Endine õiguskantsler Jõks ja riigikontrolör Oviir: ühiskond muutub aina suletumaks

Endine õiguskantsler Allar Jõks on avaldanud ajalehes Sirp eesti avaliku ruumi kohta tavatult jõuliste seisukohtadega artikli, mis kannab pealkirja “Neli aastat sisepoliitikas – kus me oleme?” Jõks hoiatab jätkuvalt, et meie ühiskonna uksele koputab vaikiv ajastu (minu meelest on uks ammu lahti). Selle seisukoha selgitamiseks meenutab ta sõnu, mille lausus 2006. aasta lõpus (st enne eelmisi parlamendivalimisi) Riigikogu ees ettekannet pidades:

“Viimase aja diskussioonid ühiskonnas on näidanud, et poliitilise eliidi poolt sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine, halvustamine, naeruvääristamine, hirmuõhkkonna loomine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks. Ühiskond muutub järjest suletumaks. Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid, erahuvi eelistamine avalikule huvile on saamas reegliks, vajab ent vastupidi, enam avatust ja läbipaistvust.  Eelnevate arengute valguses polegi ehk üllatav, et ühiskonna seisukohalt olulised diskussioonid kas suretatakse välja või need lihtsalt hääbuvad.”

Seejuures osutab Jõks ka riigikontrolör Mihkel Oviiri (ehk teise põhiseadusliku järelvalveorgani juhi) hiljutistele sõnadele, et “ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättumust tõrjuda alateadlikult ükskõik millised  mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega” ning konstateerib, et “peaministripartei piiritu enesekindlusega kaasnev ignorantsus teistsuguse vaatenurga osas on suretanud sisulise diskussiooni Eesti tuleviku üle.” Jõks lisab:

Asjalik artikkel Siim Nurklikult

Täna sain paraja üllatuse osaliseks: EPL-i arvamusküljel leidus midagi enamat kui tavaliseks saanud poliitkorrektne sõnademulin. Nimelt on avaldatud Siim Nurkliku kaugelt üle keskmise sisukas arutlus selle üle, kas nn iseseisvusaja põlvkonnast on oodata Eestile uut lootust. Vastus on eitav.

Nurklik selgitab minu jaoks ehk kõige olulisemas lõigus, et relativistlikus mugavuses vegeteeriv põlvkond on õppinud oma maailmavaatelist tühjust maskeerima sallivuse-avatuse-demokraatia kõleda retoorikaga. Ta kirjutab:

Avatus, sallivus ja vabadus, ehkki mõistetena üliolulised, on ilma neid sisuga täitmata pigem moraalne silmapete või katte-vari: väärtused ilma väärtusteta. Kui avatus end tänapäeva Eestis millenagi ilmutab, siis esmaselt ärihuvide peale surutud paindlikkuses ja lõputu kohanemise käsus. Ja inimeste hääletus kuuletumises.

Nurklik nendib, et “põlvkond, kellelt soovitakse Eesti muutmist, on ennekõike üksildane, kartlik ja pidepunktideta”. Tema hinnangul on kõnealuse põlvkonna “empaatiline dimensioon […] peaaegu täiesti taandunud ning asjade sisemine väärtus on endiselt midagi mõistetamatut”.

Euroopa Inimõiguste Kohus langetas kauaoodatud otsuse Iirimaad puudutavas abordiasjas

Kohtuasjas ABC vs Iirimaa leidis kohus, et Euroopa inimõiguste konventsioonist ei tule õigust abordile. Teiselt poolt leidis kohus, et Iirimaa on rikkunud konventsioonist tulenevaid kohustusi ühe suhtes kolmest kaebuse esitanud naisest, väites et sündimata lapse õigust elule ei saa seada ülimuslikuks naise õiguse suhtes elule. Mitmed kommentaatorid  on juhtinud tähelepanu sellele, et sellisele seisukohale asudes väärtõlgendas Kohus Iirimaa õigust.

Olles tutvunud otsuse tekstiga, kirjutan kohtuasjast lähemalt. Kõnealuse kohtuotsuse kohta leiab täpsemat teavet siit.

End kvaliteetleheks pidav Eesti Ekspress alandab oma lugejaid

Siin on näide sellest, kuidas ei tohiks käituda üks meedium, mis tahab luua endast kuvandit kui kvaliteetlehest. Samuti on see näide sellest, kuidas väärikus peenrahaks vahetatakse. Saatsin mõne aja eest probleemile tähelepanu juhtimiseks EE peatoimetajale Priit Hõbemägile kirja: