Euroopa Inimõiguste Kohus kordas, et abielu määratlemine üksnes mehe ja naise liiduna pole diskrimineerimine

June 11, 2016

Euroopa Inimõiguste Kohus asus 9. juunil avaldatud otsuses seisukohale, et kellelgi ei ole õigust inimõigustele apelleerides nõuda abielu institutsiooni ümbermääratlemist nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid.

9. juunil avalikustatud otsuses asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) seisukohale, et abielu institutsiooni määratlemine üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ei kujuta endast diskrimineerimist.

Otsuses kohtuasjas Chapin ja Charpentier vs Prantsusmaa leidis kohus üksmeelselt, et vaidlusaluses küsimuses ei ole rikutud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 12 (õigus abielluda) koostoimes artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ega ka artiklit 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) koostoimes artikliga 14. Seega ei kujutanud EIÕK hinnangul asjaolu, et Prantsusmaa ei võimaldanud kahel mehel omavahel abielluda (enne, kui riigis nn homoabielu seadus läbi suruti), endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist.

Kaasuse taustaks olevad sündmused said alguse 2004. aasta mais, kui kaks meest esitasid Bègles’i linnavalitsusele avalduse nendevahelise abielu registreerimiseks. Sama aasta juunis sõlmis linnapea Noel Mamere meeste vahel abielu hoolimata tõsiasjast, et riigis kehtiv seadus ei näinud ette samast soost isikute abiellumise võimalust, millele juhtisid spetsiaalselt tähelepanu ka Bordeaux’ piirkonna kohtuvõimud. Juulikuus tühistas kohus õigusvastaselt sõlmitud abielu, misjärel püüdsid Chapnin ja Charpentier kohtu otsuse kõrgema astme kohtutes vaidlustada, nõudes oma abielu kehtivaks tunnistamist. Ent loodetud tulemus jäi saavutamata, mistõttu esitasid mehed Prantsusmaa vastu kaebuse EIÕK-le, väites, et neid on seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineeritud.

Eile kinnitas aga EIÕK Prantsusmaa kõrgeima kohtu (Cour de Cassation) seisukohta, et riigi keeldumine võimaldada kahel samast soost isikul abielluda ei kujuta endast diskrimineerimist. Seega kinnitas kohus, et abielu ja perekonnaga seonduvates küsimustes tuleb austada Euroopa inimõiguste konventsiooniga liitunud riikide eneseregulatsiooni õigust.

Konkreetselt kohtusse pöördunud isikute seisukohast ei ole kohtuotsusel suurt praktilist väärtust, kuna pärast nn Taubira seaduse vastuvõtmist 2013. aastal on Prantsusmaal nii või teisiti abielu institutsiooni tähendus homoseksuaalide nõudmisel ümber kirjutatud. Küll aga on otsus oluline laiemas kontekstis, kuna see kinnitab, et kellelgi ei ole Euroopa inimõiguste konventsioonile apelleerides õigust nõuda üheltki konventsiooni osapooleks olevalt riigilt nn homoabielu seadustamist.

Kõnealune kaasus on juba kolmas kord (vt viiteid eelmistele kordadele siit ja siit), mil homoliikumise püüdlused saavutada EIÕK-sse pöördumise teel nn strateegilise menetluse algatamise kaudu abielu institutsiooni ümbermõtestamine kukuvad läbi. Olgugi et üldiselt on EIÕK tuntud oma liberaalsete hoiakute poolest ning on ka sageli asunud vasakliberaalselt meelestatud aktivistide poolele, on kohus seoses abielu ümbermääratlemise püüdlustega käitunud ettevaatlikult.

Ilmselt on see ühelt poolt seletatav sellega, et Euroopa inimõiguste konventsioonis tõepoolest puuduvad igasugused viited sellele, nagu peaks abielu käsitlema ka homoseksuaalseid suhteid hõlmava ühendusena (raske oleks eeldada midagi muud, pidades silmas, et konventsioon võeti vastu juba 1950. aastal ehk aastakümneid enne homoliikumise esiletõusu). Väita vastupidist oleks ilmselgelt absurdne, võttes arvesse, et konventsiooni artikkel 12 viitab selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule: “Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.”

Teiselt poolt on kohtu ettevaatlikkus tõenäoliselt põhjendatud sellega, et vähemalt 16 konventsiooni osapooleks olevat riiki on määratlenud abielu oma põhiseaduses selgesõnaliselt mehe ja naise vahelise liiduna. Seejuures püüab üha enam riike sätestada oma põhiseaduses abielu konstitutsioonilise kaitse, saates seeläbi ka EIÕK-le selge sõnumi, et kohtulikku aktivismi ja omavolitsemist, millega kohtunikud püüavad konventsiooni sätetest meelevaldselt tuletada ideoloogiliselt meelepäraseid järeldusi – nagu hiljuti tegi kaasuses Obergefell jt vs Hodges USA Ülemkohus, kuulutades kogu riigis kehtetuks seadused, mis ei luba homoseksuaalidel omavahel abielluda –, ei ole vastuvõetavad. Ehk kui EIÕK kohtunikud asuksid oma võimu kuritarvitades Euroopa riikidele abielu tähenduse moonutamist inimõiguste loosungi all jõuga peale suruma, võiks see tuua kaasa prognoosimatu kriitika- ja protestilaine, mis ähvardaks omakorda seada ohtu kohtu enda tegevuse jätkumise.

Seega pole põhjust arvata, nagu võiks EIÕK eilsest otsusest lugeda välja mingeid ideoloogilisi suunamuutusi või nagu nähtuks sellest kohtu soov kaitsta abielu ja perekonna loomulikku tähendust. Vastupidi, EIÕK varasemat tegevust vaadates on üpris selge, et see lähtub programmilisest püüdlusest normaliseerida inimõiguste loosungi all n-ö seksuaalrevolutsiooni ideoloogilisi nõudmisi ning lammutada seda takistavaid ühiskondlike tavasid ja norme, rakendades selleks sageli doktriini konventsioonist kui “elavast instrumendist”, mille kohaselt on konventsiooni tähendus ajas muutuv. Kuniks aga konventsiooni osapoolteks olevad riigid säilitavad oma vastuseisu, ei ole siiski tõenäoline, et kohus hakkaks otseselt abielu institutsiooni tähendust ründama.

Pigem lähtub EIÕK peenemast taktikast, püüdes muuta abielu institutsiooni määratlust tähtsusetuks, samastades homoseksuaalsed suhted kõigis ühiskondlikult olulistes aspektides abieluliste suhetega, nimetamata neid samas abieluks. Just samast strateegiast on lähtunud ka kooseluseaduse läbisurumine, pidades silmas, et selle alusel sõlmitavaid liite küll ei nimetata abieluks, aga samas kohaldub neile praktiliselt sama õiguslik raamistik kui abielule.

EIÕK on nimelt andnud mõista (asjas Schalk ja Kopf vs Austria), et homoseksuaalseid suhteid tuleks käsitleda perekondlike suhetena konventsiooni artikkel 8 tähenduses ning et samasoolistele paaridele tuleks tagada õiguslik tunnustus. Niisugust seisukohta ei ole siiani kuigivõrd põhjendatud ning ilmselgelt ongi seda ka raske põhjendada. Kuivõrd konventsiooni artikkel 12 viitab ühelt poolt selgelt abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule ning teiselt poolt seob abielu ja perekonna mõisted, siis on läbinähtavalt meelevaldne tõlgendada artiklis 8 sisalduvat mõistet “perekonnaelu” nii, justkui hõlmaks see ka homoseksuaalseid suhteid.

Igal juhul on EIÕK 9. juuni otsuses võimalik näha positiivset. Kindlasti tuli otsus olulisel hetkel, kuna paljud riigid nii Euroopas kui ka mujal on allutatud enneolematult tugevale rahvusvaheliste organisatsioonide ja suurriikide survele kirjutada abielu tähendus oma seadustes ümber nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid. Seejuures avaldatakse riikidele survet apelleerides just sellele, nagu nõuaksid abielu tähenduse radikaalset ümbermääratlemist inimõigused, olgugi et mitte ükski inimõiguste alane rahvusvaheline leping ei näe ette, et peaks riigid käsitama abielu ka samast soost isikutele avatud institutsioonina.

Kohtu eilne otsus aitab meelde tuletada, et inimõigust nn homoabielu seadustamisele ja tunnistamisele ei eksisteeri, isegi mitte liberaalselt meelestatud Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendustes.

Advertisements

Je ne suis pas Charlie!

January 11, 2015

je-ne-suis-pas-charlie

Viimastel päevadel on paljud postitanud postereid tekstiga “JE SUIS CHARLIE”, et väljendada solidaarsust või ehk isegi teatavat identsust Pariisis maha lastud karikaturistidega ja nende väljaandega Charlie Hebdo.

Kasutan siis minagi võimalust palju kiidetud sõnavabadust praktiseerida ning öelda selgelt ja ühemõtteliselt: “JE NE SUIS PAS CHARLIE”.

Ma ei leia, et vägivald oleks probleemide lahendamisel kohaseks meetmeks. Ja ilmselgelt teeb ajalooliselt Euroopale suureks ohuks ja kannatuste allikaks olnud Islami jõu kasv murelikuks.

Ent just samuti ei leia ma, et teiste inimeste tõekspidamiste ja uskumuste mõnitamine, naeruvääristamine ning pühaduse teotamine (just nagu nt pornograafia levitamine) oleks hüve, mida tuleks sõnavabaduse ülla loosungi all kaitsta. Ma ei arva, et teistele inimestele sihilikult haiget tegemises ja nende tunnetel tallamises oleks midagi õilsat. Charlie Hebdo eestvedajad ei ole oma tegevusega maailma rikastanud, vaid põhjustanud üksnes lõhestumist, valu ja kibestumist.

Read the rest of this entry »


Kooseluseaduse rahvahääletusele panemise lubatavusest

October 11, 2014

Viimastel päevadel jagavad paljud inimesed parastavalt ja kahjurõõmsalt viidet minu 2007. aasta artiklile Postimehes, kus kritiseerisin Portugalis rahvahääletusel langetatud otsust jätta sündimata lapsed ilma õigusest elule ning kus kirjutasin muu hulgas järgmist:

“Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Neile sõnadele viidates väidavad inimesed, nagu oleksin kooseluseaduse rahvahääletusele panemist toetades käitunud vastupidiselt oma tõekspidamistele. Just seda püüdis väita ka BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kes esimesena antud küsimusega ka minu poole pöördus hetk tagasi laekunud e-kirjas, kus seisab:

2007. aasta 20. veebruari Postimehes ilmunud arvamusloos ütlete muuhulgas “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!”

Äsjastel kooseluseaduse vastastel protestidel oli üks teie ja SAPTK-i põhinõudmine selle eelnõu rahvahääletusele panek. Üks teie kooseluseaduse põhiargumente on ka erinevates uuringutes väljatoodud rahva enamuse vastusesis kooseluseadusele.

Mis on sundinud teid 2007. aasta leheloos korduvalt väljatoodud seisukohtadest taganema?

Alljärgnev on minu vastus, mille tuumaks on väide, et ma ei ole oma seisukohtadest taganenud, neid ümber vaadanud ega ka nendega vastuolus olevalt käitunud – vastupidised osundused näitavad kas puudulikku arusaamist kooseluseadusega seonduvatest küsimustest või lihtsalt pahatahtlikkust.

Tänan küsimuse eest! Vastuseks võin öelda, et ma ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud, sest ma pole kordagi väitnud, nagu oleks õige kellegi inimõiguste üle rahvahääletusel otsustada.

Kui vaatate, mis kontekstis on minu väide 2007. aastal esitatud, siis näete, et seal käib jutt rahvahääletusel selle üle otsustamisest, kas võtta ära ühiskonna kõige haavatavama grupi esindajatelt õigus elule ehk kõige fundamentaalsem õigus üldse.

Kui täna oleks küsimus selles, kas võtta homoseksuaalse kalduvusega inimestelt ära õigus elule (või ka õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, eeldusel, et sellega teisi ei kahjustata), siis oleksin esimene, kes sellele vastu seisaks ning tauniks ka püüdlust sellist küsimust rahvahääletusele panna. Paraku ei ole küsimus kooseluseaduse vastuvõtmisest ja homosuhetele riikliku tunnustuse andmisest küsimus inimõigustest — nagu ka õiguskantsler Allar Jõks on kinnitanud, ei kohusta meie riiki selliseks sammuks mitte ükski inimõigusleping, EL-i õigus ega ka põhiseadus. Et tegu on poliitilise otsustuse küsimusega, seda selgitasin avalikult ka allviidatud videos:

Omamoodi huvitav on muidugi see, et need inimesed ja ühendused, kes ja mis väidavad end meie ühiskonnas inimõiguste eest seisvat, ei tee samas üldse välja tõsiasjast, et valitsuse rahalisel toel tapetakse Eestis igal aastal tuhandeid sündimata lapsi, mis on reaalselt tõsine inimõigusteprobleem – minu kindla veendumuse kohaselt kõige tõsisem inimõiguste alane probleem üldse tänases Eestis ja maailmas.

Loodan, et minu vastus rahuldab Teid.

Täpsustamist minu 2007. aasta väide siiski väärib, sest põhimõtteliselt seondub inimõigustega vähemal või rohkemal määral pea iga õiguslik küsimus, mis loomulikult ei tähenda, et ühtegi õiguslikku küsimust ei või rahvahääletusele panna. Pidades silmas konteksti, kus minu väide sai välja käidud, oli sellega konkreetsemalt peetud silmas, et rahvahääletusele ei tohiks panna küsimust kelleltki elemantaarsete inimõiguste äravõtmisest.

Screen Shot 2014-10-11 at 16.05.18

22-nädala vanuselt abordi läbi tapetud laps


Eestis tapeti mullu sünnieelselt valitsuse rahalisel toel vähemalt iga kolmas laps

May 27, 2012

Äsja avaldatud abordistatistika kohaselt tapeti eelmisel aastal enne sündi tahtlikult 6668 last. Kuivõrd elussünde oli 14 679, siis nähtub, et iga saja elussünni kohta tapeti ca 45 last. Nagu Postimees vahendab, on abordimäär Eestis endiselt üks kõige kõrgemaid Euroopas, jäädes alla vaid Rumeeniale.

Olen sellest küll juba palju kirjutanud, ent ei taha põhimõtteliselt vait jääda, sest probleemi tõsidust arvestades ei saa sellest liiga palju rääkida – seda enam, et pea keegi sellest ei räägi. Peamine absurd seisneb selles, et kuigi õiguskantsler Jõks on kinnitanud (pdf), et Eesti Vabariigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, rahastab meie väljasureva rahvaga riigi valitsus sellest hoolimata iga lapse sünnieelset tapmist (vähemalt) 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses, olenemata abordi põhjusest. Puudeliste laste tapmise korral võtab riik oluliselt suurema osa kuludest (kui mitte kogu kulu) enda kanda.

“Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” (Õiguskantsler Allar Jõks, 2003)

Niisiis toimub meie silme all riiklikult rahastatud süütute inimeste massiline tapmine, aga põhiõiguste kaitse eest vastutava õiguskantsleri aastaaruannetes ei puututa küsimust poole sõnagagi, kogu juristkond vaikib ning inimõiguslased ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Tegu on poliitiliselt korrektse tapmisega. Uudis 6668 lapse tahtlikust ja riiklikult rahastatud tapmisest ületas vaevu uudiskünnise, käis korraks portaalidest läbi ja kadus siis unustusse, et uutele ja palju “aktuaalsematele” ja “olulisematele” teemadele – nt Eurovisioonile jms-le – ruumi anda. Ei ühtegi arvamusartiklit, ühtegi diskussiooni raadios ega teles, ei ühegi poliitiku ega usuühenduse juhi pahameeleväljendust. Vaikus.

Mis seal’s ikka – jääb üle rind õhku täis tõmmata ja hüüda üle oru: elagu demokraatia, elagu inimõigused, elagu kõigi võrdsus seaduse ees – elagu õigusriik!


Seitse surmapattu kui tõelise vabaduse ja eneseteostuse tee

May 25, 2012

Täna hommikul kohtasin tänaval suurepärast kaasajal prevalentse inimesepildi, nn loomuliku inimese representatsiooni – suurelt ja avalikult keset linna, kõigile (sh lastele) vaatamiseks.

Sõnum on lihtne ja fundamentaalne: ära raiska oma elu tegeledes sellega, kuidas saada hüvelisemaks, paremaks inimeseks, pingutades ületamaks oma pahesid ja kasvamaks vooruses, vaid võta vabalt ja ole selline nagu oled, ühes oma paljude pahedega, ja parem NAUDI kõike, mida elul pakkuda on.

Et meedia ning reklaami- ja meelelahutustööstus sellist inimesepilti propageerib, on muidugi arusaadav, sest sedasi luuakse oma pahedest orjastatud ja seetõttu oma käitumise üle mõistuslik-tahtelise kontrolli minetanud inimestest koosnevat täiuslikult manipuleeritavat ja rohkelt tarbivat amorfset massi.

Sama inimesepildi leiame kaasaegse inimõiguste doktriini keskmest, kus prevaleeriv vabaduse kui piiramatuse taotlus on täielikult lahti seotud inimesest kui hea ja kurja vahel seisvast ja vaba tahte alusel oma tegusid ühele või teisele poole suunavast olendist ning tema kõlbelistest kohustustest iseenda ja teiste ees.

Vabaks peab saama mitte pahedest, vaid vabadust allasuruvast voorusest ja voorusetaotlusest – siis leiad tõelise mina, loomaliku ja toore, ning jõuad ülima eneseteostuse, oma inimsuse realiseerimise teele. Lipukirjaks on mitte väärikus voorus ja au, vaid seks, raha ja edu. Ühelt poolt ei tohiks ju olla raske aimata, millises suunas sellistele alustele asetatud ühiskond triivib, aga teiselt poolt – keda see siis ikka huvitab.

Teine suur reklaam, mida kohtasin hommikusel linna keskväljakul, teatas Euroopa Liidu ja Tervise Arengu Instituudi rahalisel toel, et kui mees kummi ei kasuta, pole ta üleüldse mees.

Alles see oli – kas mitte sügisel? –, kui naissoole tehti linnatänavail ja teleriekraanil sarnase kampaania raames noorte näitlejate jt popiidolite abil selgeks, et tõeline naine kannab pidevalt kummi kaasas, sest kunagi ju ei tea kus ja millal võib kirehoog kellegi “rajalt maha võtta” ning tingida “vajaduse” kumm käiku lasta. Nüüd on siis meessoo kord. Mida iganes me sellest ka ei arva, teame vähemalt, kuidas need institutsioonid inimestesse suhtuvad.

“Tsau naine! Kas sina oled üks nendest, kes ei kanna ise kummi kaasas? Mis sul viga on!?” Tõepoolest, pereemad, pensionärid jt – mis teil on viga?

Sõnum lähtub muidugi eelpooltoodud inimesepildist: HIV-i, raseduse [sic] ja muude sugulisel teel levivate haiguste vastu võitlemiseks ei ole tarvis mitte enesepiiramist ja vooruslikku käitumist, vaid kaitsevahendeid.

Inimese andumine surmapattudele on tema püha vabadusesfäär, millesse ei tohi sekkuda isegi mitte soovitustega järele mõelda, surmapatust hoidumise soovitamisest rääkimata. Enesepiiramine on tabu! Küll aga võib soovitada kombelõtvuse praktiseerimist selliste tehniliste abivahenditega, mis aitavad riske maandada. Mõni võiks muidugi küsida, et kas selliste käitumismustrite propageerimine ikka on eetiline, teades, et “kumm” ei taga kaugeltki mitte absoluutset kaitset, aga no kes jõuab selliste tagurlike progressi vaenlastega vaielda.

Samas on sõnum ka vastuoluline, kas pole, sest kui ühelt poolt apelleeritakse kampaania raames kummikasutust propageerides mehelikkusele (mis peaks siis leidma erilise väljenduse viljatus seksuaalsuses) ja mehelikele stereotüüpidele (kasutades väljendeid nagu “tõeline isane” ja “alfaisane”), rahastavad samad institutsioonid teiselt poolt sugude ja soorollide dekonstrueerimist.

Kokkuvõttes võiks lõpuks ära otsustada, kas eesmärgiks on sugude ja soorollide täielik dekonstrueerimine või pigem nende fundamentaalne ümbermõtestamine. Kui eesmärk on korralikult paigas, siis saaks kõik need miljonid, mis antud kampaaniatesse kanditakse, palju tõhusamalt ära kasutada.


Äärmuslikest ideedest ja nende leviku tõkestamise vajadusest

July 28, 2011

Norra terrorirünnak on kogu maailmas tõstatanud küsimuse, kuidas selliseid tragöödiad vältida. Üheks läbivaks jooneks neis aruteludes on soov tõhustada õiguskaitseorganite tegevust. Sellega seoses ütles Kaitsepolitsei (KAPO) asejuht Eerik Heldna (vt lähemalt siit), et KAPO jaoks pole vahet, millise äärmuslusega on tegu. “Igasugune äärmuslus on potsentsiaalselt ohtlik,” selgitas Heldna. “Rahvuslus, heas mõttes, on patriotism, soov oma rahvale head teha. Eestis paraku on rahvusluse mõiste mõningate isikute [end rahvuslikena esitlevate parteide?] pideva tegevuse tulemusel ära solgitud.” Samas kinnitas Heldna, et Eesti ei ole paremäärmuslik ega radikaalne riik. “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas.”

Aga mis siis, kui keegi ei nõustu selle väitega, et “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas”? Mis siis, kui ta on veendunud, et selline vaade võib küll kirjeldada ideaali, ent seda ei saa pidada dekvaatseks reaalsuse kirjelduseks, mistõttu on tegu pigem miraažiga, millele osundades vastutusest hoiduda soovivad tegelikud võimukandjad rahvast ohjes hoiavad? Mis siis, kui too inimene üritab ka teistele seda avalikult tegutsedes arusaadavaks teha, väites, et selle vaate pidev loosunglik korrutamine teeb rahvale mitte head, vaid halba… Kas siis on meil tegemist äärmuslasega, kes tuleb KAPO jälgimise alla võtta? Kas siin on koht, kus KAPO peab — nagu Martin Arpo KAPO ülesandeid kirjeldades ütles — “üritama tõkestada äärmuslike ideede levimist”?

Veelgi enam: võiks ju küsida sedagi, kas paljud ülikoolides kajastamist (st levitamist) leidvad ideed ei ole äärmuslikud? Kuidas on nt Aquino Püha Thomase vaatega, et riigivõimu allikaks on mitte rahvas, vaid Jumal, ning et ebaõiglasele valitsusele ja seadusele ei ole inimestel kohustust kuuletuda; või nt Marxi seisukohaga, et kodanlik riigi- ja ühiskonnakorraldus on ajalooline igand, mis tuleks sotsiaalse progressi huvides revolutsioonilisel teel kukutada; või nt Nietzsche vaadetega (nt seonduvalt vajadusega kõik väärtused ümber hinnata või tugevate (riikide) kohustusega domineerida nõrkade üle), mida võiks suures osas pidada natsismi usutunnistuseks? Kas KAPO peaks takistama selliste ideede levitamist (kajastamist) ülikoolides?

Ehk kokkuvõtlikult: kui räägime vajadusest, et õiguskaitseorganid tõkestaksid äärmuslike ideede levikut, kas siis ei peaks nõudma, et võimuesindajad  defineeriksid vähegi rahuldaval (st mh mitte totaalselt laialivalguval) moel, mida “äärmuslik idee” endast kujutab? Tahes-tahtmata tekib küsimus, kust maalt alates on meil tegemist ideoloogilise politseiga — kuidas selle abil võimurite poolt äärmuslike ideede levikut tõkestatakse, on meie riigis ju 1934. aastast vabadussõjalaste liikumise laialisaatmise ja nende juhtfiguuride represseerimise või koguni mõrvamise näol piisavalt kogemusi ja mälestusi (sel teemal vt lähemalt Evy Laamann Kalbus: “Eesti vabadussõjaluse hävitamine: Artur Sirgu lugu” ja Hamilkar Mengel & Heinold Okas: “Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine. Artur Sirgu lugu”).

Ei saa pidada vastuvõetavaks, et üha laiemaid volitusi omav ja nõudev (vt siit) KAPO näeb oma ülesandena äärmuslike ideede leviku tõkestamist ja peab samal ajal “äärmusliku idee” all silmas sisuliselt ükskõik mida, mis ei ühti valitseva kliki poliitiilise ideoloogia, eesmärkide ja retoorikaga (mida muud saame eeldada omamata selgitust, mida KAPO äärmuslike ideede all silmas peab?). Kui nii, siis milles see Eesti Vabariigi demokraatlikkus õieti seisneb? Ja olemegi ringiga tagasi küsimuse juures, kas Eesti Vabariik ikkagi on (tegelikult, mitte vaid deklaratiivselt) demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas? Võiks küsida KAPO ametnikelt, mida seegi õieti tähendab…


Imeline kangelaslikkus

June 28, 2011

Kui palju kangelaslikku vaprust peab olema vanematel, kes sellised peadpidi kokkukasvanud lapsed vastu võtavad ja üles kasvatavad? Kui palju suurem on niisugune kangelaslikkus sellest, mida me tavaliselt kangelaslikkuse all silmas peame (mõeldes nt vapratest tegudest sõjaväljal)? Olla kangelane ühes hetkes on mõõtmatult lihtsam kui olla kangelane 24 tundi päevas nädalast nädalasse ja aastast aastasse.

Selliseid lugusid tunnistades mõtlen alati tahes-tahtmata kahele asjale: kuivõrd meid, kes oleme terved, on õnnistatud ja kuidas me ei oska selle eest tänulikud olla, ning sellele, kas minus oleks piisavalt jõudu, et nende vanemate rollis vastu pidada. Samuti meenub neist vanemaist mõeldes, mis on tõeline armastus: “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.”

Meie ajale on sümpomaatiline, et räägime rikastavast erinevusest peaasjalikult selleks, et õigustada kõikvõimalike (enda või teiste) enesekesksete ihade või ambitsioonide rahuldamist; samal ajal teame hästi, et me ei hinda kuigivõrd nende inimeste erinevusi, kelle eksistents oma erinevuses nõuab meilt ohvrite toomist oma enda ambitsioonidest lahtiütlemise ja nendele inimestele pühendumise teel.

Teame ju nt seda, et praktiliselt kõik beebid, kel sünni eelselt tuvastatakse nt Downi sündroom — mis, olgem ausad, on palju kergem defekt kui kahe beebi peadpidi kokkukasvamine — tapetakse Eestis enne nende sündi. Muidugi kantuna isetust halastusest ja armastusest, millest muust.