüdlustest võime lugeda teisest Delfis avaldatud artiklist, mis räägib Berliinis tegutsevast restoranist, kus pakutakse söögiks inimliha. “Me peame söömist vaimseks tegevuseks, mille puhul söödava olendi vaim ja tugevus kanduvad sööjale üle,” öeldakse restorani veebilehel.

Teave sellise (varjatud asukohaga) restorani tegutsemisest on mõistetavalt tõstatanud Saksamaal terava diskussiooni kannibalismi moraalsuse üle. Alles 2006. aastal mõisteti eluks ajaks vangi Armin Meiwes, kes tappis oma kaaslinlase ja sõi tema liha, tehes seda ärasöödud mehe tahteavaldust järgides.

Kui kõik kahe inimese vahel nende vaba tahte alusel toimuv on moraalne, siis tekib tõsine küsimus, mis õigustab sel viisil kannibalismiga tegelevate inimeste ühiskondlikku hukkamõistmist ja karistamist? Ja see ei ole sugugi retooriline küsimus, sest moraalsuse kriteeriume peaks kõigi inimeste suhtes rakendama ühetaoliselt.


Kui Islam hülgas mõistuse

August 25, 2010

LifeSiteNews.com on avaldanud väga huvitava ja informatiivse intervjuu raamatu The Closing of the Muslim Mind autori Robert R Reilly’ga. Arutlusest nähtub, et islam vaevleb juba enam kui tuhande aastase ajalooga konfliktis, mille ühel poolel on need, kes näevad mõistust esmase vahendina Jumala tunnetamiseks, teisel pool aga need, kes eitavad seda täielikult. Sellest, kumb leer osutub islamimaailmas prevaleerivaks, sõltub paljuski ka Euroopa tsivilisatsiooni tulevik. Toon siinkohal ära ühe olulise lõigu nimetatud intervjuust.

* * *

Brian Saint-Paul: Islam exploded out of Arabia as a kind of nomadic religion. In its earliest generations, it was less interested in philosophical issues than it was with general expansion and succession. But that changed. How?

Robert R. Reilly: The first four caliphs remained on the Arabian peninsula. At first, they kept their troops quarantined outside the cities they had conquered so that Muslims wouldn’t be contaminated by alien cultures and beliefs. After the founding of the Umayyad caliphate around 660, the center of the new empire moved to Damascus, and then later the Abbasids moved it to Baghdad. They couldn’t maintain the quarantine, and they encountered peoples for whom philosophy had been second nature, as it was infused in Christian apologetics at the time.

So in their conversations with Christians, they felt the need to develop philosophical tools to advance or defend the Muslim faith. They needed their own apologetics. The question then arose: Is it legitimate for us to use these tools, like logic and philosophy, and what is permitted for us to know through these means?

BSP: This transformation centered around a particular school of Islamic thought — the Mu’tazilites.

RRR: Yes. The Mu’tazilites asserted the primacy of reason, and that one’s first duty is to engage in reason and, through it, come to know God. They also thought it their duty to understand revelation in a way that comported with reason, so that if something in the Koran seemed inconsistent with reason, it should not be read literally. It should therefore be taken as metaphor or analogy.

The Mu’tazilites held that God Himself is Reason, and that man’s reason is a gift from Him so that he can come to know Him through the order of His creation. Abd al-Jabbar, one of the great theologians, made the statement, “It is obligatory for you to carry out what accords with reason.”

This was because the Mu’tazilites held that reason could come to know what is good and evil, just and unjust. This knowledge is available to all, not just to Muslims. Therefore, it is incumbent upon everyone to reason, come to know the good, and to behave according to it. Unless reason was capable of moral knowledge, how could God expect man to behave morally?

The Mu’tazilites were sponsored by the Caliph al-Ma’mun, who was the greatest supporter of Greek thought in Islamic history. He is said to have had a dream in which Aristotle appeared to him. He asked the philosopher, “What is the good?” and Aristotle answered, “It is what is rationally good.” And so al-Ma’mun embraced this rational school of theology — the Mu’tazilites — and also sponsored al-Kindi, the first Arab philosopher.

BSP: In its broad outline, this view of God is quite compatible with that of Christianity, isn’t it?

RRR: It sounds very familiar to us. And when reading Abd al-Jabbar, one is struck by how similar it is to Christian apologetics, or to what we might call Natural Theology. In fact, his arguments for the existence of God are very much the same as those we find in Christian Natural Theology. This should not surprise us, as they were influenced by the same Greek sources.

