Põlgus oma enda rahva ja kultuuri vastu tõstab jõuliselt pead

September 13, 2015

Jaak Urmet küsib Postimehes avaldatud emotsioonidest nõretavas artiklis nõutult: kes ma küll olen, kui ma suurt osa oma rahvast ning tema kultuurilistest traditsioonidest põlgan:

“Viimaste aastate jooksul on üha kiiremini vähenenud mu soov siduda ennast rahvustunnusega. See tähendab: eestlaseks olemisega. Osalt on see soov vähenenud kuidagi iseenesest, loomulikul teel, aga väga suures osas on seda vähendanud ka mitmed vastikud ja mulle täiesti talumatud tendentsid, mis Eesti ühiskonnas on rahvusluse ja eestlaseks olemise sildi all viimastel aegadel tekkinud.”

Usun, et sellele raskele küsimusele võiks pakkuda teatud määral vastuseid nädalalõpp Jaak Valge suurepärase teosega “Punased I”, millest olen põgusalt kirjutanud ka varem. Allpool on vaid üks lõiguke sellest, kuidas Valge iseloomustab 1920-ndatel Jaak Urmetiga väga sarnases kimbatuses olnud juunikommuniste, kellest nii mõnigi nimetas end sarnaselt Urmetiga kirjanikuks:

“Eesti iseseisvus ei olnud neile oluline. […] Aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid – Eesti Vabariik 1920. aastatel: rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov –, ei olnud nende unistuste Eesti. Vares-Barbarus ja Semper võõristasid Eesti ühiskonda juba 1920. aastate alguses ning kümnendi teisel poolel see võõristus aina süvenes… Nende unistuste Eesti Vabariik ja Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti — lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline — vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ning mujal hinnatud kultuurimustreid endasse teisaldav.”

Aga suurima päevalehe veergudel pikalt-laialt ja värve kokku hoidmata oma rahva suhtes põlgust väljendada – see ei ole vihakõne ega vaenu õhutamine. See on öeldakse olevat armastus ja sallivus.

Screen Shot 2015-09-13 at 10.07.13

 

Igal juhul on kutuuriantropoloogilises plaanis päris huvitav jälgida, mis praegu meie ümber toimub. Sedamööda, kuidas hüsteeriline kriiskamine võtab iga päevaga aina sõgedamaid vorme, saaks massipsühholoogia uurijad siit kahtlemata head materjali. Ja kõik, kes selle hüsteeriaga kaasa jooksevad, saavad endale uue aja indulgentsi teadmisest, kui head, avatud, sallivad, progressiivsed ja toredad inimesed nad on, ilma, et peaks mingilgi moel end pingutama või mingisuguseidki ohvreid tooma, et reaalselt vooruslikult ja vaimselt kasvada või kellelegi tegelikult midagi head teha.

Heaks näiteks on ka terve rea kirjanike (th Jaak Urmeti) poolt tehtud ühisavaldus. Vot see on alles tekst! Põimida niisugune hulk kõikjal lokkavast vihkamisest kõnelevaid lauseid ühte nappi ühisesse (!) karjatusse – see nõuab mitte ainult erilist talenti, vaid ka teatavat psühhootilist seisundit, mida juba niisama lihtsalt ei saavuta.

Vihkamine Eesti ühiskonnas muutub järjest lõikavamaks, häirivamaks, talumatumaks.”

Vihkamine nakatab järjest suuremat osa meie rahvast.”

“Jahmatavalt palju eestlasi vihkab kõiki, kes on natukegi teistsugused.”

“Mis takistab siis nii paljusid meie rahvuskaaslasi leidmast endas inimlikkust?”

“…väga suure osa eestlaste hinges pesitseb viha…”

“Kas me tahame elada riigis, mida … valitsetakse, toetudes tumedatele tungidele, hirmudele, suhtelisele vaesusele, sotsiaalsest ebakindlusest tingitud võõravihale, aga lihtsalt ka harimatusele ja teadmatusele?”

“Me ei taha lihtsalt näha oma riigi eesotsas selliseid poliitilisi jõude ega inimlikkuse ja sallivuse vastast meelsust, lausa rumalat õelust ja kõige selle üleskütmist kogu ühiskonnas.”

Hirmudest ja vaenust juhindumine on tõelise rahvuslikkuse häbistamine!”

Vihkajast ei saa viha välja ravida. Vähemalt ilma psühhiaatri ja arstirohtudeta.”

“Me peame ütlema kuuldavalt ja nähtavalt, et meie ei taha seda viha!”

Näitame vihkajatele, sõimajatele ja ähvardajatele kätte tee ajaloo prügikasti!”

Samas ei saa seda kõike pidada üllatavaks, pidades silmas seda kultuurilist taset, mida Jaak Urmet on lahkelt demonstreerinud varemgi. Nt 2004. aastal avaldatud artiklis kirjutas ta nõnda:

“Iga kristlaste samm võimu suunas on samm tagasi ühiskonna arengus. Kirik ja kristlus, nagu kõik teisedki religioonid, kuuluvad ühiskondliku jõuna minevikku, neisse aegadesse, mil teadlased põlesid tuleriidal ja Päike tiirles ümber Maa. Tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga.

Kuid ometi on – täiesti kahetsusväärselt – kirik ja kristlikud tõekspidamised ühiskonnast visad kaduma. Miks? Sest kirik ja kristlased korrutavad oma jutte iga päev, aga ateistlikku selgitustööd ühiskondlikul tasandil ei tehta enam ammu – raamatukogude võrgukataloogi andmetel ilmus viimane eestikeelne ateistlik trükis 16 aastat tagasi. Kristlased ründavad järjest pealetükkivamalt, kuid sellele jõule teadlikke vastu seisjaid peaaegu ei ole.

See on ohtlik puudujääk. Kui on jõud, siis olgu ka vastasjõud. Tuleb taastada ateistlik vastasrind kirikule! Siinkohal lisan vahemärkuse korras, et kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks, kuid sama hästi võib sõda nimetada rahuks ja valgust pimeduseks!

Ateistlik selgitustöö peab asuma paljastama kristluse varjatud aluseid, valgustama selle inimvihkajaliku ideoloogia ajaloolis-poliitilist kujunemislugu, õpetama läbi nägema uimastavat piibliloba. Esmajärjekorras peab ateistlik vastasrind põrmustama neli müüti, millega kristlus Eestis enda tegelikku palet varjab, oma olemasolu õigustab ja mis kõige hullem, kunstlikult enese järele vajadust tekitab. Need neli müüti on: 1) kirik kui kultuuri looja, 2) kirik kui eestluse ja vabaduse tugi, 3) kirik kui moraali kandja, 4) kirik kui hingeabi.”

Sotsiaalmeediaavarustest võib aga sama härra esituses leida ka hulgaliselt muid (samasuunalisi) avaldusi, mille kaudu paistab üha selgemalt, milline on nn sallivusideoloogia ja selle kandjate tegelik pale. Inimesed, kes ei ole oma vaadetelt piisavalt liberaalsed, sallivad ja edumeelsed, on saanud tähistatud umbrohuna, mis tuleks pikemalt arutlemata põllult (ühiskonnast) raksti välja tõmmata, nii sügavalt kui võimalik:

Screen Shot 2015-09-14 at 21.24.38

Tegelikult on Jaak Urmetist natuke kahju ka. Jäänuks tema loominguline kõrgaeg nt 50-ndatesse ja 60-ndatesse aastatesse, oleks talle võinud avaneda poliitilise režiimi teenistuses (nt haridus- või kultuuriministeeriumis) vägagi avarad eneseteostuse võimalused. Mees olnuks tõeliselt hinnas, kindlasti oleks ta saanud nii mõnegi medali… Aga samas pole ka hullu, sest kui vähegi indu on, siis leiab ajaga kaasa jooksmiseks võimaluse alati.

Advertisements

Teateid rubriigist “Euroopa dekristianiseerimine”

February 17, 2011

Roheliste erakond soovib lihavõtete kustutamist riigipühade nimistust
SI-67

Erakonna Eestimaa Rohelised volikogu otsustas toetada ettepanekuid, mille Maavalla koda saatis eelmisel sügisel erakondadele seoses lähenevate Riigikogu valimistega. Parlamendierakond toetas ettepanekuid täielikult. Näiteks kodanikuõiguste valdkonnas soovitakse:

1. Kaotada riigipalgaliste vaimulike ehk kaplanite ametikohad. Suunata vabanev raha kaitsestruktuuride ja kinnipidamisasutuste toimiva psühholoogiateenistuse loomiseks.

2. Tühistada 17.10.2002 sõlmitud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll; vaadata läbi ja vajadusel tühistada ühishuvide protokolli alusel sõlmitud koostöölepped või nende osad, mis edendavad riigikristlust.

3. Keelustada selgesõnaliselt riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste sündmustel (s.h presidendi ametissenimetamine, paraadid, maavalitsuste koosolekud, koolide aktused hukkunud kaitseväelaste ametlikud ärasaatmistseremooniad jms) mistahes religioossed talitused; samuti keelata riigi- ja omavalitsusametnikel ametiisikutena usulistel talitustel osalemine.

4. Kaotada riiklik tellimus religiooniõpetajate koolitamiseks. Suunata vabanev raha teiste õppeainete (ajalugu, ühiskonnaõpetus, kirjandus, geograafia) õppekavade täiendamiseks religioonialaste teadmistega ning nende õpetajate täiendkoolitamiseks. Muuta kristlike jm usundite religioosse sisuga laulude laulmine lastele vabatahtlikuks.

5. Lõpetada rahvusringhäälingu kanalitel mistahes usutalituste ja misjoni ülekanded. Suunata vabanev raha loodus- ja kultuurisaadete mitmekesistamisse.

6. Vabastada maamaksust eesti põlisusu ajaloolised looduslikud pühapaigad sarnaselt võõrsilt tulnud usundite pühakodade aluse ja seda teenindava maaga.

7. Muuta pühade ja tähtpäevade seadust, kustutades sellest liikuvad kristlikud pühad. Määrata jõulupühadeks 21.–25. jõulukuud (detsember) kui rahvakalendri püha; tagada igale inimesele võimalus puhata enda valitud viiel päeval aastas isiklike usuliste vm pühade tähistamiseks.

Ettepanekud ja põhjendused lähemalt http://www.maavald.ee/koda.html?rubriik=16&id=4046&op=lugu

Allikas: Maavalla koda
Kontakt: koda@maavald.ee


Kristluse vihkamise musternäide

September 23, 2010

Inglismaa võitlev esiateist Richard Dawkins on paavsti visiidi ülevoolavast edust nii ärritunud, et muutub oma vihapursetes lausa haletsusväärseks (vt tema artiklit pealkirjaga “Ratzinger on inimsuse vaenlane” ajalehes The Guardian). Soovitan teksti lugeda, et saada aimdust, mida tõeline vihkamine endast kujutab.

Meenutuseks nii palju, et tegu on mehega, kelle arvates võis elu Maal saada alguse nii, et rohelised mehikesed transportisid selle siia, ent kes peab samal ajal võimalust, et elu alge on Jumalik, naeruväärseks. Aukartust äratav teaduslikkus!

“Benedict’s predecessor, John Paul II, was respected by some as a saintly man. But nobody could call Benedict XVI saintly and keep a straight face. Whatever this leering old fixer may be, he is not saintly. Is he intellectual? Scholarly? That is often claimed, although it is far from clear what there is in theology to be scholarly about. Surely nothing to respect.”


Briti ateistid töötavad paavst Benedictus XVI Inglismaal arreteerimise nimel

April 11, 2010

Guardian vahendab, et briti esiateistid Richard Dawkins ja Christopher Hitchens on palganud inimõigustele spetsialiseerunud tuntud juristid nõudmaks võimudelt paavst Benedictus XVI arreteerimist tema Inglismaa visiidi ajal septembris süüdistatuna inimsusevastastes kuritegudes seonduvalt laste pilastamise skandaaliga Kirikus.

Huvitav on väide, et paavstil kui riigipeal ei ole selliste süüdistuste suhtes immuniteeti, kuna Vatikan ei ole ÜRO liige. Väidet, et riigipea immuniteet seondub tema riigi ÜRO liikmelisusega, kuulen küll esimest korda. Rahvusvahelises õiguses ei ole sellel mingit toetuspinda. Thomas More Law Centre on andnud kõnealusele initsiatiivile ammendava õigusliku hinnangu, millega saab tutvuda siin.

Michael Cook küsib portaalis MercatorNet kõnealust afääri kommenteerides, et miks siis piirduda ainult paavstiga — on ju teisigi ühenduste ja organisatsioonide juhte, kelle alluvuses on hulgaliselt seksuaalkuritegusid toime pandud. Esimesena võiks kohtupinki lisada ÜRO peasekretäri:

Read the rest of this entry »