Kommentaariks Eesti Naistearstide Seltsi presidendi väidetele

Täna oli Vikerraadio saates Uudis+ teemaks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine, mis plaanitakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) muutmisega ära teha. Just eile kirjutasin sel teemal lähemalt.

Saate tuumaks oli intervjuu Eesti Naistearstide Seltsi presidendi, dr Made Laanperega, kuid mõne minuti jooksul küsiti kommentaari ka minult (saatelõigus ajavahemikus 5:32-i 9:37). Päeval ma saadet ei jälginud, ent nüüd õhtul seda kuulates täheldasin mitmeid väiteid, mis väärivad lähemat vaatlemist. Allpool olen neist peamised välja toonud.

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

1) Esiteks väitis Laanpere minu seisukohti kommenteerides “Varro Vooglaidi rahustamiseks”, et käesolev seadusemuudatus ei võta alaealistelt ära õigust teatada vanematele oma rasedusest.

Sellisest väitest nähtub, et Laanpere pole saanud aru, mis on meie kriitika sisuks. Me ei ole kunagi väljendanud muret selle pärast, nagu võtaks see seadusemuudatus alaealistelt ära õiguse oma abordisoovist vanematele teatada. Oleme seaduseelnõu läbi töötanud ja suudame sellest ka aru saada.

Meie mure seisneb selles, et kõnealuse seadusemuudatusega võetaks alaealistelt ja naistearstidelt ära KOHUSTUS abordiplaanist vanematele teatada ning selleks ka vanemate nõusolek saada. Ilmselt on Naistearstide Seltsi president suuteline mõistma, et see on täiesti erinev asi. Fakt, mis intervjuust selgelt ka välja tuli, on see, et seadusemuudatus annaks naistearstidele teha alaealistele aborti ilma, et nad oleks kohustatud vanemaid informeerimagi.

2) Teiseks esitas Laanpere sellise väite: “Kõik lapsevanemad saavad edaspidi ka teada oma lapse rasedusest. Ja kui lapsevanemad ei saa sellest teada, siis on koht kahjuks vaadata peeglisse.”

Siin näeme elementaarset loogilist vastuolu. Esiteks väidetakse, et kõik lapsevanemad saavad ka edaspidi oma lapse rasedusest teada. Ent alustades kohe järgmist lauset selge viitega asjaolule, et vanemad ei pruugi siiski rasedusest teada saada, antakse omapoolne kinnitus, et esimeses lauses esitatud väide ei vasta tõele. Selline sügavalt vildakas argumentatsioon kujutab endast vassimist ja avalikkusele eksitava kuvandi edastamist.

3) Kolmandaks ütles Laanpere: “Vanemaid püüame me kaasata ilmtingimata, sest veelgi hullem on ju lugu, kui see teismeline sünnitab.”

Seesugusest väljaütlemisest jääb mulje, nagu arvaks Naistearstide Seltsi esimees tõsimeeli, nagu oleks nt 15-, 16- või 17-aastase tütarlapse poolt lapse sünnitamine igal juhul “hull lugu” või õnnetus, mida tuleks püüda ära hoida.

Selline seisukoht on ühemõtteliselt vastuolus õiguskantsler Allar Jõksi poolt ametlikus arvamuses väljendatud seisukohaga, et põhiseaduse kohaselt on naistearstidel kohustus veenda nõustamise kaudu rasedat sünnitama, et kaitsta sündimata lapse õigust elule. Tundub, nagu poleks Laanpere sellest kuulnudki.

4) Neljandaks, vastates saatejuhi küsimusele, kas arstil ei ole sageli keeruline otsustada alaealise vastutusvõimelisuse ja küpsuse üle, selgitas Laanpere, et just seda arstid igapäevaselt teevadki, kuid oleks arstieetikaga vastuolus võtta vastu otsuseid, mis kahjustavad patsienti.

Selles väites on õige mitu probleemset aspekti.

  • Esiteks on ilmselge, et arstil, kes suure tõenäosusega kohtab konkreetset (ja ilmselt oma elu ühes kõige keerulisemas olukorras viibivat) alaealist esimest korda ning ei tunne ei teda ega tema perekondlikku tausta, on võimatu anda adekvaatset hinnangut alaealise vastutusvõimelisuse kohta. Naistearst ei ole psühhiaater ja tal puudub vastav erialane ettevalmistus. Samuti on ilmselge, et naistearst ei saa hinnata seda, kas vanemad hoolivad lapsest või mitte, ilma vanematega kohtumata, mis omakorda eeldab vanemate teavitamist.
  • Teiseks paneb kukalt kratsima viide arstieetikale. Kui juba arstieetikast juttu tehakse, siis tuleks ära mainida seegi tõsiasi, et selle kohaselt ei tohiks üldse sündimata lapsi tappa. Teatavasti muudeti alles möödunud sajandi 60-ndatel aastatel abordipraktika õigustamiseks ja legitimeerimiseks arstieetika aluseks olevat Hippokratese vannet, eemaldades sealt punktid, mis selgesõnaliselt keelasid sündimata lapse tapmises osalemise ja sellele kaasaaitamise: “I will neither give a deadly drug to anybody who asked for it, nor will I make a suggestion to this effect. Similarly I will not give to a woman an abortive remedy. In purity and holiness I will guard my life and my art.” Selle sätte eemaldamisega lükati “vaiba alla” juba antiikajast pärinev kutse-eetika nõue, et arst peab alati olema inimese elu kaitsja ega tohi kunagi olla selle hävitajaks. Kui räägime abordi kontekstis arsti kutse-eetikast, siis peaks alustama ikkagi fundamentaalsetest punktidest ning alles siis liikuma edasi detailsemate punktide juurde.
  • Kolmandaks ja eelnevast edasi liikudes jääb õhku väga tõsine küsimus, mis on kriteeriumiks otsuse langetamisel selle kohta, kas vanemate seisukoht kahjustab nende lapseootel tütart või mitte. Kui nt vanemad on kategooriliselt abordile vastu ja lubavad lapse kasvõi ise üles kasvatada, ent nt 16-aastane tüdruk ise tahab aborti teha, kas siis on vanemate seisukoht “patsienti” (mis patsienti, kes siin haige on?) kahjustav või mitte? Kas see kõik sõltubki ainult naistearsti suvaotsusest ja ideoloogilistest eelistustest? Kui nii, siis on seda väga raske adekvaatseks kriteeriumiks pidada – seda enam, et naistearstid, kes oma igapäevase töö osana sündimata lapsi tapavad ega konkreetse perekonna taustast midagi ei tea, pole kindlasti mitte olukorra sõltumatuks ja objektiivseks hindajaks.

5) Viiendaks väitis Laanpere saatelõigu lõpuosas, et teismelise puhul on sünnitus oluliselt ohtlikum kui abort.

See väide on parimal juhul pooltõde ning vajaks kindlasti täpsustamist – on mõistuse vastane arvata, et raseduse kulgemine oma loomuliku lahenduse ehk sünnituseni on teismeliste emade puhul põhimõtteliselt ohtlikum kui vägivaldne kirurgiline sekkumine ja raseduse jõuga katkestamine.

Ent täpsemaks minnes võiksime nt küsida, kas see väide kehtib ühte moodi nii 11-aastase kui ka 17-aastase puhul? Kas see väide kehtib sõltumata sellest, kas räägime 8 nädalat või 21 nädalat väldanud rasedusest? Kas see väide kehtib sõltumata konkreetse raseduse asjaoludest? Ilmselt mitte, ent ometi on see esitatud täies enesekindluses absoluutses vormis, mis tundub olevat erialaarsti puhul kohatu ja avalikkust eksitav.

Sellest, et antud väidet esitades on täielikult jäetud tähelepanuta keskne asjaaolu, et abordi käigus mitte üksi ei kahjustata tervist, vaid alati ka tapetakse üks süütu ja kaitsetu inimene, ei hakka rääkimagi.

Kui palju jaab abordi tähenduses osas ebaselguseks ruumi, vaadates tõele näkku?

Kui palju jaab abordi tähendusest rääkides selgusetusele ruumi, kui ausalt tõele näkku vaadata? (Allikas: Abort.ee)

6) Kuuendaks, Laanpere hoidus vastamast saatejuhi selgesõnalisele palvele defineerida abort kui protseduur.

Selge ja ausa vastuse asemel viis Laanpere jutu mujale, rääkides mh enesemääramise õigusest ja rahvatervisest, ent mitte sellest, et abort on ühemõtteliselt sündimata lapse tapmine. Seejuures on tähelepanuväärne, et Laanpere ei eita sündimata lapse inimsust, sest ta isegi kasutas lootele viidates väljendit “laps”.

Kontrastiks toon välja ühest kunagi nähtud saatest pärineva videoklipi, mille vaevu üles leidsin – siin räägib üks teine naistearst, dr Naima Toomikas, abordi tähendusest tunduvalt siiramas võtmes.

Täiesti meelevaldsena kõlavalt esitas Laanpere seejuures väite, et just samuti, nagu tänapäeval tehakse aborti, keskajal lihtsalt tapeti vastsündinud. Oleks huvitav kuulda, millistele allikatele selline hinnang tugineb.

Kindlasti esines ka keskajal juhtumeid, kus vastsündinud tapeti, ent on pehmelt öeldes kaheldav, kas see kujutas endast ligilähedaseltki võrreldavalt levinud ja loomulikuks peetavat “lahendust”, nagu meie ühiskonnas käsitletakse aborti (ärgem unustagem, et meie valitsus peab abordi tervishoiuteenuseks, sõltumata abordi põhjusest, justkui rasedus oleks haigus ja abort selle ravi). Seejuures on tähelepanuväärne, et keskajast rääkides kasutab Laanpere väljendit “tapeti”, ent iseenese kui naistearsti tapatööst rääkides kasutab sõnu “muud võimalused”.

Screen Shot 2015-01-15 at 00.22.23Probleemseid väiteid oli Laanpere seisukohtades teisigi ning olnuks põnev saates silmast silma debateerida, et vastuolud ja kitsaskohad välja tuua ning paluda tõsistele küsimustele tõsiseltvõetavaid vastuseid ilma, et sisulise vastuse andmisest võiks lihtsalt kõrvale hiilida. Sellist võimalust paraku ei pakutud.

Huvitav on lõpetuseks märkida sedagi, et saate Uudis+ käigus läbiviidud küsitluse tulemused näitasid, et 64% kuulajaskonnast ei poolda hoolimata Laanpere propagandistlikest selgitustest alaealiste abordi vanemliku nõude tühistamist. Siit nähtub, et ilmselt on meil tegu järjekordse perekonnavaenuliku seadusandliku projektiga, mis ei ole kooskõlas rahva enamuse moraalsete tõekspidamiste ja arusaamadega.

One Response to Kommentaariks Eesti Naistearstide Seltsi presidendi väidetele

  1. retrofleks says:

    Kummastav on naistearstide soov võtta kogu vastutus imiku tapmise eest enese kanda. Lähtun sellest, et alaealine ise ei taju vastava otsuse täit vastutust, seega kui vanemad pole kaasatud, jääb ainsaks täisvastutajaks günekoloog. Mis kasu sellest lisavastutusest küll naistearstid enestele näevad?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: