Viimased päevad on pakkunud suures koguses materjali mõistmaks, kuidas meedia piltide abil inimeste tunnete ja hoiakutega manipuleerib. Kes meist ei oleks näinud kõikvõimalikes väljaannetes seda pilti poisist, kes uppus oma isa ja inimkaubitsejate vastutustundetu käitumise tõttu, ent kelle surma üritatakse süüks panna kõigile, kes ei nõustu uste avamisega massilisele immigratsioonile?
Nagu näha, ei ole väikeste laste surnukehade eksponeerimine meedia jaoks probleemiks, kui seda saab rakendada ideoloogilise propaganda vankri ette.
Meile surutakse näkku pilte kaugel vahemerel uppunud poisikesest, ent samas ei näe me mitte kunagi pilte nende tuhendete laste laipadest, keda meie oma ühiskonnas valitsuse ulatuslikul rahalisel toel (ehk meie kui maksumaksjate rahaga) igal aastal mõrvatakse ning kelle surnukehad jäätmetena piltlikult öeldes prükkarisse topitakse.
11-nädala vanuselt abordi teel tapetud lapse surnukeha
22-nädala vanuselt abordi teel tapetud lapse surnukeha
Samas on selge ka see, miks me ei näe meie oma ühiskonnas tapetud tuhandete laste surnukehadest pilte – see õõnestaks vasakliberaalse ideoloogia enesekuvandit, nagu oleks tegu väga ilusa, inimnäolise, salliva hooliva ja hea ideoloogilise süsteemiga; see ei oleks kooskõlas ideoloogilise programmiga, millele on nüüd antud kauni kõlaga nimi “SÕBRALIK EESTI”.
Kui see ei ole tülgastav, südant pahaks ajav valskus ja silmakirjalikkus, siis mis see on?
Veritas lux mea! 
Igasugune eetiliste takistuste puudumine kannatanud isikute piltide (isegi laste surnukeha) kasutamisel arvamuslugude (nt Evelyn Kaldoja, “Sümboliks surnud”, PM) illustreerimisel saab olla vaid see põhjus, et ajakirjaniku loogilise argumentatsiooni arsenal on ammendunud. Tal on vaja midagi niisugust, mis lõikaks nagu vahe vikat ja mispeale tema arvamusega nõustujad ahhetaksid ja vastaste suu jääks kinni. Selles mõttes ta oma eesmärgi saavutas, selline asi võtab tõesti tummaks. Me saame vaid paluda selle lapse hinge eest. Aga kas see on ülepea enam ajakirjandus? Laiem probleem on see, et sellise praktika levimisel, auditooriumi “sotsiaalne närv” tuimub ja järgmiseks on vaja järjest võikamaid pilte, et huvi äratada ja oma “sõnum” kohale viia. Eesti ajakirjanduselt ei oota enam ammu juba midagi, aga selle käiguga on ta ennast täiesti blameerinud.