Kristus Kuninga suurpüha

Vana kalendri kohaselt tähistab Katoliku Kirik täna Kristus Kuninga suurpüha. Toon sel puhul välja mõned väga olulised ja mõtlemapanevad lõigud paavst Pius XI 1925. aasta ringkirjast Quas Primas, millega paavst seadis sisse Kristus Kuninga suurpüha vastukaaluks liberaalse demokraatia ülla loosungi taha peituvate massoonlike jõududa üha jõulisematele ja agressivsematele püüdlustele Kristus ja kristlus ühiskonnaelust välja tõrjuda. Entsüklika eestikeelse tõlke leiab portaalist Magisteerium.ee.

See ringkiri esitab ülevaate aluspõhimõtetest, millele tugineb katoliiklik nägemus hüvelise ühiskonnakorralduse alustest. Allpool on mõned paljudest olulistest lõikudest, mis annavad teksti sõnumist selget aimdust:

“Esiteks, maailma üleujutavad hädad on tulenenud sellest, et enamik inimesi on Jeesuse Kristuse ja Tema püha seaduse välja visanud oma isiklikust elust, samuti ka perekonna- ja ühiskondlikust elust; teiseks, rahvaste vahel ei saa kunagi paistma kindlat lootust püsivale rahule, kui nii üksikisikud kui ka rahvad keelduvad tunnistamast meie Issanda ülemvõimu ja valitsemist ja selle tagasi lükkavad. Seepärast, olles kinnitanud, et Kristuse rahu peab otsima Kristuse kuningriigist, kuulutame oma kavatsust teha selles vallas kõik, mis on Meie võimuses. Ütlesime, et Kristuse kuningriigist, sest rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe Me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine. /…/

Nüüd on Meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega.

Nagu te teate, auväärsed vennad, ei ilmunud see õnnetus ootamatult, ta varitses kaua riikide rüpes. See algas Kristuse valitsemise eitamisega kõigi rahvaste üle. Kirikule keelati õigus – mille ta on saanud Kristuselt endalt – õpetada inimkonda ja välja anda seadusi, et juhtida inimesi nende igavesele õndsusele. Seejärel segati Kristuse religioon järk-järgult valede religioonidega ja asetati vähimagi häbita nendega samale tasemele. Siis allutati see tsiviilvõimule ning anti valitsejate omavoli meelevalda. Mõned neist läksid selleni, et tahtsid asendada jumaliku religiooni mingil religioossel tundel põhineva loomuliku religiooniga. Leidus isegi riike, kes arvasid, et võivad Jumalata läbi saada ja et nende religioon seisneb religiooni puudumises ning Jumala teadlikus ja tahtlikus unustamises.

Kristuse hüljanud inimeste ja riikide apostaasiat ja kibedaid vilju, mida see on püsivalt kaasa toonud nii üksikisikutele kui riikidele, oleme kahetsenud ringkirjas Ubi arcano. Kahetseme seda ka täna. Selle apostaasia viljad on igast suunast külvatud vihaidud, rahvastevaheline kadedus ja rivaliteet, mis hoiab hõõgvel rahvusvahelisi tülisid ja segab ka praegu lepitava rahu tulekut, taltsutamatud ambitsioonid, mis peidavad end väga sageli ühiskondlike huvide ja kodumaa-armastuse maski taha ja millel on kurvad tagajärjed ühiskondlike ebakõlade ja pimeda ülisuure egoismi näol, mis järgib vaid isiklikku huvi ja omakasu ning hindab kõiki asju ainult sellelt seisukohalt. Selle apostaasia viljad on ka oma kohustuste unustamise ja südametunnistuse hooletuse läbi segipaisatud kodurahu, ühtsuse ja püsivuse puudumine ebakindlates perekondades. Nii kõigub lõpuks terve ühiskond, ähvardades kokku variseda.”

Jah, inimene allub kellelegi nii või teisiti – valik, mille iga ühiskond peab aga langetama, seisneb selles, kas alluda teisele inimesele või kogu universumi Kuningale.

Siia otsa võib lasta kõlada Bütsantsi sakraalmuusikal Püha Tarkuse katedraalis Konstantinoopolis, mis on kristlikule maailmale kadunud, just nagu see ühiskonnakorraldus, millest räägib entsüklika Quas primas…