Vastus Eesti Ekspressile kommentaariks paavst Franciscuse väljaütlemistele

Eesti Ekspressi toimetusest küsiti minu käest kommentaari paavst Franciscuse poolt järjekordses lennukis antud intervjuus tehtud väljaütlemisele, mis on saanud liberaalses meedias (vt ERR ja Delfi) hiiglaslikku kajastust ning tekitanud meelevaldsetele tõlgendustele ainest andes ka rohkelt segadust. Alljärgnev on minu vastus.

Tere!

Paavst Franciscuse poolt erinevates intervjuudes tehtud väljaütlemised on kahjuks põhjustanud palju vääritimõistmist ja segadust, mitte ainult selles, vaid ka mitmetes muudes küsimustes. Et saada autoriteetne seisukoht, kuidas paavsti avaldusi tõlgendada, oleks kõige mõistlikum pöörduda piiskop Philippe Jourdani poole.

Mina kui tavaline ilmikust katoliiklane püüan lähtuda paavsti avalduste tõlgendamisel Katoliku Kiriku õpetusest ehk mõtestada neid lahti viisil, mida toetab Kiriku õpetuslik autorieet. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb punktides 2357 ja 2358, et ühest küljest on homoseksuaalne kalduvus vastuolus inimloomusega ning sellisena “objektiivselt väärastunud” (objectively disordered), ent teisest küljest tuleb inimesi, kes sellise kalduvuse all kannatavad, kohelda lugupidamise, kaastunde ja taktiga ning nende suhtes tuleb hoiduda ebaõiglasest diskrimineerimisest (vt lähemalt siit).

Ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegevuses oleme alati püüdnud lähtuda sellest samast põhimõttest, eristades inimesi ja nende tegusid ning mõistes hukka mitte patustaja, vaid patu kui loomuvastase ja ebamoraalse teo – kusjuures patuks ei ole ükski loomuvastane kalduvus kui selline, vaid sellele kalduvusele andumine. Nagu kirjutasin 2014. aata kevadel väljaantud bukletis: “Me peame alati säilitama homoseksuaalse kalduvusega inimeste vastu lugupidava suhtumise, kuid see ei tähenda, et peame loobuma tõe rääkimisest homoseksuaalsuse ja homosuhete kohta. Hoolimist ja armastust ei eksisteeri väljaspool tõde.”

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Brexit ja majaneegrid Eesti poliitikas

Eilsel ajaloolisel referendumil otsustasid britid öelda “EI” üha agressiivsemate föderaliseerumisambitsioonidega Euroopa Liidule ning võtta oma suveräänsuse tagasi, taastades seeläbi olulise osa rahvusliku iseotsustamise õigusest ja võimalusest.

Brittide otsus on vallandanud tõelise meediatormi ühes kõikvõimalike arvamusdiilerite reaktsioonidega. Selles arvamuste massiivis on mitmeid tähelepanuväärseid aspekte, ent neist üks – meie kohalike globalistlike lakeide kaeblik nutulaul – torkab eriliselt silma. Toon siinkohal esile vaid mõned näited.

— Peaminister Taavi Rõivase sõnul valmistab brittide otsus pettumust, kuna Lääne ühtsus ja ühine tegutsemisvõime olevat Eestile eluliselt oluline.

— Sotside esimehe Jevgeni Ossinovski hinnangul on Ühendkuningriigi peaminister David Cameron käitunud Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuse rahvahääletusele panemisega vastutustundetult, praktiseerinud enesetapjalikku populismi, lasknud vene ruletti mängides endalt aju välja ning haavanud seeläbi Euroopa ajaloo edukaimat rahuprojekti.

— Endine Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas ütles aga Ühendkuningriigi rahva enamuse otsust halvustades, et Euroopa Liidust lahkumise pooldajad saavutasid võidu populistlikult demokraatlikke mehhanisme rünnates ning röökides ja valetades.

