Uhke tunne on olla sellise isa poeg!

“Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal.”

– Ülo Vooglaid

Isa saab homme 80-aastaseks. Selleks puhuks on koostatud tema mõtteid ja tegevust kokku võttev raamat pealkirjaga “Aeg ja Vaim”.

Raamatu koostaja Ivar Tröner kirjutab: “Ülo Vooglaiu oluline roll seisneb selles, et ta oli äärmiselt julge ajastul, kus inimesed üldiselt ei olnud väga julged oma mõtteid realiseerima.”

Tröner jätkab:

“Vooglaid oli nõukogude sotsioloogias kriitilise suuna esindaja. Analüütiline häälestatus ühiskonna protsesside uurimisele on ta põhiline iseloomuomadus, mis on õnneks tänaseni säilinud ega sõltu ühiskondlikust korrast. Tema peamine üleskutse noore ajakirjanikuna ajalehe Edasi toimetuses ja hiljem uuriva sotsioloogina oli üsna ühene: võim, nii Nõukogude võim kui ka kaasajal prevaleeriv administratiivne võim – nii kurb, kui see ka pole – kujundas ja kujundab inimestest ülalpeetavaid, surub otse või kaudselt maha inimeste ettevõtlikkust, individuaalsust ja mõttejulgust öelda ja mõelda…

[V]aatamata üle kogu Nõukogude Liidu levivale kuulsusele, või just selle tõttu, tegi EKP Keskkomitee 1975. aastal otsuse TRÜ sotsioloogialabor likvideerida. Sest Ülo Vooglaidi oli võimatu “parandada”, ta oli väga selge poliitilise taibuga ega püüdnud oma sotsioloogilist maailmavaadet, iseennast ja oma tööd mugandada nõukogude oludega. Nõukogude ühiskond, teaduse olukord ning juhmid ülemused olid sotsiloogialaboris terava kriitika ja arvustamise objekti. Aga ilma kriitilise lähenemiseta oleks Vooglaidi õpilastel olnud väga raske nõukogude ideoloogia lummuse alt vabaneda. EKP TRÜ Komitee liikmeid ning teisi võimumehi häiris Vooglaidi ja tema lähemate kaastööliste ideoloogiline sõltumatus, sest nõukogude inimene ei tohtinud kunagi tegutseda väljaspool kommunistlikku kontrollivat kollektiivi…”

Erakoolide riikliku rahastamise lõpetamine kui samm sotsialistliku unelma teostamise poole

Eile õhtul eetris olnud Aktuaalse Kaamera uudisloos paotati kaant valitsuse plaanilt lõpetada erakoolide tegevuskulude toetuse maksmine. Selline samm oleks paraku järjekordne samm sotsialistlike ideaalide realiseerimise ja ideoloogilise diktatuuri kehtestamise poole, suunates ühiskonda nii, et lapsed kasvatataks üles võimalikult sarnaste maailmavaateliste mallide järele ning ahendades oluliselt vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik hariduskeskkond.

Kui riik loobub erakoolide rahastamisest, siis võiks erakoolides käivate laste vanemad loobuda maksude maksmisest, sest haridussüsteemi hoitakse ju ülal kõigi inimeste maksurahast – kui nende lapsed selle süsteemi hüvedest osa ei saa, siis pole neil ka mingit põhjust sellesse süsteemi panustada.

Aaviksoo jätkab valetamise õigustamist

Tänases EPL-s vastab Aaviksoo tema hiljuti väljendatud seisukohtade suhtes esile kerkinud kriitikale — ennekõike sellele, mida kirjutas Rein Raud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Aaviksoo ühestki oma seisukohast ei tagane, selgitades, et “tõde ei ole … enesemääratluse ainumas koostisosa” ja et “ka valel on … enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus”. Aaviksoo püüab lugejaid veenda, et selline seisukoht ei ole ideoloogiline, vaid teaduslik – teaduslikuks näib selle tema (kui loodusteadlase) arvates tegevat tõsiasi, et valetamine on osa reaalsusest. Inimesed valetavad, ergo valetamine on vajalik:

“Kui valed on olemas, peab nende olemasolul olema põhjus, mille kaudu on võimalik mõista vale olemust ja rolli informatsioonilises suhtluses. Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus.”

Rahvusliku identiteedi ehitamine tõe salgamisega kolib haridusministeeriumisse

Alles see oli, kui Rein Raud kirjutas viidates Jaak Aaviksoo artiklile Diplomaatias, mida ta nimetas harvanähtavalt “avameelselt küüniliseks”, et paljudes riikides tuleks sellise avaliku seisukohaväljenduse järel poliitikast lahkuda. Kõik, kellega olen sel teemal rääkinud, näivad Rauaga nõustuvat. Ent kuidas tegelikult Aaviksood “karistati”? IRL tegi temast haridusministri, et ta saaks oma nägemust tõe salgamise teel rahvusliku identiteedi formeerimisest rakendada otse haridussüsteemis, meie kõigi laste peal, tehes koolist veelgi avatumalt ideoloogilise indoktrineerimise keskuse. Selline asjade käik teeb tõsiselt kurvaks ja kinnitab jälle, et eesti poliitikas on lood väga nukrad.

Kelle agent on meie aja koolijuht?

Üks vägev naine on kirjutanud Õpetajate Lehte vägeva, erakordselt sisuka ja ausa teksti, mida soovitan tungivalt lugeda (“Kelle agent on meie aja koolijuht?”).

Loo alguses olevas kokkuvõtvas lõigus on kirjutatud:

“Kool loetakse heaks, kui ta teenib n-ö iseenda mainet, kui eksamitulemused on head, kui igapäevased pahandused koolist välja ei kosta, kui ruumid on remonditud ja õpetajad palgaga rahul. Nii on ka mõistetav, miks on oluline tülitekitajad mujale saata, vastuvõtul kooli tagada parim kontingent ning seista mehhanismide eest, mis loovad katla ühte serva veidi paksema supi. Vanalinna Hariduskolleegium on töötanud teistsugustel printsiipidel, paraku võib see saada koolile saatuslikuks.”

Ühes mõtlemapanevas lõigus seisab:

“Kõik see, mis mõtestab lähedaste omavahelisi suhteid ja inimelu tervikuna – tõeotsingud, usk, veendumused, kõlblus, armastus – ei aktualiseeru nüüdses koolis enam väärtustena, vaid pigem ohuna erimeelsusteks, mille vastu otsitakse abi deideologisee­rimisest ja tolerantsusparadigmast. Ometi toimib kool ideoloogiaasutusena, ka siis, kui ideoloogiaks on ideoloogia puudumine. Tühjustunne  toob aga endaga kaasa ebakindluse, eskapismi ja vägivalla kasvu. Kultuu ridevahelisi vastuolusid ei aita ületada kultuuritus. Isiklikus elus ei jätku edust igaveseks. Mis saab elu mõtestatusest ning platonlikust õnne-, vabaduse- ja täiuse ideaalist edu- ja heaolukultuse taustal?”

Muu hulgas kutsub autor inimesi, ennekõike õpetajaid ja lapsevanemaid võtma vastutust laste kasvatamise ja harimise eest, nende kujunemise eest kultuurseteks inimesteks, mh selleks, et tagada ühiskonna järjepidevus. Pingutus selles suunas liikumiseks eelduste loomiseks tehakse 25. märtsil Maarjamaa Haridusseltsi asutamise ja avaseminariga, kuhu on oodatud kõik huvitatud inimesed.

Karmid sõnad TÜ õigusteaduskonna ja eesti juristkonna kohta

Ando Leps on kirjutanud artikli (Õhtuleht, 11.09.2010), milles annab eesti juristkonnale ja ennekõike just õigusharidusele karmi hinnangu. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kohta kirjutab ta järgmist:

Mis puutub TÜ õigusteaduskonna lõpetanutesse, siis praktikute käest olen kuulnud, et nende tase on järjest muutunud halvemaks ja seda eriti 10 viimasel aastal. Seda asjaolu püütakse võrdlemisi kohmakalt selgitada, et ega TÜ õigusteaduskonnas antav massiharidus ei saagi kõrgtasemeline olla. Kuid siin on tegu hoopis teise nähtusega. Pikka aega (2000–2009) oli TÜ õigusteaduskonna dekaan endine EKP Tartu Linnakomitee sekretär ja EKP KK ideoloogiaosakonna juhataja (üldse parteitööl aastatel 1976–1990) Kalle Merusk, kes kaitses EKP Parteiajaloo Instituudis 1984. aastal oma «teadustööd» «Kommunistid Eesti kodanluse kohtu ees aastatel 1918–1940» ja sai selle eest kompartei ajaloo kandidaadiks. Nimetatud «töö» käsitles meile teada-tuntud bandet: Lauristinid, Tellmannid, Vares, Keerdo jt, kes käisid Stalinit põlvili palumas, et see võtaks Eesti vastu NSV Liidu «vennalikku perre». Kas siis TÜ õigusteaduskonnas korralikke õppejõude ei olegi? On küll. Näiteks võiks tuua siin keskmisest ja vanemast põlvkonnast professoreid Raul Naritsat, Jaan Sootaki, Paul Varulit ning noorematest professor Lauri Mälksood.

Leps lõpetab oma artikli tõdedes, et “tugevaid juriste, sh õigusteadlasi, kes on võimelised otsustavalt sekkuma meie riigi edasise ellujäämise nimel, jääb tänase haridus- ja teadusministri kahetsusväärse tegevuse tõttu järjest vähemaks ja vähemaks.”

Seda, et õigushariduse ja juristkonnaga ei ole lood head, räägivad privaatses kontekstis paljud — ka õiguspraktikud ja ülikooli õppejõud ise. Aga vähesed julgevad seda avalikult välja öelda, veel vähemad rääkida avalikult probleemi tõelistest põhjustest.

Uudised koduõppe keelustamisest ja puudega inimeste kõrvaldamisest

Viitan siin kohal kahele uudisele, mis räägivad laia kultuurilise tähendusega suundumustest lääne ühiskonnas, ent mida massimeedia suure tõenäosusega ei kajasta.

Esiteks, Rootsi parlament võttis vastu seaduse, millega keelati karistuse ähvardusel laste harimine kodus selle asemel, et panna nad riiklikku kooli. Juba 1. augustil jõustuva seaduse kohaselt võib laste kodus õpetamine leida aset vaid “erakorralistel asjaoludel”, kusjuures seaduses on selgesõnaliselt öeldud, et vanemate filosoofilised või religioossed veendumused selliste asjaolude alla ei kuulu. Samas on kooliprogrammi lahutamatuks osaks nt seksuaalkasvatus, kus õpetatakse juba algkoolilapsi ennast seksuaalselt rahuldama, poisse omale miniatuurset kondoomi “peale panema” ja homoseksuaalset käitumist seksuaalsuse normaalseks väljenduseks pidama. Vanematel, kellele see on vastuvõetamatu, tuleb oma lastega riigist emigreeruda, kuigi nagu näitab perekond Johannsoni juhtum (vt järgmist linki), ei pruugi võimud ka sel juhtuda lasta.

Selline asjade käik on oodatud jätkuks Rootsi valitsuse poolt lapsi kodus õpetavate perede tagakiusamisele (vt lähemalt siit) ja kujutab endast näidet üleüldisest totalitaarsest trendist suurendada riigi õigusi laste kasvatamisel vanemate loomulike õiguste arvelt. Uue seaduse kohta vaata lähemalt siit.

Jus est ars boni et aequi?

“Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta” — suurepärane, et hr Riigikohtu esimees selle tõe täna ajalehes Postimees avaldatud intervjuus välja ütles (vt Sigrid Kõiv, “Õigus on headuse kunst”).

Idee õigusest kui headuse ja õigluse kunstist on kahtlemata väga ülendav. Tasub vaid mõelda juristidele, nagu Thomas More, kelle jaoks oli südametunnistuse vahendusel ära tuntud moraalsele tõele kindlaks jäämine olulisem kui kuningas Henry VIII ebaõiglastele käskudele allumine — olgugi, et selle hinnaks oli tema enda elu –, kui tärkab nägemus juristist kui tõeliselt üllast kutsumusest.

Samas on hr Riigikohtu esimehe sõnade taustal probleemne, et juristide ettevalmistamisel pannakse ülikoolis õiguse kui headuse ja õigluse kunsti tundmaõppimisele kahetsusväärselt vähe rõhku. Lõviosa tähelepanust ja energiast suunatakse kehtiva õiguse tundmaõppimisele, samas kui moraali ja eetika üliolulistele küsimustele ei pöörata peaaegu mingit tähelepanu — vähemalt selline oli minu kogemus Tartu Ülikoolis õppides.

Sotsialistlik totalitarism tugevdab haaret

Saatsin täna Postimehe välistoimetuse juhatajale alltoodud kirja:

Tere!

Mõtlesin juhtida Teie tähelepanu ühele väga tõsisele juhtumile Rootsis, mis on ühelt poolt kujuteldamatult sügav perekondlik tragöödia, ent ehk veelgi olulisemalt karm näide Euroopa sotsialistlikes heaoluriikides pead tõstvast sügavalt ebainimlikust totalitarismi vaimust:

http://www.hslda.org/hs/international/Sweden/200909160.asp

Minu arvates oleks kindlasti vajalik juhtumit Eesti meedias kajastada nii põhjalikult kui võimalik — ma ei saa tõtt-öelda aru, miks seda seni tehtud ei ole. Hea oleks küsida selgitust Rootsi Kuningriigi suursaatkonnalt. Usun, et nõustute, et kui riik leiab endal olevat õiguse röövida inimestelt nende lapsi üksnes põhjusel, et need inimesed tahavad oma last ise harida ja kasvatada, mitte anda last riiklikesse kasvatusasutustesse, siis seisame silmitsi ühemõtteliselt ja rängalt totalitaarse olukorraga — olukorraga, kus riik arvab, et lapsed on tema omand ning röövib endale õigused, mis kuuluavad võõrandamatult perekonnale.

Antud juhtum väärib erilist tähelepanu ka seetõttu, et tegu ei ole ühekordse isoleeritud intsidendiga, vaid sarnased trendid on täheldatavad ka teistes Euroopa riikides, nt Saksamaal. Rootsi parlament plaanib aga laste kodus õpetamise üleüldse keelustada.

Palun andke teada, kas kavatsete küsimusega tegeleda või mitte. Algul mõtlesin sel teemal saata arvamusartikli, kuid pärast seda, kui vähamalt viis viimast minu saadetud artiklit on avaldamata jäetud (arvamustoimetaja pole isegi vastatud), olen aru saanud, et mul ei ole mõtet peaga vastu seina joosta.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid

Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.

Kuigi Itaalia valitsus, kes Kohtu poolt antud asjas inimõiguste rikkumises süüdi mõisteti, on lubanud otsuse edasi kaevata, võib juba täna öelda, et tegemist on ajaloolise kaasusega. Tähelepanu väärivad õige mitmed punktid.

(1) Antud otsus on juba aastakümnete pikkuse ajalooga anti-kristliku ühiskondliku subversiooni strateegia elluviimise loogiline jätk. See väike, kuid võimukas klikk, mis on huvitatud Euroopa lahtiraiumisest tema kristlikest juurtest, teab väga hästi, et demokraatlikul viisil ei ole seda võimalik saavutada — põhjus on väga lihtne: inimestele on nende religioosne ja kultuuriline identiteet, just nagu ka esiisade higist ja verest läbiimbunud ohverduste hinnaga loodud ja põlvest-põlve edasi antud imeline kultuuripärand liialt omane ja kallis.

Seepärast on kõik suuremad lahtiütlemised ühiskonnakorralduses kristlikust traditsioonist ja õpetusest toimunud mitte parlamentaarse arutelu või rahvahääletuste tulemusel, vaid läbi ebademokraatlikult sisse seatud kohtute, kus mõned “spetsialistid” langetavad igasuguse sisulise vastutuseta otsuseid kogu ühiskonna saatust määravates küsimustes — küsimustes, mille osas otsuste langetamiseks puudub neil igasugune kompetents ja autoriteet.