Juunikommunistide unistuste Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti

Pärast pikka ootamist on raamatupoodidesse jõudnud ajaloolase Jaak Valge põhjalik uurimus “Punased I”, mis kujutab endast autori-poolset “püüet aru saada nende meie kaasmaalaste motiividest, kes 1940. aastal võõrvõimu teenistusse pöördununa oma ühiskonda purustama hakkasid, ja neist, kes seda juba varem täie jõu ja teadmisega tegid.”

Ennekõike vaatleb Valge kolme mehe, Johannes Vares-Barbaruse, Johannes Semperi ja Nigol Andreseni lugu – kõik kolm olid juba 1920. aastatel kesksel kohal marksistliku liikumise ülesehitamisel Eestis ning ka 1940. aastal moodustatud käpikvalitsuses, mida on rahvasuus nimetatud ka kirjanike valitsuseks. Uurimuse teebki omamoodi huvitavaks tõsiasi, et Vares-Barbaruse, Semperi ja Andreseni näol ei olnud tegu ei tööliste ega ka kõrvaliste boheemlastega, vaid intellektuaalidega, kes “olid olnud selles ühiskonnas, mida nad nüüd hävitama asusid, tuntud ja austatud”.

Valge analüüs on huvitav mitte ainult selle pärast, et annab ülevaate 1920. aastate Eestis valitsenud ideoloogilistest ja kultuurilistest jõujoontest ja suundumustest, vaid ka seetõttu, et toob kaudselt esile väga selged paralleelid toonase ja praeguse ajaga, eriti osas, mis puudutab intellektuaalide hoiakuid ja rolli kultuuriliste protsesside suunamisel.

Lastega VHK laulufestivalil

Reede õhtul esitasime lastega VHK laulufestivali lõppkontserdil ühe Piret Ripsi ilusa laulu. Pidades silmas, et proovi eriti teha ei jõudnud ja viimasel hetkel helistikku muutsime, tuli asi päris armas välja. Lapsed sirguvad ja on juba päris tublid muusikud. (Meie lugu algab 9:56)

Miks on lubatud Eestis selliseid “mänge” levitada?

Delfi vahendab, et arvutimngumaailmas lööb taas laineid kurikuulus GTA ehk Grand Theft Auto nimeline mäng, mida on nimetatud jõhkra tänavakuritegevuse simulaatoriks ja mille uuendatud versioon on veelgi metsikumalt vulgaarne kui eelmised. Delfi vahendab asja nõnda:

“2013 aastal ilmunud ja nüüd uued lisad saanud mäng on purustanud pea kõik müügirekordid ning kuigi vanusepiirang on suurelt karbi peale märgitud, mängivad seda vägivaldset ja seksistseenidega vürtsitatud mängu nii täiskasvanud kui algklassilapsed. Uus mäng on lapsevanemad ja lastekaitsjad marru ajanud, sest lisaks pöörasele vägivaldsusele, millega GTA V juba eelmisel aastal vanemad välja vihastas, on sellele nüüd lisandunud vägistamisstseen. Nimelt saab mängija oma tegelaskujuga vägistada prostituuti ning naise pärast jõhkralt läbi peksta, vahendab Daily Mail. Samuti saavad mängijad jälgida, kuidas prostituut mängija tegelaskujule suuseksi teeb, kui too parasjagu autot juhib. Hiljem on mängijal võimalus naine läbi peksta, ta maha lüüa ja talle makstud raha tagasi röövida.”

Prostituudi mõrvamine ja temalt teenuse eest makstud raha tagasiröövimine populaarses arvutimängus GTA 5.

On sügavalt arusaamatu, miks lubatakse selliseid “mänge” levitada. Alles hiljuti tegime riigikogule ettepaneku keelata see lastekaitseseadusega ära. Oma seisukohta põhjendasime nii:

Jaak Valge kirjutab harvanähtava aususega Eesti “demokraatiast”

Ajaloolane Jaak Valge, kelle peatselt ilmuvat raamatut “Punased” olen pikisilmi oodanud, kirjutab tänases Eesti Ekspressis harvanähtava aususega Eesti demokraatiast või täpsemalt selle illusioonist. Artikkel pealkirjaga “Andres ja Pearu Eesti poliitikas” väärib kindlasti lugemist tervikuna, aga toon siin kohal välja mõned kõige kõnekamad lõigud. Esiteks annab Valge tabava hinnangu kehtestatud poliitilisele kultuurile ja kirjeldab parteipoliitiku malli:

Poliitik on muutunud Andreseks, aga sisutühjaks, kastreeritud Andreseks, kelle tugevaks küljeks pole see, et ta talutööd rühmab ja korraldab. Hea poliitik on nüüd see Andres, kes Krõõda heleda häälega õhtuti taluperele piiblit loeb. Mida ilmekamalt, seda parem. Kas tal on seejuures ka mingi realistlik visioon, kuidas Mäe talust eeskujulik koht teha, ja organiseerimisvõime ning karisma, pole tähtis. Peaasi, et ta on kehtiva poliitilise religiooni omaks võtnud ja seda innukalt propageerib. Muidugi on edasiliikumiseks vaja veel ka õigete inimeste, mitte ühiskonna (sic!) toetust. Nii on poliitika ühiskonnast eraldunud ja muutunud asjaks iseeneses, vaatemänguks, “igapäevaseks õudseks maskiballiks”, nagu Kaupo Meiel iseloomustab. Poliitikuid hinnatakse selles maskiballis nende endi loodud, ja mitte nende reeglite järgi, mis ühiskonnas kehtivad. […]

Edasi vaatleb Valge, kuidas poliitilistes ringkondades kasutatakse üha enam “euroopalikkuse” malakat kõigi nende tümitamiseks, kes ei pea õigeks meie rahvuslik-kultuurilistest alusväärtustest ideoloogiliste tõmbetuultega kaasajooksmiseks lahti öelda:

Yoko Alender loodab, et julgeolekuasutused teevad SAPTK suhtes “oma töö ära”

Hiljuti koos Eerik-Niiles Krossiga Isamaa ja Res Publica Liidust Reformierakonda üle jooksnud Yoko Alender avaldas reedeses Eesti Päevalehes uue lastekaitseseaduse eelnõud kiitva artikli, milles ta mustab oma endist erakonda ja näitab, et kultuuriliselt sügavama tähendusega küsimuste mõistmine rohkem kui pindmisel tasandil ei kuulu tema tugevuste hulka.

Samas on kõnealuse artikli juures üks tunduvalt huvitavam aspekt. Nimelt väljendab kord ühe, kord teise partei ridades võimu juurde pürgiv Alender avalikult seisukohta, et Eesti julgeolekuteenistused peaks näitama meie sihtasutuse suhtes üles teravdatud tähelepanu ja “oma töö ära tegema”.

Ilmselt lähtub selline seisukohaväljendus juba suvel Eesti Päevalehe poolt käima tõmmatud laimukampaaniast, nagu oleks meil mingid varjatud suhted venemaiste võimuringkondadega ning nagu saaksime me sealt rahastamist. Informeeritud inimesena Alender kindlasti teab, et oleme selliste süüdistuste ja kahtlustuste tõelevastavust korduvalt ja ühemõtteliselt eitanud (vt nt siit, siit ja siit) ning ka Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald on tunnistanud (vt siit), et tal ei ole ühtegi fakti, mis kinnitaks vähimalgi määral vastupidist.

Mina tahaks aga teada, mida Alender siis õieti soovib, et julgeolekuorganid teeks. Kas ta sooviks näha, et Kaitsepolitsei hakkaks meie telefone pealt kuulama? Paigutaks meie kontorisse salakaamerad? Kammiks läbi meie elektroonilised postkastid? Konfiskeeriks meie arvutid? Milles peaks julgeolekuasutuste poolt “oma töö ära tegemine” Alenderi arvates seisnema?

Nagu juba öeldud, ei ole meil venemaa võimuringkondadega mitte mingisuguseid suhteid ning kõik vastupidised väited ja oletused kujutavad endast alatut laimu, mis lähtub üksnes ühest eesmärgist — kahjustada meie sihtasutuse mainet ja õõnestada meie usaldusväärsust meie toetajate silmis. Seega võin ma rahuliku südamega tervitada Kaitsepolitsei töökat kollektiivi, kes teavad sama hästi kui mina, et meil ei ole vaja kõige vähemalgi määral muretseda ega karta, sest meil ei ole saladusi, mida avastada ja paljastada.

Küll aga tõusetub Alendri üleskutse valguses tõsine küsimus, missuguse riigiga on meil tegu, kui peaministripartei esindajad esitavad julgeolekuasutustele üleskutseid pöörata valitsusest sõltumatutele ja valitsuse tegevuse suhtes kriitiliselt meelestatud kodanikeühenduste suhtes kõrgendatud tähelepanu. Samuti tõusetub tõsine küsimus nende poliitikute moraalsest kvaliteedist, kes niisugusel moel käituvad. Kas see ikka on demokraatlikele riikidele omane käitumismall? Mulle näib, et pigem annab selline tegutsemine tunnistust diktatuurilisest mentaliteedist ja kalduvusest, mida saame kardetavasti Eesti poliitilisel maastikul näha ja tunda aina enam.

Ent kuna meil ei ole midagi valgustkartvat varjata, siis ei ole meil ka midagi karta – meie läheme kindlalt oma teed ja seisame meie kultuuri alusväärtuste eest, hoolimata vähimalgi määral Alendri ja teiste temasuguste ara hingega parteisõdurite hirmutamiskatsetest. Seejuures ma siiralt loodan, et inimesed märkavad sellist alatut käitumist, nagu Alender Reformierakonna esindajana praktiseerib, ning peavad seda ka valimistel meeles.

Uue lastekaitseseaduse eelnõu kätkeb tõsiseid probleeme

Siin on mõned mõtted riigikogu menetluses oleva lastekaitseseaduse teemal, mis kujutab endast kahjuks järjekordset näidet tõsiasjast, et seadusandlikud suundumused Eestis on võtmas järjest perekonnavaenulikumaid pöördeid.

Requiem aeternam

Requiem aeternam dona eis, Domine, et lux perpetua luceat eis!

See on üks kõige sügavamalt liigutavaid helilisi vorme, milles tänase päeva hingepalvet on väljendatud. Ei grammigi sentimentalismi – lihtsalt karge ja puhas palve kõrgumas hingesügavikust taeva poole.

Nii lauldi ajal, mil teati, et iga päev võib jääda viimaseks – ajal, mil kardeti mitte ihu, vaid hinge hukatust ning mil lootus igavesest elust oli ühiskonna keskne ja kandev liin.