Evangelium Vitae 15. aastapäev: demokraatiast võib kujuneda türannia

Täna 15 aastat tagasi andis paavst Johannes Paulus II välja ühe oma kõige mõjukamatest paavstlikest ringkirjadest, tänase kultuurilise ja sotsiaalse kriisi lahtimõtestamiseks üliolulise teksti, mis kannab pealkirja Evangelium Vitae ehk Elu evangeelium. Lähima kuu jooksul peaks see tekst ka eesti keelsena kaante vahele saama.

Tänasel päeval, mil Katoliku Kirik tähistab Issanda kuulutamise suurpüha ehk paastumaarjapäeva ning maailmas (nii Kirikus kui väljaspool seda) tähistatakse sündimata inimeste päeva, on paslik meenutada mõnda lõiku Evangelium Vitaest, mis kõlavad aktuaalsemalt kui kunagi varem. Rasvased rõhuasetused on minupoolsed.

Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.

Moraalse allakäigu anatoomia

Aitäh, Tõnu, suurepärase loo eest Delfis.

Tõestad jätkuvalt, et intellektuaalide seas leidub veel inimesi, kes julgevad oma seisukohad avalikult välja öelda, isegi kui need valitseva ideoloogiaga ei ühti. Oled eeskuju, kelle poole võiksid paljud mõtlejad ja nö arvamusliidrid vaadata ja nähtu pinnalt omad järeldused teha.

Esiteks, tasub märkida, et paljud inimesed ei tunnista moraalset allakäiku üleüldse. Reaalsusest irdununa käitutakse just nagu hullumeelsed, kes keelduvad põlevast hullumajast lahkumast, kuna käimas on hiiglama vahva pidu.

Kui aga allakäiku tunnistatakse, siis enamasti öeldakse, et selle põhjuste tuvastamine on väga keeruline kui mitte võimatu. Kindlasti ei ole tervikpildi kokkupanemine lihtne, sest siin on faktoreid palju, aga siiski tundub mulle, et filosoofilises plaanis ei ole küsimus sugugi ületamatu.

Nõustun, et allakäigu põhjuseks on moraalirelativism. Kui moraaliseaduseid ei eksisteeri ning õige ja vale on vaid maitse-eelistused, siis on põhimõtteliselt mõttetu moraalsusest rääkida. Moraalirelativismi loogiliseks jätkuks on liberalism: kui moraali vallas ei eksisteeri õiget ja valet, siis ei või ka õiguskord lähtuda kellegi nägemusest selle kohta, mis on õige ja vale, vaid peab tagama inimestele tegevusvabaduse, mille ainsaks piiriks on teiste inimeste vabadus. Vabadus seotakse hüve kategooriast lahti ning muudetakse sisutuks (muidugi on ka see lähtumine teatud nägemusest selle kohta, mis on õige ja vale, aga sellest ei ole kombeks rääkida).

Tappa võib, karistada mitte

Viimase nädala jooksul on laste kehalise karistamise teemal meedias nii palju kära olnud, et raske on järge pidada. Pikalt ei ole aega sel teemal kirjutada, ent kõnealustele küsimustele mõeldes ja meedias avaldatud seisukohti vaadates on mul tekkinud ennekõike kaks põhimõttelist küsimust.

Esiteks, raske on mõelda välja suuremat silmakirjalikkust, kui see, millega on viskutud kaitsma laste inimõiguseid. Täna Postimehe veebis vahendatud väitluseski kirjutavad prouad Mari Kalkun ja Anniki Tikerpuu:

“Väidame, et Eesti peab keelama laste füüsilise karistamise, sest see on inimõiguste rikkumine kehalise puutumatuse ja inimväärikuse seisukohalt. Miks me seda väidame? Sellepärast, et lastel on täiskasvanutega võrdne õigus inimväärikusele ja kehalisele puutumatusele ning seaduse kaitsele.”

Või et laste inimväärikuse ja inimõiguste kaitsmise nimel? Ent lubagem küsida, miks teie, kes väidate end valutavat südant laste inimväärikuse ja -õiguste rikkumise pärast, ei ole kunagi öelnud sõnagi abordi teel laste massilise tapmise ja selle seadustamise vastu. Ei, veelgi enam, Sotsiaalministeerium on mitte üksi sündimata inimeste tapmise seadustamist, vaid ka selle riiklikku rahastamist korduvalt õigustanud. Miks?

John Stuart Mill kristluse kõrvaldamisest avalikust elust

Lugedes huvitavat artiklit Inglismaa de-kristianiseerimisest, jäi silm pidama ühel tänagi väga palju ütleval lõigul kaasaegse eetika vundamendirajaja, tihti liberalistliku poliitfilosoofia isaks peetava John Stuart Milli poolt 1844. aastal teisele suurele võitlevast ateistist humanistile, nn humanismi religiooni rajajale August Comte’le saadetud kirjast:

“Veel ei ole jõudnud kätte aeg, mil saame Inglismaal oma eesmärke kompromiteerimata asuda kristlikku teoloogiat avalikult ründama. Saame sellest üksnes mööda minna, eemaldades selle rahumeelsete vahenditega kõigist filosoofilistest ja ühiskondlikest aruteludest ning eirates kõiki selle jaoks olulisi küsimusi, väites need olevat igapäevase elu seisukohast tähtsusetud.”

Tänaseks on selles lõigus tagaigatsetud aeg, mil saab asuda kristlust avalikult ründama, juba palju ulatuslikumalt kätte jõudnud. Kuigi tõsi, Eestis ei ole rünnakud veel nii avalikud kui nt Inglismaal.

Pilastamisskandaalid Kirikus on ennekõike homoseksuaalsete meeste probleem

Postimees tunneb oma veebiväljaande esilehel muret laste seksuaalse ahistamise juhtumite pärast Katoliku Kirikus (vt “Paavsti nõunik tahab katoliku kirikus suurpuhastust”). Ja õigesti teeb.

Ühelt poolt on kõik laste seksuaalse pilastamise juhtumid loomulikult kohutavalt kahetsusväärsed, teiselt poolt on äärmiselt hea, et need välja tulevad. Mida kiiremini Kirikus puhastus läbi viiakse ja inimesed oma kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem. On sügavalt kahetsusväärne, et Kiriku hierarhia ei ole sellele probleemile varem piisavalt tähelepanu pööranud.

Samas võiks ajakirjandus uurida ka seda, kui palju on seksuaalse pilastamise juhtumeid toimunud ilmalikes kasvatusasutustes (teha võrdlus nt internaatkoolide lõikes) — ma küll ei tea, ent kahtlustan, et numbrid võivad olla märksa (kui mitte kordades) suuremad kui Kiriku juhtimisel tegutsevates asutustes. Senise meediakajastuse pinnalt võib tekkida ekslik mulje — mille kujundamine on kardetavasti tihti ka taotluslik –, et laste ja noorukite seksuaalse ärakasutamise juhtumid leiavadki aset vaid või ennekõike Katoliku Kiriku raames.

Teine aspekt, millele tasuks tähelepanu juhtida, seondub küsimusega sellest, kes siis ikkagi neid koledaid tegusid toime panevad. Tõsiasi, millest meedia täielikult vaikib, on see, et laste pilastamise probleem Kirikus on ülevoolavalt homoseksuaalselt käituvate meeste probleem: väga suur enamik juhtumitest seisneb meessoost vaimuliku poolt teismelise (kõige tihemini 15-17 aastase) nooruki ärakasutamises. Seepärast on õigesti tähelepanu juhitud ka sellele, et täpselt väljendudes on tegu pigem hebefiilia– kui pedofiiliaprobleemiga.

Nagu ütles septembris toimunud ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel Genfis peapiiskop Silvano Tomasi, Vatikani alaline esindaja ÜRO juures (vt siit): “Of all priests involved in the abuses, 80 to 90 per cent belong to this sexual orientation minority which is sexually engaged with adolescent boys between the ages of 11 and 17.”

Nii on üksnes mõistuspärane, et Kirik püüab vältida homoseksuaalse kalduvusega inimeste saamist vaimulikuks. Oleks sellele varem tähelepanu pööratud, ei oleks täna suure tõenäosusega tarvis ligilähedaseltki paljude pilastamisjuhtumitega silmitsi seista.

Hispaania “katoliiklasest” kuningas allkirjastas abordiseaduse

Hispaania kuningas Juan Carlos I andis allkirjaga heakskiidu ja jõustas sotsialistliku valitsuse poolt paljude vastuseisust hoolimata läbisurutud seaduse, millega legaliseeriti abort ükskõik millisel põhjusel kuni 14. rasedusnädalani. Sedasi toimides eiras end katoliiklasena määratlev kuningas enam kui 62 000 hispaanlase allkirjastatud palvet jätta abordi lubatavust laiendav seadus väljakuulutamata, mis oleks tähendanud selle mittejõustumist.

Hispaania kuninga otsus läheb otseselt vastuollu Katoliku Kiriku õpetusega, mis keelab igasuguse osalemise sündimata inimeste tapmises või selle võimaldamises. Nagu ütleb Katoliku Kiriku Katekismus punktis 2271:

“Esimesest sajandist saati on Kirik kinnitanud iga esilekutsutud abordi moraalset kurjust. See õpetus ei ole muutunud ning jääb muutumatuks. Otsene abort, st abort, mida soovitakse kas eesmärgi või vahendina, on moraaliseadustega sügavalt vastuolus.”

Maailma suurim pro-life organisatsioon Human Life International mõistis kuninga sammu hukka ning ütles, et Kiriku õpetuse kohaselt on ta end ise ekskommunikeerinud (vt lähemalt siit). Seda seisukohta näivad kinnitavat nii Katekismuse punkt 2272 kui Kanoonilise õiguse koodeksi kaanon 1398.

Tegu on järjekordse kurva näitega selle kohta, et süütute tapmine leiab aset paljuski just seetõttu, et kristlased on arad ja alalhoidlikud ega julge tõe eest seista, püüdes samas pidevalt maailmaga kompromisse otsida. Need kompromissid, mis — tähendades raske ebaõiglusega leppimist — on iseenesest täiesti lubamatud ja viivad üha sügavamasse moraalsesse kaosesse. Eriti puutub see probleem kristlaste juhtidesse, sest kui nemad  ebaõiglust täheldades selle vastu välja ei astu, siis toimivad ülejäänud kristlased nende eeskujust juhindudes just samuti.

Õigusabi muutub kättesaamatuks?

Täna hommikul väljendas vandeadvokaat Aivar Pilv Terevisioonis muret selle pärast, et lähiaastatel tekkivat paljudes Eesti piirkondades õigusabi kättesaadavuse probleem. Ta selgitas, et Eesti advokatuuri liikmete arv on praegu suur, ent paraku on advokaatide kontsentratsioon liiga Tallinna keskne – umbes 80 protsenti advokaatidest tegutseb pealinna piirkonnas, kus on kõige suurem majanduskeskkond, vahendab ERRi uudisteportaal.

“Seetõttu võib öelda, et teatud Eesti paikkonnad on täna situatsioonis, kus kohapeal tegutsevaid advokaate on suhteliselt vähe või üksikuid järele jäänud ja seal tekib lähiaastatel, ma kardan, õigusabi kättesaadavuse probleem, mida me püüame kindlasti vältida,” rääkis Pilv.

Sellisena, nagu seda on kirjeldatud, on probleem kahtlemata reaalne. Ent tundub, et oleks täpsem, kui hr Pilv räägiks mitte õigusabi muutumisest kättesaamatuks, vaid paikkonniti selle muutumisest raskemini kättesaadavaks ka neile vähestele, kellele see täna veel kättesaadav on. Valdavale enamikule inimestest on õigusabi nende elukohast sõltumata juba ammu nii või teisiti kättesaamatu.

Nõnda kaitstakse oma rahvast ja kultuuri

Samal ajal, kui meie poliitilised ringkonnad teevad ideoloogilsite huvigruppide survele järgi andes ettevalmistusi õiguslikus regulatsioonis perekonna mõiste taandamiseks kõikvõimalikule (esialgu veel vaid) inimeste vahelisele seksuaalsele läbikäimisele, serveerides seda kui paratamatust, ajaga kaasas käimist, demokraatia ja inimõiguste möödapääsmatut nõuet ja kes teab veel mida, jõustasid vennased leedukad “progressiivselt” meelestatud jõudude (sh Euroopa Parlamendi) raskest vaenulikust kriitikast hoolimata seaduse, millega keelatakse meedias ja koolides noori kahjustava seksuaalkäitumise, just nagu ka vägivalla ja enesetapu propageerimine.

Nn alaealiste kaitse seadusega piiratakse muu hulgas homoseksuaalsete liitude propageerimine ja nn gei-paraadide korraldamine. Seadus, mille ettevalmistamise ajal paari aasta eest oli mul suurepärane võimalus osaleda ettekandega Seimis peetud temaatilisel osalejaterohkel konverentsil, seisab vastu igasuguse informatsiooni levitamisele, mis “kahandab austust perekonnaväärtuste vastu” ja “propageerib muud abielu ja perekonna kontseptsiooni kui see, mis on sätestatud Leedu Vabariigi põhiseaduses ja tsiviilseadustikus”. Viimased määratlevad abielu ja perekonna ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.

Kuigi ka meie põhiseadus määratleb perekonna mehe ja naise vahelise liiduna (ehkki mitte eksplitsiitselt ja see viga tuleks parandada), rääkides sellest kui “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest”, ei takista see võimuteostajaid kaalumast seaduste tasandil sellisest perekonna mõistest taandumist. Vähe näib maksvat tõsiasi, et põhiseaduse §-i 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sageli näib, et põhiseadust kohaldatakse riigielu korraldamisel ja suunamisel valikuliselt — üksnes siis, kui see soodustab “progressi”.