Aborditoetust on lihtsam saada kui sünnitoetust

July 17, 2014

2011. aatal postitasin Facebooki sellise märkuse:

“Ema ei saa lapse sünnitoetust Tallinnast, sest isa on sisse kirjutatud Kohila valda. Isa ei saa sünnitunnistust Kohila vallast, sest ema on sisse kirjutatud Tallinna. Rahaliselt ei olegi asi nii oluline, küll aga on oluline nöökiv sõnum, mis väljasureva rahvaga riigis selliselt toimides lapsevanemaile saadetakse.”

Täna võin seda korrata, sest nagu kogemus kinnitab, on olukord ikka põhimõtteliselt sama. Omavalitsuste kemplemine maksurahade endale saamise pärast jätab tagaplaanile sünnitoetuse tegeliku eesmärgi näidata perekondadele, et riik (ühiskond) hoolib laste saamisest ja toetab seda.

Seejuures on erakordselt irooniline, et kui sünnitoetus jäetakse võimalusel maksmata, siis abordiks käiakse riiklik toetus välja igal juhul – siis ei ole üldse küsimust, kas oled kuhugi sisse kirjutatud või mitte (kuigi, tõsi, aborditoetus seisneb protseduuri riiklikus subsideerimises, mitte abordi eest raha kätteladumises). Ilus sõnum perekondadele ja ühiskonnale, kas pole!?

Read the rest of this entry »

Advertisements

Moslemid ja Euroopa. Mõistmise, sallivuse ja väärikuse dilemmad

October 17, 2010

Suursaadik Mart Helme on kirjutanud Õpetajate Lehes väga tõsistel teemadel, rääkides tsivilisatsioonilistest protsessidest Euroopas. Lõigus pealkirjaga “tühi kest ja hedonismikultus” kirjutab ta:

“Kahtlemata tunnistavad Euroopasse asunud moslemid siinset tehnilist üleolekut ning suuremat rikkust. Ent samal ajal vaatavad nad Euroopat ka kriitilise pilguga. Nad näevad, et vaimselt ja religioosselt on Euroopa tühi kest, kus spirituaalse vaakumi on täitnud dekadentlik hedonismikultus, tarbimismaania ja kollane meedia. Nad näevad ka, et Euroopa füüsiline kehand kõduneb, kuna demograafiliselt on Vana Maailm kohe-kohe jõudmas murdepunkti, kus järgnevat kollapsit saab vältida üksnes praegustes tingimustes äärmiselt ebatõenäoline rahvastikuplahvatus.

Moslemid ja nende religioossed juhid on teraselt kaardistanud ka põhjused, miks see nii on. Religiooni kadumine eurooplaste elust, seda asendav moraalne relativism, perekonna kriis, mida naiste emantsipatsiooni järjest uute teetähiste ja homoseksuaalsuse lauspropaganda veelgi enam suurendavad, teatud dogmadest kantud poliitkorrektsus ja defetistlik patsifism on märksõnad, mis tänapäeva Euroopat iseloomustavad ning mis absoluutselt erinevas märksõnade ja väärtushinnangute maailmas elavates moslemites vaid põlgust ja tülgastust tekitavad.

Patriarhaalseid väärtusi ja religioosseid pühadusi kõrgelt, kui mitte lausa üle kõige hindavad moslemid ei taha – või kardavad seda lausa paaniliselt –, et ka nende poegadest saaksid peaaegu sootud meesolendid, kes veel kuldses keskeas koolipinki nühivad, narkouimas pidu panevad ja kõige selle juures vanemate rahakoti peal vegeteerivad. Või et nende tütardest kasvavad euroopalikult vabameelse seksuaalse käitumisega tibid, kellele lastesaamine ei tähenda mitte rõõmu, suguvõsa kestmist ja oma nukleaarse kollektiivi tugevnemist, vaid ebameeldivat kohustust, mis segab nende materialistlikku, naudingutele pühendunud oleskelu.”

Kokkuvõtlikus lõigus lisab ta:

“Dogmatiseeritud väärtused, mida Euroopas lõpmatusena korrutatakse ja mida üldse läänemaise tsivilisatsiooni suurimateks saavutuseks peetakse, ehk demokraatia, inimõigused ja heaoluriik, on moslemitele täiesti teisejärgulised. Nende silmis on esikohal usk ja usu ning koraanlike traditsioonidega seotud väärikus. Siit ka moslemite silmitu raev seoses Muhamedi pilapiltide avaldamisega või muude nende meelest nende väärikust solvavatele aktidele reageerimisega.

Sealjuures võtavad moslemid ka kõiki ametlikke või mitteametlikke sallivusakte endi suhtes eelarvamusega, käsitledes neid – taas ilmselt õigustatult – kui eurooplaste hirmust põhjustatud järeleandmisi või kõrki armuandi islami vähemustele. Moslemeid solvab, et materialistlik Euroopa kujutab ette, nagu oleks raha ja sotsiaalsete hüvede pakkumisega võimalik neid keelitada olema nende silmis mandunud lääne tsivilisatsioonile lojaalsed. Ja kuna nad noore ja kasvava kogukonnana, keda lisaks toetab nende miljardiline tagala kogu islamimaailma näol, tunnevad, et neil on jõudu ennast selles vananevas ja alati varmalt silmakirjalikke kompromisse otsivas ühiskonnas üha jõulisemalt maksma panna, teevadki nad seda. Sestap saabki siit teha vaid ühe järelduse: et moslemeid tõepoolest Euroopasse integreerida, tuleb eurooplastel panna kõigepealt moslemid endast lugu pidama. Selleks tuleb Euroopal muuta aga üldist vasakliberaalset diskursust ja hakata ka ise endast lugu pidama. Ülesanne, mis vähemalt praegu näib kuuluvat võimatute missioonide valdkonda.”

Kui räägime erinevustest ja sellest, kuidas need rikastavad, siis kas oleme tegelikult nõus aktsepteerima moslemeid nende identiteedis või nõuame pigem, et nad integreerudes sellest suures osas loobuksid ja võtaksid omaks liberalistliku ilmavaate? See on küsimus, mida Euroopa relativistliku utoppia rajajad peaksid tõsiselt küsima.


Euroopa islamiseerumisest

October 5, 2010

Ajalugu kinnitab, et ükski kultuur, mille keskmes ei ole religioon, ei ole püsinud kuigi kaua. Kui juhtmõtteks on isikliku heaolu maksimeerimine, mitte pürgimine millegi enesest kõrgema poole, siis hääbub kultuur paratamatult. Meie ümber toimuv lubab arvata, et ka ateistide (sekularistide) unistus Jumalata (st kristlusele selja pööranud) Euroopast osutub ebareaalseks. Relativismi külvates saame mitte relativistliku ühiskonna, vaid avame kultuuri väravad sissetungiks kõigele jõulisele, mis on vabaduse ideaalidest kaugel. Paslik on meenutada G. K. Chestertoni ütlust, et “lõhkudes suuri seaduseid ei saa me vabadust; me ei saa isegi anarhiat. Saame lihtsalt väikesed seadused”.

Alltoodud videolõigule juhtis minu tähelepanu üks Londoni advokaat, kes lisas kommentaari, et ateistid olevat klipis esitatud väited juba “ümber lükanud” — nende arvutuste kohaselt muutub Euroopa islamistlikuks kontinendiks mitte 40, vaid 60 aastaga. Milline kergendus!

Read the rest of this entry »