— Europarlamendi saadiku Indrek Tarandi sõnul “nakatab” brittide otsus ka teisi rahvaid ning puutumata ei pruugi sellest jääda ka Eesti. Tema kolleeg Euroopa Parlamendis, Urmas Paet, toonitas aga, et Brexiti tulemus on hoiatuseks teistele riikidele selle kohta, mis võib juhtuda, kui valitsused hakkavad liigselt rahva häälest juhinduma.

—Riigikogu väliskomisjoni liige Marko Mihkelson teatas aga, et brittide otsus on “suur šokk”, mis “seab tõsise surve alla kogu demokraatliku läänemaailma sisemise ühtsuse ning solidaarsuse” ning kuulutab “lääne ühtse väärtusruumi murenemist”. Mihkelsoni hinnangul olevat brittide otsus “vaba maailma piiril ning läänemaailma ühtsust kõrgelt hindavale Eestile” halb uudis, kuna see kahjustavat meie rahvuslikke huve ja julgeolekut.

— Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Kalle Palling avaldas kahetsust öeldes, et brittide lahkumisega “on raske leppida”, kuna “tugev ja ühtne Euroopa Liit” jäävat nüüd nõrgemaks.

— Veel üks valitsuse liige, Jürgen Ligi, süüdistas aga britte Euroopa väiksemaks tegemises, Lääne ühtsuse lõhkumises ja rahvusliku suveräänsuse taastamise ambitsioonide vallandamises kogu Euroopas.

Nagu näha, ei pööra ükski nimetatud arvajatest tähelepanu neile väga tõsistele probleemidele, mis tingisid suurema osa brittide soovi Euroopa Liidust välja astuda. Keegi neist ei püüa analüüsida, mis on ühendatud Euroopa projektis läinud sedavõrd valesti, et üks liidu suurimaid liikmesriike otsustas liidust sootuks lahkuda. Samuti ei püstita nad küsimust sellest, mida tuleks Euroopa Liidu juures Euroopa ühtsuse säilitamiseks tõsiselt muuta.

Seevastu läbistab justkui punase niidina kõiki neid seisukohti ja iseloomustab nende esitajaid nägemus, mille kohaselt oleks kõige parem, kui üha suurem osa Eesti ja teiste Euroopa riikide iseseisvusest kantaks üle globalistlikele võimustruktuuridele. Keegi neist arvajatest ei usu, et Eesti või mõni teine Euroopa (väike)riik võiks hakkama saada tegelikult iseseisva, suveräänse riigina, mistõttu nad ka ei tööta selle ideaali nimel.

Meie kohalikud majaneegrid

Vaadates ülaltoodud väljaütlemisi ning paljusi teisi kaeblikke ja hädaldavaid seisukohaväljendusi, milles puudub vähimgi uhkus selle üle, et üks rahvas on otsustanud selja sirgu ajada ja Euroopa Liidu ees koogutamise lõpetada, meenus mulle 1960ndatel USA-s mustanahaliste õiguste eest seisnud aktivisti Malcolm X‘i 1963. aasta kõne Michigani ülikoolis. Täpsemalt see, kuidas hiljem avalikul koosolekul maha lastud inimõiguslane kirjeldas selles kuulsas kõnes “majaneegrite” ja “põlluneegrite” erinevust.

Malcolm X’i näide tuleneb konkreetsest ajaloolisest ja ühiskondlikust kontekstist, kuid tegelikult iseloomustab see mitte üht või teist tüüpi neegreid, vaid fundamentaalselt erinevaid vaimseid hoiakuid, mis avalduvad igal ajal ja igas ühiskonnas.

Seega lubagem siinkohal kõneleda Malcolm X’il endal:

“Niisiis on kahte tüüpi neegreid. Vana tüüp ja uus tüüp. Enamik teist teab vana tüüpi. Kui te loete tema kohta ajaloolistest allikatest, siis orjanduslikul ajal hüüti teda “Onu Tomiks”. Tema oli majaneeger. Ent orjanduslikul ajal oli kaks erinevat neegrit. Oli majaneeger ja oli põlluneeger.

Majaneeger elas tavaliselt oma isanda lähedal. Ta riietus oma isanda moodi. Ta kandis oma isanda poolt kõrvale heidetud rõivaid. Ta sõi oma isanda poolt lauale jäetud toitu. Ja ta elas oma isanda majas, tavaliselt keldris või pööningul, kuid siiski oma isandaga ühe katuse all.

Seega, millal iganes tuli majaneegril end identifitseerida, tegi ta seda alati just sellisel moel, nagu identifitseeris end tema isand. Kui tema isand ütles: “Meil on hea toit,” vastas majaneeger: “Jah, meil on küllaga head toitu.” Kui tema isand ütles: “Meil on siin kena elamine,” vastas majaneeger: “Jah, meil on siin õige kena elamine.” Kui isand jäi haigeks, siis samastus majaneeger end niivõrd oma peremehega, et ütles: “Mis lahti, isand, kas me oleme haiged?” Isanda valu oli tema valu. Ja tal oli piinarikkam taluda oma isanda haigust kui ise seda põdeda. Kui majas süttis tulekahju, võitles majaneeger selle kustutamise eest innukamalt kui majaisand ise.

Kuid põllul oli ka teine neeger. Majaneeger kuulus vähemuse hulka, massid moodustusid aga põlluneegritest. Nemad kujutasid endast enamust. Kui isand jäi haigeks, palvetasid nad, et ta sureks. Kui tema maja süttis, palvetasid nad, et tõuseks tuul ja lõõtsutaks leegid suuremaks.

Kui keegi tuli majaneegri juurde ja ütles talle: “Tule, läheme oma teed,” vastas Onu Tom loomupäraselt: “Läheme kuhu? Mida ma suudan ilma isandata teha? Kus ma elaksin? Kuidas ma riided selga saaksin? Kes mind kaitseks?” Selline on majaneeger. Aga kui keegi läks põlluneegri juurde ja ütles: “Tule, läheme oma teed,” siis ta isegi ei küsinud, kuhu või kuidas. Ta vastas: “Jah, lähme juba.” Sellega oli küsimus lõpetatud.”

Au ja väärikus või allaheitlik turvalisus?

Kas see pole mitte täpne kirjeldus meie riigis poliitilise võimu juurde saanud inimeste vaimsest hoiakust? Nn majaneegris kehastub ka meie rahva ajaloost tuntud orjalik hoiak (“kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees”), mis tegelikult ei tahagi vabadust ja iseseisvust, vaid pelgab ja võõristab seda. Tegu on argpüksliku hoiakuga, mille kandjad mitte ainult ei taha ega julge saada ise vabaks, vaid ka aktiivselt põlgavad või on koguni valmis represseerima neid, kes seda sooviks, kartes, et status quo kõigutamisega võib ohtu sattuda ka nende positsioon, mis on küll ebaväärikas ja alandav, aga vähemalt turvaline.

Sellisena on meie parteiline “eliit” pigem võõrvõimude esindajaks oma rahva ees kui rahva esindajaks võõrvõimude ees – just nagu majaneeger oli isanda esindajaks põlluneegrite ees, mitte põlluneegrite esindajaks majaisanda ees.

Hea on teada, et mitmetes Euroopa riikides leidub riigimehi, kes lähtuvad oma tegevuses au ja väärikuse ning tõelise vabaduse ja riikliku iseseisvuse ideaalidest. Annaks Jumal, et sellised riigimehed kasvaksid suuremaks ja pääseks võimu juurde ka Eestis.

Tõsi, au, väärikus, vabadus ja iseseisvus ei ole ideaalid, mida saaks mugavuse, stabiilsuse ja turvalisusega sujuvalt ühitada. Aga nii indiviidi kui ka rahvana on mõõtmatult parem elada auliselt, väärikalt ja vabalt, taludes ebakindlust ja raskusi, kui turvaliselt, mugavalt ja orjalikult, taludes alandust ja häbi.

Euroopa Inimõiguste Kohus kordas, et abielu määratlemine üksnes mehe ja naise liiduna pole diskrimineerimine

Euroopa Inimõiguste Kohus asus 9. juunil avaldatud otsuses seisukohale, et kellelgi ei ole õigust inimõigustele apelleerides nõuda abielu institutsiooni ümbermääratlemist nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid.

9. juunil avalikustatud otsuses asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) seisukohale, et abielu institutsiooni määratlemine üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ei kujuta endast diskrimineerimist.

Otsuses kohtuasjas Chapin ja Charpentier vs Prantsusmaa leidis kohus üksmeelselt, et vaidlusaluses küsimuses ei ole rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 12 (õigus abielluda) koostoimes artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ega ka artiklit 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) koostoimes artikliga 14. Seega ei kujutanud EIÕK hinnangul asjaolu, et Prantsusmaa ei võimaldanud kahel mehel omavahel abielluda (enne, kui riigis nn homoabielu seadus läbi suruti), endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist.

Kaasuse taustaks olevad sündmused said alguse 2004. aasta mais, kui kaks meest esitasid Bègles’i linnavalitsusele avalduse nendevahelise abielu registreerimiseks. Sama aasta juunis sõlmis linnapea Noel Mamere meeste vahel abielu hoolimata tõsiasjast, et riigis kehtiv seadus ei näinud ette samast soost isikute abiellumise võimalust, millele juhtisid spetsiaalselt tähelepanu ka Bordeaux’ piirkonna kohtuvõimud. Juulikuus tühistas kohus õigusvastaselt sõlmitud abielu, misjärel püüdsid Chapnin ja Charpentier kohtu otsuse kõrgema astme kohtutes vaidlustada, nõudes oma abielu kehtivaks tunnistamist. Ent loodetud tulemus jäi saavutamata, mistõttu esitasid mehed Prantsusmaa vastu kaebuse EIÕK-le, väites, et neid on seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineeritud.

Eile kinnitas aga EIÕK Prantsusmaa kõrgeima kohtu (Cour de Cassation) seisukohta, et riigi keeldumine võimaldada kahel samast soost isikul abielluda ei kujuta endast diskrimineerimist. Seega kinnitas kohus, et abielu ja perekonnaga seonduvates küsimustes tuleb austada Euroopa inimõiguste konventsiooniga liitunud riikide eneseregulatsiooni õigust.

Konkreetselt kohtusse pöördunud isikute seisukohast ei ole kohtuotsusel suurt praktilist väärtust, kuna pärast nn Taubira seaduse vastuvõtmist 2013. aastal on Prantsusmaal nii või teisiti abielu institutsiooni tähendus homoseksuaalide nõudmisel ümber kirjutatud. Küll aga on otsus oluline laiemas kontekstis, kuna see kinnitab, et kellelgi ei ole Euroopa inimõiguste konventsioonile apelleerides õigust nõuda üheltki konventsiooni osapooleks olevalt riigilt nn homoabielu seadustamist.

Kõnealune kaasus on juba kolmas kord (vt viiteid eelmistele kordadele siit ja siit), mil homoliikumise püüdlused saavutada EIÕK-sse pöördumise teel nn strateegilise menetluse algatamise kaudu abielu institutsiooni ümbermõtestamine kukuvad läbi. Olgugi et üldiselt on EIÕK tuntud oma liberaalsete hoiakute poolest ning on ka sageli asunud vasakliberaalselt meelestatud aktivistide poolele, on kohus seoses abielu ümbermääratlemise püüdlustega käitunud ettevaatlikult.

Ilmselt on see ühelt poolt seletatav sellega, et Euroopa inimõiguste konventsioonis tõepoolest puuduvad igasugused viited sellele, nagu peaks abielu käsitlema ka homoseksuaalseid suhteid hõlmava ühendusena (raske oleks eeldada midagi muud, pidades silmas, et konventsioon võeti vastu juba 1950. aastal ehk aastakümneid enne homoliikumise esiletõusu). Väita vastupidist oleks ilmselgelt absurdne, võttes arvesse, et konventsiooni artikkel 12 viitab selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule: “Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.”

Teiselt poolt on kohtu ettevaatlikkus tõenäoliselt põhjendatud sellega, et vähemalt 16 konventsiooni osapooleks olevat riiki on määratlenud abielu oma põhiseaduses selgesõnaliselt mehe ja naise vahelise liiduna. Seejuures püüab üha enam riike sätestada oma põhiseaduses abielu konstitutsioonilise kaitse, saates seeläbi ka EIÕK-le selge sõnumi, et kohtulikku aktivismi ja omavolitsemist, millega kohtunikud püüavad konventsiooni sätetest meelevaldselt tuletada ideoloogiliselt meelepäraseid järeldusi – nagu hiljuti tegi kaasuses Obergefell jt vs Hodges USA Ülemkohus, kuulutades kogu riigis kehtetuks seadused, mis ei luba homoseksuaalidel omavahel abielluda –, ei ole vastuvõetavad. Ehk kui EIÕK kohtunikud asuksid oma võimu kuritarvitades Euroopa riikidele abielu tähenduse moonutamist inimõiguste loosungi all jõuga peale suruma, võiks see tuua kaasa prognoosimatu kriitika- ja protestilaine, mis ähvardaks omakorda seada ohtu kohtu enda tegevuse jätkumise.

Seega pole põhjust arvata, nagu võiks EIÕK eilsest otsusest lugeda välja mingeid ideoloogilisi suunamuutusi või nagu nähtuks sellest kohtu soov kaitsta abielu ja perekonna loomulikku tähendust. Vastupidi, EIÕK varasemat tegevust vaadates on üpris selge, et see lähtub programmilisest püüdlusest normaliseerida inimõiguste loosungi all n-ö seksuaalrevolutsiooni ideoloogilisi nõudmisi ning lammutada seda takistavaid ühiskondlike tavasid ja norme, rakendades selleks sageli doktriini konventsioonist kui “elavast instrumendist”, mille kohaselt on konventsiooni tähendus ajas muutuv. Kuniks aga konventsiooni osapoolteks olevad riigid säilitavad oma vastuseisu, ei ole siiski tõenäoline, et kohus hakkaks otseselt abielu institutsiooni tähendust ründama.

Pigem lähtub EIÕK peenemast taktikast, püüdes muuta abielu institutsiooni määratlust tähtsusetuks, samastades homoseksuaalsed suhted kõigis ühiskondlikult olulistes aspektides abieluliste suhetega, nimetamata neid samas abieluks. Just samast strateegiast on lähtunud ka kooseluseaduse läbisurumine, pidades silmas, et selle alusel sõlmitavaid liite küll ei nimetata abieluks, aga samas kohaldub neile praktiliselt sama õiguslik raamistik kui abielule.

EIÕK on nimelt andnud mõista (asjas Schalk ja Kopf vs Austria), et homoseksuaalseid suhteid tuleks käsitleda perekondlike suhetena konventsiooni artikkel 8 tähenduses ning et samasoolistele paaridele tuleks tagada õiguslik tunnustus. Niisugust seisukohta ei ole siiani kuigivõrd põhjendatud ning ilmselgelt ongi seda ka raske põhjendada. Kuivõrd konventsiooni artikkel 12 viitab ühelt poolt selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule ning teiselt poolt seob abielu ja perekonna mõisted, siis on läbinähtavalt meelevaldne tõlgendada artiklis 8 sisalduvat mõistet “perekonnaelu” nii, justkui hõlmaks see ka homoseksuaalseid suhteid.

Igal juhul on EIÕK 9. juuni otsuses võimalik näha positiivset. Kindlasti tuli otsus olulisel hetkel, kuna paljud riigid nii Euroopas kui ka mujal on allutatud enneolematult tugevale rahvusvaheliste organisatsioonide ja suurriikide survele kirjutada abielu tähendus oma seadustes ümber nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid. Seejuures avaldatakse riikidele survet apelleerides just sellele, nagu nõuaksid abielu tähenduse radikaalset ümbermääratlemist inimõigused, olgugi et mitte ükski inimõiguste alane rahvusvaheline leping ei näe ette, et peaks riigid käsitama abielu ka samast soost isikutele avatud institutsioonina.

Kohtu eilne otsus aitab meelde tuletada, et inimõigust nn homoabielu seadustamisele ja tunnistamisele ei eksisteeri, isegi mitte liberaalselt meelestatud Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendustes.