Eesti välispoliitikat aetakse ususektidele omasel moel

„Kui miski prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, siis ta ongi part.“ Nii selgitas välisminister Sven Mikser eile välisministeeriumis toimunud pressikonverentsil oma veendumust, et väidetava närvimürgirünnaku eest topeltagent Sergei Skripali vastu Salisbury linnas vastutab Venemaa, kes on sellega pannud toime “erakordselt jämeda rahvusvahelise õiguse rikkumise”, mida “ei saa tolereerida”.

Tundub pea uskumatu, et üks valitsuse minister võib põhjapanevate ja potentsiaalselt väga kaugele ulatuvate tagajärgedega riiklike otsuste aluseks olevaid järeldusi põhjendada niisugusel tasemel. Ühelt poolt ei esitata Eesti avalikkusele mitte mingisuguseid tõendeid, vaid lihtsalt nõutakse USKU võimu- ja meediaringkondade poolt jõuliselt esitatud narratiividesse. Teisalt on Eesti valitsus ise valmis rakendama “liitlaste” survel Venemaa suhtes sanktsioone, omamata tegelikku kindlust, kas süüdistused, millele toetudes sanktsioone rakendatakse, peavad üldse paika.

Niisugune olukord väärib lähemat tähelepanu. Tavaliselt saavad kõik vähegi mõtlevad inimesed aru, et kedagi ei saa ühegi teo eest süüdi mõista ilma, et tema süüd kinnitaks ümberlükkamatud tõendid. Seetõttu me õnneks ei kuule, et inimesi pandaks vangi pelgalt selle pärast, et süüdistaja hinnangul paistavad nad olevat vargad või mõrvarid, olgugi et otseseid tõendeid selle kohta ei ole. Samuti saadakse aru elementaarsest põhimõttest, et keegi ei pea tõendama oma süütust, vaid süü tõestamise kohustus on süüdistajal. (Kõrvalepõikena võib märkida ka seda, et jääb arusaamatuks, kuidas peaks Venemaa üldse saama Suurbritanniale juhtumi suhtes omapoolset mõtestatud selgitust anda, kui Suurbritannia ei võimalda ligipääsu väidetavalt kogutud tõenditele.)

Rahvusvaheliste suhete tasandil eeldatakse aga Lääneriikide avalikkuselt süü tuvastamise elementaarsest standardist lahtiütlemist ja usutruudust võimuladviku poolt jõuliselt esitatud väidetele. Neisse, kes küsivad siiski tõendeid, suhtutakse kui ketseritesse või usutaganejatesse. Paraku on niisugune mõtte- ja käitumisviis omane mitte õigusriigile, vaid ususektidele, mille liikmetelt nõutakse grupi juhtide poolt väidetu pimesi uskumist ja järgimist.

Sarnaselt ülejäänud avalikkusele ei tea mina, kas Skripali väidetava mürgitamise taga olid Venemaa võimuringkonnad või mitte – võimalik et olid, võimalik et ei olnud. Küll aga tean ma, et siiani ei ole esitatud mitte mingeid vähegi arvestatavaid tõendeid, mis süüdistust kinnitaks. Kuivõrd tõendeid esitatud ei ole, siis kõlavad kõikvõimalikud kindlas kõneviisis esitatud väited propagandistlikena. Arvestades, kui häbitult geopoliitilisel areenil pidevalt avalikkusele valetatakse, ei saa paljasõnaliste väidete pinnalt nende tõesuse kohta põhjendatud järeldusi teha.

Igal juhul on Skripali juhtumi muster väga sarnane sellele, mida nägime eelmise aasta kevadel seoses Süüria valitsusele esitatud ja meedia poolt tohutu intensiivsusega levitatud süüdistustega, et too vastutab Khan Sheikhuni linnas väidetavalt toime pandud keemiarünnakute eest. Ka toona oli teiste seas ka meie poliitilisele eliidile (ja meediale) kohe eksimatult selge, et süüdi on al-Assad – juba jõuti avaldada toetust ka USA plaanile Süüriat rünnata. Mida aga polnud ega ole siiani, on tõendid, mis süüdistuste paikapidavust kinnitaks.

Loomulikult on sama mustrit nähtud palju kordi ka varem – kõige kurikuulsamalt seoses sissetungiga Iraaki, mis nüüdseks on nõudnud juba sadu tuhandeid inimohvreid ja põhjustanud raskekujulise humanitaarkatastroofi. Mäletatavasti toetas meie võimuladvik innukalt ka seda avantüüri ning rakendas selle teenistusse meie kaitseväe, ilma et USA oleks esitanud vähegi veenvaid tõendeid rünnaku aluseks olnud väidetele Saddam Husseni käsutuses olevatest massihävitusrelvadest. Nagu hiljem selgus, olid esitatud “tõendid” pesuehtne fabrikatsioon ja teadlik vale vallutussõja õigustamiseks. Ei meenu, et sellise avaliku pettuse ja sellele toetuva räige rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu oleks ühtegi USA diplomaati Eestist välja saadetud.

Mis puutub aga Mikseri arutlusse, et see, mis prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, ongi part, siis tekib küsimus, mida arvata Mikserist endast. Tema arutluskäiku rakendades võiks järeldada, et kui keegi paistab välja nagu sülekoer ning liputab saba, klähvib ja käib vestike seljas nööri otsas nagu sülekoer, siis ta ongi sülekoer. Minul puudub igal juhul selliste inimeste suhtes igasugune usaldus – ma ei usu hetkekski, et nad seisavad ennekõike Eesti parimate huvide eest, tõe ja õigluse teenimisest rääkimata.

Sooneutraalne mõistusevarjutus ehk mõned järelmõtted Tallinna TV saatele “Ajurünnak”

Mõne päeva eest Tallinna TV eetris olnud ja sooneutraalsuse probleemile keskendunud saade “Ajurünnak”, kus lisaks Harry Raudverele, Marianne Mikkole ja Barbi Pilvrele osalesin ka mina, väärib mõne järelmõtte kirja panemist.

Esiteks olgu öeldud, et saade on läinud korda tavatult paljudele inimestele. Kunagi varem ei ole nii paljud inimesed mulle helistanud ja kirjutanud ning tänu avaldanud. Ise ma küll ei tundnud, et oleks saates osaledes midagi erakordset teinud. Pigem vastupidi, saate järel oli päris vilets ja tühi tunne, nagu niisugustel puhkudel ikka, kui tunned, et arukas ja sisuliselt huvitav arutelu pole paraku võimalik ning et ainus, mida teha saad, on valelike ideoloogiliste loosungite tagasitõrjumine.

Samas on selle saate näol tegu tänuväärse materjaliga selles mõttes, et inimesed saavad näha, kui abitud ja saamatud on reaalset vastupanu kohates need kõrgetel poliitilistel positsioonidel olevad riigipalgalised ideoloogid, kes on harjunud nii Eestis kui ka Euroopa Liidu struktuurides kõikvõimalike komisjonide, töögruppide, paneelide, seminaride, konverentside, arutelude, saadete ja muude üritust raames ainult pähe tuubitud ideoloogilisi loosungeid ette kandma ega ole vähimalgi määral harjunud, et nendega jäädakse põhimõttelisel tasandil eriarvamusele ning et oma seisukohti tuleb ka argumenteeritult kaitsta. Põhimõtteliselt tekib sellises olukorras lihtsalt paanika, millest annab tunnistust ka alltoodud klipp.

Saates sai kuulda palju mõistusevastaseid väiteid, millest vaid vähestele avanes võimalus tähelepanu juhtida. Iga kord, kui sõna sain, olin märkinud üles juba vähemalt viis punkti, mis väärinuks eraldi tähelepanu, oma mõtete esitamisest rääkimata. Juba saate ajal mõtlesin, et on ikka küll lugu – teatud mõttes ei ole nõukogude ajaga võrreldes olukord kuigivõrd muutunud, sest ikka on võimu juures rohkelt inimesi, kes usuvad täiesti mõistusevastaseid ideid (nagu nt idee sellest, et keegi saab oma sugu vahetada) ning soovivad neid õilsate loosungite kattevarjus, ent absoluutselt naeruväärsete argumentidega kogu ülejäänud ühiskonnale riikliku sunni jõuga peale suruda.

Eriliselt hiilgas muidugi ignorantsuse, enesekindluse ja agaruse surmavat kombinatsiooni demonstreerinud Mikko, kelle juttu kuulates tekkis küll mitmeid tõsiseid küsimusi, mida ei ole viisakas avalikult kirja panna. Ainuüksi ülaltoodud klipis esile toodud stseen on oma reljeefsuses väärt kohta Eesti avaliku arutelu ja poliitilise kultuuri(tuse) klassikas. Et panna väga lühikese ajaga ritta nii palju absurdseid ja otseselt vääraid väiteid – mh osutus, nagu eksisteeriks põhjendatud kahtlus, et Tallinna TV saate on maksnud kinni katoliku kirik –, see nõuab erilist annet. Kokkuvõtlikult annab Mikko argumenteerimise tasemest ülevaate asjaolu, et ta korrutas alates saate algusest kokku vist neljal korral, et elame ikkagi 21. sajandil ja seega … – justkui see oleks mingi argument.

Vast üks kõige kõnekamaid momente saabus aga päris saate lõpus, kui publiku hulgast küsiti hinnangut asjaolule, et Ameerikas lastakse sooideoloogia praktilise väljendusena end naiseks pidavad mehed MMA-ringi naisi kolkima. Oli vägagi tähelepanuväärne, et aastaid Eesti ühe esifeministina tuntud Barbi Pilvrel ei olnud selle kohta midagi kriitilist öelda. Ainuke asi, mille ta suutis vastusena kuuldavale tuua, oli jutt sellest, et kui ikka on tegu andekate sportlastega, siis peaks neil olema õigus võistelda ning et on spordiorganisatsioonide endi otsustada, kuidas reeglid paika panna.

Niisiis: end feministiks nimetav inimene ei suuda hukka mõista olukorda, kus (end naiseks pidavad) mehed – jah, mehed, unustage ära absurdne jutt mingitest “transsoolistest naistest” – kolgivad brutaalselt naisi ruiskate ja jalgadega näkku, kõhtu ja igale poole mujale, loobivad neid vastu põrandat ja väänavad neil valuvõtteid rakendades liikmeid. Põhjust, miks niisuguse otsese ja jõhkra naistevastase vägivalla hukkamõistmine käis Pilvrele üle jõu, pole ka raske aimata, sest seda tehes oleks tulnud minna vastuollu transsoolisuse ideoloogia postulaatidega (naisena tuleb käsitleda igaüht, kes end naiseks peab) ja avada võimalus transfoobia süüdistuste kaela saamiseks. Ei ole sugugi liialdus öelda, et niisugune olukord annab tunnistust sõna otseses mõttes tõsisest mõistusevarjutusest, mis on saavutanud intellektuaalse halvatuse taseme.

Kommenteerida võiks veel nii mõndagi, aga ilmselt pole sel mõtet. Pigem tasub igaühel ise see saade üle vaadata ja soovitada sama teistelegi, sest nagu olen varemgi öelnud, ei saa keegi vasakliberaalide ideoloogilistele ambitsioonidele rohkem kahju teha kui nad ise, eeldusel et nad lasevad oma mõttemaailmal avalikult paista. Selles mõttes jääb üle saatekaaslasi hea töö eest tänada.

Tallinna TV 28.02.2018 saadet “Ajurünnak” saab tervikuna vaadata siit: