Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride

Ettevõtja Jaak Nigul kirjutab Postimehe arvamusküljel, et väidetavalt liberaalse majanduse ja madalate maksudega ning õhukese riigi kontseptsioonist lähtuva Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride:

“2008–2010 vähenes  erasektoris hõivatute arv 501 000-lt 413 200-le ja avalikus sektoris suurenes 155 500-lt 157 700-le. Need andmed on olemas, aga reaktsioon puudub.”

Hr Niguli artikkel, näidates mh, kui tohutult suured kulutused tuleb ettevõtetel teha seoses avalikule sektorile kõikvõimalike aruannete esitamisega, osundab küsimusele, mille üle olen viimasel ajal palju mõelnud: kui suur on Eestis tegelik maksukoormus, sest ka kõik sellised kulud kujutavad ju endast kaudseid makse?

Väga huvitav oleks näha selgelt esitatud kompetentset analüüsi selle kohta, kui suur osa erasektoris töötavate inimeste palgafondist jõuab lõpuks riigi kätte. Kui keegi on sellise analüüsi olemasolust teadlik, võiks sellest mullegi teada anda. Jutt ei käi siin ainult tulumaksust, sotsiaalmaksust ja töötuskindlustusmaksust, vaid ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest (kütuse-, gaasi-, tubaka-, alkoholi- jne), tollimaksudest, liikluskindlustusmaksust, maamaksust, kõikvõimalike lubade ja litsentside eest makstavatest tasudest, kõikvõimalikest ettevõtluskuludest (nagu nt aruannete esitamine) jne – ent veelgi enam, ka nt sellest, et suur osa hiiglaslikku kasumit teeniva Eesti Energia poolt müüdavast elektrihinnast kujutab endast kaudset maksu.

Raske on hinnata, mida kõike peaks siin arvesse võtma ja kuidas see kalkulatsioon adekvaatselt teostada (ilmselgelt on tulemus väga erinev sõltuvalt konkreetsest inimesest ja tema tarbimismustrist), ent ma ei üllatuks üldse, kui selguks, et mõne tüüpilist linnaelu elava (st autoga sõitva ning palju kaupu ja teenuseid ostva) inimeste palgafondist jõuab ühel või teisel viisil riigi kätte rohkem kui 80%. Järele mõeldes on see riigis, mis väidetakse olevat demokraatlik ja lähtuvat vabaduse tagamise eesmärgist, üpris õudne olukord.

Lisaks osundab hr Nigul, et riigiaparaadi näol on tegemist süsteemiga, mille otseseks huviks on iseenese eksistentsi õigustamine ja perpetueerimine:

“Ma ei arva, et kõik ametnikud on halvad. Neid on lihtsalt liiga palju! Kuna hädavajalikke tegevusi kõigile ei jätku, on paljude peaeesmärk ainult oma ametile õigustust tekitada, et pääseda tööst erasektoris. Erasektoris tuleb ju kõigil – omanikust lihttööliseni – päriselt oma rahakoti ja töökohaga vastutada. Avalikus sektoris on aga ainult poliitiline ja kriminaalvastutus ning vaid viimasega võidakse tulla su isikliku rahakoti kallale. Parimal juhul nõutakse tagasi ebaseaduslik tulu, kuid mitte valeotsustest või tegematajätmistest tekkinud kahju.

See on tekitanud olukorra, kus ametnike huvid ei ühti sageli ei riigi ega kodanike huvidega. Tüüpiline näide on päästjate vähendamine olukorras, kus eelmisel aastal suurenes avalikus sektoris hõivatute arv 1600 inimese võrra (statistikaameti andmetel). Tahaks teada, kes on need päästjatest hädavajalikumad ametnikud.”

Lõpetuseks lisan hea sõbra mahlaka kommentaari hr Niguli artiklile. Eriti huvitav on küsimus sellest, miks Eesti Vabariik hoiab oma rahalisi vahendeid (Rootsi) kommertspankades (mitte riiklikus pangas) ja mis kõik sellest sõltub. Keegi teadjam inimene võiks sellestki lähemalt kirjutada, kuigi tegu on vist ühega neist küsimustest, millega respekteeritud majandusteadlased üldjuhul ei tegele. mõistan nii palju, et see on äärmiselt oluline küsimus ning et otsus selliselt raha hoiustada tähendab neile pankadele uskumatult suurt kingitust – eriti perversne näib just asjaolu, et niisiis laenavad pangad meile (ja ka riigile ning kohalikele omavalitsustele) sisuliselt meie enda poolt maksudena riigile (ja kohalikele omavalitsustele) makstud raha, et sellelt siis protsenti võtta ja meeletu kasum genereerida ning see omakorda riigist maksuvabalt välja suunata –, aga kindlasti ei tea ma asjast piisavalt, et ise küsimust lahata.

Mis ma oskan kosta? Aga selline see riik ongi. Kõige suurem maksukoormus on selles suitsidaalses moodustises asetatud kokku kuivavale tööjõubaasile (netomediaan palk kuskil €400), samas kui maksuamet ja riigiettevõtted hoiavad Eesti riigi raha välispankade kontol, mis kodanikele nende endi maksutulude pinnalt loodud krediidiraha intressiga tagasi laenavad. Absurdne? Tõsi.

Kuid asi läheb huvitavamaks. Seda sellepärast, et välispankade poolt liigkasuvõtmisega teenitud tulud (mis liginevad peagi miljardi euroni aastas) on võimalik viia täiesti maksuvabalt riigist välja (selleks on tuhat eri võimalust – “ostad” emapangalt mingisuguseid ülipika nõudetähtajaga rämpsväärtpabereid, vms) – riigist, mille pangandusregulatsioon on igas aspektis (riski jagamine laenuandja ja laenaja vahel, riikliku monetaarpoliitika olematus, pankrotiseadused, riigivarade hoiustamine, finantsinspektsiooni lõtvus jne) lausa liigkasuvõtjate unelm (aga pole ka ime kui see “rubinomicsit” järgivate “Mariotti brigaadide” poolt katselaborina meie ja paljude teiste Ida-Euroopa poliitklounidele 90-ndatel pähe määriti) .

Seda silmas pidades ei tundugi enam nii uskumatuna tõsiasi, et maksumaksjate maksukohuslaste ettemakse kontole laekunud summadelt nopib riik kõige esimseses järjekorras kohustusliku kogumispensioni summad, mis antakse jällegi välispankadele ning alles seejärel rahludatakse maksunõuded riigi enda vajaduste katteks – st. töötuskindlustusmakse, tulumaks, sotsiaalmaks, jne. Võimatu? Ei – lihtsalt Eesti. Kui paljud on sellest ülimalt kõnekast faktist, mis kõneleb kelle huvides siin riigis seadusi vastu võetakse teadlikud? Ma ei pea ennast kõige halvemini informeeritud inimeseks, kuid mina näiteks ei teadnud sellest pikemalt midagi.

See on vaid üks nensest võtmetähtsusega otsustest, mis võeti vastu täielikus vaikuses – parimal juhul on arhiivides ladestunud mingi kantseliidist sõnadevaht, mis sai mõne ametniku poolt aastate eest õigustusena välja lausutud kui vastav seadus vastu võeti. Nüüd on fait accompli valmis ja keegi ei vastuta miljardites kroonides  riigile potentsiaalset kahju tuua võiva ning üksnes välispankade huvides vastu võetud regulatsiooni eest. Tegelased, kes asja vastu võtsid, sumisevad juba pekiste nägudega kuskil vanalinna lounge’is ja räägivad katkises inglise keeles pugejalikult mõnele väliskülalisele sellest kuidas Eesti on edumeelne IT tiiger või kõnelevad tõepoolest avameelselt Eesti totaalsest läbikukkumisest… viimases sõpruskohtumises jalgpallimurul.

Riigiaparaat aga paisub edasi nagu buliimikust elevant, kes ei suuda söömist piirata ka vaatamata teadmisele, et jalgades, mis tema monstroosset kogu üleval hoiab, levib luuhõrenemine. Sealjuures möllivad riigiametnikud iga aasta täiesti süüdimatult aina uusi semusid ja sõbrannasid soojadele kohtadele paberit määrima. Selleks tõstetakse mõistagi kahanevalt tööjõubaasilt pidevalt maksukoormust. Olen raudkindel, et 80% riigiametnike “tööl” puudub igasugune mõte ning väärtus ning nende poolt loodud paberite põhimass liigub otsejoones makulatuuri. Samal ajal kärbitakse sotsiaaltoetusi, sulgetakse päästekomandosid, koondatakse õpetajaid, jne, jne.

Selline on siis riik mille mõnusasti etableerunud seltskond on 20 aastaga ehitanud. Veel paar lustakat kurvi ja see saan ei ole mitte kraavis, vaid abüssaalis… Ent keda Eesti poliitökonoomiline mudel lähemalt huvitab, siis antud teemat käsitleb üks väga hea dokumentaalfilm mille võib leida järgmiselt lingilt:

http://www.youtube.com/watch?v=k1xyb72X9V0


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: