50 olulist punkti, mida tahaks parteide valimisprogrammides näha

Vähem kui kahe kuu pärast algavad riigikogu valimised ning peagi avalikustavad kõik erakonnad oma valimisprogrammid. Sellega seonduvalt panin kirja punktid, mida tahaks erakondade programmides näha.

Olen toonud välja punktid, mida võiks pidada Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks seisukohast prioriteetseks. Loetelu ei ole kindlasti ammendav ega kata kõike olulist, samuti ei ole punktid seatud järjekorda olulisuse alusel.

Eeldades, et rahvaesindajaks pürgivad isikud ei tohiks riigielu puudutavates küsimustes oma seisukohti varjata ning peaks need võimalikult ulatuslikult ja selgelt teatavaks tegema, oleks nendes küsimustes oma seisukoha väljendamine elementaarne. Mitte mingil juhul ei tohiks vastutustundlikud kodanikud anda valimistel oma häält kandidaatidele, kes pole andnud selgesõnalist lubadust seista konkreetse valija jaoks kõige olulisemate põhimõtete kaitsel.

Eriti mage on aga see, kui valijad lasevad end rahaliste lubadustega ära osta – see on valijate poolt lihtsalt ebaväärikas käitumine, mis toidab parteide ebaväärikat käitumist. Mida rohkem on inimesi, kes langetavad valimistel oma otsuse lähtudes isiklikust kasust, seda enam parteid just sellele saamahimule apelleerivad.

Minu kindla veendumuse kohaselt ei tohiks valimiskampaanias üldse anda lubadusi, millega jagatakse ümber inimestelt riikliku karistuse ähvardusel maksudena ära võetud raha , sest sisuliselt on see häälte ostmine. Paraku just sellele on suur osa valimistest taandatud – parteid võistlevad paljuski just selles, kes suudab rohkem, usutavamalt ning kõige suuremat ühiskonnagruppi veenvalt raha ümberjagamise lubadusi anda. Erilised „meistrid“ on selles Keskerakond ja sotsid.

Väärikad kodanikud peaksid taolise käitumise vastu näitama üles täielikku leppimatust. Selleks tuleb esmalt teha isiklik otsus anda valimistel oma hääl lähtudes põhimõttelistest kaalutlustest, mitte saamahimust, ning veenda ka teisi toimima samamoodi. Kodanikuvastutus väljendub ka selles, et oma häält ei anta kergekäeliselt, näiteks lihtsalt sellele, kes ilusasti laulab, toredaid telesaateid teeb või säravamat valimisnänni jagab.

Märtsikuistel valimistel on võimalik teha tõsine konservatiivne ja rahvuslik pööre. Selle möödapääsmatuks eelduseks on konservatiivselt ja rahvuslikult meelestatud valijate poolt oma vastutuse tunnetamine ning sellest lähtumine nii isiklike otsuste puhul kui ka võimalikult paljude teiste inimeste veenmine tegutsema samamoodi.

Kui mõned järgnevatest ettepanekutest tunduvad eriti olulised, tasub need meelde jätta ning küsida nende kohta kandidaatidelt, kes teie uksele koputavad, telefonitsi ühendust võtavad või tänavanurgal pastaka ulatavad. Isiklikult suheldes saate teada, kas ta ka sisuliselt on huvitatud teie kui valija küsimustest. Udutava ja keerutava vastusega ei tohiks seejuures leppida.

“Inimõiguslaste” tülgastav silmakirjalikkus

Vaevalt jõuab keegi enam järge pidada, kui palju kordi oleme kooseluseaduse tühistamise kontekstis kuulnud jutte sellest, et inimestele kord juba antud õigusi ei saa ega tohi tagasi võtta. Nagu varemgi Objektiivi veergudel toonitatud, on niisugused jutud läbinähtavalt valelikud.

Vastupidiselt kooseluseaduse pooldajate valedele pole nimetatud seadus selle enda sätete kohaselt jõustunudki ning jõustumata seadusest ei tulene mitte kellelegi mitte mingisuguseid õigusi, mistõttu polegi mingeid õigusi kelleltki tagasi võtta.

Veelgi enam: ükski seadus pole tühistamatu ning et seadusandlik praktika, millega võetakse inimestele kord juba antud õigused tagasi, on mitte ainult levinud, vaid ka vasakpoolsete endi poolt laialdaselt aktsepteeritud.

Juhusliku näitena sellest võib tuua esile valitsuse plaani võtta kodanikelt ära oluline osa õigusest omada enesekaitseks relvi või siis mõne aasta eest tehtud seadusemuudatuse, millega võeti vanematelt ära õigus otsustada, kas nende alaealised tütred võivad teha aborti. Mainida võib ka abikaasadelt ühise tuludeklaratsiooni esitamise õiguse äravõtmist.

Tegelikult räägivad vasakliberaalid sellest, et kord juba antud õigusi ei saa tagasi võtta, üksnes oma huvide edendamiseks ning oma ideoloogiliste võitude kindlustamiseks.

Eriti reljeefselt tuleb see välja seoses asjaoluga, et Iirimaa valitsus on otsustanud korraldada vaid mõne kuu pärast ehk maikuu lõpus rahvahääletuse, tühistamaks 1983. aastal samuti referendumil vastu võetud põhiseaduse kaheksanda paranduse, millega tagati sündimata lastele konstitutsiooni tasandil teiste inimestega võrdne õigus elule.

Mõelgem korraks, millega on reaalselt tegu: rahvahääletusele pannakse küsimus, kas võtta kõige haavatavama ja kaitsetuma ühiskonnagrupi esindajatelt ära neile põhiseadusega tagatud kõige elementaarsem õigus ehk õigus elada.

Kui Euroopa Liit muretseks reaalselt inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete pärast, siis peaks praegu Iirimaa homoseksuaalist peaministri Leo Vardakari juhitava valitsuse suunal tehtama ennekuulmatult teravat kriitikat. Selle kriitika õiglast mastaapi võib ette kujutada, kui jutt käiks plaanist panna rahvahääletusele küsimus näiteks juutide, moslemite või homoseksuaalide eluõiguse radikaalsest piiramisest ning nende tahtliku tapmise seadustamisest.

Tegelikult näeme aga risti vastupidist – nii Euroopa Liidu ringkonnad kui ka teised end inimõiguste eestkõnelejatena esitlevad ühendused hoopis soosivad ja toetavad Iirimaa liberaalse valitsuse samme sündimata lastelt eluõiguse äravõtmiseks ning nimetavad selle vastaseid inimõiguste ja sallivuse vaenlasteks. Täpselt sama käekirja nägime siis, kui Poola valitsus plaanis tugevdada sündimata laste eluõiguse kaitset – sellele plaanile sai osaks mitte euroliidu toetus, vaid terav kriitika ja ähvardused.

Kõik see annab tunnistust iiveldamaajavast silmakirjalikkusest, valelikkusest ja kalkusest. Ajastul, mil valetamisest, petmisest ja manipuleerimisest on saanud võimuringkondade teine loomus ja igapäevane praktika, ei ole selles enam midagi üllatavat. Küll aga on see jäädavalt alatu, põlastusväärne ja eemaletõukav.

Rahvaalgatuse õigus tuleks taastada päriselt, mitte näiliselt

Proovisin üle pika aja saada ühe arvamusloo avaldatud ajalehes Postimees, mitte niivõrd omal initsiatiivil, aga lähtudes laiema ringi inimeste soovist juhtida artikli objektiks olevatele probleemile avalikkuse tähelepanu. Nagu arvata võis, ei võtnud Postimees artiklit vastu, olgugi, et teema on oluline ja aktuaalne ning minu artikkel on mu parima arusaamise kohaselt igati korrektne, argumenteeritud ja esitab seisukoha, mida pole sel teemal veel peavoolumeedias väljendatud. Iseenesest on tänuväärne, et Postimehe arvamustoimetusest üldse vastati – varasemad kogemused näitavad, et sageli ei saa arvamustoimetusest enne mitut järelepärimist üldse vastust. ERRi uudisteportaal võttis aga artikli kohe avaldamiseks ja avaldas selle terviklikul kujul.

---

Valitsuskoalitsiooni plaan rahvaalgatuse taastamiseks on üksnes näiline ja sisuliselt mõttetu, sest ilukõnest hoolimata ei muudaks see kehtiva korraga võrreldes praktiliselt mitte midagi.

Mõne päeva eest tõi valitsuskoalitsioon avalikkuse ette plaani taastada Eesti Vabariigis rahvaalgatuse õigus. Peaminister Jüri Ratas ütles plaani põhjendades, et riik peab tulema vastu rahva soovile riigiasjades kaasa rääkida ning looma selleks suuremad võimalused.

Ühelt poolt on tervitatav, et valitsuserakonnad tunnistavad lõhet rahva ja võimulolijate vahel ning et nad väljendavad põhimõttelist soovi seda lõhet ületada. Ent teiselt poolt tuleb koalitsioonierakondade plaani lähemalt vaadeldes tõdeda, et välja pakutud meede ei ole selle lõhe ületamiseks kaugeltki piisav.

Why Should Estonia Restore the Right to Call for Referenda?

Meie hiljutisel ringreisil viibides sain Saaremaal olles kirja ühelt ajakirjanikult, kes soovis rahvaalgatuse teemal ajalehes The Baltic Times avaldamisele tuleva artikli tarvis intervjuud teha ja küsis, kas leiaksin aega, et telefoni teel või kirjalikult küsimustele vastata. Kuivõrd eelistan oluliste asjad korral alati ajakirjanikele vastata kirjalikult, et jääks täpne jälg, mida ja millises kontekstis ma ütlesin, vastasin, et võin püüda hilisõhtul leida aega, et tema küsimustele vastused saata.

Nii tegingi, kella 23 paiku õhtul, olles jõudnud läbi lõputuna näiva vihmasaju sõita Saaremaalt Pärnusse ja sealt edasi Võrusse. Aga kui ajakirjanik saatis mõne päeva eest artikli lõplikul kujul ülevaatamiseks, siis avastasin, et minu vastustest oli kasutatud vaid mõnda lauset ning põhiosa artiklist moodustasid teiste inimeste selgitused selle kohta, miks rahvaalgatuse taastamine ei oleks tegelikult hea mõte. Et minu poolt inglise keeles kirja pandud vastused lihtsalt tühja ei läheks, siis olgu need vähemalt siin välja pandud.

Brexit ja majaneegrid Eesti poliitikas

Eilsel ajaloolisel referendumil otsustasid britid öelda “EI” üha agressiivsemate föderaliseerumisambitsioonidega Euroopa Liidule ning võtta oma suveräänsuse tagasi, taastades seeläbi olulise osa rahvusliku iseotsustamise õigusest ja võimalusest.

Brittide otsus on vallandanud tõelise meediatormi ühes kõikvõimalike arvamusdiilerite reaktsioonidega. Selles arvamuste massiivis on mitmeid tähelepanuväärseid aspekte, ent neist üks – meie kohalike globalistlike lakeide kaeblik nutulaul – torkab eriliselt silma. Toon siinkohal esile vaid mõned näited.

— Peaminister Taavi Rõivase sõnul valmistab brittide otsus pettumust, kuna Lääne ühtsus ja ühine tegutsemisvõime olevat Eestile eluliselt oluline.

— Sotside esimehe Jevgeni Ossinovski hinnangul on Ühendkuningriigi peaminister David Cameron käitunud Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuse rahvahääletusele panemisega vastutustundetult, praktiseerinud enesetapjalikku populismi, lasknud vene ruletti mängides endalt aju välja ning haavanud seeläbi Euroopa ajaloo edukaimat rahuprojekti.

— Endine Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas ütles aga Ühendkuningriigi rahva enamuse otsust halvustades, et Euroopa Liidust lahkumise pooldajad saavutasid võidu populistlikult demokraatlikke mehhanisme rünnates ning röökides ja valetades.

— Europarlamendi saadiku Indrek Tarandi sõnul “nakatab” brittide otsus ka teisi rahvaid ning puutumata ei pruugi sellest jääda ka Eesti. Tema kolleeg Euroopa Parlamendis, Urmas Paet, toonitas aga, et Brexiti tulemus on hoiatuseks teistele riikidele selle kohta, mis võib juhtuda, kui valitsused hakkavad liigselt rahva häälest juhinduma.

—Riigikogu väliskomisjoni liige Marko Mihkelson teatas aga, et brittide otsus on “suur šokk”, mis “seab tõsise surve alla kogu demokraatliku läänemaailma sisemise ühtsuse ning solidaarsuse” ning kuulutab “lääne ühtse väärtusruumi murenemist”. Mihkelsoni hinnangul olevat brittide otsus “vaba maailma piiril ning läänemaailma ühtsust kõrgelt hindavale Eestile” halb uudis, kuna see kahjustavat meie rahvuslikke huve ja julgeolekut.

— Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Kalle Palling avaldas kahetsust öeldes, et brittide lahkumisega “on raske leppida”, kuna “tugev ja ühtne Euroopa Liit” jäävat nüüd nõrgemaks.

— Veel üks valitsuse liige, Jürgen Ligi, süüdistas aga britte Euroopa väiksemaks tegemises, Lääne ühtsuse lõhkumises ja rahvusliku suveräänsuse taastamise ambitsioonide vallandamises kogu Euroopas.

Nagu näha, ei pööra ükski nimetatud arvajatest tähelepanu neile väga tõsistele probleemidele, mis tingisid suurema osa brittide soovi Euroopa Liidust välja astuda. Keegi neist ei püüa analüüsida, mis on ühendatud Euroopa projektis läinud sedavõrd valesti, et üks liidu suurimaid liikmesriike otsustas liidust sootuks lahkuda. Samuti ei püstita nad küsimust sellest, mida tuleks Euroopa Liidu juures Euroopa ühtsuse säilitamiseks tõsiselt muuta.

Seevastu läbistab justkui punase niidina kõiki neid seisukohti ja iseloomustab nende esitajaid nägemus, mille kohaselt oleks kõige parem, kui üha suurem osa Eesti ja teiste Euroopa riikide iseseisvusest kantaks üle globalistlikele võimustruktuuridele. Keegi neist arvajatest ei usu, et Eesti või mõni teine Euroopa (väike)riik võiks hakkama saada tegelikult iseseisva, suveräänse riigina, mistõttu nad ka ei tööta selle ideaali nimel.

Meie kohalikud majaneegrid

Vaadates ülaltoodud väljaütlemisi ning paljusi teisi kaeblikke ja hädaldavaid seisukohaväljendusi, milles puudub vähimgi uhkus selle üle, et üks rahvas on otsustanud selja sirgu ajada ja Euroopa Liidu ees koogutamise lõpetada, meenus mulle 1960ndatel USA-s mustanahaliste õiguste eest seisnud aktivisti Malcolm X‘i 1963. aasta kõne Michigani ülikoolis. Täpsemalt see, kuidas hiljem avalikul koosolekul maha lastud inimõiguslane kirjeldas selles kuulsas kõnes “majaneegrite” ja “põlluneegrite” erinevust.

Malcolm X’i näide tuleneb konkreetsest ajaloolisest ja ühiskondlikust kontekstist, kuid tegelikult iseloomustab see mitte üht või teist tüüpi neegreid, vaid fundamentaalselt erinevaid vaimseid hoiakuid, mis avalduvad igal ajal ja igas ühiskonnas.

Seega lubagem siinkohal kõneleda Malcolm X’il endal:

“Niisiis on kahte tüüpi neegreid. Vana tüüp ja uus tüüp. Enamik teist teab vana tüüpi. Kui te loete tema kohta ajaloolistest allikatest, siis orjanduslikul ajal hüüti teda “Onu Tomiks”. Tema oli majaneeger. Ent orjanduslikul ajal oli kaks erinevat neegrit. Oli majaneeger ja oli põlluneeger.

Majaneeger elas tavaliselt oma isanda lähedal. Ta riietus oma isanda moodi. Ta kandis oma isanda poolt kõrvale heidetud rõivaid. Ta sõi oma isanda poolt lauale jäetud toitu. Ja ta elas oma isanda majas, tavaliselt keldris või pööningul, kuid siiski oma isandaga ühe katuse all.

Seega, millal iganes tuli majaneegril end identifitseerida, tegi ta seda alati just sellisel moel, nagu identifitseeris end tema isand. Kui tema isand ütles: “Meil on hea toit,” vastas majaneeger: “Jah, meil on küllaga head toitu.” Kui tema isand ütles: “Meil on siin kena elamine,” vastas majaneeger: “Jah, meil on siin õige kena elamine.” Kui isand jäi haigeks, siis samastus majaneeger end niivõrd oma peremehega, et ütles: “Mis lahti, isand, kas me oleme haiged?” Isanda valu oli tema valu. Ja tal oli piinarikkam taluda oma isanda haigust kui ise seda põdeda. Kui majas süttis tulekahju, võitles majaneeger selle kustutamise eest innukamalt kui majaisand ise.

Kuid põllul oli ka teine neeger. Majaneeger kuulus vähemuse hulka, massid moodustusid aga põlluneegritest. Nemad kujutasid endast enamust. Kui isand jäi haigeks, palvetasid nad, et ta sureks. Kui tema maja süttis, palvetasid nad, et tõuseks tuul ja lõõtsutaks leegid suuremaks.

Kui keegi tuli majaneegri juurde ja ütles talle: “Tule, läheme oma teed,” vastas Onu Tom loomupäraselt: “Läheme kuhu? Mida ma suudan ilma isandata teha? Kus ma elaksin? Kuidas ma riided selga saaksin? Kes mind kaitseks?” Selline on majaneeger. Aga kui keegi läks põlluneegri juurde ja ütles: “Tule, läheme oma teed,” siis ta isegi ei küsinud, kuhu või kuidas. Ta vastas: “Jah, lähme juba.” Sellega oli küsimus lõpetatud.”

Au ja väärikus või allaheitlik turvalisus?

Kas see pole mitte täpne kirjeldus meie riigis poliitilise võimu juurde saanud inimeste vaimsest hoiakust? Nn majaneegris kehastub ka meie rahva ajaloost tuntud orjalik hoiak (“kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees”), mis tegelikult ei tahagi vabadust ja iseseisvust, vaid pelgab ja võõristab seda. Tegu on argpüksliku hoiakuga, mille kandjad mitte ainult ei taha ega julge saada ise vabaks, vaid ka aktiivselt põlgavad või on koguni valmis represseerima neid, kes seda sooviks, kartes, et status quo kõigutamisega võib ohtu sattuda ka nende positsioon, mis on küll ebaväärikas ja alandav, aga vähemalt turvaline.

Sellisena on meie parteiline “eliit” pigem võõrvõimude esindajaks oma rahva ees kui rahva esindajaks võõrvõimude ees – just nagu majaneeger oli isanda esindajaks põlluneegrite ees, mitte põlluneegrite esindajaks majaisanda ees.

Hea on teada, et mitmetes Euroopa riikides leidub riigimehi, kes lähtuvad oma tegevuses au ja väärikuse ning tõelise vabaduse ja riikliku iseseisvuse ideaalidest. Annaks Jumal, et sellised riigimehed kasvaksid suuremaks ja pääseks võimu juurde ka Eestis.

Tõsi, au, väärikus, vabadus ja iseseisvus ei ole ideaalid, mida saaks mugavuse, stabiilsuse ja turvalisusega sujuvalt ühitada. Aga nii indiviidi kui ka rahvana on mõõtmatult parem elada auliselt, väärikalt ja vabalt, taludes ebakindlust ja raskusi, kui turvaliselt, mugavalt ja orjalikult, taludes alandust ja häbi.

Probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine

Andsin ajakirjale Hea Kodanik intervjuu nn vihakõne kriminaliseerimise püüdlustega seonduval teemal. Intervjuu on kätte saadav nii Hea Kodaniku veeblilehel kui ka Objektiivis ning üllataval kombel ka ERR-i uudisteportaalis ja Postimehe arvamusportaalis.

Kas “Sõbraliku Eesti” juured viivad jääkeldrisse?

Fotod: Delfi.ee

Meie avaliku eluga on pahatihti nii, et asjad ei ole nõnda, nagu neid avalikkusele esitletakse. Paraku on sellest saanud juba norm, millele võib poliitikutega rääkides alatasa kinnitust leida. See, mida räägitakse kaamerate ees, on üks asi, tegelikkus aga sootuks midagi muud.

Näiteks täna kuulsin usaldusväärsest allikast, et võimust sõltumatu kodanikualgatusena reklaamitud ning tolerantsi-ideoloogiat kuulutava liikumise “Sõbralik Eesti” kavandamine oli hiljuti toimunud president Toomas-Hendrik Ilvese juhtimisel kurikuulsas jääkeldris, ühes inimestega, keda seonduvalt Harta 12-ga esitleti avalikkuses võimule vastanduva seltskonnana. Oleks väga huvitav, kui ajakirjandus valgustaks ka seda osa meile avalikkuses etendatud show‘st, ent ilmselt pole mõtet küsida, miks me meedia vahendusel sellest midagi ei kuule.

Rousseau ja Voltaire kui euroopalike väärtuste eestkõnelejad?

Mart Helme kirjutab õigesti, et nn vihakõne keelu laiendamise sügavamaks tagamaaks on ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlus.

“Lääneriikide kogemuse põhjal on selgelt näha, et niinimetatud vihakõne paragrahve kasutatakse eksklusiivselt immigratsioonivastaste ja ka näiteks homoliikumise kriitikute mahasurumiseks. See on selges vastuolus Eesti põhiseadusega, mis tagab kõigile inimestele õiguse oma isiklikule arvamusele ja selle vabaks väljendamiseks. See on ka karjuvas vastuolus tegelike euroopalike väärtustega, millede eest võitlesid Martin Luther, Voltair, Rousseau ja teised Euroopa vaimsed isad. Vihakõne paragrahv ei ole midagi muud kui totalitaristlike riikide praktika suruda maha valitsuse kritiseerijaid. Et selle kehtestamist nõuab meilt Euroopa Liit, näitab, missuguseks on vorminud selle ühenduse praegused Euroopa poliitilised liidrid.”

Põhimõtteliselt on tõsi, et uus vaikiv ajastu on mitte üksi tulekul, vaid suures osas juba kohal, sest väga paljud (eriti kõrgematel ametikohtadel olevad) inimesed ei julge enam avalikult oma tõekspidamiste eest seista – hirm kaotada kas töökoht, karjäärivõimalused, äripartnerid, sõprade poolehoid vms on kasvanud juba sügavalt haiglaste mastaapideni.

Ebaõnnestunud on aga viide Voltaire’ile ja Rousseau’le kui euroopalike väärtuste eestkõnelejatele. Ikka ja jälle tõusetub küsimus, mida nende müstiliste euroopalike väärtuste all silmas peetakse.

Meedia kõverpeegel ehk mõned mõtted seonduvalt eilse “Vabariigi kodanike” saate kajastusega

Eile õhtul osalesin ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus arutati pagulaste vastuvõtmisega seonduvaid küsimusi. Teemaks ei olnud pagulasprobleem kui selline, vaid see, kas Eesti on valmis pagulasi vastu võtma ning kuidas peaks toimima, et asi võiks minna võimalikult valutult.

Muu hulgas selgitasin oma seisukohta, et kui tahame reaalselt kedagi aidata, siis ei tohiks püüda rakendada tuima järjekindlusega samu skeeme, mis on igal pool Euroopas toonud vaid probleeme ja läbikukkumisi. Peaksime olema suutelised analüüsima teiste vigu, õppima neist ning mõtlema iseseisvalt ja loovalt, kuidas saaks tegelikult kedagi inimlikult aidata ilma, et me heast tahtest kantuna kutsume ka oma ühiskonnas esile tõsised kultuurilised ja ühiskondlikud probleemid, mis ähvardavad päädida konflikti ja verevalamisega.

Ühe võimalusena käisin välja mõtte aidata neid, kes vajavad abi kõige enam ehk võtta peredesse vastu orbusid. Lapsed kasvaksid üles mitte kusagil anonüümse riikliku sotsiaalabi projekti raames, vaid perekonnas ehk loomulikus ja armastusele tuginevas keskkonnas, mis soosiks kahtlemata nende saamist meie kultuuriruumi osaks. Ütlesin ka seda, et põhimõtteliselt oleks minugi perekond valmis ühe orvu vastu võtma, et omalt poolt inimlikku abi osutada, ning et perekondi, kes oleks nõus talitama samal moel, on ilmselt sadu – eriti, kui riik seda nt teatud maksuvabastustega soosiks.

Omamoodi huvitav on aga vaadata, kuidas meedia sõnumit moonutab. Kui algselt kajastas ERR-i uudisteportaal minu seisukohta võrdlemisi neutraalselt, pannes üles uudise pealkirjaga “Vooglaid “Vabariigi kodanikes”: mina oleksin nõus võtma ühe pagulasest orvu oma perekonda”, siis veidi hiljem muudeti teadmata põhjusel uudise pealkirja moel, mis naeruvääristab ettepanekut, luues mulje, nagu ma oleksin nõrgamõistuslik ja arvaksin, et ühe orvu enese perekonda võtmine võiks kujutada endast pagulaskriisi lahendust.

Uhke tunne on olla sellise isa poeg!

“Demagoogia on võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal.”

– Ülo Vooglaid

Isa saab homme 80-aastaseks. Selleks puhuks on koostatud tema mõtteid ja tegevust kokku võttev raamat pealkirjaga “Aeg ja Vaim”.

Raamatu koostaja Ivar Tröner kirjutab: “Ülo Vooglaiu oluline roll seisneb selles, et ta oli äärmiselt julge ajastul, kus inimesed üldiselt ei olnud väga julged oma mõtteid realiseerima.”

Tröner jätkab:

“Vooglaid oli nõukogude sotsioloogias kriitilise suuna esindaja. Analüütiline häälestatus ühiskonna protsesside uurimisele on ta põhiline iseloomuomadus, mis on õnneks tänaseni säilinud ega sõltu ühiskondlikust korrast. Tema peamine üleskutse noore ajakirjanikuna ajalehe Edasi toimetuses ja hiljem uuriva sotsioloogina oli üsna ühene: võim, nii Nõukogude võim kui ka kaasajal prevaleeriv administratiivne võim – nii kurb, kui see ka pole – kujundas ja kujundab inimestest ülalpeetavaid, surub otse või kaudselt maha inimeste ettevõtlikkust, individuaalsust ja mõttejulgust öelda ja mõelda…

[V]aatamata üle kogu Nõukogude Liidu levivale kuulsusele, või just selle tõttu, tegi EKP Keskkomitee 1975. aastal otsuse TRÜ sotsioloogialabor likvideerida. Sest Ülo Vooglaidi oli võimatu “parandada”, ta oli väga selge poliitilise taibuga ega püüdnud oma sotsioloogilist maailmavaadet, iseennast ja oma tööd mugandada nõukogude oludega. Nõukogude ühiskond, teaduse olukord ning juhmid ülemused olid sotsiloogialaboris terava kriitika ja arvustamise objekti. Aga ilma kriitilise lähenemiseta oleks Vooglaidi õpilastel olnud väga raske nõukogude ideoloogia lummuse alt vabaneda. EKP TRÜ Komitee liikmeid ning teisi võimumehi häiris Vooglaidi ja tema lähemate kaastööliste ideoloogiline sõltumatus, sest nõukogude inimene ei tohtinud kunagi tegutseda väljaspool kommunistlikku kontrollivat kollektiivi…”

Kuidas Iirimaa “homoabielu” referendum ära osteti ja mida me saame sellest õppida

Kuu aja eest ehk täpsemalt 22. mail toimus Iirimaal referendum, mille keskmes oli küsimus abielu ümbermääratlemisest moel, et see kätkeks ka homoseksuaalseid suhteid. Täpsemalt pandi referendumile küsimus, kas täiendada põhiseadust alljärgneva klausliga: “Abielu võidakse sõlmida kooskõlas seadusega kahe inimese vahel sõltumata nende soost.”

Referendumist võttis osa 60% hääleõiguslikest inimestest, kellest omakorda 62% pooldas abielu olemuslikku ümbermääratlemist. Niisiis said “Jah” leeri esindajad rahvahääletusel ülekaaluka võidu, kuigi õigus on ka neil, kes juhivad tähelepanu asjaolule, et “homoabielu”* seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus ning et 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

FAKT: “Homoabielu” seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus. 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

Koalitsiooni teerull kütab kindlalt edasi

“Miks kobarseaduseid tehakse? 2011. aastal viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.” (Ginter ja Jõks)

Nii ta siis jälle läks. Koalitsioonierakondadesse kuuluvad poliitikud hääletasid kuulekalt maksutõusude poolt, tehes seda täies teadmises, et tegu ei ole Eesti jaoks sisuliselt heade ega õigete sammudega ning et kogu protsess on mitte lihtsalt puudulik, vaid piinlikult vastuolus nende ideaalidega, millele õigusloome peaks meie riigis vastama.

Siia juurde tasub lugeda Carri Ginteri ja Allar Jõksi eilset kommentaari, kus seisab:

“Ühe pauguga ja pikema jututa võetakse vastu omavahel seostamata eelnõud – majutusasutuste käibemaksu ja erinevate aktsiiside tõstmine, sotsiaalmaksu vähendamine ja madalapalgaliste maksusoodustused. Milleks selline sasipundar? Ainult nii saab tagada, et muudatuste üle ei toimuks sisulist arutelu. Kaob võimalus iga muudatuse mõju eraldi kaaluda. Seotakse presidendi käed, kes ei saa põhiseadusega vastuolu tõttu jätta välja kuulutama üksikuid seaduseid vaid peaks tagasi lükkama terve paketi. See on aga suur vastutus. Miks kobarseaduseid tehakse? 2011 viitas Eiki Nestor, et valitsus üritab nii mugavuse huvides lihtsalt riigikogust üle sõita. Eeskujust õpitakse.”

Tähelepanu juhitakse ka täiesti ilmsele ja avalikule silmakirjalikkusele, millega valitsus oma ettevõtmisi õigustab:

“Eelnõu nr 41 seletuskiri sisaldab mitmeid ebasiiraid põhjendusi. Näiteks rahvatervise kaitseks alkoholiaktsiisi tõstmine kõlab üllalt õõnsana. Eriti silmas pidades, et rahvatervise kaitse  võetakse kaitsekilbiks siis kui lubaduste katteallikaid napib. Sama kehtib trahvide mitmekordistamise kohta.”

Vaadata tasub ka Eesti Maksumaksjate Liidu arvamust, mille sissejuhatuses on mh kirjutatud:

“Meil on siiralt kahju Rahandusministeeriumi ametnikest, keda sunnitakse praegu ennast kogu ilmarahva ees lolliks tegema ning must-valgel paberile kirja panema kogu selle demagoogia, mis on juba mitu nädalat tagasi Delfis „ribadeks“ kommenteeritud. Kui tõesti peaks toimuma suuremat sorti ametnike koondamine, siis võib nendel tublidel inimestel tekkida raskusi erasektoris töökoha leidmisega. Meie arvates oleks õiglane, kui koalitsioonipoliitikute rumaluste kiitmine oleks ametnikele vabatahtlik – kes tahab poliitikutele pugeda, leiab selleks ise sobiva aja ja koha.”

Selgelt tuntava lootusetuse noodiga ja teades, et ettepanekutega nii või teisiti ei arvestata, sedastab EML:

“Viisakuse pärast ja tulevastele põlvedele meenutuseks kordame oma ettepanekut: loobuda kütuseaktsiisi tõusust ja majutusteenuse käibemaksumäära tõusust ning sotsiaalmaksu määra langetamisest. Selle asemel rakendada sotsiaalmaksu erisusi üksikutele ettevõtjate gruppidele ja valdkondadele, näiteks kehtestada sotsiaalmaksu lagi ja kaotada ära või vähendada sotsiaalmaksu kuumäära, teha soodustusi alustavatele või maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele, uute töökohtade loojatele jne. Aga eks te ole neid mõtteid juba kuulnud ja lugenud küll.”

Kas selles on meist kellelegi midagi uut või üllatavat? Kas me oskame oodata valitsuselt midagi muud? Paremat, ausamat, siiramat ja rohkem Eesti kui iseenda huvidele mõtlevat käitumist? Ilmselt mitte, sest olukord riigis ongi kujunenud niisuguseks, nagu nõukogude ajal, mil mitte ainult inimesed ei võtnud tõsiselt seda, mida võimuesindajad rääkisid, vaid ka võimuesindajad ise ei eeldanudki, et peaks kõnelema moel, mida inimesed võiks tõsiselt võtta. Poliitilise ladviku sõnade, mõtete ja tegude lahknevus ning ühes sellega (nüüd juba üsna tavapäraselt varjamatu) silmakirjalikkus aina kasvab ning kaasamine on sõna, mille väljaütlemine tekitab poliitikuis ilmselt spontaanseid naerupahvakuid.

Kõige selle kontekstis on kahju neist parteipoliitikuist, kes südames tahaksid head, ent ei suuda mitte olla sellise süsteemi osaks ja kes seega aitavad egaõigluse masinavärgi toimimisele kaasa, kartes muidu kaotada selle vähese, mis on õnnestunud elu jooksul hankida ja mida kaotades ei suudeta oma elu ette kujutada. Nagu Seneca on kirjutanud: “Saatus ei jookse meile otsa harvemini kui meie talle. Häbistav on mitte minna, vaid kanduda ja asjade keerises imestunult küsida: “Kuidas ma siia olen jõudnud?””

Mõned mõtted erakondade rahastamise teemal

Nädalapäevad tagasi esines Reformierakonna peasekretär Martin Kukk ettepanekuga kaotada ära partei liikmete kohustus maksta liikmemaksu. Mind pani selle uudise lugemine tõsiselt muigama, sest tegu on lihtsalt eeskujuliku näitega sellest mentaliteedist, mis poliitilise ladviku seas on võimust võtnud (võib vist olla üpris kindel, et tegu ei ole ettepaneku esitaja originaalse seisukohaga, vaid positsiooniga, mis omab erakonna juhtkonnas märkimisväärset toetust).

Igal juhul on sümptomaatiline, et valimistel ringkonnamandaadist vähem kui 7% kogunud ja ilmselt tänu oluliste teenete eest üleriigilises nimekirjas kõrgele 5. kohale paigutumisele vaid mõnesaja häälega parlamenti pääsenud parteibroiler sooviks kaotada ära erakonna liikmete kohustuse erakonda ülal pidada, olles samal ajal täiesti kindel, ei saa juttugi olla sellest, et kaotada ära Reformierakonna liikmeks mitte olevate inimeste kohustus Reformierakonnale elatusraha maksta.

Riiklik propagandateenistus vahendab üleskutseid mõtte- ja sõnavabaduse mahasurumiseks

Riikliku propagandateenistuse (ERR) esilehel oli eile avaldatud tore uudistekomplekt. Kuid nagu nõukogude ajal, nii vajavad need uudised ka nüüd veidi tõlkimist tavainimesele arusaadavasse keelde.

1) Vihamõtted (loe: mõtteroimad ehk maailmavaatelised seisukohad, mis ei ühildu dominantsete vasak-liberaalsete hoiakutega) tuleb “seisata” (loe: maha suruda ja ühiskonnast välja juurida). (Seda, mis on vihamõtted ja kuidas neideristada lihtsalt dominantse ideoloogiaga mitteühilduvatest mõtetest, pole muidugi selgitatud – aga see pole ka lihtinimese asi, sest niisugustele küsimustele vastamiseks on riigiasutustes eksperdid ja küll nemad juba teavad, sest see on ju nende töö.)

2) Euroopa Komisjon teeb ettepaneku (loe: annab korralduse) KVOOTIDE kehtestamiseks, et paigutada põgenikke kõigisse EL-i riikidesse. (Kes sellega ei nõustu, kannab endas vihamõtteid ning on sallivuse, mitmekesisuse, pluralismi, solidaarsuse ja progressi vaenlane. Mida selliste inimestega tuleks teha, selle kohta vt punkti 1.)

3) Haridusminister nimetab vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik haridus ja kasvukeskkond “erisooviks”, mida ei tule rahastada ühiskonna “ühisest potist”. (Ühelt poolt võiks ju algatuseks küsida, kas Reformierakonna riiklikku rahastamist tuleks nimetada erivajaduseks või erisooviks – kuid ainuüksi sellise küsimuse tekkimine kellegi peas, eriti veel praegusel tundlikul ajal, annab tunnistust mitte ainult kalduvusest ühiskonna lõhestamisele ja valitsuse autoriteedi õõnestamisele (et mitte öelda riigivastasele tegevusele), vaid ka vihamõtete kasvamisest või koguni nende vohamisest. Kuidas selliste mõtetega toimida, selle kohta vt punkti 1.)

Isaga meeleavaldusel

Isaga meeleavaldusel. Kahju on sellest põlvkonnast, kes pühendas oma elu Eesti iseseisvumisele ja taasiseseisvunud riigi ülesehitamisele, ent on nüüd sunnitud tõdema, et asjad ei ole läinud sugugi nii, nagu loodeti, ja et valitsus on pöördunud oma enda rahva vastaseks jõuks. (Foto: Delfi)

Astusin ka koos isaga tänasel vihmasel hommikupooliku meeleavalduselt läbi ja vastasin Postimehe reporteri palvel ka mõnele küsimusele. Nagu öeldud, pean põhimõtteliselt valeks tõsta veelgi tavaliste inimeste maksukoormust, mis on niigi haiglaselt kõrge.

Minu hea kolleeg Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, keda peetakse üheks parimatest maksuõiguse spetsialistidest Eestis, selgitas mulle kord kalkulatsioonide näitel, et Eestis läheb ühe keskmise perekonna palgafondist (ehk rahast, mis on vajalik inimese palkamiseks) sõltuvalt tarbimisharjumustest otseste või kaudsete maksudena riigile 60-90% (lisaks sotsiaal- ja tulumaksule käib siin jutt ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest, riigilõivudest, Eesti Energia kasumist jms-st).

Pressinõkogu sõnul ei riku SAPTK kujutamine Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendina ajakirjanduseetika põhimõtteid

Pressinõukogu tegi täna teatavaks oma otsused kahe kaebuse osas, mille hiljuti SAPTK nimel esitasime, asudes mõlemal juhul seisukohale, et ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist ei ole toimunud. Otsuseid lugedes tekkis esmalt tõsine kahtlus, et tegu ägaõib olla terase aprillinaljaga, aga paraku see vist nii ikkagi ei ole.

Kanal 2 suhtes esitatud kaebuses osas otsustas Pressinõukogu, et kuivõrd saates pealkirjaga “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa), mis rääkis ühemõtteliselt ja ainult Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest naaberriikides, näidati küll kaadreid SAPTK meeleavaldusest ja pressikonverentsist, ent SAPTK nime otseselt ei mainitud, siis ei ole SAPTK-le viidatud:

“Pressinõukogu otsustas, et Kanal 2 ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Kuigi saates näidatakse kooseluseaduse vastu korraldatud meeleavaldusi, ei viita ükski saates esinenud ekspertidest SAPTK-ile.”

Demokraatia või mitte?

Minu käest küsiti, kuidas mõista tänases õhtulehes avaldatud intervjuus minu poolt väljendatud seisukohta, et demokraatia ei ole tingimata parim riigivalitsemise vorm, pidades silmas, et sügisel korraldasime meeleavalduse perekonna ja demokraatia kaitseks.

Vastus on lihtne: kuigi demokraatia ei ole minu hinnangul parim riigivalitsemise vorm, on see oluliselt parem kui oligarhia, ohlokraatia või nende sümbioosist võrsuv partokraatia, mistõttu pean loomulikult vajalikuks demokraatiat ka selle degenereerumise suundumuste eest kaitsta.

Meeldib see meile või mitte, aga Eesti Vabariik peaks põhiseaduse kohaselt olema demokraatlik riik.

Mitte keelatud annetus, vaid põhiseadusega kaitstud sõnavabadus

Aktuaalne Kaamera pööras 22. veebruaril tähelepanu meie teavituskampaaniale, mille raames saatsime laiali sadu tuhandeid voldikuid, et tuletada inimestele üle Eesti meelde, kes olid kooseluseaduse läbisurujad ning milliseid poliitikuid võib ja milliseid ei või meie hinnangul pereväärtuste seisukohast parlamenti usaldada.

Seejuures väljendas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni sotsiaaldemokraadist esimees Ardo Ojasalu arvamust, et meie kampaania näol on tegemist keelatud annetusega ja et sellisena on meie ettevõtmine seadusevastane. Sama seisukohta kordas Ojasalu vastates Õhtulehe küsimustele.

Ojasalule sekundeeris poliitikaeksperdiks ja valimiste valvuriks tituleeritud homoaktivist Alari Rammo, kes avaldas samuti Aktuaalsele Kaamerale arvamust, et meie kampaania kujutab endast keelatud annetust, konflikti õhutamist ja hea valimistava rikkumist. (Huvitav, kas veel erapoolikumat “eksperti” ei õnnestunud Aktuaalsel Kaameral leida, pidades silmas kui naeruväärselt kallutatult, pahatahtlikult ja ajakirjanduseetika põhimõtteid rikkudes Rammo sügisel meie meeleavaldust Vikerraadios iseloomustas.)

Mida ma oskan selle peale kosta?

Postimees levitab eksitavat teavet

Eile kirjutas Postimees, nagu selgitaksime riigikogu kandidaatidele, et neil on kohustus vastata meie küsimustikule, millega püüame selgitada välja parlamenti pürgijate seisukohad seonduvalt kooseluseadusega. Selline väide on loomulikult täiesti alusetu ja eksitav, mistõttu saatsin Postimehe tegevtoimetajale alltoodud kirja.

Omamoodi kõnekas on ka uudisloo pealkiri ja selle keskmes olev verb “pommitama”. Selline väljendus on väga tendentslik ja tõsiselt kallutatud. Tõde on see, et saatsime ühe viisaka kirja igale kandidaadile ja palusime vastata kolmele lihtsale küsimusele, et valijad teaksid kandidaatide seisukohti antud küsimuses – nii, nagu asjad demokraatlikus riigis peaks käima.

Aga veider on see küll, kuidas paljud kandidaadid ärrituvad sellest, kui neil palutakse oma seisukohti väljendada – justkui selle näol oleks tegu ebaviisaka sekkumisega eraellu.

Selgitasin meie püüdlust lähemalt eile õhtul Tallinna TV-le antud intervjuus.

Demokraatia farss – lihtsalt ja kokkuvõtlikult

Demokraatia Eestis: peaministripartei sai 2014. aastal oma (deklareeritud) sissetulekutest 93% riigieelarvest ja kahe suurärimehe annetustest! Liikmemaksudest kogunes aga vaid 1% sissetulekutest. Nutke või naerge, kuidas soovite.

Üks on aga kindel: siin on tegu mitte kodanikeühenduse, vaid sisuliselt poliitilise ettevõttega, millelt riik ostab valitsemisteenust. Seda, et riik valitsemisteenust sellisel moel ostab, on aga kõnealune poliitiline ettevõte ise võimul olles nii otsustanud, riigi nimel. The fun never stops…

Numbrid absoluutarvudes (ümardatult): (1) tulu erakonna varalt: 7 149 €; (2) liikmemaks: 24 598 €; (3) rahaline annetus väiksematelt annetajatelt: 133 972 €; (4) rahaline annetus Tederilt ja Sõõrumaalt: 330 000 €; (5) riigitoetus: 1 762 234 €. Tulud kokku: 2 257 952 €

Allikaid vt siit ja siit.

 

Alasti kuningatest ehk kaasamise näilisusest

Käisin täna riigikogus sotsiaalkomisjoni istungil, kus arutati raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega plaanitakse tühistada nõue, et alaealised peavad saama abordi tegemiseks oma vanema nõusoleku. Sündmust kajastati põgusalt ka Seitsmestes Uudistes.

Istungil kogetust ja selle pinnalt tehtud järeldustest võiks kirjutada pikalt, aga mul ei ole selleks ei aega ega tahtmist. Kokkuvõtlikult öeldes pean aga tunnistama, et sellist kontsentratsiooni üleolevast enesekindlusest kombineerituna hämmastava pealiskaudsuse ja ignorantsusega, nagu võib kogeda riigikogus, pole ma kohanud mitte kusagil mujal. Päris tõsiselt. Seejuures on tegu erakordselt ebameeldiva isikuomaduste kombinatsiooniga, mida on kaunis raske taluda.

Istungi lõpupoole ütles sotsiaalkomisjoni esimees, et naistearstide seisukoht on ikkagi professionaalne ja lähtutakse sellest. Ma oskasin vaid käsi laiutades küsida, et mille poolest on naistearstide seisukoht olulisem kui teiste kodanikeühenduste oma ja kas muid seisukohti üldse kavatsetakse arvesse võtta. Küsimus on muidugi retooriline, sest mitte ühegi meie esitatud seisukohaga sotsiaalkomisjon ei arvestanud, mitte kõige vähemalgi määral.

Jaak Valge kirjutab harvanähtava aususega Eesti “demokraatiast”

Ajaloolane Jaak Valge, kelle peatselt ilmuvat raamatut “Punased” olen pikisilmi oodanud, kirjutab tänases Eesti Ekspressis harvanähtava aususega Eesti demokraatiast või täpsemalt selle illusioonist. Artikkel pealkirjaga “Andres ja Pearu Eesti poliitikas” väärib kindlasti lugemist tervikuna, aga toon siin kohal välja mõned kõige kõnekamad lõigud. Esiteks annab Valge tabava hinnangu kehtestatud poliitilisele kultuurile ja kirjeldab parteipoliitiku malli:

Poliitik on muutunud Andreseks, aga sisutühjaks, kastreeritud Andreseks, kelle tugevaks küljeks pole see, et ta talutööd rühmab ja korraldab. Hea poliitik on nüüd see Andres, kes Krõõda heleda häälega õhtuti taluperele piiblit loeb. Mida ilmekamalt, seda parem. Kas tal on seejuures ka mingi realistlik visioon, kuidas Mäe talust eeskujulik koht teha, ja organiseerimisvõime ning karisma, pole tähtis. Peaasi, et ta on kehtiva poliitilise religiooni omaks võtnud ja seda innukalt propageerib. Muidugi on edasiliikumiseks vaja veel ka õigete inimeste, mitte ühiskonna (sic!) toetust. Nii on poliitika ühiskonnast eraldunud ja muutunud asjaks iseeneses, vaatemänguks, “igapäevaseks õudseks maskiballiks”, nagu Kaupo Meiel iseloomustab. Poliitikuid hinnatakse selles maskiballis nende endi loodud, ja mitte nende reeglite järgi, mis ühiskonnas kehtivad. […]

Edasi vaatleb Valge, kuidas poliitilistes ringkondades kasutatakse üha enam “euroopalikkuse” malakat kõigi nende tümitamiseks, kes ei pea õigeks meie rahvuslik-kultuurilistest alusväärtustest ideoloogiliste tõmbetuultega kaasajooksmiseks lahti öelda:

Sirbi peatoimetaja keeldub kooseluseaduse suhtes kriitiliste arvamuste avaldamisest

Mõne aja eest kirjutasin kultuurilehe Sirp peatoimetajale, hr Ott Karulinile, et uurida võimaluse kohta kirjutada koos vend Toomas Vooglaidiga kõnealuses lehes avaldamiseks põhjalikum arvamuslugu, mis arutleks küsimuse üle sellest, kas inimõigused nõuavad kooseluseaduse vastuvõtmist ja seeläbi homosuhetele õigusliku tunnustuse andmist või mitte.

Artikkel oli mõeldud vastusena Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõuniku Liiri Oja poolt Riigikogu Toimetiste viimases numbris avaldatud artiklile “Seksuaalne orientatsioon heteronormatiivses inimõiguste süsteemis”, mille (ekslikuks) lõppjärelduseks on, et inimõigused kohustavad Eesti Vabariiki mitte üksi kooseluseaduse vastuvõtmiseks, vaid ka nn homoabielu seadustamiseks – kõik muu olevat inimväärikuse ja võrdsuspõhiõiguse rikkumine.

Kahjuks sain aga hr Karulinilt vastuse, et Sirp ei ole meie kaastööst huvitatud ega pea selle avaldamist võimalukuks. Eriti huvitavad on aga selle seisukoha põhjendused, millega tutvumine võiks olla informatiivne kõigile, kes mõtlevad küsimuse üle sellest, millisel viisil meie ajakirjandus toimib – kas erapooletu diskussiooni vahendajana või avaliku arvamuse suunajana.

Mis veelgi huvitavam, hr Karulin ei ole nõus ka meie kirjavahetuse avalikustamisega. Samas on raske nõustuda hr Karulini hinnanguga kirjavahetuse avalikustamise lubamatusest, sest see ei ole eraelulise iseloomuga ega sisalda mitte mingisugust isiklikku informatsiooni. Vastupidi, pean kirjavahetuse avalikustamist mitte ainult lubatavaks, vaid ka oluliseks, et avalikkusel oleks võimalik tutvuda, millisel kallutatud viisil ajaleht Sirp tegutseb – seda enam, et hr Karulin sooviks seda varjata.

Siiski ei taha ma sattuda vaidlustesse selle üle, kas minu poolt antud kirjavahetuse avalikustamine on õiguspärane, st kooskõlas karistusseadutiku §-s 156 (sõnumisaladuse rikkumine) esitatud nõuetegea, või mitte – olgugi, et minu kindla veendumuse kohaselt oleks absurdne asuda seisukohale, et see seda ei oleks, sest hr Karulin tegutses kirjavahetuses mitte eraisikuna, vaid riikliku kultuurilehe juhatajana.

Igal juhul avalikustan vaidluste ärahoidmiseks ainult enda kirjad ning mitte hr Karulini omad, mida vaid refereerin, nii täpselt kui võimalik – seda õigust ei saa päris kindlasti kahtluse alla seada.

SIRP

 

SIRP

From: Varro Vooglaid [mailto:varro.vooglaid@ut.ee]
Sent: Sunday, May 04, 2014 1:07 PM
To: ott@sirp.ee
Cc: Toomas Vooglaid
Subject: Artikkel kooseluseaduse teemal

Tere, hr Karulin!

Kirjutaksin hea meelega koos oma venna Toomas Vooglaidiga Sirbis avaldamiseks artikli kooseluseadusega seonduval teemal, vastuseks Riigikogu õigusnõuniku Liiri Oja poolt juba mõne aja eest avadlatud artiklile “Seksuaalne orientatsioon heteronormatiivses inimõiguste süsteemis”, mis avaldati esmalt Riigikogu Toimetistes ning mida seejärel tiražeeriti ka Postimehes ja ERR-i uudisteportaalis.

Soov oleks kirjutada sellele mõtteavaldsule sisuline ja arutlev kriitiline vastus, nt pealkirjaga “Inimõigused ideoloogilistes tõmbetuultes”, mis aitaks viia temaatilise diskussiooni sisulisele tasandile. Tegu on juriidiliselt väga huvitava küsimusega, mis viib meid õigusfilosoofiliste põhiküsimusteni, mh küsimuseni sellest, milline on kehtestatud õiguse ja loomuõiguslike printsiipide vaheline korrektne suhe, milles seisneb inimloomus ja inimväärikus ning milline on see ontoloogiline alus, millele peaks toetuma nägemus inimõigustest kui universaalselt kehtivast normatiivsest süsteemist. Olen kindel, et sellest tuleks huvitav diskussioon.

Seepärast küsin: kas sellise artikli avaldamine Sirbis oleks võimalik ning kui oleks, siis mis võiks olla kirjatöö maksimaalne maht? Kindlasti oleks hea, kui tekst saaks olla pigem pikem kui lühem, sest see võimaldaks arutleda tõesti sisukalt ja võimalikult süvitsi minnes. Artikli saaksime valmis tuleva nädala jooksul, mistõttu oleks tänuväärne, kui artikli saaks avaldada ülejärgmise nädala lehes.

Teie vastust ootama jäädes,

lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 05 May 2014, at 14:16, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin vastas napisõnaliselt, et kuivõrd diskussiooni on algatanud teised väljaanded, siis on tema soovitus pakkuda kaastööd neile.

On 05 May 2014, at 14:23, Varro Vooglaid wrote:

Tere!

Tänan vastuse eest!

Esiteks tean, et teised väljaanded ei ole kuigi altid minu artikleid avaldama, eriti sel teemal — hiljutine kinnitus sellest on loetav siit:

Postimehe arvamustoimetuse keeruline suhe ajakirjanduseetikaga

Seepärast olen esitanud ka Postimehe arvamustoimetuse ebaväärika käitumise peale kaebuse Avaliku Sõna Nõukogule. Eesti Päevalehest ei maksa nagu rääkidagi — nende ühekülgsus ja kallutatus antud küsimuses on selleks liialt ilmne.

Teiseks, pöördusin küsimusega Sirbi poole ennekõike seepärast, et selles lehes on arvamuslugude formaat oluliselt avaram kui päevalehtedes, mis omakorda võimaldab mõtestatumat käsitlust kui 5000 tähemärgi piiresse jääv tekst.

Eelnevat silmas pidades küsin uuesti, kas meie artikli avaldamiseks Sirbis oleks võimalust või mitte. Kinnitan Teile, et artikkel oleks arutlev ja kindlasti paljudele inimestele huvitav, püüdes viia diskussiooni oluliste filosoofiliste alusküsimusteni.

Tänan!

Varro Vooglaid

On 05 May 2014, at 15:38, Varro Vooglaid wrote:

Tere veel kord!

Kui pidasite diskussiooni algatajana silmas Riigikogu toimetisi, kus see artikkel originaalis avaldati, siis seal on diskussiooni päevapoliitikas aktuaalsetel teemadel pea võimatu pidada, pidades silmas, et ajakirja antakse välja kaks korda aastas.

Head,

Varro Vooglaid

On 09 May 2014, at 11:54, Varro Vooglaid wrote:

Tere!

Vaatasin, et tänases Sirbis on selline artikkel:

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=21743:elevant-toas&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3488

Kas sellest võib järeldada, et nüüd on temaatiline diskussioon algatatud ka Sirbis ja et oodatud on ka teise poole seisukohad?

Head,

Varro Vooglaid

On 12 May 2014, at 12:25, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin vastas mulle napisõnaliselt, et Sirp püüab tuua tuua diskussiooni uusi hääli, mis pole muudes väljaannetes oma seisukohti juba väljendanud.

On 12 May 2014, at 12:30, Varro Vooglaid wrote:

Tere!

Kas ma saan teist õigesti aru, et kui keegi on juba muus väljaandes mingiski aspektis kooseluseadusega seonduvalt seisukohta väljendanud, siis ei ole enam tema temaatilised kaastööd Sirpi oodatud?

Kuivõrd Toomas Vooglaid ei ole sel teemal muudes väljaannetes kirjutanud, siis kas artikkel oleks vastuvõetav, eeldades, see kannab autori real üksnes tema, mitte nii tema kui ka minu nime?

Head,

Varro Vooglaid

On 12 May 2014, at 12:31, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin saatis seepeale vastuse, et variautorite kasutamine ei teeks au Sirbile ega autoritele.

On 12 May 2014, at 12:36, Varro Vooglaid wrote:

Ma ei räägi variautorite kasutamisest ja pean sellist tõlgendust mõnevõrra solvavaks. Nagu olen algusest peale selgitanud, oli meie plaan kirjutada artikkel kahasse. Ent kui minu nime mainimine artikli juures on artikli avaldamist takistav asjaolu – mida pean pehmelt öeldes veidraks –, siis võiks artikli kirjutada Toomas Vooglaid üksi, sest meie vaated antud küsimuses on väga lähedased.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 12 May 2014, at 12:38, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin vastas, et ilmselt on siin tegemist teineteisest möödarääkimisega. Tema sõnum olevat see, et meie vaated, olgu autoriks mina või Toomas Vooglaid, on meedias ulatuslikult kajastust leidnud, mistõttu pole Sirp hetkel kaastööst huvitatud.

On 12 May 2014, at 12:43, Varro Vooglaid wrote:

Tere!

Aga kes need “teie” on? Kas kõik inimesed, kes ei kidia kooseluseaduse läbisurumise püüdlusi heaks? Või kõik, kelle perekonnanimi on Vooglaid?

Teie positsioonist jääb kahjuks mulje, et kultuurilehe peatoimetajana tegelete teatud vaadete ühiskondlikus arutelus väljatoomise võimaluste äralõikamise ja seeläbi oma positsiooni kuritarvitamisega. Kindlasti ei tee selline käitumine Sirbile au.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 14 May 2014, at 10:49, Varro Vooglaid wrote:

Tere, hr Karulin!

Kavatsen riputada meie kirjavahetuse oma blogisse, et kõik inimesed, kes seda soovivad teha, saaks hinnata, mil viisil kultuurilehe Sirp toimetus tegutseb avaliku arutelu suunaja ja kujundajana. Kuivõrd meie kirjavahetus ei ole eraelulise iseloomuga, siis eeldan, et Teil ei ole midagi selle vastu. Siiski küsin veel üle, kas Teie vastus on lõplik ja ei kuulu edasisele arutamisele, sest ma ei tahaks teha järeldusi ennatlikult.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 14 May 2014, at 10:55, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin teatas, et kirjavahetuse avaldamine vestluspartneri loata läheb vastuollu põhiseaduse §-ga 43, mis käsitleb igaühe õigust sõnumisaladusele, ja et ta ei anna mulle luba meie kirjavahetuse avalikustamiseks. Hr Karulin lisas, et edasi pean juba talitama oma südanetunnistuse järgi.

