Mida arvata 2016. aasta kokkuvõtteks?

Panin Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri palvel kirja mõned read vastuseks küsimusele sellest, kuidas iseloomustada 2016. aastat nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Teiste toimetuse liikmete vastused samale küsimusele on kättesaadavad siit.

Mõeldes sellele, millised olid 2016. aasta kesksed sündmused, on raske midagi originaalset öelda, sest avaliku tähelepanu keskmes olnud asjad on niigi kõigile teada.

Poliitika vaatevinklist jäädakse Eestis möödunud aastat mäletama ilmselt parajaks farsiks kujunenud presidendimääramise, Edgar Savisaare Keskerakonna juhi kohalt tõrjumise ja Reformierakonna opositsiooni kukkumisega päädinud valitsusevahetuse kaudu. Märkimisväärset lootust, et need sündmused võiks sillutada teed põhimõttelistele ühiskondlikele muutustele, ei ole põhjust hellitada. Pigem on tõenäoline, et ideoloogilises plaanis jätkub poliitiline elu enam-vähem samas võtmes, sest eks ole kaasaegse liberaalse poliitilise paradigma keskmes just nimelt eesmärk tagada ühiskonna liikumine üldjoontes ühes ja samas suunas sõltumata sellest, milliste parteide käes juhtub konkreetsel ajahetkel n-ö jäme ots olema.

Raske on muutustele loota ka teadmises, et Eesti Vabariik on iseseisev üksnes vormiliselt – iseotsustamise piirid jäävad aina ahtamaks ning samuti kuivavad kokku iseseisvuse kui autarktilisuse moraalsed, kultuurilised, demograafilised, militaarsed, rahanduslikud ja majanduslikud eeldused. Selles kontekstis näib üha enam, et poliitilised positsioonid on täidetud mitte iseseisva riigi valitsejate ning oma rahva esindajate ja teenijate, vaid globaalsete võimusüsteemide asehalduritega.

Maailmamastaabis olid enim kõneainet pakkunud konkreetseteks sündmusteks Brexit ehk Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust ja Trumpi valimine USA presidendiks. Laiemas plaanis andsid aastale tooni verised sündmused Süürias ja Iraagis ning Euroopat tabanud massilise immigratsiooni laine. Paljud inimesed näevad Brexitit ja Trumpi tõusmist USA presidendiks märkimisväärsete tagasilöökidena globalistliku võimu tsentraliseerimise projekti elluviimisele, ent kas see ka reaalselt nii on, seda näitab aeg. Rutakalt ei tahaks selles osas järeldusi teha, kuna avalikus ruumis valitsev desinformatsioon ja selle kaudu elluviidav manipulatsioon on kolossaalne. Samas ei saa välistada, et nt Brexit kuulutab Euroopa Liidu lagunemist – kas see nii on, selle kohta saab rohkem öelda pärast tuleva aasta aprillis toimuvaid Prantsusmaa presidendivalimisi.

Paraku on väga raske näha lääne ühiskonna jaoks ilma vaimse pöördumiseta kusagilt lootust terendamas. Kogu revolutsiooniline projekt, mille keskmes on juba aastasadu olnud õhtumaade ühiskonna lahtirebimine oma religioossest, moraalsest, kultuurilisest ja ajaloolisest identiteedist ning selle asendamine väärastunud inimese- ja vabadusekäsitlusel rajaneva raha-, naudingu- ja riigikultusega, päädib varem või hiljem katastroofiga. Perekonna lagundamine, sootuseideoloogia kehtestamine ja inimloomuse tunnetuse moonutamine, austuse puudumine inimelu vastu ja sündimata laste massiline tapmine, nn multikultuurse ühiskonnamudeli juurutamine ja ühiskonna islamiseerumine ning riigi mõjusfääri ja riiklike struktuuride jätkuv paisutamine annavad paralleelselt äärmiselt tõsise demograafilise kriisiga tunnistust elamisest reaalsusest irdunud ideoloogilistes pettekujutelmades. Küsimuseks jääb, kas ühiskondlik katastroof saab olema totaalne või jääb veel võimalus meeleparanduseks.

Igal juhul on raske eitada pingete hüppelist kasvu ühiskonnas. Varem või hiljem päädib selline protsess vägivalla ja verevalamisega. Pingete lahenduseks ei saa aga olla loobumine vastuseisust ühiskonda loomuseadusest lahtirebivate revolutsiooniliste ambitsioonide elluviimisele, vaid lahtiütlemine revolutsiooniliste ambitsioonide ühiskonnale pealesurumisest. Ühiskonda ei lõhesta ega lõhu mitte konservatiivid, kes seisavad ilusa, õige ja hea kaitsel, vaid end erinevate imalate ja üha vähemaid inimesi veenvate valelike loosungitega ehtinud revolutsionäärid.

Karolina Maria ristimine

Meie noorim tütar Karolina Maria sai täna heade sõprade keskel ristitud. Deo Gratias!

Uus valitsus alustas oma perepoliitikat abielupaaride ahistamisega

Kirjutasin juba eelmise nädala lõpus veel ühe artikli ühisdeklaratsioonide kaotamise teemal (varasemad käsitlused on kättesaadavad siit, siit ja siit), aga Postimees avaldas selle oma veebiväljaandes alles täna pärastlõunal, mistõttu kadus mõtteavaldus põhimõtteliselt musta auku (tervikkujul on artikkel kättesaadav Objektiivis).

Aga mis seal ikka – ega meedias mingite argumentide esitamise tõttu võimulolijatel ükski asi nii või teisiti elluviimata ei jää, sõltumata argumentide kaalukusest. Praeguseks on kobarseaduse eelnõu, millega mh võeti abikaasadelt tulude ühisena deklareerimise võimalus sisuliselt ära, juba koalitsioonierakondade poolt parlamendis läbi surutud ning presidendi poolt protestidest hoolimata väljagi kuulutatud.

President Kersti Kaljulaiu selgitus selle kohta, miks ta seaduse välja kuulutas, olgugi, et tema hinnangul on selle vastavus põhiseadusele tõsiselt küsitav, jääb mulle seejuures arusaamatuks. Põhiseaduse § 107 lg 2 ütleb selgesõnaliselt, et “Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks”.

Selle asemel kuulutas aga president seaduse kiiresti välja, andes üksnes õiguskantslerile mõista, et too võiks süveneda küsimusse seaduse põhiseaduspärasusest. Nõnda tegutsedes ja vastutust vältides toimis president osana valitsuse teerullist, mitte selle takistaja või talitsejana. (Väga tabava kommentaari kirjutas selle kohta Rait Maruste.)

Igal juhul on see kahetsusväärne, et võimulolijad (valitsuse liikmete, koalitsioonierakondade parlamendisaadikute ja presidendi näol) on nii kergekäeliselt valmis ellu viima abielu- ja perekonnavaenulikke samme, mis tabavad eriti valusalt just ise hakkama saada püüdvaid paljulapselisi (või puuetega lastega või lähedaste eest hoolitsevaid) abielupaare, kus üks abikaasadest suure tõenäosusega ei saa palgatööl käia.

Näiteks minu perekond kaotab selle otsuse tõttu ligi 2400 eurot aastas võrreldes täpselt sama suure sissetulekuga paariga, abielus või mitte, kus tulu teenitakse lihtsalt mõlema osapoole poolt võrdsetes osades. Meie jaoks on see suur summa.

Kui seni kehtinud korra kohaselt saime igas kuus tulumaksuvabastust 340 euro ulatuses (mõlema kohta 170 eurot), siis uue korra kohaselt ei saa üldse, samal ajal kui samasuguse sissetulekuga, ent kahe tuluteenijaga abielus või lihtsalt koos elavatel paaridel tõuseb igakuine maksuvabastus ca tuhande euroni.

Kõnealust eelnõud pooldanud valitsuse ja riigikogu liikmete arvates on see meie perekonnale vajalik karistus selle eest, et mu abikaasa ei saa kuue lapse kasvatamise ja majapidamise eest hoolitsemise kõrvalt palgatööl käia. Sõnum mu abikaasale, kes on mulle teadaolevaist üks kõige tublimaid ja töökamaid inimesi, on lihtne: “Ära istu niisama kodus, vaid mine tööle!” Selle sõnumi peale mõeldes tahaks sõnumi saatjailt küsida “hüva nõu” ka selles osas, kuhu lastekodusse nad soovitaks lapsed viia…

Kui keegi ütleb, et vähemasti antakse meile kolme ja enama lapsega perede toetuse tõstmisega võimalus ühisdeklaratsiooni esitamise võimaluse sisulisest äravõtmisest tuleneva kaotuse korvamiseks rohkem sotsiaalabi kerjata, siis… väga pehmelt öeldes see rõõmu just ei valmista. Lootust ületada rahvastikukriisi läbi selle, et kahandada veelgi suuremate perekondade võimet iseseisvalt hakkama saada, tehes nad veelgi enam sotsiaalabist sõltuvaks, ei oska ma tõlgendada muu kui raskekujulise intellektuaalse piiratuse ilminguna.

Valitsus alustas oma perepoliitika elluviimist abielupaaride ahistamisega

Selgitasin Tallinna TV saates “Uudis+”, et kahetsusväärselt alustas uus valitsus oma perepoliitika elluviimist abielupaaride ahistamisega, võttes neilt sisuliselt ära võimaluse käsitleda tulu deklareerimisel oma sissetulekut ühise tervikuna (intervjuu kokkuvõtte leiab siit). Sama teemat käsitlesin varem kahes arvamusloos (vt siit ja siit). Samateemalist pöördumist peaminister Jüri Ratase poole saab lugeda siit.