Tegelikult on nii, aga päris tegelikult hoopis teisiti

May 31, 2012

Eile lausus Jürgen Ligi (vt siit), et see, kas Silver Meikari väited parteide korrumpeerituse kohta vastavad tõele või mitte, ei olegi primaarne küsimus – olulisem on see, et riigile avalikult ja teenimatult sellist kahtlusevarju heites on põhjustatud riigi (loe: valitsuse) mainele korvamatut kahju ja pandud seeläbi toime riiklik kuritegu. Järgmisel pressikonverentsil võiks Ligi käest küsida, kas ka Ansip, andes mõista, et Eestis toimub massiline telefonie pealtkuulamine ja kahjustades seeläbi riigi mainet, on pannud toime riikliku kuriteo.

Aga kuidas on lood Ansipi väite tõeväärtusega? Pärast peaministri väljaütlemist ruttas KAPO selgitama, et tegelikult ei vasta esitatud väited tõele, sest iga pealtkuulamise jaoks peab olema kohtuniku luba ja väljastatud lubade arv ei viita pealtkuulamise massilisusele. Rait Maruste väidab aga (vt siit), et päris tegelikult ei vasta tõele hoopis KAPO väited, sest lisaks kohtuniku loal pealtkuulamisele toimub ka kohtulikust ja poliitilisest kontrollist väljapoole jääv varjatud jälgimine ja info kogumine, mistõttu me ei tea ega saagi teada, kui massiliselt või mittemassiliselt ikkagi inimeste telefone pealt kuulatakse.

Kõnekad väited, ennekõike kogumis vaadelduna – ja veel kõnekamad, arvestades et ka mobiilsideoperaatoritel on kohustus salvestada kõnede kohta teavet. Aga mis seal ikka, õnneks algab varsti jalka EM ja ega need Olümpiamängudki enam kaugel ole…

Advertisements

Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride

May 31, 2012

Ettevõtja Jaak Nigul kirjutab Postimehe arvamusküljel, et väidetavalt liberaalse majanduse ja madalate maksudega ning õhukese riigi kontseptsioonist lähtuva Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride:

“2008–2010 vähenes  erasektoris hõivatute arv 501 000-lt 413 200-le ja avalikus sektoris suurenes 155 500-lt 157 700-le. Need andmed on olemas, aga reaktsioon puudub.”

Hr Niguli artikkel, näidates mh, kui tohutult suured kulutused tuleb ettevõtetel teha seoses avalikule sektorile kõikvõimalike aruannete esitamisega, osundab küsimusele, mille üle olen viimasel ajal palju mõelnud: kui suur on Eestis tegelik maksukoormus, sest ka kõik sellised kulud kujutavad ju endast kaudseid makse?

Väga huvitav oleks näha selgelt esitatud kompetentset analüüsi selle kohta, kui suur osa erasektoris töötavate inimeste palgafondist jõuab lõpuks riigi kätte. Kui keegi on sellise analüüsi olemasolust teadlik, võiks sellest mullegi teada anda. Jutt ei käi siin ainult tulumaksust, sotsiaalmaksust ja töötuskindlustusmaksust, vaid ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest (kütuse-, gaasi-, tubaka-, alkoholi- jne), tollimaksudest, liikluskindlustusmaksust, maamaksust, kõikvõimalike lubade ja litsentside eest makstavatest tasudest, kõikvõimalikest ettevõtluskuludest (nagu nt aruannete esitamine) jne – ent veelgi enam, ka nt sellest, et suur osa hiiglaslikku kasumit teeniva Eesti Energia poolt müüdavast elektrihinnast kujutab endast kaudset maksu.

Raske on hinnata, mida kõike peaks siin arvesse võtma ja kuidas see kalkulatsioon adekvaatselt teostada (ilmselgelt on tulemus väga erinev sõltuvalt konkreetsest inimesest ja tema tarbimismustrist), ent ma ei üllatuks üldse, kui selguks, et mõne tüüpilist linnaelu elava (st autoga sõitva ning palju kaupu ja teenuseid ostva) inimeste palgafondist jõuab ühel või teisel viisil riigi kätte rohkem kui 80%. Järele mõeldes on see riigis, mis väidetakse olevat demokraatlik ja lähtuvat vabaduse tagamise eesmärgist, üpris õudne olukord.

Lisaks osundab hr Nigul, et riigiaparaadi näol on tegemist süsteemiga, mille otseseks huviks on iseenese eksistentsi õigustamine ja perpetueerimine:

“Ma ei arva, et kõik ametnikud on halvad. Neid on lihtsalt liiga palju! Kuna hädavajalikke tegevusi kõigile ei jätku, on paljude peaeesmärk ainult oma ametile õigustust tekitada, et pääseda tööst erasektoris. Erasektoris tuleb ju kõigil – omanikust lihttööliseni – päriselt oma rahakoti ja töökohaga vastutada. Avalikus sektoris on aga ainult poliitiline ja kriminaalvastutus ning vaid viimasega võidakse tulla su isikliku rahakoti kallale. Parimal juhul nõutakse tagasi ebaseaduslik tulu, kuid mitte valeotsustest või tegematajätmistest tekkinud kahju.

See on tekitanud olukorra, kus ametnike huvid ei ühti sageli ei riigi ega kodanike huvidega. Tüüpiline näide on päästjate vähendamine olukorras, kus eelmisel aastal suurenes avalikus sektoris hõivatute arv 1600 inimese võrra (statistikaameti andmetel). Tahaks teada, kes on need päästjatest hädavajalikumad ametnikud.”

Lõpetuseks lisan hea sõbra mahlaka kommentaari hr Niguli artiklile. Eriti huvitav on küsimus sellest, miks Eesti Vabariik hoiab oma rahalisi vahendeid (Rootsi) kommertspankades (mitte riiklikus pangas) ja mis kõik sellest sõltub. Keegi teadjam inimene võiks sellestki lähemalt kirjutada, kuigi tegu on vist ühega neist küsimustest, millega respekteeritud majandusteadlased üldjuhul ei tegele. mõistan nii palju, et see on äärmiselt oluline küsimus ning et otsus selliselt raha hoiustada tähendab neile pankadele uskumatult suurt kingitust – eriti perversne näib just asjaolu, et niisiis laenavad pangad meile (ja ka riigile ning kohalikele omavalitsustele) sisuliselt meie enda poolt maksudena riigile (ja kohalikele omavalitsustele) makstud raha, et sellelt siis protsenti võtta ja meeletu kasum genereerida ning see omakorda riigist maksuvabalt välja suunata –, aga kindlasti ei tea ma asjast piisavalt, et ise küsimust lahata.

Mis ma oskan kosta? Aga selline see riik ongi. Kõige suurem maksukoormus on selles suitsidaalses moodustises asetatud kokku kuivavale tööjõubaasile (netomediaan palk kuskil €400), samas kui maksuamet ja riigiettevõtted hoiavad Eesti riigi raha välispankade kontol, mis kodanikele nende endi maksutulude pinnalt loodud krediidiraha intressiga tagasi laenavad. Absurdne? Tõsi.

Kuid asi läheb huvitavamaks. Seda sellepärast, et välispankade poolt liigkasuvõtmisega teenitud tulud (mis liginevad peagi miljardi euroni aastas) on võimalik viia täiesti maksuvabalt riigist välja (selleks on tuhat eri võimalust – “ostad” emapangalt mingisuguseid ülipika nõudetähtajaga rämpsväärtpabereid, vms) – riigist, mille pangandusregulatsioon on igas aspektis (riski jagamine laenuandja ja laenaja vahel, riikliku monetaarpoliitika olematus, pankrotiseadused, riigivarade hoiustamine, finantsinspektsiooni lõtvus jne) lausa liigkasuvõtjate unelm (aga pole ka ime kui see “rubinomicsit” järgivate “Mariotti brigaadide” poolt katselaborina meie ja paljude teiste Ida-Euroopa poliitklounidele 90-ndatel pähe määriti) .

Seda silmas pidades ei tundugi enam nii uskumatuna tõsiasi, et maksumaksjate maksukohuslaste ettemakse kontole laekunud summadelt nopib riik kõige esimseses järjekorras kohustusliku kogumispensioni summad, mis antakse jällegi välispankadele ning alles seejärel rahludatakse maksunõuded riigi enda vajaduste katteks – st. töötuskindlustusmakse, tulumaks, sotsiaalmaks, jne. Võimatu? Ei – lihtsalt Eesti. Kui paljud on sellest ülimalt kõnekast faktist, mis kõneleb kelle huvides siin riigis seadusi vastu võetakse teadlikud? Ma ei pea ennast kõige halvemini informeeritud inimeseks, kuid mina näiteks ei teadnud sellest pikemalt midagi.

See on vaid üks nensest võtmetähtsusega otsustest, mis võeti vastu täielikus vaikuses – parimal juhul on arhiivides ladestunud mingi kantseliidist sõnadevaht, mis sai mõne ametniku poolt aastate eest õigustusena välja lausutud kui vastav seadus vastu võeti. Nüüd on fait accompli valmis ja keegi ei vastuta miljardites kroonides  riigile potentsiaalset kahju tuua võiva ning üksnes välispankade huvides vastu võetud regulatsiooni eest. Tegelased, kes asja vastu võtsid, sumisevad juba pekiste nägudega kuskil vanalinna lounge’is ja räägivad katkises inglise keeles pugejalikult mõnele väliskülalisele sellest kuidas Eesti on edumeelne IT tiiger või kõnelevad tõepoolest avameelselt Eesti totaalsest läbikukkumisest… viimases sõpruskohtumises jalgpallimurul.

Riigiaparaat aga paisub edasi nagu buliimikust elevant, kes ei suuda söömist piirata ka vaatamata teadmisele, et jalgades, mis tema monstroosset kogu üleval hoiab, levib luuhõrenemine. Sealjuures möllivad riigiametnikud iga aasta täiesti süüdimatult aina uusi semusid ja sõbrannasid soojadele kohtadele paberit määrima. Selleks tõstetakse mõistagi kahanevalt tööjõubaasilt pidevalt maksukoormust. Olen raudkindel, et 80% riigiametnike “tööl” puudub igasugune mõte ning väärtus ning nende poolt loodud paberite põhimass liigub otsejoones makulatuuri. Samal ajal kärbitakse sotsiaaltoetusi, sulgetakse päästekomandosid, koondatakse õpetajaid, jne, jne.

Selline on siis riik mille mõnusasti etableerunud seltskond on 20 aastaga ehitanud. Veel paar lustakat kurvi ja see saan ei ole mitte kraavis, vaid abüssaalis… Ent keda Eesti poliitökonoomiline mudel lähemalt huvitab, siis antud teemat käsitleb üks väga hea dokumentaalfilm mille võib leida järgmiselt lingilt:

http://www.youtube.com/watch?v=k1xyb72X9V0



Eestis tapeti mullu sünnieelselt valitsuse rahalisel toel vähemalt iga kolmas laps

May 27, 2012

Äsja avaldatud abordistatistika kohaselt tapeti eelmisel aastal enne sündi tahtlikult 6668 last. Kuivõrd elussünde oli 14 679, siis nähtub, et iga saja elussünni kohta tapeti ca 45 last. Nagu Postimees vahendab, on abordimäär Eestis endiselt üks kõige kõrgemaid Euroopas, jäädes alla vaid Rumeeniale.

Olen sellest küll juba palju kirjutanud, ent ei taha põhimõtteliselt vait jääda, sest probleemi tõsidust arvestades ei saa sellest liiga palju rääkida – seda enam, et pea keegi sellest ei räägi. Peamine absurd seisneb selles, et kuigi õiguskantsler Jõks on kinnitanud (pdf), et Eesti Vabariigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, rahastab meie väljasureva rahvaga riigi valitsus sellest hoolimata iga lapse sünnieelset tapmist (vähemalt) 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses, olenemata abordi põhjusest. Puudeliste laste tapmise korral võtab riik oluliselt suurema osa kuludest (kui mitte kogu kulu) enda kanda.

“Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” (Õiguskantsler Allar Jõks, 2003)

Niisiis toimub meie silme all riiklikult rahastatud süütute inimeste massiline tapmine, aga põhiõiguste kaitse eest vastutava õiguskantsleri aastaaruannetes ei puututa küsimust poole sõnagagi, kogu juristkond vaikib ning inimõiguslased ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Tegu on poliitiliselt korrektse tapmisega. Uudis 6668 lapse tahtlikust ja riiklikult rahastatud tapmisest ületas vaevu uudiskünnise, käis korraks portaalidest läbi ja kadus siis unustusse, et uutele ja palju “aktuaalsematele” ja “olulisematele” teemadele – nt Eurovisioonile jms-le – ruumi anda. Ei ühtegi arvamusartiklit, ühtegi diskussiooni raadios ega teles, ei ühegi poliitiku ega usuühenduse juhi pahameeleväljendust. Vaikus.

Mis seal’s ikka – jääb üle rind õhku täis tõmmata ja hüüda üle oru: elagu demokraatia, elagu inimõigused, elagu kõigi võrdsus seaduse ees – elagu õigusriik!


Seitse surmapattu kui tõelise vabaduse ja eneseteostuse tee

May 25, 2012

Täna hommikul kohtasin tänaval suurepärast kaasajal prevalentse inimesepildi, nn loomuliku inimese representatsiooni – suurelt ja avalikult keset linna, kõigile (sh lastele) vaatamiseks.

Sõnum on lihtne ja fundamentaalne: ära raiska oma elu tegeledes sellega, kuidas saada hüvelisemaks, paremaks inimeseks, pingutades ületamaks oma pahesid ja kasvamaks vooruses, vaid võta vabalt ja ole selline nagu oled, ühes oma paljude pahedega, ja parem NAUDI kõike, mida elul pakkuda on.

Et meedia ning reklaami- ja meelelahutustööstus sellist inimesepilti propageerib, on muidugi arusaadav, sest sedasi luuakse oma pahedest orjastatud ja seetõttu oma käitumise üle mõistuslik-tahtelise kontrolli minetanud inimestest koosnevat täiuslikult manipuleeritavat ja rohkelt tarbivat amorfset massi.

Sama inimesepildi leiame kaasaegse inimõiguste doktriini keskmest, kus prevaleeriv vabaduse kui piiramatuse taotlus on täielikult lahti seotud inimesest kui hea ja kurja vahel seisvast ja vaba tahte alusel oma tegusid ühele või teisele poole suunavast olendist ning tema kõlbelistest kohustustest iseenda ja teiste ees.

Vabaks peab saama mitte pahedest, vaid vabadust allasuruvast voorusest ja voorusetaotlusest – siis leiad tõelise mina, loomaliku ja toore, ning jõuad ülima eneseteostuse, oma inimsuse realiseerimise teele. Lipukirjaks on mitte väärikus voorus ja au, vaid seks, raha ja edu. Ühelt poolt ei tohiks ju olla raske aimata, millises suunas sellistele alustele asetatud ühiskond triivib, aga teiselt poolt – keda see siis ikka huvitab.

Teine suur reklaam, mida kohtasin hommikusel linna keskväljakul, teatas Euroopa Liidu ja Tervise Arengu Instituudi rahalisel toel, et kui mees kummi ei kasuta, pole ta üleüldse mees.

Alles see oli – kas mitte sügisel? –, kui naissoole tehti linnatänavail ja teleriekraanil sarnase kampaania raames noorte näitlejate jt popiidolite abil selgeks, et tõeline naine kannab pidevalt kummi kaasas, sest kunagi ju ei tea kus ja millal võib kirehoog kellegi “rajalt maha võtta” ning tingida “vajaduse” kumm käiku lasta. Nüüd on siis meessoo kord. Mida iganes me sellest ka ei arva, teame vähemalt, kuidas need institutsioonid inimestesse suhtuvad.

“Tsau naine! Kas sina oled üks nendest, kes ei kanna ise kummi kaasas? Mis sul viga on!?” Tõepoolest, pereemad, pensionärid jt – mis teil on viga?

Sõnum lähtub muidugi eelpooltoodud inimesepildist: HIV-i, raseduse [sic] ja muude sugulisel teel levivate haiguste vastu võitlemiseks ei ole tarvis mitte enesepiiramist ja vooruslikku käitumist, vaid kaitsevahendeid.

Inimese andumine surmapattudele on tema püha vabadusesfäär, millesse ei tohi sekkuda isegi mitte soovitustega järele mõelda, surmapatust hoidumise soovitamisest rääkimata. Enesepiiramine on tabu! Küll aga võib soovitada kombelõtvuse praktiseerimist selliste tehniliste abivahenditega, mis aitavad riske maandada. Mõni võiks muidugi küsida, et kas selliste käitumismustrite propageerimine ikka on eetiline, teades, et “kumm” ei taga kaugeltki mitte absoluutset kaitset, aga no kes jõuab selliste tagurlike progressi vaenlastega vaielda.

Samas on sõnum ka vastuoluline, kas pole, sest kui ühelt poolt apelleeritakse kampaania raames kummikasutust propageerides mehelikkusele (mis peaks siis leidma erilise väljenduse viljatus seksuaalsuses) ja mehelikele stereotüüpidele (kasutades väljendeid nagu “tõeline isane” ja “alfaisane”), rahastavad samad institutsioonid teiselt poolt sugude ja soorollide dekonstrueerimist.

Kokkuvõttes võiks lõpuks ära otsustada, kas eesmärgiks on sugude ja soorollide täielik dekonstrueerimine või pigem nende fundamentaalne ümbermõtestamine. Kui eesmärk on korralikult paigas, siis saaks kõik need miljonid, mis antud kampaaniatesse kanditakse, palju tõhusamalt ära kasutada.