Beebihülged beebiinimeste kaitsel

Täna tähistatakse paljude suurejooneliste ametlike üritustega lastekaitsepäeva, aga konkurentsitult kõige teravamale lastekaitse-alasele probleemile ehk sündimata laste massilisele riiklikult rahastatud tapmisele ei pöörata ootuspäraselt kõige vähematki tähelepanu. Neid lapsi, keda tuleks tegelikult kaitsta, ei ole riigivõimu jaoks nagu olemaski – veelgi enam, neid lapsi tuleks kaitsta nende tapmist rahastava riigivõimu eest. #lastekaitsepäev #silmakirjalikkus

“Inimõiguslaste” tülgastav silmakirjalikkus

Vaevalt jõuab keegi enam järge pidada, kui palju kordi oleme kooseluseaduse tühistamise kontekstis kuulnud jutte sellest, et inimestele kord juba antud õigusi ei saa ega tohi tagasi võtta. Nagu varemgi Objektiivi veergudel toonitatud, on niisugused jutud läbinähtavalt valelikud.

Vastupidiselt kooseluseaduse pooldajate valedele pole nimetatud seadus selle enda sätete kohaselt jõustunudki ning jõustumata seadusest ei tulene mitte kellelegi mitte mingisuguseid õigusi, mistõttu polegi mingeid õigusi kelleltki tagasi võtta.

Veelgi enam: ükski seadus pole tühistamatu ning et seadusandlik praktika, millega võetakse inimestele kord juba antud õigused tagasi, on mitte ainult levinud, vaid ka vasakpoolsete endi poolt laialdaselt aktsepteeritud.

Juhusliku näitena sellest võib tuua esile valitsuse plaani võtta kodanikelt ära oluline osa õigusest omada enesekaitseks relvi või siis mõne aasta eest tehtud seadusemuudatuse, millega võeti vanematelt ära õigus otsustada, kas nende alaealised tütred võivad teha aborti. Mainida võib ka abikaasadelt ühise tuludeklaratsiooni esitamise õiguse äravõtmist.

Tegelikult räägivad vasakliberaalid sellest, et kord juba antud õigusi ei saa tagasi võtta, üksnes oma huvide edendamiseks ning oma ideoloogiliste võitude kindlustamiseks.

Eriti reljeefselt tuleb see välja seoses asjaoluga, et Iirimaa valitsus on otsustanud korraldada vaid mõne kuu pärast ehk maikuu lõpus rahvahääletuse, tühistamaks 1983. aastal samuti referendumil vastu võetud põhiseaduse kaheksanda paranduse, millega tagati sündimata lastele konstitutsiooni tasandil teiste inimestega võrdne õigus elule.

Mõelgem korraks, millega on reaalselt tegu: rahvahääletusele pannakse küsimus, kas võtta kõige haavatavama ja kaitsetuma ühiskonnagrupi esindajatelt ära neile põhiseadusega tagatud kõige elementaarsem õigus ehk õigus elada.

Kui Euroopa Liit muretseks reaalselt inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete pärast, siis peaks praegu Iirimaa homoseksuaalist peaministri Leo Vardakari juhitava valitsuse suunal tehtama ennekuulmatult teravat kriitikat. Selle kriitika õiglast mastaapi võib ette kujutada, kui jutt käiks plaanist panna rahvahääletusele küsimus näiteks juutide, moslemite või homoseksuaalide eluõiguse radikaalsest piiramisest ning nende tahtliku tapmise seadustamisest.

Tegelikult näeme aga risti vastupidist – nii Euroopa Liidu ringkonnad kui ka teised end inimõiguste eestkõnelejatena esitlevad ühendused hoopis soosivad ja toetavad Iirimaa liberaalse valitsuse samme sündimata lastelt eluõiguse äravõtmiseks ning nimetavad selle vastaseid inimõiguste ja sallivuse vaenlasteks. Täpselt sama käekirja nägime siis, kui Poola valitsus plaanis tugevdada sündimata laste eluõiguse kaitset – sellele plaanile sai osaks mitte euroliidu toetus, vaid terav kriitika ja ähvardused.

Kõik see annab tunnistust iiveldamaajavast silmakirjalikkusest, valelikkusest ja kalkusest. Ajastul, mil valetamisest, petmisest ja manipuleerimisest on saanud võimuringkondade teine loomus ja igapäevane praktika, ei ole selles enam midagi üllatavat. Küll aga on see jäädavalt alatu, põlastusväärne ja eemaletõukav.

Euroopa Inimõiguste Kohus kordas, et abielu määratlemine üksnes mehe ja naise liiduna pole diskrimineerimine

Euroopa Inimõiguste Kohus asus 9. juunil avaldatud otsuses seisukohale, et kellelgi ei ole õigust inimõigustele apelleerides nõuda abielu institutsiooni ümbermääratlemist nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid.

9. juunil avalikustatud otsuses asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) seisukohale, et abielu institutsiooni määratlemine üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ei kujuta endast diskrimineerimist.

Otsuses kohtuasjas Chapin ja Charpentier vs Prantsusmaa leidis kohus üksmeelselt, et vaidlusaluses küsimuses ei ole rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 12 (õigus abielluda) koostoimes artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ega ka artiklit 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) koostoimes artikliga 14. Seega ei kujutanud EIÕK hinnangul asjaolu, et Prantsusmaa ei võimaldanud kahel mehel omavahel abielluda (enne, kui riigis nn homoabielu seadus läbi suruti), endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist.

Kaasuse taustaks olevad sündmused said alguse 2004. aasta mais, kui kaks meest esitasid Bègles’i linnavalitsusele avalduse nendevahelise abielu registreerimiseks. Sama aasta juunis sõlmis linnapea Noel Mamere meeste vahel abielu hoolimata tõsiasjast, et riigis kehtiv seadus ei näinud ette samast soost isikute abiellumise võimalust, millele juhtisid spetsiaalselt tähelepanu ka Bordeaux’ piirkonna kohtuvõimud. Juulikuus tühistas kohus õigusvastaselt sõlmitud abielu, misjärel püüdsid Chapnin ja Charpentier kohtu otsuse kõrgema astme kohtutes vaidlustada, nõudes oma abielu kehtivaks tunnistamist. Ent loodetud tulemus jäi saavutamata, mistõttu esitasid mehed Prantsusmaa vastu kaebuse EIÕK-le, väites, et neid on seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineeritud.

Eile kinnitas aga EIÕK Prantsusmaa kõrgeima kohtu (Cour de Cassation) seisukohta, et riigi keeldumine võimaldada kahel samast soost isikul abielluda ei kujuta endast diskrimineerimist. Seega kinnitas kohus, et abielu ja perekonnaga seonduvates küsimustes tuleb austada Euroopa inimõiguste konventsiooniga liitunud riikide eneseregulatsiooni õigust.

Konkreetselt kohtusse pöördunud isikute seisukohast ei ole kohtuotsusel suurt praktilist väärtust, kuna pärast nn Taubira seaduse vastuvõtmist 2013. aastal on Prantsusmaal nii või teisiti abielu institutsiooni tähendus homoseksuaalide nõudmisel ümber kirjutatud. Küll aga on otsus oluline laiemas kontekstis, kuna see kinnitab, et kellelgi ei ole Euroopa inimõiguste konventsioonile apelleerides õigust nõuda üheltki konventsiooni osapooleks olevalt riigilt nn homoabielu seadustamist.

Kõnealune kaasus on juba kolmas kord (vt viiteid eelmistele kordadele siit ja siit), mil homoliikumise püüdlused saavutada EIÕK-sse pöördumise teel nn strateegilise menetluse algatamise kaudu abielu institutsiooni ümbermõtestamine kukuvad läbi. Olgugi et üldiselt on EIÕK tuntud oma liberaalsete hoiakute poolest ning on ka sageli asunud vasakliberaalselt meelestatud aktivistide poolele, on kohus seoses abielu ümbermääratlemise püüdlustega käitunud ettevaatlikult.

Ilmselt on see ühelt poolt seletatav sellega, et Euroopa inimõiguste konventsioonis tõepoolest puuduvad igasugused viited sellele, nagu peaks abielu käsitlema ka homoseksuaalseid suhteid hõlmava ühendusena (raske oleks eeldada midagi muud, pidades silmas, et konventsioon võeti vastu juba 1950. aastal ehk aastakümneid enne homoliikumise esiletõusu). Väita vastupidist oleks ilmselgelt absurdne, võttes arvesse, et konventsiooni artikkel 12 viitab selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule: “Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.”

Teiselt poolt on kohtu ettevaatlikkus tõenäoliselt põhjendatud sellega, et vähemalt 16 konventsiooni osapooleks olevat riiki on määratlenud abielu oma põhiseaduses selgesõnaliselt mehe ja naise vahelise liiduna. Seejuures püüab üha enam riike sätestada oma põhiseaduses abielu konstitutsioonilise kaitse, saates seeläbi ka EIÕK-le selge sõnumi, et kohtulikku aktivismi ja omavolitsemist, millega kohtunikud püüavad konventsiooni sätetest meelevaldselt tuletada ideoloogiliselt meelepäraseid järeldusi – nagu hiljuti tegi kaasuses Obergefell jt vs Hodges USA Ülemkohus, kuulutades kogu riigis kehtetuks seadused, mis ei luba homoseksuaalidel omavahel abielluda –, ei ole vastuvõetavad. Ehk kui EIÕK kohtunikud asuksid oma võimu kuritarvitades Euroopa riikidele abielu tähenduse moonutamist inimõiguste loosungi all jõuga peale suruma, võiks see tuua kaasa prognoosimatu kriitika- ja protestilaine, mis ähvardaks omakorda seada ohtu kohtu enda tegevuse jätkumise.

Seega pole põhjust arvata, nagu võiks EIÕK eilsest otsusest lugeda välja mingeid ideoloogilisi suunamuutusi või nagu nähtuks sellest kohtu soov kaitsta abielu ja perekonna loomulikku tähendust. Vastupidi, EIÕK varasemat tegevust vaadates on üpris selge, et see lähtub programmilisest püüdlusest normaliseerida inimõiguste loosungi all n-ö seksuaalrevolutsiooni ideoloogilisi nõudmisi ning lammutada seda takistavaid ühiskondlike tavasid ja norme, rakendades selleks sageli doktriini konventsioonist kui “elavast instrumendist”, mille kohaselt on konventsiooni tähendus ajas muutuv. Kuniks aga konventsiooni osapoolteks olevad riigid säilitavad oma vastuseisu, ei ole siiski tõenäoline, et kohus hakkaks otseselt abielu institutsiooni tähendust ründama.

Pigem lähtub EIÕK peenemast taktikast, püüdes muuta abielu institutsiooni määratlust tähtsusetuks, samastades homoseksuaalsed suhted kõigis ühiskondlikult olulistes aspektides abieluliste suhetega, nimetamata neid samas abieluks. Just samast strateegiast on lähtunud ka kooseluseaduse läbisurumine, pidades silmas, et selle alusel sõlmitavaid liite küll ei nimetata abieluks, aga samas kohaldub neile praktiliselt sama õiguslik raamistik kui abielule.

EIÕK on nimelt andnud mõista (asjas Schalk ja Kopf vs Austria), et homoseksuaalseid suhteid tuleks käsitleda perekondlike suhetena konventsiooni artikkel 8 tähenduses ning et samasoolistele paaridele tuleks tagada õiguslik tunnustus. Niisugust seisukohta ei ole siiani kuigivõrd põhjendatud ning ilmselgelt ongi seda ka raske põhjendada. Kuivõrd konventsiooni artikkel 12 viitab ühelt poolt selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule ning teiselt poolt seob abielu ja perekonna mõisted, siis on läbinähtavalt meelevaldne tõlgendada artiklis 8 sisalduvat mõistet “perekonnaelu” nii, justkui hõlmaks see ka homoseksuaalseid suhteid.

Igal juhul on EIÕK 9. juuni otsuses võimalik näha positiivset. Kindlasti tuli otsus olulisel hetkel, kuna paljud riigid nii Euroopas kui ka mujal on allutatud enneolematult tugevale rahvusvaheliste organisatsioonide ja suurriikide survele kirjutada abielu tähendus oma seadustes ümber nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid. Seejuures avaldatakse riikidele survet apelleerides just sellele, nagu nõuaksid abielu tähenduse radikaalset ümbermääratlemist inimõigused, olgugi et mitte ükski inimõiguste alane rahvusvaheline leping ei näe ette, et peaks riigid käsitama abielu ka samast soost isikutele avatud institutsioonina.

Kohtu eilne otsus aitab meelde tuletada, et inimõigust nn homoabielu seadustamisele ja tunnistamisele ei eksisteeri, isegi mitte liberaalselt meelestatud Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendustes.

Je ne suis pas Charlie!

Viimastel päevadel on paljud postitanud postereid tekstiga “JE SUIS CHARLIE”, et väljendada solidaarsust või ehk isegi teatavat identsust Pariisis maha lastud karikaturistidega ja nende väljaandega Charlie Hebdo.

Kasutan siis minagi võimalust palju kiidetud sõnavabadust praktiseerida ning öelda selgelt ja ühemõtteliselt: “JE NE SUIS PAS CHARLIE”.

Ma ei leia, et vägivald oleks probleemide lahendamisel kohaseks meetmeks. Ja ilmselgelt teeb ajalooliselt Euroopale suureks ohuks ja kannatuste allikaks olnud Islami jõu kasv murelikuks.

Ent just samuti ei leia ma, et teiste inimeste tõekspidamiste ja uskumuste mõnitamine, naeruvääristamine ning pühaduse teotamine (just nagu nt pornograafia levitamine) oleks hüve, mida tuleks sõnavabaduse ülla loosungi all kaitsta. Ma ei arva, et teistele inimestele sihilikult haiget tegemises ja nende tunnetel tallamises oleks midagi õilsat. Charlie Hebdo eestvedajad ei ole oma tegevusega maailma rikastanud, vaid põhjustanud üksnes lõhestumist, valu ja kibestumist.

Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise lubatavusest

Viimastel päevadel jagavad paljud inimesed parastavalt ja kahjurõõmsalt viidet minu 2007. aasta artiklile Postimehes, kus kritiseerisin Portugalis rahvahääletusel langetatud otsust jätta sündimata lapsed ilma õigusest elule ning kus kirjutasin muu hulgas järgmist:

“Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Neile sõnadele viidates väidavad inimesed, nagu oleksin kooseluseaduse rahvahääletusele panemist toetades käitunud vastupidiselt oma tõekspidamistele. Just seda püüdis väita ka BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kes esimesena antud küsimusega ka minu poole pöördus hetk tagasi laekunud e-kirjas, kus seisab:

2007. aasta 20. veebruari Postimehes ilmunud arvamusloos ütlete muuhulgas “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Äsjastel kooseluseaduse vastastel protestidel oli üks teie ja SAPTK-i põhinõudmine selle eelnõu rahvahääletusele panek. Üks teie kooseluseaduse põhiargumente on ka erinevates uuringutes väljatoodud rahva enamuse vastusesis kooseluseadusele.

Mis on sundinud teid 2007. aasta leheloos korduvalt väljatoodud seisukohtadest taganema?

Alljärgnev on minu vastus, mille tuumaks on väide, et ma ei ole oma seisukohtadest taganenud, neid ümber vaadanud ega ka nendega vastuolus olevalt käitunud – vastupidised osundused näitavad kas puudulikku arusaamist kooseluseadusega seonduvatest küsimustest või lihtsalt pahatahtlikkust.

Tänan küsimuse eest! Vastuseks võin öelda, et ma ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud, sest ma pole kordagi väitnud, nagu oleks õige kellegi inimõiguste üle rahvahääletusel otsustada.

Kui vaatate, mis kontekstis on minu väide 2007. aastal esitatud, siis näete, et seal käib jutt rahvahääletusel selle üle otsustamisest, kas võtta ära ühiskonna kõige haavatavama grupi esindajatelt õigus elule ehk kõige fundamentaalsem õigus üldse.

Kui täna oleks küsimus selles, kas võtta homoseksuaalse kalduvusega inimestelt ära õigus elule (või ka õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata), siis oleksin esimene, kes sellele vastu seisaks ning tauniks ka püüdlust sellist küsimust rahvahääletusele panna. Paraku ei ole küsimus kooseluseaduse vastuvõtmisest ja homosuhetele riikliku tunnustuse andmisest küsimus inimõigustest — nagu ka õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud, ei kohusta meie riiki selliseks sammuks mitte ükski inimõigusleping, EL-i õigus ega ka põhiseadus. Et tegu on poliitilise otsustuse küsimusega, seda selgitasin avalikult ka allviidatud videos:

Omamoodi huvitav on muidugi see, et need inimesed ja ühendused, kes ja mis väidavad end meie ühiskonnas inimõiguste eest seisvat, ei tee samas üldse välja tõsiasjast, et valitsuse rahalisel toel tapetakse Eestis igal aastal tuhandeid sündimata lapsi, mis on reaalselt tõsine inimõigusteprobleem – minu kindla veendumuse kohaselt kõige tõsisem inimõiguste alane probleem üldse tänases Eestis ja maailmas.

Loodan, et minu vastus rahuldab Teid.

Täpsustamist minu 2007. aasta väide siiski väärib, sest põhimõtteliselt seondub inimõigustega vähemal või rohkemal määral pea iga õiguslik küsimus, mis loomulikult ei tähenda, et ühtegi õiguslikku küsimust ei või rahvahääletusele panna. Pidades silmas konteksti, kus minu väide sai välja käidud, oli sellega konkreetsemalt peetud silmas, et rahvahääletusele ei tohiks panna küsimust kelleltki elemantaarsete inimõiguste äravõtmisest.

22-nädala vanuselt abordi läbi tapetud laps

Eestis tapeti mullu sünnieelselt valitsuse rahalisel toel vähemalt iga kolmas laps

Äsja avaldatud abordistatistika kohaselt tapeti eelmisel aastal enne sündi tahtlikult 6668 last. Kuivõrd elussünde oli 14 679, siis nähtub, et iga saja elussünni kohta tapeti ca 45 last. Nagu Postimees vahendab, on abordimäär Eestis endiselt üks kõige kõrgemaid Euroopas, jäädes alla vaid Rumeeniale.

Olen sellest küll juba palju kirjutanud, ent ei taha põhimõtteliselt vait jääda, sest probleemi tõsidust arvestades ei saa sellest liiga palju rääkida – seda enam, et pea keegi sellest ei räägi. Peamine absurd seisneb selles, et kuigi õiguskantsler Jõks on kinnitanud (pdf), et Eesti Vabariigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, rahastab meie väljasureva rahvaga riigi valitsus sellest hoolimata iga lapse sünnieelset tapmist (vähemalt) 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses, olenemata abordi põhjusest. Puudeliste laste tapmise korral võtab riik oluliselt suurema osa kuludest (kui mitte kogu kulu) enda kanda.

“Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” (Õiguskantsler Allar Jõks, 2003)

Niisiis toimub meie silme all riiklikult rahastatud süütute inimeste massiline tapmine, aga põhiõiguste kaitse eest vastutava õiguskantsleri aastaaruannetes ei puututa küsimust poole sõnagagi, kogu juristkond vaikib ning inimõiguslased ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Tegu on poliitiliselt korrektse tapmisega. Uudis 6668 lapse tahtlikust ja riiklikult rahastatud tapmisest ületas vaevu uudiskünnise, käis korraks portaalidest läbi ja kadus siis unustusse, et uutele ja palju “aktuaalsematele” ja “olulisematele” teemadele – nt Eurovisioonile jms-le – ruumi anda. Ei ühtegi arvamusartiklit, ühtegi diskussiooni raadios ega teles, ei ühegi poliitiku ega usuühenduse juhi pahameeleväljendust. Vaikus.

Mis seal’s ikka – jääb üle rind õhku täis tõmmata ja hüüda üle oru: elagu demokraatia, elagu inimõigused, elagu kõigi võrdsus seaduse ees – elagu õigusriik!

Seitse surmapattu kui tõelise vabaduse ja eneseteostuse tee

Täna hommikul kohtasin tänaval suurepärast kaasajal prevalentse inimesepildi, nn loomuliku inimese representatsiooni – suurelt ja avalikult keset linna, kõigile (sh lastele) vaatamiseks.

Sõnum on lihtne ja fundamentaalne: ära raiska oma elu tegeledes sellega, kuidas saada hüvelisemaks, paremaks inimeseks, pingutades ületamaks oma pahesid ja kasvamaks vooruses, vaid võta vabalt ja ole selline nagu oled, ühes oma paljude pahedega, ja parem NAUDI kõike, mida elul pakkuda on.

Et meedia ning reklaami- ja meelelahutustööstus sellist inimesepilti propageerib, on muidugi arusaadav, sest sedasi luuakse oma pahedest orjastatud ja seetõttu oma käitumise üle mõistuslik-tahtelise kontrolli minetanud inimestest koosnevat täiuslikult manipuleeritavat ja rohkelt tarbivat amorfset massi.

Sama inimesepildi leiame kaasaegse inimõiguste doktriini keskmest, kus prevaleeriv vabaduse kui piiramatuse taotlus on täielikult lahti seotud inimesest kui hea ja kurja vahel seisvast ja vaba tahte alusel oma tegusid ühele või teisele poole suunavast olendist ning tema kõlbelistest kohustustest iseenda ja teiste ees.

Vabaks peab saama mitte pahedest, vaid vabadust allasuruvast voorusest ja voorusetaotlusest – siis leiad tõelise mina, loomaliku ja toore, ning jõuad ülima eneseteostuse, oma inimsuse realiseerimise teele. Lipukirjaks on mitte väärikus voorus ja au, vaid seks, raha ja edu. Ühelt poolt ei tohiks ju olla raske aimata, millises suunas sellistele alustele asetatud ühiskond triivib, aga teiselt poolt – keda see siis ikka huvitab.

Teine suur reklaam, mida kohtasin hommikusel linna keskväljakul, teatas Euroopa Liidu ja Tervise Arengu Instituudi rahalisel toel, et kui mees kummi ei kasuta, pole ta üleüldse mees.

Alles see oli – kas mitte sügisel? –, kui naissoole tehti linnatänavail ja teleriekraanil sarnase kampaania raames noorte näitlejate jt popiidolite abil selgeks, et tõeline naine kannab pidevalt kummi kaasas, sest kunagi ju ei tea kus ja millal võib kirehoog kellegi “rajalt maha võtta” ning tingida “vajaduse” kumm käiku lasta. Nüüd on siis meessoo kord. Mida iganes me sellest ka ei arva, teame vähemalt, kuidas need institutsioonid inimestesse suhtuvad.

“Tsau naine! Kas sina oled üks nendest, kes ei kanna ise kummi kaasas? Mis sul viga on!?” Tõepoolest, pereemad, pensionärid jt – mis teil on viga?

Sõnum lähtub muidugi eelpooltoodud inimesepildist: HIV-i, raseduse [sic] ja muude sugulisel teel levivate haiguste vastu võitlemiseks ei ole tarvis mitte enesepiiramist ja vooruslikku käitumist, vaid kaitsevahendeid.

Inimese andumine surmapattudele on tema püha vabadusesfäär, millesse ei tohi sekkuda isegi mitte soovitustega järele mõelda, surmapatust hoidumise soovitamisest rääkimata. Enesepiiramine on tabu! Küll aga võib soovitada kombelõtvuse praktiseerimist selliste tehniliste abivahenditega, mis aitavad riske maandada. Mõni võiks muidugi küsida, et kas selliste käitumismustrite propageerimine ikka on eetiline, teades, et “kumm” ei taga kaugeltki mitte absoluutset kaitset, aga no kes jõuab selliste tagurlike progressi vaenlastega vaielda.

Samas on sõnum ka vastuoluline, kas pole, sest kui ühelt poolt apelleeritakse kampaania raames kummikasutust propageerides mehelikkusele (mis peaks siis leidma erilise väljenduse viljatus seksuaalsuses) ja mehelikele stereotüüpidele (kasutades väljendeid nagu “tõeline isane” ja “alfaisane”), rahastavad samad institutsioonid teiselt poolt sugude ja soorollide dekonstrueerimist.

Kokkuvõttes võiks lõpuks ära otsustada, kas eesmärgiks on sugude ja soorollide täielik dekonstrueerimine või pigem nende fundamentaalne ümbermõtestamine. Kui eesmärk on korralikult paigas, siis saaks kõik need miljonid, mis antud kampaaniatesse kanditakse, palju tõhusamalt ära kasutada.

Äärmuslikest ideedest ja nende leviku tõkestamise vajadusest

Norra terrorirünnak on kogu maailmas tõstatanud küsimuse, kuidas selliseid tragöödiad vältida. Üheks läbivaks jooneks neis aruteludes on soov tõhustada õiguskaitseorganite tegevust. Sellega seoses ütles Kaitsepolitsei (KAPO) asejuht Eerik Heldna (vt lähemalt siit), et KAPO jaoks pole vahet, millise äärmuslusega on tegu. “Igasugune äärmuslus on potsentsiaalselt ohtlik,” selgitas Heldna. “Rahvuslus, heas mõttes, on patriotism, soov oma rahvale head teha. Eestis paraku on rahvusluse mõiste mõningate isikute [end rahvuslikena esitlevate parteide?] pideva tegevuse tulemusel ära solgitud.” Samas kinnitas Heldna, et Eesti ei ole paremäärmuslik ega radikaalne riik. “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas.”

Aga mis siis, kui keegi ei nõustu selle väitega, et “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas”? Mis siis, kui ta on veendunud, et selline vaade võib küll kirjeldada ideaali, ent seda ei saa pidada dekvaatseks reaalsuse kirjelduseks, mistõttu on tegu pigem miraažiga, millele osundades vastutusest hoiduda soovivad tegelikud võimukandjad rahvast ohjes hoiavad? Mis siis, kui too inimene üritab ka teistele seda avalikult tegutsedes arusaadavaks teha, väites, et selle vaate pidev loosunglik korrutamine teeb rahvale mitte head, vaid halba… Kas siis on meil tegemist äärmuslasega, kes tuleb KAPO jälgimise alla võtta? Kas siin on koht, kus KAPO peab — nagu Martin Arpo KAPO ülesandeid kirjeldades ütles — “üritama tõkestada äärmuslike ideede levimist”?

Veelgi enam: võiks ju küsida sedagi, kas paljud ülikoolides kajastamist (st levitamist) leidvad ideed ei ole äärmuslikud? Kuidas on nt Aquino Püha Thomase vaatega, et riigivõimu allikaks on mitte rahvas, vaid Jumal, ning et ebaõiglasele valitsusele ja seadusele ei ole inimestel kohustust kuuletuda; või nt Marxi seisukohaga, et kodanlik riigi- ja ühiskonnakorraldus on ajalooline igand, mis tuleks sotsiaalse progressi huvides revolutsioonilisel teel kukutada; või nt Nietzsche vaadetega (nt seonduvalt vajadusega kõik väärtused ümber hinnata või tugevate (riikide) kohustusega domineerida nõrkade üle), mida võiks suures osas pidada natsismi usutunnistuseks? Kas KAPO peaks takistama selliste ideede levitamist (kajastamist) ülikoolides?

Ehk kokkuvõtlikult: kui räägime vajadusest, et õiguskaitseorganid tõkestaksid äärmuslike ideede levikut, kas siis ei peaks nõudma, et võimuesindajad  defineeriksid vähegi rahuldaval (st mh mitte totaalselt laialivalguval) moel, mida “äärmuslik idee” endast kujutab? Tahes-tahtmata tekib küsimus, kust maalt alates on meil tegemist ideoloogilise politseiga — kuidas selle abil võimurite poolt äärmuslike ideede levikut tõkestatakse, on meie riigis ju 1934. aastast vabadussõjalaste liikumise laialisaatmise ja nende juhtfiguuride represseerimise või koguni mõrvamise näol piisavalt kogemusi ja mälestusi (sel teemal vt lähemalt Evy Laamann Kalbus: “Eesti vabadussõjaluse hävitamine: Artur Sirgu lugu” ja Hamilkar Mengel & Heinold Okas: “Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine. Artur Sirgu lugu”).

Ei saa pidada vastuvõetavaks, et üha laiemaid volitusi omav ja nõudev (vt siit) KAPO näeb oma ülesandena äärmuslike ideede leviku tõkestamist ja peab samal ajal “äärmusliku idee” all silmas sisuliselt ükskõik mida, mis ei ühti valitseva kliki poliitiilise ideoloogia, eesmärkide ja retoorikaga (mida muud saame eeldada omamata selgitust, mida KAPO äärmuslike ideede all silmas peab?). Kui nii, siis milles see Eesti Vabariigi demokraatlikkus õieti seisneb? Ja olemegi ringiga tagasi küsimuse juures, kas Eesti Vabariik ikkagi on (tegelikult, mitte vaid deklaratiivselt) demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas? Võiks küsida KAPO ametnikelt, mida seegi õieti tähendab…

Imeline kangelaslikkus

Kui palju kangelaslikku vaprust peab olema vanematel, kes sellised peadpidi kokkukasvanud lapsed vastu võtavad ja üles kasvatavad? Kui palju suurem on niisugune kangelaslikkus sellest, mida me tavaliselt kangelaslikkuse all silmas peame (mõeldes nt vapratest tegudest sõjaväljal)? Olla kangelane ühes hetkes on mõõtmatult lihtsam kui olla kangelane 24 tundi päevas nädalast nädalasse ja aastast aastasse.

Selliseid lugusid tunnistades mõtlen alati tahes-tahtmata kahele asjale: kuivõrd meid, kes oleme terved, on õnnistatud ja kuidas me ei oska selle eest tänulikud olla, ning sellele, kas minus oleks piisavalt jõudu, et nende vanemate rollis vastu pidada. Samuti meenub neist vanemaist mõeldes, mis on tõeline armastus: “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.”

Meie ajale on sümpomaatiline, et räägime rikastavast erinevusest peaasjalikult selleks, et õigustada kõikvõimalike (enda või teiste) enesekesksete ihade või ambitsioonide rahuldamist; samal ajal teame hästi, et me ei hinda kuigivõrd nende inimeste erinevusi, kelle eksistents oma erinevuses nõuab meilt ohvrite toomist oma enda ambitsioonidest lahtiütlemise ja nendele inimestele pühendumise teel.

Teame ju nt seda, et praktiliselt kõik beebid, kel sünni eelselt tuvastatakse nt Downi sündroom — mis, olgem ausad, on palju kergem defekt kui kahe beebi peadpidi kokkukasvamine — tapetakse Eestis enne nende sündi. Muidugi kantuna isetust halastusest ja armastusest, millest muust.

Euroopa Inimõiguste Kohus: krutsifiks klassiseinal ei ole inimõiguste rikkumine

Täna tegi siis Euroopa Inimõiguste Kohus teatavaks kauaoodatud otsuse nn krutsifiksikaasuses (Lautsi vs Itaalia). 17-st kohtunikust koosnev kohtu Suurkoda leidis Itaalia apellatsiooni menetledes häältega 15-2, et krutsifiksi riputamine Itaalia koolide klassiruumide seinale ei kujuta endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist. See tähendab kohtu algses otsuses võetud seisukoha ümberlükkamist. Kohtu pressiteadet saab lugeda siit ja kohtuotsuse täisteksti siit.

Otsus on eriti oluline, kuna kinnitab, et inimõigustele toetudes ei saa nõuda religiooni avalikust ruumist väljatõrjumist ega riikide identiteedist religioosse dimensiooni väljalõikamist. Suurkoja koosseisu kuulus ka oma ametiaega lõpetav kohtunik Rait Maruste.

Varem samal teemal:

• Individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vahekorrast
• Euroopa Inimõiguste Kohus tühistab oma krutsifiksiotsuse?
• Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid

 

Individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vahekorrast

Neile, keda huvitab individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vaheline suhe, soovian vaadata-kuulata tuntud juudi õigusteadlase Joseph Weileri sõnavõttu Euroopa Inimõiguste Kohtu ees, esindades nn krutsifiksikeelu kaasuses Itaalia poolel sekkunud riike.

Professor Weiler hoiatab Euroopa amerikaniseerimise eest, mille kohaselt lõhutakse religiooni avalikust sfäärist eraelusfääri tõrjumisega kultuurilised identiteedid ning kaotatakse kultuuride vahelised erinevused, ning kinnitab, et demokraatia ja religioon ei ole ühitamatud. Ta selgitab, et Euroopa positsiooni — ja väga auväärse positsiooni — kohaselt tuleb küll austada inimeste religioosset vabadust, ent see ei tähenda, riigid ei tohiks end defineerida läbi oma religioosse pärandi. Weiler manitseb mitte unustama, et laitsistlikus positsioonis — mille kohaselt on religioon üksnes eraeluküsimus, mistõttu peavad riik ja religioon olema rangelt lahutatud — ei ole mitte midagi neutraalset.

EIÕK suurkoda peaks antud asjas oma otsuse teatavaks tegema sel reedel.

Euroopa Inimõiguste Kohus langetas kauaoodatud otsuse Iirimaad puudutavas abordiasjas

Kohtuasjas ABC vs Iirimaa leidis kohus, et Euroopa inimõiguste konventsioonist ei tule õigust abordile. Teiselt poolt leidis kohus, et Iirimaa on rikkunud konventsioonist tulenevaid kohustusi ühe suhtes kolmest kaebuse esitanud naisest, väites et sündimata lapse õigust elule ei saa seada ülimuslikuks naise õiguse suhtes elule. Mitmed kommentaatorid  on juhtinud tähelepanu sellele, et sellisele seisukohale asudes väärtõlgendas Kohus Iirimaa õigust.

Olles tutvunud otsuse tekstiga, kirjutan kohtuasjast lähemalt. Kõnealuse kohtuotsuse kohta leiab täpsemat teavet siit.

Euroopa Inimõiguste Kohus mõistis Venemaa süüdi homoparaadi keelamise eest

Postimees vahendab, et Euroopa Inimõiguste Kohus määras Venemaale Moskvas geiparaadide keelamise eest trahvi. Otsuses nimega Aleksejev vs Venemaa, leidis kohus, et Venemaa on rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitest 11 (kogunemisvabadus), 13 (õigus tõhusale menetlusele) ja 14 (diskrimineerimise keeld).

Kaasus on huvitav mitmes mõttes. Esiteks nähtub sellest, et Euroopa inimõiguste kohus on muutunud antud küsimuses piisavalt enesekindlaks, et asuda seisukohale, et riikidel on kohustus lubada homoseksuaalse käitumise avalikku propageerimist. Seda võib tõlgendada sammuna seisukoha suunas, et riikidel on kohustus aktsepteerida samast soost isikute liite perekonnana. Muidugi ei räägi Euroopa inimõiguste konventsioon homoseksuaalsest käitumisest poolt sõnagi, ent vastavad õigused ja neile korrespondeervad riikide kohustused loetakse välja artiklist 8, mis räägib õigusest austusele era- ja perekonnaelu vastu.

(Mitte kuigi ammu kinnitas EIK otsuses Schalk & Kopf vs Austria siiski, et praegusel ajal ei ole riikidel veel kohsutust lubada samast soost isikutel teineteisega abielluda. Selle seisukoha juures on oluline täheldada, et inimõigustest räägitakse evolutsioonilises võtmes: praegu veel ei ole mingit õigust olemas, kuid see ei tähenda, et varsti (st kui ühiskond selleks “valmis” on) ei võiks see “tärgata”.)

Teine moment, mis on kaasuse juures tähelepanuväärne, on see, et nii artikkel 8 kui ka artikkel 11 ei kätke piiramatuid õiguseid, vaid loetlevad teises lõikes alused, millele tuginedes on riikidel õigus vastavaid õiguseid piirata. Olgu siin kohal siis ära toodud nt artikli 11 tekst:

Artikkel 11. Kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus¹

1. Igaühel on õigus rahumeelsete kogunemiste ja ühinemisvabadusele, kaasa arvatud õigus oma huvide kaitseks ametiühinguid luua ja neisse astuda.

2. Nende õiguste kasutamist ei või piirata muude kitsendustega peale nende, mis on ette nähtud seaduses ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Käesolev artikkel ei takista nende õiguste kasutamisel seaduslikke piiranguid isikutele, kes kuuluvad relvajõududesse, politseisse või riigiaparaati.

Nagu kursiiviga tähistatud sõnadest nähtub, on riikidel õigus piirata inimeste kogunemise vabadust lähtudes eesmärgist kaitsta tervist ja kõlblust. Muu hulgas just sellele toetus ka Venemaa oma seisukohta põhjendades: homoseksuaalne käitumine on tervist kahjustav ja kõlblusevastane. Kohus peab seega kaaluma, kas konkreetne huvi kaitsta kõlblust on piisavalt kaalukas või mitte. Ehk teisisõnu, kohus asub siin positsioonile, kus kirjutab riikidele ette, milline hüve väärib kaitsmist ja milline mitte. Seda tehes ei ole muidugi enam jutt pelgalt õiguse rakendamisest, vaid millestki palju enamast: õiguse loomisest ja moraalsete hoiakute kujundamisest.

Kohtu nüüdsest otsusest nähtub, et relativistliku ideoloogia levides ahaneb üha see sfäär, kus riigid võivad oma otsuseid põhistada tuginedes kõlblusekaalutlustele. Traditsioonilisi kõlblusseaduseid eitades üritatakse aga panna kehtima nn uus moraal, mille keskmes on relativistlik-liberalistlik veendumus, et kõik, mis vahetult (st otsekoheselt ja füüsiliselt) kedagi teist ei kahjusta, on kõlbeline.

Saab olema huvitav näha, kuidas Venemaa sellesse otsusesse suhtub. Kas makstakse ära 30 000 eurone trahv ja kas tulevikus lubatakse Moskvas (uue linnapea valitsemisel) homoparaade korraldada või mitte. Selliste otsustega kompab Euroopa Inimõiguste Kohus oma võimu piire, kontrollides, kas hammas hakkab sedavõrd printsipiaalsetes küsimustes (suur)riikidele peale või ei. Võib arvata, et Putinile ja teistele ei ole kerge neelata alla alandust, mis kaasneb oma seisukohtadest taganedes homoparaadi lubamisega Euroopast tulnud korraldusi täites. Seega, ootame ja vaatame.

Hullumeelsusse uppuv maailm!

Vahi silmakirjalikkust! Kui aastas tapetakse tükkideks rebimise eriti brutaalsel moel tuhandeid sündimata beebisid, siis räägitakse vabadusest valida. Kui keegi tapab aga oma vastsündinud beebi, siis räägitakse “õõvatavast loost” ja mõrvast ning on suur sensatsioon ja skandaal. Riik rahastab sündimata beebide massilist tapmist ja siis esitab süüdistusi vastsündinud beebide tapjatele. Hullumeelsusesse uppuv maailm!

• Postimees: Rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse
• Delfi: Õõvastav lugu Tamsalus: rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse?
• Õhtuleht: Õõvastav lugu Lääne-Virumaal: rasedust eitanud tüdruku vastsündinud beebi leiti surnult kapisahtlist
• Reporteri video: Rasedust eitanud tüdruk peitis hukatud vastsündinu sahtlisse

Inimõigused ideoloogilise manipuleerimise teenistuses

Täna siis riputati Euroopa Liidu ja Sotsiaalministeeriumi heldel rahalisel toel (kampaania kogumaksumus olevat 3,6 miljonit (!) krooni) mitmes Eesti linnas üles hulk plakateid, millega püütakse eesti ühiskonnas juurutada nägemust, et homoseksuaalne käitumine on igati terve ja moraalne. Kodutänava nurgalgi on suur plakat kirjaga “AGA KUI SINU POEG TAHAB ABIELLUDA MEHEGA?” — just trükitähtedes, et sõnum lastelegi kohale jõuaks.

Meedia on muidugi varmas aitama kampaanial võimalikult laia kõlapinda saavutada. Postimeheski ilmus mitu artiklit, millest ühes selgitab kampaaniat eest vedava Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Marianne Meiorg, et ettevõtmine lähtub soovist edutada võrdset kohtlemist.

Aga mida ta õige võrdse kohtlemise all silmas peab? “Seda, et inimestel peab olema vabadus olla häbi tundmata just sellised, nagu nad on, kartmata enamuse halvakspanu”. Huvitav, kas pole — mina arvasin seni, et võrdne kohtlemine tähendab inimeste võrdsust seaduse ees. Aga ei, tuleb välja, et võrdne kohtlemine tähendab, et ühiskond peab aktsepteerima kõiki inimesi just sellisena, nagu nad on, midagi halvaks panemata. See on radikaalselt uus nägemus võrdsest kohtlemisest, mis ei jäta kuigivõrd ruumi veendumustevabadusele väljaspool liberalistlikku paradigmat.

Et kirjeldatud nägemus võrdsest kohtlemisest on jabur, nähtub kasvõi asjaolust, et sellest juhindudes tuleks tühistada peaaegu kogu karistusseadustik, mis väljendab ühiskonna “enamuse halvakspanu” käitumise suhtes, mida peetakse just nimelt häbiväärseks.

Inimsusevastased kuriteod ja silmakirjalikkus

Täna on 1941. aastal aset leidnud juuniküüditamise 69. aastapäev. Selle võika operatsiooni käigus deporteeriti kirsadega inimväärikusel talludes oma kodudest vägivaldselt enam kui 65 tuhat inimest. Eestist viidi NKVD poolt kohalike kollaborantide kaasabil punast terrorit külvates ja rahvuslikku identiteeti hävitades minema üle 10 tuhande ohvri, kelle seas oli nii mehi, naisi kui ka lapsi ja kellest enamik kas tapeti või suri vangilaagrites.

Liitun minagi nendega, kes meenutavad seda kuritegu eesti rahva ja inimsuse vastu ning mälestavad küüditamise ohvreid. Minu enda tollal 5-aastane isa pääses (ja seega pääsesin kaudselt ka mina) sellest haarangust vaid juhuse läbi. Nii mõnedki tema sõbrad — kaasa arvatud tema eakaaslasest “kallim” koos oma eesti ohvitserist isa ja teiste perekonnaliikmetega — kadusid igaveseks Siberisse.

Kõnealuse koleda sündmuse ohvrite mälestamiseks tegid president, peaminister ja Riigikogu spiiker ühisavalduse, milles nenditakse muu hulgas, et kuriteod inimsuse vastu ei aegu, neid peab mäletama, neist peab õppima ning et Eesti jääb igavesti püsima (kuigi, olgem ausad, riigi püsimine igavesti on paatoslik illusioon) ainult siis, kui sedalaadi kuriteod enam mitte kunagi ei kordu.

Seda avaldust lugedes tekib vastuoluline tunne. Ühelt poolt on muidugi õige, et küüditamine ja selle sarnased kuriteod tuleb ühemõtteliselt hukka mõista. Neid tuleb meeles pidada, neist tuleb ausalt rääkida, neist tuleb siiralt õppida. Teiselt poolt mõtlen tihti, kui mineviku ebaõiglusest räägitakse, kui võlts see on, kui samal ajal eiratakse palju mastaapsemaid inimsusevastaseid kuritegusid, mis leiavad aset just praegu otse meie keskel ja meie (k.a. selle ühisavalduse tegijate) otsesel või kaudsel heakskiidul või koguni osalusel ja toetusel.

Imikute kasutamisest meditsiinikatsetes

Postimees Online annab teada, et Eesti imikute peal plaanitakse hakata katsetama uut nakkusvaktsiini:

Eesti arstidel on kavas osaleda koostöös Saksamaa ja Hispaania meedikutega tänavu suvel algavas meningokokk-vaktsiini uuringus. Uuritavateks on 1380 kuni üheaastast väikelast, Eestist osaleb uuringus 250 imikut.

Uuringu eesmärk on selgitada välja ravimi- ja biotehnoloogiafirma GlaxoSmithKline poolt välja töötatud vaktsiini tõhusus ning ohutus lapse organismis meningokokk-nakkuse vastu immuunsuse tekitamisel.

Eestis uuringut juhtiva arsti Kai Zilmeri sõnul on põhjalikud uuringud lastele mõeldud kvaliteetsete vaktsiinide väljatöötamise loomulik ning asendamatu osa. “Usaldusväärset infot selle kohta, millised on ohutud ja head vaktsiinid, saavad anda ainult vastavad uuringud,” selgitas Zilmer.

Kirjutasin uudisele järgmise kommentaari:

Selline ettevõtmine tõstatab olulise eetilise küsimuse. Nimelt, kuidas seda ühitada Eesti Vabariigilegi õiguslikult siduva kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 7, mis ütleb otsesõnu:

“Kellegi suhtes ei või rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Muu hulgas ei tohi ühtegi isikut tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.”

Kus on nende imikute vabatahtlik nõusolek olla allutatud kõnealustele meditsiinilistele katsetele? Mulle tundub, et siin ei piisa viidetest vanemate kui seaduslike esindajate nõusolekule. Jah, vanemate nõusolek on tarvilik lapsele ravi osutamisel, ent vanemate voli oma laste üle ei ole ju piiramatu. Ja mina küll ei julge arvata, et vanematel on voli otsustada oma laste eest, kas neid võib kasutada vahenditena meditsiinilistes eksperimentides või mitte.

Küsimus on seda tõsisem, et suure tõenäosusega teenib kõnealune uuring ennekõike ravimikompaniide (GlaxoSmithKline) ärilisi huve. Välistatud ei ole seegi, et vanemate nõusolek põhineb omakasumotiivil.