BSP: But this is entirely unlike what we would associate with modern Muslim theology. What happened?

RRR: Not all of this went over well with the more traditional Muslims. Out of this opposition arose another school of theology that came to be known as the Ash’arites, after its founder al-Ash’ari. They denied, point by point, everything the Mu’tazalites said. They claimed God isn’t reason but pure will and power. He can do anything He wants — He’s not restrained or constrained by anything, including His own word. There is no way one can know what is good or evil through reason, but only through revelation.

Al-Ghazali, the great Ash’arite theologian, said that “no obligations flow from reason, but from the Sharia.” So nothing you can know through your reason can guide you in your life as to what is good or just. There is no moral philosophy.

BSP: That has a heavy consequence when it comes to the objective morality of things.

RRR: The key here is that God does not forbid murder because it is bad; rather, it is bad because He forbids it. He could change His mind tomorrow and demand ritual murder, and no one could gainsay Him, because things are themselves neither good nor evil, but are only made so by God’s commands. Therefore, for salvation, you have to know His commands, and you cannot come to that knowledge through reason.

In interpreting God’s laws, there is a principle in Islamic jurisprudence which states, “Reason is not a legislator.” In other words, the only laws that apply to you are the ones God gave you. Reason has no authority or status in creating laws, or even in interpreting them.

The political consequences of such a view are easy to see: If reason is not a legislator, then why have legislatures at all? They have no standing, because reason has no standing.

BSP: Without reason, then, you cannot have representative democracy.

RRR: Right, you would simply see democracy as a cover for the rule of the stronger. It would simply be another exercise of the imposition of power through force — in this case, the force of the majority.

So the Ash’arite school rejects the primacy of reason in favor of the primacy of pure will and power, and this is why constitutional democratic rule did not develop indigenously in the Islamic world.

BSP: That’s a tremendous shift, because in separating reason from God, one undercuts causality, and with it, the knowable universe.

RRR: Yes, that’s one of the by-products of this loss of reason. God acts for no reasons. Therefore, what He does is unintelligible. One of the things He does is to create the universe, which itself then becomes unintelligible.

RRR: It’s hard to comprehend events in the natural world if they’re not tied together in a narrative of cause and effect. They are just a series of miracles. As such, they become incomprehensible. This is the consistent emphasis of the Ash’arite school, that there is no inherent order in nature, only the second-to-second manifestation of God’s will.

God is not teleologically ordered. God is unknowable. What He has done in the Koran is not to reveal Himself, but to set out rules which He expects us to obey. But do not presume to think that you can know Allah or interrogate Him as to the reasons for which He acts, because you can’t.

Loe edasi portaalist LifeSiteNews.com.


Eesti ja Elukultuuri Instituut rahvusvahelistes uudistes

August 20, 2010

LifeSiteNews.com on avaldanud märkimisväärse loo Eestist, mille peategelaseks on üks Elukultuuri Instituudi asutajatest, Maria Joanna Madise. Loo sissejuhatuses seisab:

“Like many of the Soviet satellite states that found independence after the collapse of Soviet communism, Estonia is suffering from a deeply “confused” social and moral state, with its shift from a “communist form of open materialism to the capitalist form of subtle materialism.” Estonia is a micro-experiment in Europe’s extreme secularization, and is reaping the demographic consequences, a young Estonian pro-life advocate and teacher told LifeSiteNews.com (LSN) in an extensive interview.”

Artikli täisteksti leiab siit.


Indrek Neivelt: mõtleks järele, kas praegu on ikka eurot vaja

August 17, 2010

Eesti Päevaleht toob lugejateni intervjuu Indrek Neiveltiga. Tundub, et kommentaarid oleks üleliigsed — piisab pilguheidust lausetele “olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik” ja “väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.” Veelgi enam:

Aga seda kõike ei räägi ainult mina. Vaatame laiemalt, seda räägivad paljud maailmas lugupeetud majandus-analüütikud, professorid. Nad ütlevad, et euroalas on palju küsimärke. Kui ei suudeta väga kiiresti reformida, ei püsi see koos. Seda on öelnud väga paljud lugupeetud ja sõltumatud inimesed, see ei ole mingi vaimuhaige jutt.

Kui juba prominentsed eurousku inimesed hakkavad oma seisukohtadest avalikult taganema, siis oleks ju ratsionaalne tõstatada ka valitsuse tasemel täpselt sama küsimus, mis kõlab Neivelti intervjuu pealkirjas. Ent muidugi seda ei juhtu, sest vastasel korral võiks ilmneda, et valitsus on aastaid käsitlenud suure rahvusliku eesmärgina seda, mis osutub üleüldse miraažiks.

* * *

•• Jüri Mõis ütles hiljutises intervjuus, et 95-protsendise tõenäosusega näeb tema ära euro käibelt kadumise. Selline pessimistlik vaade…

Aga miks pessimistlik? Äkki realistlik? Jüri on ju veel noor mees.

•• Mida te ise euroala tulevikust arvate? Eesti euroalasse astumisest?

Mul on sel teemal paha sõna võtta, sest olen kümme aastat olnud ilmselt kõige suurem euro fanaatik. Alguses levitasin ideed ühepoolsest kasutuselevõtust ja 2007. aastal olin üks väheseid, kes küsis: kuhu jääb euro poole pingutamine? Aga viimase aasta jooksul ütleb sabajuurikas, et midagi on valesti. Praegu on pilt selgem, kui oli kuu aega tagasi. Kuigi segadus on suur.

•• Mis siis euroalaga praegu lahti on?

Vaadake, mis toimub. Vahetult enne seda, kui tehti otsus Eesti euroalasse kutsumiseks, toimusid euroalas fundamentaalsed muudatused. Reede õhtul oli üks euro ja esmas-päeva hommikul oli hoopis teine.

Seal oli kaks väga põhimõttelist muudatust. Esimene oli see, et Euroopa Keskpangalt võeti ära väga suur osa iseseisvust. Keskpangale öeldi, et tuleb osta riigivõlakirjasid. Muidugi, kui lugeda praegu keskpanga ametlikke jutte või mida räägib keskpanga juht Jean-Claude Trichet, siis nemad ütlevad, et iseseisvust pole vähendatud. Aga tegelikult ikka sekkuti keskpanga tegevusse väga jõuliselt.

•• Nad ei saagi teistmoodi öelda.

Täpselt, nad ei saagi midagi teistmoodi öelda. Ja teiseks juhtus see, et kõikide Euroopa riikide eelarvekavad peaksid Brüsseli laualt läbi käima. Seega kaks põhimõttelist muudatust, mis tehti ühe nädalavahetusega. Kui mõelda, kui kaua räägiti Euroopa põhiseaduslepingust, kui mitu aastat sellega tööd tehti, aga nüüd järsku tehti suured muudatused lupsti ära.

Angela Merkel on öelnud, et Euroopa Liit ja euro on praegu oma ajaloo kõige suurema katsumuse ees. Kui üritame lugeda ridade vahelt, siis tavaliselt on ikka nii, et opositsioon räägib, et asi on hull, ja koalitsioon ütleb, et tegelikult asi nii hull ei ole. Kui aga nüüd koalitsiooni inimesed, kes peaksid olema positiivsemad, ütlevad, et tegu on ajaloo suurima kriisiga, siis…

•• … siis on asi ikka päris hull?

Vähemalt peaks see olema meile mõtlemiskoht. Igatahes peaksime tõsiselt mõtlema, kas praegu on ikka mõtet euroalaga ühineda. Väga vabalt võib juhtuda, et kolme või viie aasta pärast läheb asi lõhki.

•• Kuna otsus Eesti kohta tuli samal nädalal kui suured muudatused euroalas, millest teie räägite, siis mõistetavatel põhjustel Eesti uudis varjutas suurema asja…

Eesti euroalasse saamine ei mängi mingit rolli. See on nii väike asi.

Loe lähemalt Eesti Päevalehest.


Kui demokraatlik on Eesti demokraatia?

August 11, 2010

Ero Liiviku blogis on loetav dots Henn Kääriku 2007. aastal peetud ettekanne, mis kannab pealkirja “Kui demokraatlik on Eesti demokraatia?” Tegu on päris julge mõtteväljendusega. Loendamatu hulk inimesi räägib eravestlustes, et hoolimata sellest, et poliitikud ning kõikvõimalikud valitsusvälised- ja rahvusvahelised organisatsioonid korrutavad pidevalt vastupidist, on demokraatia Eestis (nagu ka teistes end demokraatlikuks nimetavates riikides) pigem miraaž kui tegelikkus. Ent kõikvõimalike tagasilöökide kartuses julgevad seda välja öelda vähesed.

Käärik alustab oma analüüsi nentides, et kuigi demokraatiast räägitakse pea pidevalt, on väga vähestel sellest kõnelejatest artikuleeritud arusaam sellest, mida võiks üleüldse demokraatia all silmas pidada:

Sõnu “demokraatia” ja “demokraatlik” kasutatakse igal võimalikul ja isegi võimatul juhul, söögi alla ja söögi peale, kirikus ja kõrtsis, parlamendis ja pangas. Lühidalt öeldes: nii tihti, et keegi ei näi enam teadvat, millest õigupoolest jutt käib. On see rahva võim, nagu aeg-ajalt naljatades armastavad öelda poliitikud? Või on see pigem rahva lollitamine rahva abil ja rahva hüvanguks, nagu on arvanud Oscar Wilde? Või selline riiklik korraldus, kus rahval kui suveräänil ja kõrgeima võimu kandjal on suveräänne õigus kanda kõrgemaid võimukandjaid? Või lihtsalt kaunis kunst köita ja paeluda, selleks, et nöörida?

Edasi läheb Käärik demokraatia määratlemise juurde, tuues välja, et ajalugu tunneb mitte lihtsalt demokraatiat, demokraatiat kui sellist, vaid et ajaloost on teada kaks täiesti erinevat demokraatia tüüpi: vahetu demokraatia ja esindusdemokraatia. Vahetut demokraatiat praktiseeriti Antiik-Kreeka polises, ent tänases lääne ühiskonnas seda (vähemalt riiklikul tasandil) ei esine. Esindusdemokraatia reaalsuse kohta Eestis kirjutab Käärik aga järgmiselt:

Et rahvas kui kõrgeima võimu kandja teostab seda võimu mitte vahetult, vaid teostajate kaudu, on piisavalt kõnekas asjaolu. See tähendab, rahvas on küll võimu kandja, ent ainult teoreetiliselt. Praktiliselt rahvas kõrgeimat võimu kanda ei jaksa ning peab selle õiguse kellelegi delegeerima. Ent kui rahvas delegeerib oma võimu, siis loobub ta võimust. Kui ta loobub võimust, siis tal võimu enam ei ole. Kui tal võimu enam ei ole, pole ta võimu kandja. Kui ta pole enam võimu kandja, pole mõtet temaga arvestada. See mõttekäik, küll natuke teisel kujul, kuulub algselt saksa-itaalia tuntud sotsioloogiaklassikule Robert Michelsile. Muidugi on antud juhul tegemist pigem sotsiaalfilosoofilise ja normatiivse käsitlusega. Saatuse kibe iroonia seisneb aga selles, et taolisest lõppkokkuvõttes raudsest ning parasjagu küünilisest arutluskäigust juhindub kogu tänase Eesti poliitika.

Ent siin Käärik veel ei peatu, nentides, et ei ole mingit mõtet arutleda selle üle, kas demokraatia on hea või halb ühiskonnakorraldus, ja püstitades hoopis põhimõttelisema küsimuse, “kas sellel poliitilisel etendusel, milles me kõik erineval määral osaleme, on ülepea demokraatiaga mingit pistmist?” Siin kohal hüppan üle autori arutluskäigust, millega võite tutvuda ülaltoodud lingi vahendusel, ja toon ära lõigu ettekande kokkuvõttest:

Sandid on lood Eesti demokraatiaga, õieti polegi teist. Kui poliitikutel oleks pisutki kodanikujulgust, ütleksid nad otse ja avalikult: mingit demokraatiat Eestis ei ole ega tulegi. Ants Juskel on ilmselt õigus kui ta ütleb, et oleme uue stagnatsiooni lävel. Pole võimatu, et see saab olema veelgi küünilisem ja silmakirjalikum. Nomenklatuur on selleks igatahes valmis.

Kibe tõdemus, seda enam, et tundub olevat tõene. Kardetavasti jõuab igaüks, kes süveneb ausalt küsimusse sellest, kas Eesti Vabariigis kehtib tõepoolest rahva võim (kr. k. demos + kratos), suure tõenäosusega sama vastuseni.

Teatud küsimused jäid Kääriku ettekannet lugedes siiski lahtiseks. Siin kohal tooksin neist välja vaid ühe. Nimelt kirjutab ta käsitledes küsimust demokraatia eeldustest:

Kui pole põhimõttelist majanduslikku võrdsust, pole mõtet rääkida võrdsusest seaduse ees, võrdsetest võimalustest ja demokraatiast. Tavakodanikul pole kuskilt võtta seda raha, mis on vajalik Riigikogu mandaadi lunastamiseks, samuti summasid, millega tema kulul rikastunud äriringkonnad maksavad kinni poliitilisi otsuseid Toompeal. Kui demokraatia on tõepoolest rahva võim, siis tuleks tuvastada rahvas, kes teadlikult ja vabatahtlikult tihkaks tahta võimu, mille põhimureks pole pelgalt majandusliku ebavõrdsuse “demokraatlik” taastootmine, vaid selle plaanipärane süvendamine. Jutt ei käi võrdsustamisest iga hinna eest, jutt käib ressursside mõistuspärasest jaotamisest ühiskonnas.

Ühelt poolt on kindlasti tõsi, et esindusdemokraatias (kuid tegelikult, kuigi vähemal määral, ka vahetus demokraatias) on jõukamatel isikutel ja ühendustel oma huvide läbisurumiseks märksa parem positsioon kui neil, kelle rahalised vahendid on napid. Ent teiselt poolt võiks küsida, kas see ei ole paratamatu ning kas püüdlus seda probleemi ressurside ümberjagamise teel ületada ei tõota mitte põhjustada veelgi suuremat ebaõiglust? Ehk teisisõnu, kas ei ole mitte tegu demokraatia suhtes mitte aktsidentaalse, vaid olemusliku probleemiga, ja kas see majanduslik võrdsus, millest jutt käib, ei ole mitte utoopiline? Autor küll märgib, et jutt ei käi võrdsustamisest iga hinna eest, aga oleks huvitav teada, kuidas võiks tema arvates jõuda olukorrani, kus eksisteerib demokraatia toimimiseks rahuldav majanduslik võrdsus (ilma, et ühtlasi oleks loodud muul moel rohkelt ebaõiglust).

Ero Liivik ajaveebis on riputatud üles teisigi tekste, mis puudutavad demokraatia kriisi Eesti ühiskonnas (vt siit). Neist jõuliseim (kuigi võiks olla veel oluliselt jõulisem) on ehk Allar Jõksi artikkel pealkirjaga “Kellele kuulub Eesti riik?”, milles on näidatud, kui jämedalt eiravad parteid mitte üksi seaduseid, vaid ka põhiseadust, ning milles on antud Eesti demokraatia olukorrale (ja selle edaseise kujunemise väljavaadetele) karm hinnang:

Oleme 2008. aastaks suutnud luua ühiskonna, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem. Ühiskonna, mis põhineb usul, et lahendus, mis on parim erakonnale, on parim kõigile. Olen korduvalt juhtinud tähelepanu märkidele ühiskonna suletumaks muutumisest. Sellised muutused ei saabu kunagi ühekordse aktiga, vaid pigem hiilides.

Eelnevale lisaks juhib Jõks tähelepanu ka sellele, millele olen siin blogis korduvalt osutanud: nimelt sellele, et ühiskonnas on üha jõulisemalt kehtestumas enesetsensuur, mis tähendab, et inimesed ei julge tagasilöökide kartuses väljendada avaliku arvamusega mitte ühilduvaid seisukohti:

Kas sõnavabadus ei ole muutunud lihtsalt vabaduseks sõnades, kui poliitilise eliidi poolt peavoolust erineva arvamuse esindajate halvustamine, naeruvääristamine ja sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks? Kas selliselt ei varjata mitte oma võimetust või soovimatust riigi ees seisvate väljakutsete üle arutleda?

Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid ja erahuvi eelistamine avalikule huvile on saanud reegliks, vajab aga tunduvalt enam avatust ning mõjutamata vaba debatti. Mitte aga enesetsensuuri kehtestanud kodanikke.

Ilma avaliku aruteluta on aga isegi esindusdemokraatia (mil on demokraatia antiigiaegse ideega väga vähe pistmist) teoreetiliselt võimatu, sest need, kes rahvast esindama peaksid, ei saa põhimõtteliselt teada, millised on tegelikult rahva huvid. Ja tihti näib, et nii meeldibki neile rohkem, sest see võimaldab hoiduda vastutusest ning õigustada ükskõik milliseid samme viitega rahvalt saadud mandaadile (kuigi, tõsi, paljudel Riigikogu liikmetel pole tegelikult sedagi).


Kommentaar Katrin Kivimaa artiklile “Sallivus sõnades?”

August 11, 2010

Huvitav on jälgida, kuidas praktiliselt iga kord kirjutatakse homopropagandistlikud artiklid just kui ühe ja sama valemi järgi, kusjuures valemi põhikomponent on demagoogia ehk inimeste eksitamine keelelise manipuleerimise teel. (Kunagi kirjutasin sel teemal veidi pikemalt: “Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu”.)

Sama tuleb öelda tänases Postimehes avaldatud Kunstiakadeemia professori Katrin Kivimaa loo kohta, mis kannab pealkirja “Sallivus sõnades?”. Artiklis räägitakse palju sallimatusest, ent autori nägemus sellest, mis sallivus on, on — nagu ikka — jäetud varjatuks. Implitsiitselt on aga selge, et autor märgistab sallimatuse sildiga valimatult kõik inimesed, kes täielikult homoideoloogia manifestile alla ei kirjuta ja kes ei nõustu abielu institutsiooni lahustamisega. See on efektiivne strateegia inimeste kõrvaldamiseks avalikust arutelust, sest kes siis ikka tahaks tolerantsusekultuslikus ühiskonnas kanda avalikus ruumis liikudes kuuevarrukal punast linti kirjaga “SALLIMATU”. (Näiteid sellest, kui “salliv” on selline arusaam sallivusest, tuleb laiast maailmast iga päev üha juurde: vt nt “Teacher Kicked out of Tory Party for Christian Views on Homosexuality Issued ‘Warning’ by School”).

Samuti räägitakse pea alati nn homoõigustest, mida ühiskond väidetavalt pidevalt rikub. Samas jäetakse targu täpsustamata, millistest õigustest käib jutt… Homoabielust räägitakse kui inimõigusest hoolimata sellest, kui palju kordi on avalikult selgitatud, et mitte ükski rahvusvaheline inimõigusteleping ei näe ette õigust abielluda samast soost isikuga ning et sellist inimõigust, nagu samast soost isikute õigus teineteisega abielluda, lihtsalt ei eksisteeri (seda taaskinnitas hiljuti ka Euroopa Inimõiguste Kohus, asjas nimega Schalk & Kopf vs Austria).

“Homoabielust” ja “homoperekonnast” rääkides ei avata pea kunagi oma nägemust sellest, mida kujutab endast abielu ja mida perekond ning milline on nende ühiskondlik tähendus (st mis kõik neist sõltub). Varjatud eelduseks on, et mõlemad nähtused on sotsiaalselt konstrueeritud (st mitte seotud inimloomusega) ning lõputult ümbervormitavad. Need eeldused jäetakse sihilikult välja joonistamata, kuna väga paljud inimesed ei jaga neid mingil juhul.

Artikli autor küsib, kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et Eesti ühiskond pole nii salliv ega mõistev, kui seda välismaailmale reklaamitakse. Mina tahaks aga küsida, kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et sellisel demagoogilisel tasandil ei ole mõtet ühiskondlikust arutelust (ega ka sallivusest ja mõistmisest) rääkida. Arutelu eeldab intellektuaalset ausust, sh nö mängimist avatud kaartidega.

Rääkides aga ühiskondlikust arutelust, võiks alustda küsimuse püstitamisest selle kohta, kas homoseksuaalne käitumine on moraalne, kas see on tervislik (nii füüsilise kui psüühilise tervise mõttes), kas samast soost isikute liidud on püsivad, kuidas mõjub lastele kasvamine samast soost “vanematega”, mis on abielu ja perekonda, milline on nende seos inimloomusega, milline on nende funktsioon ja tähtsus üksikisikule ja ühiskonnale jne. Neil teemadel ei näe me aga pea kunagi ühtegi artiklit, sest vastused on homoideoloogiaga ühitamatud.

Ühte mõistuslikku käsitlust sellest, kuidas samast soost isikute liidu määratlemine abieluna lõhub arusaamist abielust ja perekonnast, vt nt siit (see on ühtlasi näide sellest, millisel tasemel tuleks ühiskondlikku arutelu pidada):

Mary Rice Hanson: “Open Monogamy”:

[…] The truth is that the gay experience, dressed in the language of heterosexual normalcy, bears little resemblance to traditional marriage relationships. For some researchers, that’s exactly the point. They believe that gay relationships herald a long-overdue deconstruction of the meaning of “marriage,” for gays and straights alike, away from the notion of sexual exclusivity and towards emotional bonding and “open” sexual coupling, or tripling, or whatever.

“It’s a redefinition of marriage” says Blake Spears, a researcher and partner in one such relationship, to mean “emotional commitment, the closeness.” As one gay man, Daemon from Phoenix, explains, “I am in an open relationship right now and it works fine… I personally do not associate sex with marriage; to me they are completely different acts. I would also love to get married from a legal perspective, regardless of who I have sex with.”

Will the gay norm of sexual “freedom” herald a more relaxed approach to heterosexual marriage, deemphasizing fidelity but encouraging couples to stay together longer? For Dr Hoff, the Gay Couples Study does just that, suggesting that open but non-monogamous relationships build trust and keep couples together, even when sexual interests wander.

Unfortunately, it is not hard to find relationship experts who agree with Dr. Hoff, inviting heterosexual couples to experience the pleasures of non-monogamy. A Psychology Today piece, for example,  counsels that, “gay couples can teach other couples about sexual monogamy,” which means to “engage in sexual encounters based on sexual attraction only and not emotions or affection. It is about sex and nothing more…any sexual inclusion is simply behavioral in nature, not relational.” Untangling the doublespeak, gay-style “monogamy” allows unrestricted sex outside the relationship, as long as it’s meaningless sex. […]

Neid ridu lugedes tuleks mõelda ja arutada, kas me soovime ühiskonnas näha abielu(truuduse) seesugust ümberdefineerimist. Seda tehes tuleks eriti pingsalt mõelda, mis kõik omakorda sellest sõltub.


Kalkuleeritud õigusrikkumised ehk trend ehitada maja looduskaitsealale

August 10, 2010

Mõne päeva eest kirjutas ajaleht Postimees, et Eestis on levimas trend ehitada maju ebaseaduslikult (st ilma ehitusloata) looduskaitsealale:

Kuigi kahe ja poole aasta jooksul on kaitsealadele ebaseaduslikke hooneid ehitatud vähemalt neljakümnel korral, ei lammutata sinna kerkinud maju, vaid need seadustatakse tagantjärele.

Sellisest asjade käigust on kahju, sest see külvab karistamatuse tunnet. Teades, et looduskaitseseaduse kohaselt ähvardab kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest füüsilist isikut maksimaalselt 18 000 kroonine trahv või arest, muutub kõnelaune õigusrikkumine kalkuleeritud valikuks. Paarkümmend tuhat krooni selle eest, et ehitada maja merest nt 30 meetri kaugusele imeilusale ja puhta inimtühjale looduskaitsealale (nt mõnele laiule), ei ole ju sugugi palju.

Mida enam hakkab selline mõttemall rakendust leidma (vt ühe prominendiga seonduvat näidet siit), seda enamad inimesed hakkavad selle rakendamist omaltki poolt kaaluma. Rajaneb ju austus õiguse vastu paljuski teadmisel, et ka kõik teised peavad seda austama. Mõte, et kui teised õigust ei austa, siis miks peaksin mina seda tegema, on igati inimlik — eriti veel siis, kui inimesel puuduvad sisemised piirangud hoidumaks kõlbeliselt halvast käitumisest.

Keskkonnainspektsiooni peadirektori asetäitja Olav Avarsalu põhjendab ebaseaduslike ehitiste tagant järele seadustamist muu hulgas sellega, et “Lammutamisega kaasneb küll näiline keskkonnatasakaal, kuid see võib osutuda mitu korda  kahjulikumaks.” Mulle tundub aga, et küsimust tuleks vaadata märksa laiemalt, võttes arvesse mitte ainult konkreetsete otsuste mõju konkreetsele looduskeskkonnale, vaid nende mõju ka kultuurilisele keskkonnele — seda enam, et kultuurilise keskkonna lagunemisel kannatab paratamatult ja märksa mastaapsemalt ka looduskeskkond.

Ehk kokkuvõttes näib mõistlik, et omavoliliselt looduskaitsealale ehitatud ebaseaduslikud ehitised tuleks kindlasti lammutada. Seejuures tuleks seaduserikkujailt nõuda sisse ka menetluskulud, lammutamise kulud ja hüvitus keskkonnale tekitatud kahju eest. Sellega saadetaks selge sõnum, et võimalust õigusest üle astuda ei saa osta ning et jutt vajadusest austada keskkonda ei ole pelk sõnakõlks.