On 14 May 2014, at 11:33, Varro Vooglaid wrote:

Tere, hr Karulin!

Seda, kas Te lubate või ei luba kirjavahetust avalikustada, ma ei küsinud – küsisin, kas Teie otsus mitte võimaldada sõna neile, kel on kooseluseaduse suhtes mittepooldav seisukoht, on lõplik.

Mis puutub meie kirjavahetuse avalikustamise lubatavusse, siis esiteks olgu mainitud, et põhiseaduse 2. peatükk sätestab põhimõtted selle kohta, millisel viisil peab riigivõim suhestuma isikutesse ega reguleeri isikute omavahelisi suhteid — rääkimata ettekirjutuste tegemisest üksikisikutele selle osas, mil viisil peavad nemad suhestuma avaliku võimu esindajatesse.

Teiseks, nagu kogu meie kirjavahetuse kontekst tunnistab, suhtlesin mitte Teie kui eraisikuga, vaid Teie kui ajalehe Sirp peatoimetajaga. Seega on suhtluse iseloom avalik, mitte eraeluline, mis omakorda tähendab, et sellele ei ole põhjendatud kohaldada eraelu kaitse põhimõtteid, isegi mitte analoogia korras.

Mina toimin kahtlemata oma südametunnistuse järgi, sest minu hinnangul on väga oluline, et oleks avalikult teada, millisel kallutatud viisil Sirbi toimetus tegutseb. Seejuures ei näe ma ka põhjust, miks peaksite Teie olema kirjavahetuse avalikustamise vastu, kui Te ei ole teinud midagi häbenemisväärset.

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

On 14 May 2014, at 10:44, Ott Karulin wrote:

Hr Karulin vastas, et tema seiskoht on lõplik ning et Sirp olevat avatud diskussioonile, kuid et eelistatud on sõna andmine inimestele, kes kõnealusel teemal veel arvamust väljendanud pole.

On 14 May 2014, at 11:47, Varro Vooglaid wrote:

Mille peale oskan vaid korrata, et Toomas Vooglaid ei ole sel teemal praeguse ühiskondliku diskussiooni raames avalikult sõna võtnud…

Varro Vooglaid

Postimehe arvamustoimetuse keeruline suhe ajakirjanduseetikaga

Mõtlesin panna kiiresti kirja mõned sõnad seonduvalt sellega, kuidas Postimehe arvamustoimetus on käitunud seoses minu püüdlusega avaldada kooseluseaduse läbisurumispüüdluste suhtes kriitiline artikkel.

Esiteks, saatsin artikli pealkirjaga “Vassimisest ja valetamisest seonduvalt kooseluseadusega” avaldamiseks juba neljapäeval, 3. aprillil. Kuna mulle ei vastatud, kas artikkel avaldatakse või mitte, siis helistasin järgmisel päeval ja sain hr Marti Aavikult kinnituse, et artikkel läheb 7. aprilli (esmaspäev) lehte, kui saadan 5. aprilli õhtuks ära mõnevõrra kärbitud versiooni.

Samuti püüdis hr Aavik mulle selgitada, mida peaksin artiklis teisiti kirjutama, kuid ma selgitasin, et eelistaksin siiski jääda oma seisukohtade juurde, olgugi, et võin püüda neid sõnastuslikult ümaramaks teha. Samas selgitasin, et võimatu on ühelt poolt lisada argumente, nagu hr Aavik soovitas, ja samal ajal teha artiklit lühemaks, nagu ta nõudis.

Kas Eesti rahva hääbumine on tõesti paratamatus?

Eile õhtul Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel nähtu ja kuuldu pani taas kord imestama selle üle, millisel viisil mõtlevad inimesed, kes on pääsenud ühiskonnas kas kultuurilisele või poliitilisele juhtpositsioonile. Kirjutada võiks siin paljust, ent piirdun vaid mõne tähelepanekuga.

Esiteks tegi nalja see, kuidas avalik homoseksuaal ja meelelahutusärimees Peeter Rebane rääkis ERR-ile antud intervjuus, et eestlastel läheks oluliselt paremini, kui oleksime avatumad, sallivamad ning et peamine asi, mida meie rahval oleks tarvis, on suurem usk iseendasse ja oma võimete piiramatusse.

Selle väite kinnituseks tõi ta näiteks Arvo Pärdi, saamata isegi aru, et kuivõrd Arvo Pärt on Arvo Pärt mitte usu tõttu iseendasse, vaid kellessegi mõõtmatult suuremasse, oli see ehk kõige selgem viis tõestada oma väite mõttetust. Samas oli see ka kurb kokkuvõtte meie rahva seas levivast mentaliteedist mitte “alandada” end usuga kellessegi või millessegi “vähemasse” kui iseendasse – mentaliteedist, mida võiks nimetada ka egotsentrismiks.

Sarnasest (kui mitte samast) hoiakust lähtus ka president Toomas-Hendrik Ilvese kõne, mille kohaselt on kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek, mille suhtes on kõik ülejäänu – seega ka rahva vaimne ja kõlbeline seisund – teisejärguline.

Võrrelgem seda seisukohta kunagise Tartu Ülikooli kuraatori ja haridusministri Peeter Põllu poolt 1929. aastal lausutuga:

“Kui tahame kindlustada Eesti tulevikku ja võita praegusaja sisepoliitilised ja majanduslikud raskused, siis peame kõige suuremat tähelepanu pöörama rahva vaimsete ja kõlbeliste varade hoiule, elustamisele ja kasvatamisele.”

Milline kontrast! Ajalugu saab külma õiglusega tõestama, et Põllul oli õigus ja et Eesti rahvale olnuks kasulik, kui ka meie tänased riigijuhid saanuks sellest aru. Aga nad ei saa sellest aru, sest nemad on uue aja, 21. sajandi inimesed, kes ei häbene avalikult deklareerida, et “see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”

Selle sõnumiga harmoneerus veel üks märkimisväärne aspekt Ilvese kõnest – nimelt tema täielikult allaandev suhtumine seonduvalt Eesti ees seisva demograafilise kriisiga. Nagu tema kõnest nähtus, on Ilves loobunud igasugusest üleskutsest kõlbelisele tervenemisele ja rahvana kasvamisele – sellele, et abielluda, olla abikaasadena teineteisele truud ning hoida teineteist nii heas kui ka halvas, saada rohkem lapsi ja luua suured, tugevad perekonnad.

Vastupidi, Ilves kutsus üles arvestama peremudelite muutumisega ning nentis muiates, et meie niigi pisikese rahvaarvu kahanemine on paratamatus, millega peame lihtsalt leppima, sest eesti naised ei pöördu enam kunagi 19. sajandi mudeli “lapsed, köök ja kirik” juurde. Seepärast sedastas president, et “ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem” (olgugi, et on väga raske mõista, kuidas võiks kellegi kauem töötamine tõsta eestlaste arvukust).

Ühelt poolt võiks küsida, miks ei võiks saada Eesti pered keskmiselt kolm või enam last? Kas see on tõesti võimatu? Mille pärast ei võiks ka poliitiline arutelu keskenduda küsimusele sellest, kuidas luua eeludusi noorte perede toimetulekuks ning suurperede kasvamiseks ja õitsenguks? Jne.

Aga teiselt poolt – kui isegi vabariigi president pigem alandab perekeskset eluviisi ja iseloomustab seda aegununa, selle asemel, et kutsuda üles sellele uuesti elu sisse puhuma, seda uuesti au sisse tõstma, siis ei maksa demograafilise probleemi jätkuvat süvenemist kindlasti üllatuseks pidada.

Peeter Põld koos abikaasa Helmiga, kellega neil oli 11 last.
Milline on selles osas tänaste riigijuhtide isiklik eeskuju?

Retoorikat, mille kohaselt nõuavad uued ajad ja uued väljakutsed väärtuste ümberhindamist ning aegunud veendumustest väljakasvamist, on ennegi kuuldud. Just selline on olnud revolutsiooniliste ideoloogiate argumentatiivne peatelg veenmaks ühiskonda oma tõekspidamistest ja traditsioonidest lahti ütlema. Aga nagu meie rahva kogemus peaks olema meile õpetanud, on see pelgalt meelitus ja pettekujutelm.

Seepärast julgen vastupidiselt presidendile arvata, et meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks saab eeldusi luua mitte palavikuline püüdlus leida imenippe ja kavalaid lahendusi enesekeskse eluviisi jätkusuutlikuks muutmiseks, vaid just see, mis on meid siiani toonud – usk, lootus, armastus, alandlikkus, õiglus, töökus, perekonnakesksus, mõõdukus, ausameelsus, teenimisvalmidus, ühtehoidmine, orienteeritus ühisele hüvele ja muud voorused, mis on olnud aastasadu meie kultuuri (ja üleüldse Euroopa kristliku tsivilisatsiooni) keskmeks.

Veidi nalja demokraatia teemal

Ega siin midagi kommenteerida olegi – lihtsalt kõnekas on neid pealkirju kõrvuti lugeda.

“Ilvese ajal on presidendi usaldusväärsus langenud rekordmadalale”, Delfi, 17.05.2013

“President Ilves saab Washingtonis demokraatia auhinna”, ERR, 09.12.2013

“Peaministripartei toetus on langenud 18%-le”, ERR, 15.11.2013

“Albright: Eesti on demokraatlike väärtuse vallas maailma üks liidreid”, Postimees, 10.12.2013

Jääb üle küsida, mida auhindade andjad ja tunnustajad demokraatia all silmas peavad – ilmselgelt mitte valitsemist rahva poolt ja rahva hüvanguks.

Järjekordne kinnitus demokraatia näilisusest

Eilne Pealtnägija paotas jälle pisut kaant avalikult saladuselt, et demokraatia Eestis on paras farss.

Nimelt valgustati Riigikogus juba poliitiliseks traditsiooniks saanud nn katuserahade jaotamise riitust, mille käigus jagavad parlamendiparteid miljoneid eurosid maksumaksjate raha, et seda siis oma äranägemist mööda oma liikmetele, nendega seotud ettevõtmistele või toetajatele edasi jagada.

Kogust sellest näotust probleemideringist saab teha terve rea olulisi järeldusi.

Esiteks nähtub siit tõsiasi, et parlamendierakondadele ei piisa sellest, et nad on oma võimulpüsimiseks kirjutanud endale ebademokraatlikul moel riigieelarvest välja iga-aastased miljonitesse eurodesse ulatuvad tegevustoetused. Lisaks sellele on peetud vajalikuks võtta hämaral ja varjatud moel igal aastal riigieelarvest välja veel miljoneid eurosid, mida vastavalt oma suvale erinevatele (ja sageli oma parteiga ühel või teisel moel seotud) ettevõtmistele jagada.

Teiseks on siin ilmne näide vanast reaalpoliitilise tehnoloogia alustõest, et võimu säilitamiseks on vaja jagada toetajatele hüvesid ning muuta võimalikult suur osa ühiskonnast avaliku võimu heldusest sõltuvaks ja seeläbi ka võimutruuks. “Kui te meid toetate, siis saate ehk järgmiselgi aastal palukese…

Sama mudel toimib mitte ainult “katuserahade” jaotamisel, vaid sellele on mh allutatud ka riiklikult rahastatud kultuurisektor, mille taltsutamist ei tohi selle loomupärase võimukriitilisuse tõttu alahinnata (nagu Sirbi ümber toimuv kinnitab). Ja muidugi ei ole tõhusamat taltsutamise viisi kui rahuldamine rahajagamise teel. “Kui te väga palju ei kiru ega kritiseeri, siis saate ehk edaspidigi üht-teist…”

Kolmandaks nähtub “katuserahade” praktikast, et avaliku raha jaotamise ja kasutamise läbipaistvus ja toimimine võrdsetel alustel on ideaalid, millele vilistatakse otse poliitilise võimu keskmes, parlamendis. Asjade nii olles ei maksa imestada, kui seda tehakse ka ühiskondliku organisatsiooni madalamatel astmetel.

