Emotsionaalne dementsus

September 16, 2015

Kivisildnki kirjutas hiljuti artikli, mis kannab tabavat pealkirja “Emotsionaalne dementsus hävitab miljoni vaese maa”. Artikkel algab järgmiste sõnadega:

“Miljoni vaese maa on segaduses. Räägitakse palju ja närviliselt, emotsioonid käivad üle pea, kriisatakse eidelikult. Siiani jälgisin ma ainult ühte ühiskonnaasju käitleva telesaadet, kuid nüüd loobusin ka selle vaatamisest – kõik kisendasid korraga, midagi aru ei saa. Mulle aitab. Emotsioonid on halvad nõuandjad, realistliku maainimesena hindan korralikke kalosse tundepursetest kõrgemalt.”

Tõepoolest, sedamööda, kuidas emotsioonid võtavad võimust, kaob terve mõistus pildilt. Väga raske on eitada tõsiasja, et just see ongi nn avaliku arutelu keskne tendents. Mitte, et avaliku arvamuse väljal oleks tervel mõistusel varasemalt laialt ruumi antud, aga nüüd on minemas kaotsi see vähenegi, mis veel mitte kuigi ammu olemas oli. Seejuures ei ole asi üksikküsimustes, vaid kultuurilises kliimas.

Võimust võtab aga hoolikalt ja ülimalt intensiivselt üles kõetud sentimentaalne hüsteeria, mis omakorda toob kaasa mõtlemisvõime halvatuse. Halvatud mõtlemisega inimene on aga valmis omaks võtma ka kõige idiootsemad hoiakud – eeldusel, et nende omaksvõtmine võimaldab toita enesekuvandit kui väga heast, sallivast, sõbralikust, toredast, armastavast, edumeelsest ja avatud inimesest.

Selle suure “headuse”, “sallivuse”, “sõbralikkuse”, “toreduse”, “armastavuse”, “edumeelsuse” ja “avatuse” hurmuses ollakse aga valmis heaks kiitma ka kõige suuremad ja võikamad kuriteod, rääkimata pettustest, manipulatsioonidest ja lihtlabasest lollusest – ikka headuse, sallivuse, sõbralikkuse, toreduse, armastuse, edumeelsuse ja avatuse pärast.

Just nii võib president või riigikogu esimees rääkida ühe näopoolega malbelt austusest inimväärikuse ja -õiguste vastu ning teise näopoolega kärkida rangelt nende peale, kes julgevad kahelda, kas tuhandete laste iga-aastane brutaalne mõrvamine valitsuse ulatuslikul rahalisel toel on ikka päris õige asi.

Reaalsustaju minetamine ei olegi midagi muud kui hullumeelsus.

11987142_820821531372467_5877988994167224098_n

abortion-22-01

Advertisements

Meediamanipulatsioonide tülgastav silmakirjalikkus

September 5, 2015

Viimased päevad on pakkunud  suures koguses materjali mõistmaks, kuidas meedia piltide abil inimeste tunnete ja hoiakutega manipuleerib. Kes meist ei oleks näinud kõikvõimalikes väljaannetes seda pilti poisist, kes uppus oma isa ja inimkaubitsejate vastutustundetu käitumise tõttu, ent kelle surma üritatakse süüks panna kõigile, kes ei nõustu uste avamisega massilisele immigratsioonile?

SYRIA-BOY-2

Screen Shot 2015-09-05 at 12.41.04

Nagu näha, ei ole väikeste laste surnukehade eksponeerimine meedia jaoks probleemiks, kui seda saab rakendada ideoloogilise propaganda vankri ette.

Read the rest of this entry »


Kommentaariks Eesti Naistearstide Seltsi presidendi väidetele

January 15, 2015

Täna oli Vikerraadio saates Uudis+ teemaks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine, mis plaanitakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) muutmisega ära teha. Just eile kirjutasin sel teemal lähemalt.

Saate tuumaks oli intervjuu Eesti Naistearstide Seltsi presidendi, dr Made Laanperega, kuid mõne minuti jooksul küsiti kommentaari ka minult (saatelõigus ajavahemikus 5:32-i 9:37). Päeval ma saadet ei jälginud, ent nüüd õhtul seda kuulates täheldasin mitmeid väiteid, mis väärivad lähemat vaatlemist. Allpool olen neist peamised välja toonud.

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Read the rest of this entry »


Alasti kuningatest ehk kaasamise näilisusest

January 14, 2015

Käisin täna riigikogus sotsiaalkomisjoni istungil, kus arutati raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega plaanitakse tühistada nõue, et alaealised peavad saama abordi tegemiseks oma vanema nõusoleku. Sündmust kajastati põgusalt ka Seitsmestes Uudistes.

Istungil kogetust ja selle pinnalt tehtud järeldustest võiks kirjutada pikalt, aga mul ei ole selleks ei aega ega tahtmist. Kokkuvõtlikult öeldes pean aga tunnistama, et sellist kontsentratsiooni üleolevast enesekindlusest kombineerituna hämmastava pealiskaudsuse ja ignorantsusega, nagu võib kogeda riigikogus, pole ma kohanud mitte kusagil mujal. Päris tõsiselt. Seejuures on tegu erakordselt ebameeldiva isikuomaduste kombinatsiooniga, mida on kaunis raske taluda.

Screen Shot 2015-01-13 at 22.03.38

Istungi lõpupoole ütles sotsiaalkomisjoni esimees, et naistearstide seisukoht on ikkagi professionaalne ja lähtutakse sellest. Ma oskasin vaid käsi laiutades küsida, et mille poolest on naistearstide seisukoht olulisem kui teiste kodanikeühenduste oma ja kas muid seisukohti üldse kavatsetakse arvesse võtta. Küsimus on muidugi retooriline, sest mitte ühegi meie esitatud seisukohaga sotsiaalkomisjon ei arvestanud, mitte kõige vähemalgi määral.

Read the rest of this entry »


Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise lubatavusest

October 11, 2014

Viimastel päevadel jagavad paljud inimesed parastavalt ja kahjurõõmsalt viidet minu 2007. aasta artiklile Postimehes, kus kritiseerisin Portugalis rahvahääletusel langetatud otsust jätta sündimata lapsed ilma õigusest elule ning kus kirjutasin muu hulgas järgmist:

“Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Neile sõnadele viidates väidavad inimesed, nagu oleksin kooseluseaduse rahvahääletusele panemist toetades käitunud vastupidiselt oma tõekspidamistele. Just seda püüdis väita ka BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kes esimesena antud küsimusega ka minu poole pöördus hetk tagasi laekunud e-kirjas, kus seisab:

2007. aasta 20. veebruari Postimehes ilmunud arvamusloos ütlete muuhulgas “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Äsjastel kooseluseaduse vastastel protestidel oli üks teie ja SAPTK-i põhinõudmine selle eelnõu rahvahääletusele panek. Üks teie kooseluseaduse põhiargumente on ka erinevates uuringutes väljatoodud rahva enamuse vastusesis kooseluseadusele.

Mis on sundinud teid 2007. aasta leheloos korduvalt väljatoodud seisukohtadest taganema?

Alljärgnev on minu vastus, mille tuumaks on väide, et ma ei ole oma seisukohtadest taganenud, neid ümber vaadanud ega ka nendega vastuolus olevalt käitunud – vastupidised osundused näitavad kas puudulikku arusaamist kooseluseadusega seonduvatest küsimustest või lihtsalt pahatahtlikkust.

Tänan küsimuse eest! Vastuseks võin öelda, et ma ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud, sest ma pole kordagi väitnud, nagu oleks õige kellegi inimõiguste üle rahvahääletusel otsustada.

Kui vaatate, mis kontekstis on minu väide 2007. aastal esitatud, siis näete, et seal käib jutt rahvahääletusel selle üle otsustamisest, kas võtta ära ühiskonna kõige haavatavama grupi esindajatelt õigus elule ehk kõige fundamentaalsem õigus üldse.

Kui täna oleks küsimus selles, kas võtta homoseksuaalse kalduvusega inimestelt ära õigus elule (või ka õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata), siis oleksin esimene, kes sellele vastu seisaks ning tauniks ka püüdlust sellist küsimust rahvahääletusele panna. Paraku ei ole küsimus kooseluseaduse vastuvõtmisest ja homosuhetele riikliku tunnustuse andmisest küsimus inimõigustest — nagu ka õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud, ei kohusta meie riiki selliseks sammuks mitte ükski inimõigusleping, EL-i õigus ega ka põhiseadus. Et tegu on poliitilise otsustuse küsimusega, seda selgitasin avalikult ka allviidatud videos:

Omamoodi huvitav on muidugi see, et need inimesed ja ühendused, kes ja mis väidavad end meie ühiskonnas inimõiguste eest seisvat, ei tee samas üldse välja tõsiasjast, et valitsuse rahalisel toel tapetakse Eestis igal aastal tuhandeid sündimata lapsi, mis on reaalselt tõsine inimõigusteprobleem – minu kindla veendumuse kohaselt kõige tõsisem inimõiguste alane probleem üldse tänases Eestis ja maailmas.

Loodan, et minu vastus rahuldab Teid.

Täpsustamist minu 2007. aasta väide siiski väärib, sest põhimõtteliselt seondub inimõigustega vähemal või rohkemal määral pea iga õiguslik küsimus, mis loomulikult ei tähenda, et ühtegi õiguslikku küsimust ei või rahvahääletusele panna. Pidades silmas konteksti, kus minu väide sai välja käidud, oli sellega konkreetsemalt peetud silmas, et rahvahääletusele ei tohiks panna küsimust kelleltki elemantaarsete inimõiguste äravõtmisest.

Screen Shot 2014-10-11 at 16.05.18

22-nädala vanuselt abordi läbi tapetud laps


Lastekaitsepäev ehk järjekordne päev, mil lastekaitse põhiprobleemi suhtes pigistatakse silmad (ja kõrvad ja nina) kinni

June 1, 2012

Täna on siis lastekaitsepäev. Nagu oodata oligi, kirjutavad kõik ajalehed skandaalsest tõsiasjast, et meie riigis – mida mõned nimetavad arusaamatult õigusriigiks – tapetakse endiselt igal aastal valitsuse rahalisel toel ligi 7000 sündimata last. Pole imestada, et muust nagu ei räägitagi, sest milline probleem võiks sellega tõsiduselt konkureerida?

Ajalehtede esikaaned ja juhtkirjad, Hommikutelevisioon, Ringvaade, Aktuaalne Kaamera, Vabariigi Valitsuse pressikonverents, presidendi avaldused, neil päevil Tallinnas aastakongressi pidav Euroopa Õiguse Ühendus, diplomaatiliste esinduste noodid, Lastekaitse Liidu meeleheitlikud protestiavaldused, piiskoppide jutlused ning kristlaste ühispalvused ja rongkäigud – kõik räägivad laste massilise tapmise lubamatusest ja vajadusest seada selle hirmsa probleemi lahendamine riiklikuks prioriteediks nr 1.

Tegelikult ei kirjuta ega räägi sellest (vähemalt avalikult) muidugi mitte keegi. Peamiseks tähelepanuobjektiks on õiguskantsleri seisukoht, et lastele ei tohi tuti-tuti teha ning et vanemaid, kes selles osas riigi sõna ei kuula, tuleks hakata karistama. Lihtne ja loogiline: lapsi tappa tohib – see on inimõigus; võib isegi nende tapmist riiklikult rahastada – aga kusagilt läheb ikka piir kah, mistõttu tutistamine on juba ilmselgelt liig mis liig ning väärib rangeimat riiklikku hukkamõistu ja sekkumist.

Küll on hea, et riigi esijurist nii vapralt laste õiguste eest seisab! Võiks ju muidugi meenutada ka Allar Jõksi poolt õiguskantslerina öeldut, et riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, aga noh, nagu hommikul tööle minnes mulle vastu tulnud ärinaisest tuttav selle peale vastas – milleks hakata enese jaoks maailma nii mustadesse toonidesse maalima!? Tõepoolest, milleks elada tões, kui võib oleleda palju lõbusamalt mõnusas soojas ja pehmes vales.


Eestis tapeti mullu sünnieelselt valitsuse rahalisel toel vähemalt iga kolmas laps

May 27, 2012

Äsja avaldatud abordistatistika kohaselt tapeti eelmisel aastal enne sündi tahtlikult 6668 last. Kuivõrd elussünde oli 14 679, siis nähtub, et iga saja elussünni kohta tapeti ca 45 last. Nagu Postimees vahendab, on abordimäär Eestis endiselt üks kõige kõrgemaid Euroopas, jäädes alla vaid Rumeeniale.

Olen sellest küll juba palju kirjutanud, ent ei taha põhimõtteliselt vait jääda, sest probleemi tõsidust arvestades ei saa sellest liiga palju rääkida – seda enam, et pea keegi sellest ei räägi. Peamine absurd seisneb selles, et kuigi õiguskantsler Jõks on kinnitanud (pdf), et Eesti Vabariigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, rahastab meie väljasureva rahvaga riigi valitsus sellest hoolimata iga lapse sünnieelset tapmist (vähemalt) 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses, olenemata abordi põhjusest. Puudeliste laste tapmise korral võtab riik oluliselt suurema osa kuludest (kui mitte kogu kulu) enda kanda.

“Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” (Õiguskantsler Allar Jõks, 2003)

Niisiis toimub meie silme all riiklikult rahastatud süütute inimeste massiline tapmine, aga põhiõiguste kaitse eest vastutava õiguskantsleri aastaaruannetes ei puututa küsimust poole sõnagagi, kogu juristkond vaikib ning inimõiguslased ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Tegu on poliitiliselt korrektse tapmisega. Uudis 6668 lapse tahtlikust ja riiklikult rahastatud tapmisest ületas vaevu uudiskünnise, käis korraks portaalidest läbi ja kadus siis unustusse, et uutele ja palju “aktuaalsematele” ja “olulisematele” teemadele – nt Eurovisioonile jms-le – ruumi anda. Ei ühtegi arvamusartiklit, ühtegi diskussiooni raadios ega teles, ei ühegi poliitiku ega usuühenduse juhi pahameeleväljendust. Vaikus.

Mis seal’s ikka – jääb üle rind õhku täis tõmmata ja hüüda üle oru: elagu demokraatia, elagu inimõigused, elagu kõigi võrdsus seaduse ees – elagu õigusriik!