Tšiilit tunnustati inimelu väärtustava poliitika eest

March 2, 2011

Tšiilile anti rahvusvaheline auhind, mis kannab nime International Protect Life Award, tunnustuseks tugevalt elu pooldava poliitika eest, mille tulemuseks on ka madalaim emasurma tase Ladina-Ameerika riikde hulgas. (Allikas: LSN.com)

Jah, see ei ole viga: hoolimata abordipooldajate levitatavatest valelikest vastupidistest väidetest (a la “Abordi seadustamine on vajalik naiste tervise huvides”) on tõsiasi, et riikides, kus on rangemad abordiseadused, on kõige madalam emasurmade tase. Lisaks Tšiili esikohale Ladina-Ameerika riikide lõikes kinnitab seda vastava näitaja osas ka Iirimaa esikoht Euroopa riikide lõikes. Niisiis on selge — mitte üksi mõistusele tuginedes, vaid ka kogemuslikult kinnitatuna –, et sündimata laste kaitsmine ja naiste tervisest hoolimine ei ole teineteisega vastuolus olevad eesmärgid.

Tšiilis on juba aastaid viidud ellu riiklikku programmi “Tšiili kasvab koos Sinuga”, millega tähtsustatakse ja väärtustatakse noorte laste heaolu ja kaitset, toetatakse lapsevanemate püüdlusi kanda oma laste eest vastutustundlikult hoolt, levitatakse teadlikkust inimese elu kohta enne tema sündi ning luuakse neist kuvandit kui hoolt ja kaitset vajavaid pereliikmetest.

Read the rest of this entry »

Advertisements

Vaktsiini katsetamisest imikutel

July 1, 2010

Dr Kai Zilmer õigustab tänases Postimehes Eesti arstide osalemist väljatöötatava meningokokkinfektsiooni vastase vaktsiini katsetamises alla aasta vanuste laste peal.

Kahtlemata on tegu mitte just lihtsa eetilise küsimusega ja on õige, et katsetustes osalevad arstid on võtnud tekkinud küsimusi selgitada. Samas peab ütlema, et dr Zilmeri artikkel valmistab pettumuse, kuna jääb pinnapealseks ega paku vastust ühelegi tõsisele eetilisele küsimusele (tõtt-öelda ei ole neid küsimusi isegi püstitatud). Tema käsitlus järgib primitiivset utilitaristlikku mudelit, mille kohaselt õigustab hea eesmärk automaatselt selle taotlemiseks rakendatavaid vahendeid.

Esiteks, ühelt poolt dr Zilmer küll nendib, et “Igas kliinilises uuringus osalemine on rangelt vabatahtlik”, ent teiselt poolt on fakt, et uuringus kasutatavad (just nimelt kasutatavad, mitte osalevad) lapsed ei ole kuidagi enese kasutamiseks “katsejänesena” oma nõusolekut andnud. Seda vastuolu käsitletud ei ole. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt, mille osapooleks Eesti Vabariik on ja mis on seega põhiseaduse kohaselt eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, ütleb seejuures selgelt, et “Kellegi suhtes ei või rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Muu hulgas ei tohi ühtegi isikut tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.”

Teiseks, dr Zilmer on jätnud tähelepanuta küsimuse sellest, kelle huvides antud katsetus toimub. Jah, ilma katsetuseta ei saa vaktsiini müügile tuua, ent kes see õigupoolest on, kes kõnealust vaktsiini müügile tuua tahab? Ühest eelnevast artiklist jäi meelde, et tegu on suure ravimikompaniiga (GlaxoSmithKline), mis lähtub oma tegevuses muidugi ennekõike kasumimotiivist, mitte avalikest huvidest. Usutavasti oleks imikutel tehtavad inimkatsetused eetiliselt vastuvõetavamad, kui need ei lähtuks otsesest taotlusest täita jõukate ja mõjukate äriettevõtete kukruid.

Kolmandaks, käsitlemata on jäänud ka küsimus sellest, millised garantiid on pakutud uuringus kasutatavatele lastele ja nende vanematele. Kes kannab vastutust selle eest, kui ilmnevad tervist kahjustavad või koguni surmavad toimed, vahetult pärast vaktsiini manustamist või kunagi hiljem? Ja milles see vastutus seisneb? Ja veel: kuivõrd vaktsiini väljatöötav kompanii hakkab vaktsiini pealt tulevikus teenima hiiglaslikku tulu, siis ei oleks ebamõistlik, kui uuringus kasutatavad lapsed saaksid sellest kuidagi osa. Nt võiks vaktsiini väljatöötav kompanii võtta täieliku rahalise vastutuse kõigi katses osalevate laste tervisehädade eest, millal iganes need nende elus ka ei ilmne ja milles iganes need ka ei seisne.

Pärast seda, kui arstid on otseselt Hippokratese vannet rikkudes nõustunud sündimata lapsi tapma, on selge, et meditsiiniprofessioonis on eetiline kompass kohati tõsiselt paigast ära ning et ei ole enam kuigivõrd põhjust usaldada kõnealuseid “sõltumatuid eetikakomiteesid” jms tagatisi. Muidugi ei näe ravimiamet sellistes uuringutes probleemi, sest probleemi ei nähta ka selliste “ravimite” ärilises turustamises (saadaval apteegist käsimüügist), mille ainukeseks “ravitoimeks” on emaüsas areneva embrüonaalses arengustaadiumis inimese tapmine.

Lõpetuseks peab nentima, et teades, kui heldelt jagavad jõukad ravimikompaniid arstidele ja apteekritele kingitusi (vt üht näidet, mille raames saab sõna ka kõnealust vaktsiini väljatöötava ravimifirma GSK esindaja, siit), tekib selliste selgituste suhtes, nagu dr Zilmeri artikkel, juba a priori ettevaatlik hoiak. Et huvide konflikti ja usalduskriisi vältida, oleks minu meelest igati põhjendatud arstidel ja apteekritel igasuguste hüvede vastuvõtmine ravimifirmadelt täielikult ära keelata — just samuti, nagu on kingituste vastuvõtmine menetlusosalistelt keelatud kohtunikel.

Huvide konfliktist rääkides oleks huvitav teada sedagi, kas arstid saavad mingeid konkreetseid hüvesid ka kõnealuses vaktsiinikatsetuses osalemise eest.