Evangelium Vitae 15. aastapäev: demokraatiast võib kujuneda türannia

Täna 15 aastat tagasi andis paavst Johannes Paulus II välja ühe oma kõige mõjukamatest paavstlikest ringkirjadest, tänase kultuurilise ja sotsiaalse kriisi lahtimõtestamiseks üliolulise teksti, mis kannab pealkirja Evangelium Vitae ehk Elu evangeelium. Lähima kuu jooksul peaks see tekst ka eesti keelsena kaante vahele saama.

Tänasel päeval, mil Katoliku Kirik tähistab Issanda kuulutamise suurpüha ehk paastumaarjapäeva ning maailmas (nii Kirikus kui väljaspool seda) tähistatakse sündimata inimeste päeva, on paslik meenutada mõnda lõiku Evangelium Vitaest, mis kõlavad aktuaalsemalt kui kunagi varem. Rasvased rõhuasetused on minupoolsed.

Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.

See juhtub ka poliitika ja riigi tasandil: algne ja võõrandamatu õigus elule seatakse kahtluse alla või seda eitatakse parlamentaarse hääletuse või rahva ühe osa tahteavalduse alusel, isegi kui see osa on enamus. See on ohjeldamatu relativismi hukutav tagajärg: “õigus” lakkab olemast õigus, sest see pole enam kindlalt rajatud vääramatule isikuväärikusele, vaid on allutatud tugevama poole tahtele. Sel moel liigub demokraatia, vastupidiselt omaenese põhimõtetele, sisuliselt totalitarismi poole. Riik ei ole enam „ühine kodu“, kus kõik saavad koos elada fundamentaalse võrdsuse põhimõtete alusel, vaid on muutunud türanlikuks riigiks, mis usurpeerib endale õiguse vabaneda kõige nõrgemate ja kaitsetumate eludest, alates sündimata lastest kuni vanadeni, tehes seda avalike huvide nimel, mis on tegelikult kõigest ühe osa huvid.

Näiliselt säilitatakse seejuures range austus legaalsuse printsiibi vastu, vähemalt siis, kui aborti ja eutanaasiat lubavad seadused on vastu võetud hääletusega, mille reegleid peetakse demokraatlikeks. Tegelikult on siin tegemist ainult legaalsuse traagilise karikatuuriga – demokraatlik ideaal, mis on tõeline ainult siis, kui ta tunnistab ja kaitseb iga isiku väärikust, on reedetud oma põhialustes: „Kuidas on veel võimalik rääkida iga isiku väärikusest, kui on lubatud tappa kõige nõrgemaid ja süütumaid? Millise õiguse nimel toimub kõige ebaõiglasem diskrimineerimine: mõned isikud väärivad kaitset ja teistele on see keelatud?“ Selline protsess viib tõeliselt inimliku kooseksisteerimise lakkamiseni ja algab riigi enda lagunemine.

Nõuda õigust abordile, lapsetapmisele ja eutanaasiale ning tunnistada seda õigust seaduslikult tähendab anda inimese vabadusele kõlbeliselt rikutud ja kuri tähendus – absoluutne võim teiste üle ja teiste vastu. See on tõelise vabaduse surm: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori“ (Jh 8:34). …

Sihilik otsus võtta süütult inimeselt elu on alati moraalselt kuri ega saa kunagi olla lubatud ei eesmärgina iseeneses ega hea eesmärgi saavutamise vahendina. See on raske kuuletumatuse akt moraaliseadusele ja Jumalale endale, selle seaduse loojale ja tagajale; see on vastuolus õigluse ja armastuse põhivoorustega. “Mitte miski ega mitte keegi ei saa mingilgi moel lubada tappa süütut inimolendit, kas siis loodet või embrüot, last või täiskasvanut, vana inimest, või ravimatult haiget, või surijat. Peale selle ei ole kellelgi lubatud paluda ei enda ega teise inimese tapmist, kes on usaldatud tema hoole alla, ning keegi ei tohi sellega nõustuda, ei otseselt ega kaudselt. Samuti ei saa ükski võim sellist tegu seaduslikult nõuda ega lubada.”

Eluõiguse osas on iga süütu inimolend kõigi teistega täiesti võrdne. See võrdsus on aluseks kõigile autentsetele ühiskondlikele suhetele, mida – et need tõesti sellised oleksid – saab rajada ainult tõele ja õigusele, tunnustades ja kaitstes iga inimest kui isikut ja mitte kui ärakasutatavat objekti. Moraalinormide ees, mis keelavad süütult inimeselt otsese eluvõtmise, “pole kellegi jaoks mingeid eeliseid ega erandeid. Pole vahet, kas keegi on maailma valitseja või vaeseist vaesem maa peal – moraalikäskude ees oleme kõik täiesti võrdsed”. …

Abort ja eutanaasia on seega kuriteod, mida ei saa õiguslikuks tunnistada ükski inimlik seadus. Sellistele seadustele kuuletuda pole südametunnistuse järgi kohustuslik, vastupidi – on selge ja tõsine kohustus neile südametunnistuse alusel vastu seista. …

Tungivalt on vaja südametunnistuste üldmobilisatsiooni ja ühist eetilist pingutust, et algatada suur liikumine elu toetuseks. Me peame kõik koos ehitama uue elukultuuri – uue, et see suudaks vastu astuda tänapäeva enneolematutele inimelu puudutavatele probleemidele ja neid lahendada; uue, et kõik kristlased võtaksid selle vastu sügavama ja dünaamilisema veendumusega; uue, et see oleks võimeline algatama tõsist ja julget kultuuridialoogi kõigiga. …

Esimeseks ja põhiliseks sammuks kultuurimuutuse suunas on südametunnistuste kujundamine iga inimese elu võrreldamatu ja puutumatu väärtuse küsimuses. Suurima tähtsusega on taastada olemuslik side elu ja vabaduse vahel. Need on lahutamatud hüved: ühe rikkumine viib ka teise rikkumiseni. Kus elu pole teretulnud ja armastatud, seal pole tõelist vabadust, ja elu täiust pole mujal kui vabaduses. Mõlemal reaalsusel on midagi loomuomast ja erilist, mis neid lahutamatult seob – see on armastuse kutsumus. Armastus kui siiras eneseandmine on inimese elu ja vabaduse kõige tõelisem mõte.

Sama otsustav roll südametunnistuse kujundamisel on ka vabaduse ja tõe vahelise hädavajaliku ühenduse taastamisel. Nagu ma tihti olen täheldanud, muutub isiku õiguste rajamine kindlale ratsionaalsele alusele võimatuks, kui vabadus on eraldatud objektiivsest tõest, ja see avab ühiskonnas tee üksikisikute piiramatule omavolile või avaliku võimu rõhuvale totalitarismile.

One Response to Evangelium Vitae 15. aastapäev: demokraatiast võib kujuneda türannia

  1. Ivar Troner says:

    Väga huvitav blogi lugemise mõttes, kuid veel huvitav autori mõttes. Sooviks teada, millal ilmub Johannes Paulus II traktaat “Evangelium Vitae ” esimene trükk ?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: