Teateid rubriigist “Euroopa dekristianiseerimine”

February 17, 2011

Roheliste erakond soovib lihavõtete kustutamist riigipühade nimistust
SI-67

Erakonna Eestimaa Rohelised volikogu otsustas toetada ettepanekuid, mille Maavalla koda saatis eelmisel sügisel erakondadele seoses lähenevate Riigikogu valimistega. Parlamendierakond toetas ettepanekuid täielikult. Näiteks kodanikuõiguste valdkonnas soovitakse:

1. Kaotada riigipalgaliste vaimulike ehk kaplanite ametikohad. Suunata vabanev raha kaitsestruktuuride ja kinnipidamisasutuste toimiva psühholoogiateenistuse loomiseks.

2. Tühistada 17.10.2002 sõlmitud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll; vaadata läbi ja vajadusel tühistada ühishuvide protokolli alusel sõlmitud koostöölepped või nende osad, mis edendavad riigikristlust.

3. Keelustada selgesõnaliselt riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste sündmustel (s.h presidendi ametissenimetamine, paraadid, maavalitsuste koosolekud, koolide aktused hukkunud kaitseväelaste ametlikud ärasaatmistseremooniad jms) mistahes religioossed talitused; samuti keelata riigi- ja omavalitsusametnikel ametiisikutena usulistel talitustel osalemine.

4. Kaotada riiklik tellimus religiooniõpetajate koolitamiseks. Suunata vabanev raha teiste õppeainete (ajalugu, ühiskonnaõpetus, kirjandus, geograafia) õppekavade täiendamiseks religioonialaste teadmistega ning nende õpetajate täiendkoolitamiseks. Muuta kristlike jm usundite religioosse sisuga laulude laulmine lastele vabatahtlikuks.

5. Lõpetada rahvusringhäälingu kanalitel mistahes usutalituste ja misjoni ülekanded. Suunata vabanev raha loodus- ja kultuurisaadete mitmekesistamisse.

6. Vabastada maamaksust eesti põlisusu ajaloolised looduslikud pühapaigad sarnaselt võõrsilt tulnud usundite pühakodade aluse ja seda teenindava maaga.

7. Muuta pühade ja tähtpäevade seadust, kustutades sellest liikuvad kristlikud pühad. Määrata jõulupühadeks 21.–25. jõulukuud (detsember) kui rahvakalendri püha; tagada igale inimesele võimalus puhata enda valitud viiel päeval aastas isiklike usuliste vm pühade tähistamiseks.

Ettepanekud ja põhjendused lähemalt http://www.maavald.ee/koda.html?rubriik=16&id=4046&op=lugu

Allikas: Maavalla koda
Kontakt: koda@maavald.ee


Elagem ilma valeta!

November 11, 2010

Seoses eelmise postitusega riputan üles Aleksandr Solženitsõni teksti, mis minusse kunagi kustumatu jälje jättis. Tekst on täna vähemalt sama aktuaalne kui 36 aasta eest, mil see sai kirja pandud. Ühiskond on endiselt valedest läbiimbunud ja tõtt-öelda on täna valitsevad valed oma peenekoelisuse, varjatuse ja nende levitamise tehnoloogia täiustumise tõttu märksa ohtlikumadki. Tekst levis käest kätte väga paljude inimesteni. Ka Eestis levis see samal viisil, ilma et oleks teada, kes on tõlke autoriks.

Seda, mida oli Solženitsõnil öelda konkreetselt lääne ühiskonna valede kohta, võib lugeda tema 1978. aasta kõnest Harvardi Ülikoolis (“A World Split Apart”), millest jäi mulle eriliselt meelde järgmine tähelepanek:

A Decline in Courage…
… may be the most striking feature which an outside observer notices in the West in our days. The Western world has lost its civil courage, both as a whole and separately, in each country, each government, each political party and of course in the United Nations. Such a decline in courage is particularly noticeable among the ruling groups and the intellectual elite, causing an impression of loss of courage by the entire society. Of course there are many courageous individuals but they have no determining influence on public life. Political and intellectual bureaucrats show depression, passivity and perplexity in their actions and in their statements and even more so in theoretical reflections to explain how realistic, reasonable as well as intellectually and even morally warranted it is to base state policies on weakness and cowardice. /…/ Should one point out that from ancient times decline in courage has been considered the beginning of the end?

Vähemalt sama mõtlemapanevad on Solženitsõni sõnad humanismi ja selle tagajärgede kohta:

This new way of thinking, which had imposed on us its guidance, did not admit the existence of intrinsic evil in man nor did it see any higher task than the attainment of happiness on earth. It based modern Western civilization on the dangerous trend to worship man and his material needs. Everything beyond physical well-being and accumulation of material goods, all other human requirements and characteristics of a subtler and higher nature, were left outside the area of attention of state and social systems, as if human life did not have any superior sense. That provided access for evil, of which in our days there is a free and constant flow. Merely freedom does not in the least solve all the problems of human life and it even adds a number of new ones.

However, in early democracies, as in American democracy at the time of its birth, all individual human rights were granted because man is God’s creature. That is, freedom was given to the individual conditionally, in the assumption of his constant religious responsibility. Such was the heritage of the preceding thousand years. Two hundred or even fifty years ago, it would have seemed quite impossible, in America, that an individual could be granted boundless freedom simply for the satisfaction of his instincts or whims. Subsequently, however, all such limitations were discarded everywhere in the West; a total liberation occurred from the moral heritage of Christian centuries with their great reserves of mercy and sacrifice. State systems were becoming increasingly and totally materialistic. The West ended up by truly enforcing human rights, sometimes even excessively, but man’s sense of responsibility to God and society grew dimmer and dimmer. In the past decades, the legalistically selfish aspect of Western approach and thinking has reached its final dimension and the world wound up in a harsh spiritual crisis and a political impasse. All the glorified technological achievements of Progress, including the conquest of outer space, do not redeem the Twentieth century’s moral poverty which no one could imagine even as late as in the Nineteenth Century.

ELAGEM ILMA VALETA!

Aleksandr Solženitsõn


Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud.

Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving — meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: “Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu.”

Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele — et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust. Me ei karda enam isegi üldist aatomisurma, ei karda kolmandat maailmasõda (vahest õnnestub pakku pugeda) — me kardame ainult julgeid kodanikusamme. Peaasi, et karjast maha ei jääks, et poleks vaja astuda sammukestki omal jalal, sest siis võid äkki ilma jääda valgest saiapätsist, gaasipliidist või elamisõigusest Moskvas.

Nii nagu meile poliitringides pähe tuubiti, nii see ka meisse juurdus: elu on hea, saab alati hea olema. Keskkonnast, sotsiaalsetest tingimustest juba välja ei hüppa, olemine määrab teadvuse. Meil ei jää midagi üle, meie ei suuda midagi.

Tegelikult aga suudame KÕIKE! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused nemad kõiges süüdi — süüdi oleme meie ise, ainult meie!

Väidetakse vastu: kuid tõepoolest pole ju võimalik midagi välja nuputada! Meie suud on kinni topitud, meid ei võeta kuulda, meie käest ei küsita. Kuidas siis panna neid kuulma meid?

Neid ümber veenda on võimatu. Loomulik oleks nad ümber valida! Aga ümbervalimisi meie maal ei toimu.

Läänes on inimestel streigid, protestidemonstratsioonid. Meid on aga liiga maha materdatud, meid see kohutab: kuidas siis äkki — loobuda tööst, kuidas siis äkki — minna tänavale?

Ka kõik teised saatuslikud teed, mida viimase sajandi jooksul kibedas Venemaa ajaloos ära on proovitud, pole ammugi meie jaoks, ja õigust ütelda — pole vajagi! Nüüd, kus kõik kirved on oma töö teinud, kus külvatu on tärganud, näeme me, kuidas eksisid, kuidas kõrbesid läbi need enesekindlad noorukid, kes mõtlesid terrori, verise ülestõusu ja kodusõjaga riiki õiglaseks ja õnnelikuks teha. Ei, täname, isad-õpetajad! Nüüd me juba teame, et jälgid meetodid sigitavad jälke tagajärgi. Meie käed jäägu puhtaks!

Niisiis — ring sulgus? Ja väljapääsu tõepoolest ei ole? Ja meil jääb üle ainult tegevusetult oodata: äkki juhtub iseendast midagi?

Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame, kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast — VALEST!

Kui vägivald inimese rahulikku ellu sisse murrab, lõõmab ta pale enesekindlusest ja selline on ka ta kisendav lipukiri: “Mina olen VÄGIVALD! Minge laiali, eest ära, muidu tallan puruks!” Ent vägivald vananeb ruttu, läheb mõni aasta ja ta pole endas enam sugugi kindel. Et püsida ja viisakas välja näha, kutsub ta tingimata endale liitlaseks VALE. Sest vägivallal pole end millegi muuga varjata kui valega, vale aga saab püsida vägivalla abil. Mitte iga päev, mitte igaühe õlale ei lange vägivalla raske kämmal: ta nõuab meilt ainult kuuletumist valele, igapäevast osalemist vales – selles seisnebki kogu truualamlikkus.

Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL!

See on läbimurd meie tegevusetuse näilisest ringist — kõige hõlpsam meile, kõige hävitavam valele. Sest kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida ainult inimeste seas.

Ei maksa kedagi üles kutsuda, me pole veel küpsed astumaks väljakule ja kuulutamaks tõde, ei maksa valjusti öelda, mida me mõtleme, see kohutab. Aga vähemasti ärgem rääkigem seda, mida me ei mõtle!

See ongi meie tee, kõige hõlpsam ja käepärasem meisse loomupäraselt juurdunud arguse tõttu, märksa hõlpsam — jube öelda — kui Gandhi passiivne vastupanuliikumine. Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.

Las nüüd igaüks valib, vastavalt oma arenguastmele, kas ta jääb teadlikuks vale teenriks (oo, mõistagi mitte kalduvusest, vaid toitmaks perekonda, kasvatamaks lapsi vale vaimus), või on tal aeg saada ausaks inimeseks ja pälvida oma laste ja kaasaegsete austust. Ja sellest päevast peale tema:

  • Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde;
  • Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes;
  • Ei loo, ei levita ainustki vale mõtet, ainustki moonutatud tõde, mida eraldada suudab maalis, skulptuuris, fotodel, tehnikas ja muusikas;
  • Ei kasuta suuliselt ega kirjalikult ainustki “juhtivat” tsitaati, et olla meele järele ja kindlustada edu ametialal, kui ta tsiteeritavat mõtet ise täielikult ei jaga või see asja juurde ei kuulu;
  • Ei lase ennast demonstratsioonile või miitingule sundida, kui ta seda ei soovi või ei taha. Ei võta kätte, ei kanna ühtki transparenti või loosungit, mida ta täielikult ei poolda;
  • Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb;
  • Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu;
  • Lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat;
  • Ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse…

Mõistagi ei loendanud me kõiki võimalikke ja vajalikke valest eemaldumise teid. Ent see, kes hakkab juba puhastuma, suudab selginenud pilguga ka teisi juhtumeid eraldada.

Esialgu kõik muidugi ei laabu. Mõni kaotab ajutiselt töökoha. Noortel, kes soovivad tõe vaimus elada, muudab see algul elu väga keeruliseks, sest ka koolitunnid on tulvil valet ja sealgi tuleb valida. Kuid igaühele, kes tahab aus olla, on see ainus tee, sest mitte ükski ei tohiks (isegi ohututes tehnilistes teadustes) ainsastki nimetatud punktist kõrvale hiilida. On võimalik hoida tõe poole või vale poole, vaimse iseseisvuse või vaimse orjalikkuse poole. Ja see, kellel ei jätku julgust isegi oma hinge kaitsmiseks, ärgu uhkeldagu oma eesrindlike vaadetega, ärgu eputagu, et ta on akadeemik või rahvakunstnik, teeneline tegelane või kindral, vaid öelgu enesele: “Ma olen tõbras ja argpüks, mulle on peamine, et mu kõht oleks täis ja tuba soe.”

Isegi see tee — mõõdukaim kõigist vastupanuteedest — ei ole meiesugustele molutajatele kerge. Kuid ta on võrratult kergem iseenese põletamisest või näljastreigist: leek ei haara sinu keha, silmad ei lõhke kuumusest, aga musta leiba ja puhast vett leidub sinu perekonnale ikka.

Meie poolt reedetud ja petetud tõeliselt suur Euroopa rahvas — tšehhid — ometi ju näitasid, kuidas isegi palja rinnaga, kui selles tuksub väärikas süda, võib tankidele vastu seista.

See pole kerge tee, ent siiski kõigist võimalikest teedest kergeim. Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik hingele. Raske tee, kuid ometi on meilgi inimesi, isegi kümneid inimesi, kes aastaid peavad kinni kõigist neist punktidest, elades tõe vaimus.

Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ühineda! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!

Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata — me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel — meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.

Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:

Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut


Kristluse vihkamise musternäide

September 23, 2010

Inglismaa võitlev esiateist Richard Dawkins on paavsti visiidi ülevoolavast edust nii ärritunud, et muutub oma vihapursetes lausa haletsusväärseks (vt tema artiklit pealkirjaga “Ratzinger on inimsuse vaenlane” ajalehes The Guardian). Soovitan teksti lugeda, et saada aimdust, mida tõeline vihkamine endast kujutab.

Meenutuseks nii palju, et tegu on mehega, kelle arvates võis elu Maal saada alguse nii, et rohelised mehikesed transportisid selle siia, ent kes peab samal ajal võimalust, et elu alge on Jumalik, naeruväärseks. Aukartust äratav teaduslikkus!

“Benedict’s predecessor, John Paul II, was respected by some as a saintly man. But nobody could call Benedict XVI saintly and keep a straight face. Whatever this leering old fixer may be, he is not saintly. Is he intellectual? Scholarly? That is often claimed, although it is far from clear what there is in theology to be scholarly about. Surely nothing to respect.”


Peapiiskop Chaput lääne ühiskonna kultuurilisest olukorrast ja suundumustest

September 6, 2010

Denveri peapiiskop Charles J. Chaput pidas mõne aja eest Slovakkias väga sisuka ettekande, milles ta analüüsis süviti lääne kultuuri hetkeolukorda ja selle suundumusi. Soovitan soojalt võtta aega, et see tekst läbi lugeda. Autor räägib asjadest, mille teadvustamine on ennekõike kristlastele ülehindamatult oluline. Toon tekstist välja mõned olulised momendid.

Esiteks sedastab peapiiskop Chaput, et täna lääne ühiskonnas prevaleeriv materialistlik-ateistlik (peenema nimetusega sekularistlik) ideoloogia on olemuslikult samane 20. sajandi “mõrvarideoloogiatega” — erinev on vaid selle avaldumise vorm:

Today, in an era of global interconnection, the challenges that confront Catholics in America are much the same as in Europe: We face an aggressively secular political vision and a consumerist economic model that result — in practice, if not in explicit intent — in a new kind of state-encouraged atheism.

To put it another way: The Enlightenment-derived worldview that gave rise to the great murder ideologies of the last century remains very much alive. Its language is softer, its intentions seem kinder, and its face is friendlier. But its underlying impulse hasn’t changed — i.e., the dream of building a society apart from God; a world where men and women might live wholly sufficient unto themselves, satisfying their needs and desires through their own ingenuity.

This vision presumes a frankly “post-Christian” world ruled by rationality, technology and good social engineering. Religion has a place in this worldview, but only as an individual lifestyle accessory. People are free to worship and believe whatever they want, so long as they keep their beliefs to themselves and do not presume to intrude their religious idiosyncrasies on the workings of government, the economy, or culture.

Autor jätkab selgitades, et täna avaldub see ideoloogia palju peenemas vormis, mistõttu on selle inimvaenulikku olemust märksa keerulisem märgata:

Today’s secularizers have learned from the past. They are more adroit in their bigotry; more elegant in their public relations; more intelligent in their work to exclude the Church and individual believers from influencing the moral life of society. Over the next several decades, Christianity will become a faith that can speak in the public square less and less freely. A society where faith is prevented from vigorous public expression is a society that has fashioned the state into an idol. And when the state becomes an idol, men and women become the sacrificial offering.

Cardinal Henri de Lubac once wrote that “It is not true … that man cannot organize the world without God. What is true, is that without God, [man] can ultimately only organize it against man. Exclusive humanism is inhuman humanism.”

The West is now steadily moving in the direction of that new “inhuman humanism.” And if the Church is to respond faithfully, we need to draw upon the lessons that your Churches learned under totalitarianism.

Read the rest of this entry »


Moraalne paanika

April 20, 2010

Tabernaakel vahendab eesti keelde tõlgitult Massimo Introvinge artiklit, mis avaldati algselt portaalis MercatorNet. Mõtlemapanevad tähelepanekud:

Miks kaevatakse 2010. aastal päev-päeva järel välja vanad ja sageli läbiuuritud juhtumid, rünnates alati paavsti? See on paradoksaalne, kui võtta arvesse suurt rangust antud teema osas nii toonase kardinal Ratzingeri kui praeguse paavst Benedictus XVI puhul. Moraali-ärimeestel, kes paanikat organiseerivad, on agenda, mis saab üha selgemaks ja mis ei seisne just laste kaitsmises. Praegu on aeg, mil nii Euroopas kui mujal tehakse poliitilisi, juriidilisi ja isegi elektoraalseid valikuid aborditableti RU-486 [mifepristoon], eutanaasia ja samasooliste liitude tunnustamise osas. Elu ja perekonna kaitseks kostab ainult paavsti ja Kiriku hääl. Teatud artiklite lugemine meedias näitab, et väga mõjuvõimsad lobby-rühmitused püüavad seda häält vaigistada halvima võimaliku laimuga — mida on kahjuks kerge teha — nimelt pedofiilia soodustamise või sallimise süüdistusega.

Read the rest of this entry »


John Stuart Mill kristluse kõrvaldamisest avalikust elust

March 11, 2010

Lugedes huvitavat artiklit Inglismaa de-kristianiseerimisest, jäi silm pidama ühel tänagi väga palju ütleval lõigul kaasaegse eetika vundamendirajaja, tihti liberalistliku poliitfilosoofia isaks peetava John Stuart Milli poolt 1844. aastal teisele suurele võitlevast ateistist humanistile, nn humanismi religiooni rajajale August Comte’le saadetud kirjast:

“Veel ei ole jõudnud kätte aeg, mil saame Inglismaal oma eesmärke kompromiteerimata asuda kristlikku teoloogiat avalikult ründama. Saame sellest üksnes mööda minna, eemaldades selle rahumeelsete vahenditega kõigist filosoofilistest ja ühiskondlikest aruteludest ning eirates kõiki selle jaoks olulisi küsimusi, väites need olevat igapäevase elu seisukohast tähtsusetud.”

Tänaseks on selles lõigus tagaigatsetud aeg, mil saab asuda kristlust avalikult ründama, juba palju ulatuslikumalt kätte jõudnud. Kuigi tõsi, Eestis ei ole rünnakud veel nii avalikud kui nt Inglismaal.

Read the rest of this entry »


Teaduslikud, ebateaduslikud ja ületeaduslikud teadmised

January 19, 2010

Lugesin hommikul Delfist kunagise kolleegi professor Jüri Saare artiklit pealkirjaga “Meedia toetagu teaduslikku maailmapilti”. Et professor Saar tõstatab julgelt olulise küsimuse, mõtlesin omalt poolt kaasa ning saatsin talle alltoodud sisuga kirja. Et professor Saare artikkel kujutab endast avalikku mõtteavaldust, siis eeldan, et ka minu kommentaare selle suhtes, olgugi et saatsin need otse autorile, ei tule käsitleda privaatsena.

* * *

Tere Jüri!

Aitäh Sulle täna Delfis avaldatud artikli eest. Probleem, mida käsitled, on kahtlemata oluline, ning ütled välja nii mõnedki asjad, mida enamik ühiskondlikult arvestatavat positsiooni omavaid inimesi avalikult öelda ei julgeks. Ebateaduste vohamine ja inimestega manipuleerimine — mitte üksi ebateaduste valdkonnas — on avalikus ruumis tõepoolest lausa normiks kujunenud.

Et Sinuga kaasa mõelda, lisaksin omalt poolt mõtlemisaineks nii palju, et paralleelselt Sinu artiklis tooduga tasub meeles pidada sedagi, et elu kõige olulisematele, st metafüüsilistele küsimustele — nagu nt mis on inimeseks olemise sügavam tähendus, milles seisneb hea elu, mis on au, väärikus, õiglus, vabadus või milline käitumine on moraalne — ei ole teadus, mille objektiks on teatavasti materiaalne osa reaalsusest, põhimõtteliselt suuteline vastama. Teadmiste tõsikindlus kipub olema nende olulisusega pöördvõrdelises suhtes.

Teisisõnu, Sinu kirjeldatuga vähemalt sama ohtlik on tendents redutseerida maailm üksnes mateeriale ja käsitleda nn objektiivse teadmisena vaid seda osa teadmisest, mis on teadusliku meetodi rakendamise kaudu (st eksperimentaalselt) verifitseeritav. Sellele teele asumine ähvardab nii üksikisiku kui ühiskonna jaoks sulgeda eksistentsi sügavama ja inimolemist tõeliselt rikastava tähenduse. Tõe tunnetamise teid on õige mitmeid (nt teaduslik, religioosne, kunstiline) ning ehkki mõned inimesed usuvad — just nimelt usuvad — vastupidist, ei ole teadusliku tunnetuse absolutiseerimises või esmatähtsaks arvamises midagi teaduslikku. Teaduslikud teadmised, nagu kõigi teiste tunnetusviiside vahendusel omandatud teadmised, on paradigmaatilised ning kriteerium, mille alusel teaduslik paradigma teistest kõrgemale seada, ei ole ise kuidagi teaduslikult põhjendatud.

Niisiis nõustun Sinuga, et peaksime üritama vaimupimedust vältida, kuid samas julgen arvata, et vaimseks valguseks jääb teadusest üksi väheks. Kes meist ei oleks kohanud inimesi, kel on väga vähe nn teaduslikku teadmist, kuid kelle vaimuvalgus ületab kordades nii mõnegi teadlase oma… Mulle tundub, et õiget suunda vaimuvalguse poole aitab mõista vahetegu ühelt poolt ebateaduslike (ehk teadusega vastuolus olevate) ja teiselt poolt ületeaduslike (ehk teaduse haaret ületavate) teadmiste vahel. Ehk teisisõnu, vaimse pimeduse allikaks on üht moodi nii ebateaduslike teadmiste jaatamine kui teaduse haardeulatusest väljapoole jäävate teadmiste eitamine.

Sind veel kord oluliste küsimuste tõstatamise eest tänades ja tervitades,

Varro