Tuhkatriinu 2.0

CNN pakub võimaluse vaadata, millises suunas lääne kultuur on liikumas (degenereerumas). Magusas kastmes lugu räägib nn progressiivse eliidi seas üha laiemalt levinud nähtusest nimega “polüamooria” ehk “mitmikarmastus”. Sisuliselt on tegu monogaamia kui normi eitamisega.

Neli partnerit, üks armastus – saage tuttavaks, see on polüamooria.

Noor naisterahvas Miju Han selgitab, et tema on nagu Tuhkatriinu 2.0 – ta on küll kihlatud, ent samas on tal täiesti avalikult lähisuhe ka ühe naisega, kellega ta kohtub regulaarselt, ning kahe mehega, keda ta kohtab ca korra kuus. Selline eluviis olevat lihtsalt uus ja loominguline alternatiiv traditsioonilisele “üks mees, üks naine” suhtevormile.

“On ka varjupool,” kurdab Han: “Polüamoorsed inimesed kohtavad sageli diskrimineerimist.” Ja kui temalt küsitakse, mis on sellise elukorralduse juures raskeim asi, vastab ta “ajaplaneerimine”. “Minu kohtamistekalender on väga tihke ja minu töö väga nõudlik,” ütleb Han, kes kasutab oma kohtingute planeerimiseks Google’i kalendrit. “Raske on tasakaalustada suhteid, mida sooviksin näha süvenemas, kõigi oma muude eluvajadustega.”

Loomulikult on ajaloos ka varem olnud inimesi, kes elavad oma elu sellisel promiskuiteetsel moel. Aga radikaalselt uus on see, kuidas kõnealusele eluviisile nõutakse nö rikastava erinevuse loosungi all ühiskonna heakskiitu ja tunnustust ning võrdset kohtlemist.

Nagu näha, on homoliikumine oma püüdlusega perekonna ja normaalsete lähisuhete ümberdefineerimisega juba eilne päev – elu liigub kiiresti edasi. Tõsi, monogaamia kui normi eitamine on olnud alati oluline osa ka homoliikumise strateegiast. Nagu üks homoseksuaalist kirjanik on tabavalt öelnud: “Püüe leida meeshomoseksuaalide seast monogaamiat sarnaneb püüdlusele leida mullast trühvleid.”

Ilmselgelt ei saa niisugused enesekesksed ja hedonistlikud hoiakud ja ellusuhtumised piirduda vaid homoliikumisega, vaid osaliselt selle kaudu kujuneb sellest aktsepteeritud norm kogu ühiskonna jaoks. Selline näib olevat meie ühiskonna ja kultuuri tulevik – kui aega antakse.

Igal juhul on siin mõtlemiskoht ka kooseluseaduse pooldajatele, eestvedajatele ja läbisurujatele – ilmselt oleks mõistlik suunata pilk tulevikku ja võtta arvesse mitte üksi homoseksuaalide, vaid ka polüamoristide huve. Kooseluseaduse § 1 lg 1 sõnastus, et kooselulepingu võivad sõlmida vaid kaks füüsilist isikut, näib olevat ajale jalgu jäänud.

Ühe uudisloo metamorfoos

Omamoodi kõneka ja teatud mõttes ka humoorika näitena sellest, kuidas meie ajakirjandus tegutseb, toon kokkuvõtlikult välja lühiülevaate ühe uudisloo metamorfoosist.

Neljapäeval, 22. jaanuaril avaldas Postimees alljärgneva pealkirjaga uudise. Pealkirja keskseks verbiks oli “pommitab”.

Kui ajakirjanik mulle pärast uudise avaldamist lõuna ajal helistas, et ka meie kommentaar võtta (ma küll arvasin, et osapoolte kommentaari tuleks taotleda enne uudise avaldamist, aga see selleks), küsisin muu hulgas, miks nimetatakse uudise pealkirjas ühe viisaka kirja saatmist pommitamiseks. Ajakirjanik jäi vastuse võlgu ja lubas asja üle vaadata. Mõne aja pärast muudetigi uudise pealkiri ära ja see asendati alltooduga. Nagu näha, sai nüüd uudise keskseks verbiks “nõuab”.

Selle peale kirjutasin Postimehe tegevtoimetajale ja selgitasin, et ka niisugune kajastus moonutab reaalsust:

“Pöördun Teie kui ajalehe Postimees tegevtoimetaja poole palvega, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise SAPTK ettevõtmiste kohta. Eile avaldatud artiklis sisaldub selline lõik:

“SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik ning hiljem avalikustamisele kuuluvad vastused tuleb ära saata hiljemalt 27. jaanuari südaööks.”

Tegelikult ei ole küsimustele vastamine kohustuslik ja on arusaamatu, kust võetakse vastupidist. Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte. Et saaksite selles veenduda, lisan Teile vaatamiseks ka kirja, millega kandidaatide poole pöördusime. /…/ Eelnevat silmas pidades palun, et Postimees lõpetaks eksitava info levitamise ja avaldaks vastava paranduse.”

Pärast mõne kirja vahetamist artikli autoriks oleva ajakirjaniku Tiina Kaukverega jõudis asi nii kaugele, et sain alljärgneva vastuse:

“Tegin artiklisse parandused ja avaldame selle uuesti meie esileheküljel. Vabandan ja rääkisin ka meie koostööpartneri BNSi reporteriga, kes selle lause nii sõnastas.”

Tulemuseks on see, et uudislugu sai veel kolmandagi pealkirja, mis enam ei halvusta, vaid annab lihtsalt edasi informatsiooni – algses versioonis kasutatud verbi “pommitab” ja teises versioonis sisaldunud tegusõna “nõuab” asemele on saanud sõna “küsib”.

Uudise kehas avaldati selline parandus:

BNS kirjutas, et SAPTK märgib küsimustikus, et küsimustele vastamine on kohustuslik. Varro Vooglaid lükkas selle väite aga ümber. «Iga kandidaat saab ise otsustada, kas vastata küsimustele või mitte,» teatas Vooglaid.

Paraku ei jõua pidevalt selliseid mõttetuid kadalippe läbi kolistada, mistõttu jäävad enamasti kallutatud ja reaalsust moonutavad kajastused parandamata. Aga vähemasti oli ajakirjanik valmis viga tunnistama – asi seegi.

* Ajakirjanik Tiina Kaukvere palvel toon eraldi välja, et väärinfo, nagu nõudnuks me kandidaatidelt küsimustikule vastuseid kohustuslikus korras, pärines BNS-lt.

Eesti Ekspress levitab alusetuid kuulujutte

Eesti Ekspress levitab nn sahinate rubriigis anonüümselt täiesti alusetuid kuulujutte, millel ei ole reaalsusega absoluutselt mitte mingit kokkupuutepunkti. Ja küll on inimestel ikka hirmud… Piisaks ühest kõnest või meilist veendumaks, et sellised jutud kuuluvad täielikult fantaasia valdkonda. Aga ilmselt ei ole mitte tõetaotlus see, millest niisuguste juttude levitamine lähtub.

Postimees levitab eksitavat teavet

Eile kirjutas Postimees, nagu selgitaksime riigikogu kandidaatidele, et neil on kohustus vastata meie küsimustikule, millega püüame selgitada välja parlamenti pürgijate seisukohad seonduvalt kooseluseadusega. Selline väide on loomulikult täiesti alusetu ja eksitav, mistõttu saatsin Postimehe tegevtoimetajale alltoodud kirja.

Omamoodi kõnekas on ka uudisloo pealkiri ja selle keskmes olev verb “pommitama”. Selline väljendus on väga tendentslik ja tõsiselt kallutatud. Tõde on see, et saatsime ühe viisaka kirja igale kandidaadile ja palusime vastata kolmele lihtsale küsimusele, et valijad teaksid kandidaatide seisukohti antud küsimuses – nii, nagu asjad demokraatlikus riigis peaks käima.

Aga veider on see küll, kuidas paljud kandidaadid ärrituvad sellest, kui neil palutakse oma seisukohti väljendada – justkui selle näol oleks tegu ebaviisaka sekkumisega eraellu.

Selgitasin meie püüdlust lähemalt eile õhtul Tallinna TV-le antud intervjuus.

Demokraatia farss – lihtsalt ja kokkuvõtlikult

Demokraatia Eestis: peaministripartei sai 2014. aastal oma (deklareeritud) sissetulekutest 93% riigieelarvest ja kahe suurärimehe annetustest! Liikmemaksudest kogunes aga vaid 1% sissetulekutest. Nutke või naerge, kuidas soovite.

Üks on aga kindel: siin on tegu mitte kodanikeühenduse, vaid sisuliselt poliitilise ettevõttega, millelt riik ostab valitsemisteenust. Seda, et riik valitsemisteenust sellisel moel ostab, on aga kõnealune poliitiline ettevõte ise võimul olles nii otsustanud, riigi nimel. The fun never stops…

Numbrid absoluutarvudes (ümardatult): (1) tulu erakonna varalt: 7 149 €; (2) liikmemaks: 24 598 €; (3) rahaline annetus väiksematelt annetajatelt: 133 972 €; (4) rahaline annetus Tederilt ja Sõõrumaalt: 330 000 €; (5) riigitoetus: 1 762 234 €. Tulud kokku: 2 257 952 €

Allikaid vt siit ja siit.

 

Kommentaariks Eesti Naistearstide Seltsi presidendi väidetele

Täna oli Vikerraadio saates Uudis+ teemaks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine, mis plaanitakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) muutmisega ära teha. Just eile kirjutasin sel teemal lähemalt.

Saate tuumaks oli intervjuu Eesti Naistearstide Seltsi presidendi, dr Made Laanperega, kuid mõne minuti jooksul küsiti kommentaari ka minult (saatelõigus ajavahemikus 5:32-i 9:37). Päeval ma saadet ei jälginud, ent nüüd õhtul seda kuulates täheldasin mitmeid väiteid, mis väärivad lähemat vaatlemist. Allpool olen neist peamised välja toonud.

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Alasti kuningatest ehk kaasamise näilisusest

Käisin täna riigikogus sotsiaalkomisjoni istungil, kus arutati raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega plaanitakse tühistada nõue, et alaealised peavad saama abordi tegemiseks oma vanema nõusoleku. Sündmust kajastati põgusalt ka Seitsmestes Uudistes.

Istungil kogetust ja selle pinnalt tehtud järeldustest võiks kirjutada pikalt, aga mul ei ole selleks ei aega ega tahtmist. Kokkuvõtlikult öeldes pean aga tunnistama, et sellist kontsentratsiooni üleolevast enesekindlusest kombineerituna hämmastava pealiskaudsuse ja ignorantsusega, nagu võib kogeda riigikogus, pole ma kohanud mitte kusagil mujal. Päris tõsiselt. Seejuures on tegu erakordselt ebameeldiva isikuomaduste kombinatsiooniga, mida on kaunis raske taluda.

Istungi lõpupoole ütles sotsiaalkomisjoni esimees, et naistearstide seisukoht on ikkagi professionaalne ja lähtutakse sellest. Ma oskasin vaid käsi laiutades küsida, et mille poolest on naistearstide seisukoht olulisem kui teiste kodanikeühenduste oma ja kas muid seisukohti üldse kavatsetakse arvesse võtta. Küsimus on muidugi retooriline, sest mitte ühegi meie esitatud seisukohaga sotsiaalkomisjon ei arvestanud, mitte kõige vähemalgi määral.

Je ne suis pas Charlie!

Viimastel päevadel on paljud postitanud postereid tekstiga “JE SUIS CHARLIE”, et väljendada solidaarsust või ehk isegi teatavat identsust Pariisis maha lastud karikaturistidega ja nende väljaandega Charlie Hebdo.

Kasutan siis minagi võimalust palju kiidetud sõnavabadust praktiseerida ning öelda selgelt ja ühemõtteliselt: “JE NE SUIS PAS CHARLIE”.

Ma ei leia, et vägivald oleks probleemide lahendamisel kohaseks meetmeks. Ja ilmselgelt teeb ajalooliselt Euroopale suureks ohuks ja kannatuste allikaks olnud Islami jõu kasv murelikuks.

Ent just samuti ei leia ma, et teiste inimeste tõekspidamiste ja uskumuste mõnitamine, naeruvääristamine ning pühaduse teotamine (just nagu nt pornograafia levitamine) oleks hüve, mida tuleks sõnavabaduse ülla loosungi all kaitsta. Ma ei arva, et teistele inimestele sihilikult haiget tegemises ja nende tunnetel tallamises oleks midagi õilsat. Charlie Hebdo eestvedajad ei ole oma tegevusega maailma rikastanud, vaid põhjustanud üksnes lõhestumist, valu ja kibestumist.

Haiglane püüdlus juba lastes kõik ülev ära labastada

Rootsi televisiooni lastesaates lastakse eetrisse video, kus peategelasteks on peenis ja vagiina nimega Snoppen ja Snippan. Uskumatu, aga tõsi!

Muidugi õigustatakse seda kõike sõnavabaduse ja vajadusega pakkuda lastele “seksuaalharidust”…

Tegu on järjekordse näitega sellest, kuidas seksuaalrevolutsioon püüab juba lastes hävitada ära terve häbelikkuse ja arusaamise sellest, mis peaks olema ilus, sügav ja püha – kõik ülev püütakse ära labastada.

Selline asi on lihtsalt kuritegelik! Me ei tohi mingil juhul lubada eesti ühiskonna ja kultuur allutamist sellisele rüveduse diktatuurile, vaid peame selle eest oma lapsi ja lapselapsi iga hinna eest kaitsma.

Midagi pole öelda: elame hullumeelsuse ajastul ja jääb vaid üle küsida, mis sellisele teele asunud ühiskondadest saab või kaua neile üldse on aega jäänud.

“Me viljeleme n-ö näilikku demokraatiat!”

Reformierakonna saadik Aare Heinvee on esinenud parlamendipoliitikute seas harvanähtava avameelsusega, paotades veidi kaant demokraatia illusioonilt Eesti Vabariigis.

Nimelt selgitas Heinvee Raplamaa Sõnumitele antud intervjuus, et riigikogus viljeletakse näilikku demokraatiat, samas kui tegelikult on erakonnad omavahel kokku leppinud, et liiga aktiivselt omavahel ei võidelda, et uued tulijad väljas hoida.

“See, mis toimub Toompeal, ei ole kaugeltki sama, mida soovitakse väljapoole näidata. Me viljeleme seal n-ö näilikku demokraatiat. Selle taustal käib kogu aeg veel ka positsioonivõitlus. Riigimehi, kellel on riigi huvid isiklikest kõrgemal, ei ole Riigikogus just palju,” nentis Heinvee ja lisas:

“Erakondade omavahelist konkurentsi nimetatakse maailmavaateliseks. Mina ei oska sageli küll mingeid erilisi maailmavaatelisi lahknevusi eristada, pigem on see silt, mille taustal on hea tappa arutelu mingites sisulistes küsimustes, kui need ei ole koalitsioonile meelepärased.”

Tegelikult on väga kahju, et see asi nii on – erakonnad kulutavad suure osa energiast kraaklemiseks ja oma võimupositsiooni kindlustamiseks, mitte aga selleks, et edendada ühist hüve ning seista rahva ja riigi heaolu eest.