Neljandaks on sümptomaatiline, et ükski Riigikogu liige ei taha “katuseraha” jagamisest kaamera ees rääkida. Ent poliitikute soovimatusest kõnealust küsimusteringi kommenteerida nähtub, et nad teavad ka ise väga hästi, et tegemist on piinliku ettevõtmisega. Ometi ei kohku nad tagasi selle praktika jätkamisest aastast aastasse ehk toimimast viisil, mida teavad isegi olevat ebahüveline.

Viiendaks on tähelepanuväärne ka opositsiooni vaikimine. Võiks ju arvata, et siin on opositsioonile kuldne võimalus paljastada valitsusparteide alatu käitumine avaliku raha käsitlemisel ning kutsuda esile valitsuskriis. Aga ei – ei midagi sellist. Ühelt poolt on koalitsioon selle sama “katuserahaga” opositsiooni suu kinni toppinud, andes sellest osa ka neile. Teiselt poolt loodavad opositsioonierakonnad tõenäoliselt sellele, et jälle võimule tulles on ju tore omada ka ise seda võimalust supipotist suuremat osa omatahtsi omadele laiali jagada. Pragmaatika par excellence.

Probleemi täiendav aspekt, millest Pealtnägija ei kõnelenud, seondub küsimusega sellest, kes kontrollib “katuserahana” laialijagatud vahendite sihtotstarbelist kasutamist. Nagu mina asjast aru saan, ei jagata raha lihtsalt niisama, vaid (nt erinevate ministeeriumite eelarvest) ikka mingiteks projektideks. Aga kes kontrollib – või õigemini, kellel on huvi kontrollida – projektide korrektset elluviimist olukorras, kus on algusest peale teada, et projekti esitamine oli vaid formaalne ettekääne raha ülekandmiseks? Ehk teisisõnu on põhjust arvata, et kaugeltki mitte alati ei kasutata projektideks väljamakstud “katuseraha” viisil, mis projektist nähtub.

Kõige olulisem järeldus seisneb aga selles, mis on ideoloogiliselt hüpnotiseerimata inimestele niigi selge – demokraatia Eestis on paljuski illusoorne.

• Absurdne häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem;
• võimaluse puudumine parlemendiliikmeid tagasi kutsuda;
• võimaluse puudumine kutsuda rahva poolt esile referendum;
• pea mitte kunagi ühegi küsimuse rahvahääletusele panemine (mida on pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aastal tehtud vaid ühe korra, 2003. aastal Euroopa Liiduga liitumiseks, ja siiski ammu ette langetatud otsusele ulatusliku valitsusepoolse propaganda abil pitseri saamiseks);
• rahvaalgatuse õiguse puudumine;
• presidendivalimistel osalemise võimaluse puudumine;
• massiivne maksumaksjate raha kanaliseerimine parlamendiparteidele ja nende seeläbi muude kodanikeühendustega radikaalsesse eelispositsiooni asetamine;
• ametnikkonna ning haridus- ja kultuuriasutuste politiseerimine;
• parteiliste huvide eelistamine ühise hüve suhtes ning parteihuvide põimumine ärihuvidega;
• parlamendiparteide ideoloogiline ühepalgelisus ja tõsiste erimeelsuste puudumine suurtes küsimustes (riiklikust suveräänsusest ja oma rahast loobumine, globalistlikes vallutussõdades osalemine, sündimata laste tapmise riiklik rahastamine jne jne);
• parlamendiliikmete iseseisvuse sisuline puudumine;
• 5% künnise abil uute poliitiliste jõudude parlamenti pürgimise väga keeruliseks muutmine;
• absurdselt suure osa riigivõimu teostamist puuduvata informatsiooni salastamine;
• poliittehnoloogiate abil valitsusekriitiliste protestiliikumiste lämmatamine (või koguni fabritseerimine ja kontrollimine);
• maksumaksjate raha omavoliline ümberjagamine ja seeläbi parteitruuduse kasvatamine;
• jne

– kõik see annab tunnistust mitte üksi demokraatia kriisist, vaid selle näilisusest.

Minu arvates on väga oluline see taas ja taas välja öelda ning mitte elada illusioonides, sest ei saa olla tervenemist ilma hüpnootilistest pettekujutelmadest vabanemata. Nagu Aleksandr Solženitsõn on öelnud oma kuulsas essees “Elagem ilma valeta!” – mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me tõe teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub see meile kõigile.

Vt seonduval teemal:

• “See ei ole demokraatia”, De Civitate, 13.03.2011
• “Objektiiv 3: Valimistest ja demokraatiast”, De Civitate, 19.10.2013
• “Objektiiv 4: Kodanikuühiskonnast”, De Civitate, 2.11.2013

Kes on Eerik-Niiles Kross?

Märkasin, et IRL-i ridades Eesti poliitilise taeva säravaks täheks tõusev Eerik-Niiles Kross kasutab oma Facebooki lehel iseenda programmi tähistamiseks kõnekat sümboolikat.

Vaadates seda kontekstis sama sümboolika kasutamisega nii mõneski teises riigis, kus on toimunud globalistide (ja ennekõike USA) poolt mahitatud, organiseeritud ja ko-ordineeritud revolutsioonilised liikumised, tekib tahes-tahtmata küsimus, kelle või mille huve hr Kross teenib.

Muidugi võib öelda, et sümbolite kokkulangevus globalistlike revolutsiooniliste liikumiste omaga on puhas juhus, aga see ei kõlaks väga veenvalt. Samuti oleks väga raske uskuda, et hr Kross ei ole teadlik, mis sümboleid ta kasutab.

See, et 1990-ndatel Eesti luure juhina töötanud ning viimase kümne aastaga (pärast Iraagis koalitsioonivägede konsultandiks saamist) suure varanduse kokku ajanud hr Krossi minevik on hämar ning tõstatab küsimusi isegi tema parteikaaslastes, on seejuures avalik saladus.

Seega peab küsimusele sellest, kes on Eerik-Niiles Kross, vastama lihtsalt “Ei tea”. Kõrgetele poliitilistele positsioonidele pürgiva inimese juures on selline vastus aga paratamatult problemaatiline.

Keda teema huvitab, võib vaadata lähemalt allolevat dokumentaalfilmi revolutsiooniärist:

Siin valik pilte sama sümboli kasutamisest Serbias ja Egiptuses. Lähemalt vaata siit.

Tänase Eesti Vabariigi poliitladviku haletsusväärsus ei ole ülekantav Eesti ühiskonnale

Üle pika aja on Eesti massimeedias avaldatud artikkel, täpsemalt küll intervjuu, mida tahaks kõigile lugemiseks soovitada. Intervjueeritav, ajaloolane Jaak Valge, väljendab paljudes erinevates küsimustes tervemõistuslikke seisukohti, mis tõenüoliselt langevad suures osas osas kokku enamiku eesti inimeste vaadetega, ent mida me oma poliitilise eliidi (mis ei vääri küll seda nime, nagu intervjueeritav osundab) esituses praktiliselt mitte kunagi ei kuule. Hämmastav, et Postimees on üleüldse sedavõrd ausa ja otsekohese teksti ära trükkinud – ja veel sedavõrd ulatuslikus formaadis.

Intervjuus, mis kannab pealkirja “Eesti rahvas on palju ägedam kui Eesti poliitladvik”, vaatleb üks kaasaja olulisemaid Eesti lähiajaloo asjatundjaid Jaak Valge mitmeid meie ühiskonna praeguse aja sõlmküsimusi ning toob nende analüüsimisel väärtuslikke paralleele meie riigis 1930-ndatel valitsenud hoiakute ja aset leidnud sündmustega.

Kõiki olulisi momente sellest intervjuust välja tuua oleks mõttetu, sest pea terve tekst on pikitud oluliste mõtetega. Seepärast soovitan lugeda intervjuud tervikuna ning piirdun siinkohal tähelepanu juhtimisega vaid mõnele olulisele punktile.

Eriliselt oluline on minu arvates see, et Jaak Valge näitab eeskuju, kuidas peaks toimima tõeline ühiskondlik eliit – mitte ajastu vaimule, dominantsele ideoloogiale ja valitsevale poliitilisele formatsioonile kiidulaulu laulma, vaid seadma primaarseks orientiitiks tõetaotluse. Hr Valge kirjutab tõetaotluse olulisusest ajaloo uurimisele, kuid kogu intervjuust nähtub, et see taotlus on tema baasmotiiviks kodanikuna üleüldse:

“Mis mind postmodernistidest või nende ühest harust selgelt eristab, on just see, et minu arvates peab ajaloolasel kindlasti olema tõetaotlus. Mulle ei ole vastuvõetav väide, et igaühel on oma tõde.”

Kogu ülejäänud intervjuust nähtub selgelt, kui raske on elada tõetaotluse ja autunde minetanud poliitilise ladvikuga riigis inimesel, kes ei ole nõus neist kvaliteetidest lahti ütlema. Jaak Valge kõneleb nagu väike laps, et keisril pole rõivaid seljas. Seejuures ei hoia hr Valge end tagasi, lajatades nt Harta 12-st rääkides serviti:

“Võis loota, et [see] paneb ühiskonnas midagi suurt liikuma. Aga see lainetus määrati sumbumisele, kui algatus anti presidendile. Kahtlen sügavalt, kas isikul, kes on kantinud maksumaksja raha oma Ärma majapidamisse ja peaks erakonna esimehena olema olnud hästi kursis sotsiaaldemokraatide erakonna rahastamisskeemidega, on moraalset õigust seda protsessi juhtida. Kui utreerida, siis oleks see sama, kui Rahvarinde juhiks oleks kutsutud Karl Vaino.

Pealegi on märgiline roheliste ja konservatiivide erakonna (endine rahvaliit – toim) kõrvalejätmine: just nemad on ju olnud rahva otsustusõiguse suurendamise eestvõitlejad. Mul pole ka mingeid illusioone, et Toomas Hendrik Ilves oleks demokraat. Kahjuks pean tõdema, et tänaseks kipub selguma, et seda ei ole ka osa harta algatajaist, vähemalt selles mõttes, mida mina demokraatiaks pean.

Presidendiga kohtumisel sõnastatud jutupunktidest on välja redigeeritud hartas sisaldunud rahvaalgatuse nõue – just see, mida mina kõige olulisemaks pean. Jäänud on udune «kodanike võimalus osaleda poliitika kujundamisel ka valimistevahelisel ajal». Ahto Lobjakas väidab Sirbis sõnaselgelt: «Enamik võib eelistada, mida tahab, euroopalikud (sisult ja haardelt tegelikult globaalsed) normid seavad kõigele vääramatud piirid» (14.12).

Mina ei oska seda kuidagi muudmoodi tõlgendada, kui et Lobjakas arvab, et kusagil on keegi meist targem, kes otsustab, mis on «euroopalikud normid» ja mis mitte. Ning «euroopalik» ehk täpsemalt see, mida suvatsetakse «euroopaliku» tähenduses alluvatele kuulutada, ei kuulu arvustamisele. See on mulle vastuvõtmatu autoritaarne mõttekäik, eeldab, et ühiskonnad ise ei määra oma väärtusi. Kas Šveits, kus tihti rahva arvamust küsitakse ja enamuse järgi otsustatakse, ei olegi euroopalik? Lisaks häirib mind euroopalikkuse pidamine globaalseks, st see annab justkui õiguse teistele ühiskondadele teatud väärtusi ka jõuga peale suruda. Kui tahaksin poliitkorrektsuse malakat kasutada, siis võiksin siinkohal öelda, et see on rassism.”

Kuigi ma ei jaga hr Valge lootust demokraatia kui valitsemisvormi hüvelisuse võimalikkuse suhtes, nõustun temaga kindlasti selles, et praegusel ühiskondlikul korraldusel on demokraatlikkuse ideaaliga väga vähe pistmist. Kui rahva osalemine poliitiliste otsuste vastuvõtmisel on viidud miinimumini või praktiliselt välistatud – nagu see Eestis on –, siis ei aita ükski retooriline manipulatsioon vältida tõdemust, et demokraatia on pigem masside ohjamiseks kasutatav peibutus kui midagi reaalset. Väga tabav on ka hr Valge osundus, et viimasel ajal üles keerutatud jutt vabakondade põhisest ühiskonnast on kas naivism või manipulatsioon:

“Ühinguid ja seltse, mida nüüd mõni vabakondadeks kutsub, oli muide näiteks kahe maailmasõja vahelises Eestis ja ka tsaariaja lõpul märksa rohkem kui nüüd. Ma ei näe, et neile sisulist võimu tahetakse anda. Mingi uue demokraatia mudeli tekitamine nende kaudu on lootusetu, pseudo- ja hägustab probleeme.

Põhiline peaks olema ikkagi see, et rahvas saab teha otse valikuid. Ehk kui tahame demokraatiat suurendada, peaks Eesti olema parlamentaarne riik, kus on rahvaalgatuse võimalus ja korraldatakse sagedasi referendumeid. See ei ole utoopia, Šveits on olemas ja läinud teist teed kui Euroopa Liidu riigid. Referendumid ei tähenda mitte ainult hääletamist, vaid ka oma riigi asjadesse süvenemist, kaasamist, kui soovite nii nimetada. Muud asjad, nagu parteide rahastamine, on ka väga olulised, aga kui poliitikuid kontrollitakse pidevalt referendumite kaudu, siis lahenevad muud asjad peaaegu iseenesest.

See demokraatia käsitlus erineb kindlasti hartalaste omast. Nemad on ilma kahtluseta targad ja vähemalt osa neist ka isiklikult väga toredad inimesed, aga praeguseks on küll selge, et minul nendega ühist teed ei ole. Õigemini tahavad nemad esimesele veerandile peatuma jääda sel teel, mida mööda mina läheks edasi.”

Edasi sedastab hr Valge, et Eesti patriotsim on praegusel ajal kahanenud palju väiksemaks kui see oli 1939.–40. aastal. “Teoreetiline valmisolek võõrvõimuga kollabeerumiseks on praegu suurem,” väidab ta kõhklemata. Ja see on vägagi muret-tekitav, pidades silmas hr Valge tumedat nägemust praegusest Euroopa Liidust, mis Eestit järjest sügavamalt alla neelab:

“Need asjad, mis mulle praegu Euroopa Liidu juures ei meeldi – ja mida Mäll ja Loit olid justkui ette näinud –, tulidki hiljem. Nagu põhiseadusleppe ebademokraatlik läbisurumine. Euroopa Liidu juhtide retoorika on muutunud üha räigemalt rahvusevastaseks. Aga see, mis nüüd kriisi ajal on hakanud juhtuma, see on juba päris pöörane: majandusraskustega ähvardades üritatakse rahvaste tahte vastaselt võimu Brüsselisse tsentraliseerida. Sellise liiduga ühinemiseks pole mina ega Eesti rahvas mandaati andnud. /…/

Riigijuhid käivad «Brüsselis nõia juures», nagu Hans H. Luik ütles, ära arvamas Brüsseli suundumisi. Euroopa Liidu juhid aga isegi keelduvad eesmärkidest rääkimast. Tuntud on Barroso kujund jalgratturist, kes läheb ümber siis, kui seisma jääb. Aga mis on sõidu eesmärk, seda see jalgrattur ei tea. Võib-olla ekskommunist Barroso teab, aga ta ei ütle.“

Hr Valge sõnadest õhkub arusaamist, et poliitika on ühise hüve kunst, mitte era- ja klikihuvide maksmapanemise võitlustanner. Tema hinnang praegusele poliitilisele ladvikule on karm ja ühemõtteline:

“Väldin meelega terminit «poliit­eliit», sellepärast et eliidi tunnusteks on ka ülejäänud ühiskonnale eeskujuks olemine ja vastutus oma tegevuse eest. Niisuguseid on eksinud ka tänaste poliitikute sekka, aga vähem kui 1990. aastatel. Poliitladvik, kes 18.–19. sajandil mõisahoonetes pidutses, 20. sajandil komparteisse astus ja nüüd, 21. sajandil, presidendi vastuvõtule koguneb ning kõneleb sellest, kui kasulik on meie iseotsustamise õigust Brüsselisse ära anda, ei kanna eestlust ega vastuta Eesti tuleviku eest. Seda peame meie ise tegema. /…/

Ma arvan, et Eesti ühiskonnal potentsiaalist puudu ei ole, võib-olla on vaja rohkem usku oma jõusse. Ma arvan, et meie poliitladvikul seda usku ei ole. Kui riik on suuresti mujalt juhitud, nagu meil, siis ei pea ka poliitikud olema visionäärid, nad ei pea väga oma peaga mõtlema, nad ei pea pingutama, nad ei pea püüdma olla loovad. Keegi teine teeb mõtlemise ja tegemise nende eest ära. Kuid see, et praegused poliitikud sellised on, ei tähenda, et meie seast teistsuguseid ei saaks võrsuda.

Lõpetuseks on väga tervistav ka hr Valge seisukoht, et Eesti peaks vabandama soomlaste, juutide ja venelaste ees. Jah, ka meil on mille eest vabandada. Ent kas tõesti ka venelaste ees, keda meie poliitiline ladvik nii kirglikult põlgab? Jah, ka venelaste ees – selle eest, kuidas käitusime nendega Vabadussõja ajal. See on üks ajalooline häbiplekk, millest kaasaja ajalookirjutajad on eelistanud vaikida, ent mis on seetõttu pigem veelgi häbiväärsem:

“Mu vaated ei ole muutunud nende kolme vabandamise suhtes. Soomlaste ja juutide ees oleme vähemalt formaalselt vabandanud. Venelaste ees mitte, aga tõepoolest, on väga raske välja mõelda, kuidas see formaalne/poliitiline vabandamine võiks käia. Ei saa ju vabandada Putini ees, kelle emaorganisatsioonid (NLKP ja KGB) on venelastele teinud tuhandeid kordi vabandust väärivaid tegusid kui meie, eestlased, 1920. aastal.

[V]õiks olla mingi mälestusmärk neile valgekaartlastele ja nende perekondadele, kes küll teiste eesmärkide nimel, aga ometi meie iseseisvuse eest seistes ja osalt meie ükskõiksuse tõttu hukkudes tegelikult meie iseseisvuse tekkimisele kaasa aitasid.

Teine eesmärk oli see, et me ise ka mõtleksime, et ka meie oleme teistele liiga teinud ning meie vastutame oma rahvuskaaslaste tegude eest, nii nagu meie järeltulijad vastutavad meie käitumise eest. Arvan, et tulevikus tuleb meil vabandust paluda selle pärast, et meie palgasõdurid Afganistanis ja Iraagis sõdisid.“

Väga üllas mõtlemine tõepoolest. Ja suur tänu selle eest hr Valgele! Kuni leidub sedasi mõtlevaid ja oma mõtteid julgelt väljaütlevaid haritlasi (rohkete mõtteväljendustega saab tutvuda autori ajaveebi vahendusel), on Eestil lootust – seda isegi teadmises, kui süstemaatiliselt meie nn intellektuaalne ja kultuuriline “eliit” on meie põhiseaduse aluspõhimõtteid eirates meie riiki maha müümas.

* * *

Soovitan lugeda ka hr Valge teisi kirjutisi, millest suur osa on kättesaadavad tema ajaveebis. Algust võib teha nt tekstiga, mis kannab kõnekat pealkirja “Silmakirjaühiskonna lõpu eel” (Tuna, nr 3, 2011) ning kus on mh kirjutatud meie ühiskondlik-kultuurilist olukorda hinnates järgmist:

“Mõttevaba loosung Eesti jõudmisest viie Euroopa rikkama riigi sekka sõnastab ühtlasi ka selle, et Eesti ühiskonnal puudub eesmärk või unistus. Eesti soikeseis võis alata pärast ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga, ehk ajaliselt ligikaudu kümmekond aastat tagasi. Või juba Euroopa Liidu ja NATO liikmeks püüdlemise protsessis, sest selle käigus me oma bluffimisoskust lihvisime ja ühtlasi unustasime ära põhjuse, miks õieti nendesse organisatsioonidesse kuuluvust vajame. Nüüdseks on justkui piinlikki seda küsida, sest algne vastus – selleks, et tagada riiklik iseseisvus, ning seda omakorda Eesti identiteedi hoidmiseks ja arendamiseks, võib meie tegeliku käitumise valguses näida üsna naeruväärne.

Tõesti, selles juristi- või silmakirjariigis, mille me viimasel kümmekonnal aastal oleme sisse seadnud, dikteerivad vormilised reeglid üheselt sisulisi väärtusi, olles nii superlatiivsed, et eesmärke justkui polekski. Kuid kui süveneda, võib siiski tuvastada, et need formaalsed reeglid lükkavad ikkagi meid kas edasi või tagasi, see tähendab, kusagile poole. Juristiriik per se kultiveerib bluffimist, tänapäevakesksust, individualiseerib ja lõhub ühiskonna väärtusi ja identiteete.

Kuid silmakirjariigi mudel Eesti anno domini 2011, sarnanedes küll teiste läänemaiste juristiriikidega, on siiski omapärane. Tuleneda võiks see vististi rahvuslikust alaväärsuskompleksist, ning kui see nii on, siis pole põhjust imestada, et meie silmakirjariigi eesmärgiks on liikumine iseenda kaotamise suunas.

Võtame kriitikata ja isegi võimendatult omaks Euroopa Liidu ebasisulisi ja meile sobimatuid regulatsioone ning pingutame oma kodanike heaolu ohvriks tuues, et ilma igasuguse põhjuseta üle minna eurole, hävitades nii veel vähesedki võimalused iseseisvaks rahapoliitikaks. Kaotame rahvuskaaslasi laia maailma, nende üle isegi arvet pidamata. Tõesti, mis peakski neid siin ilma eesmärgita riigis kinni hoidma. Ning kui unistuseks peaks olema jõudmine viie Euroopa rikkaima riigi hulka, siis miks ei peaks nad minema mõnda sellisesse riiki otsekohe?

Koos teiste läänemaadega devalveerime aga oma kultusväärtusi. Demokraatiat käsitleme nüüd pigem loosungina, millega õigustada oma väärtuste, või õigemini väärtuste puudumise pealesurumist teistele.”

Vt seonduval teemal:

• Varro Vooglaid, “See ei ole demokraatia”, De Civitate, 13.03.2011

Tegelikult on nii, aga päris tegelikult hoopis teisiti

Eile lausus Jürgen Ligi (vt siit), et see, kas Silver Meikari väited parteide korrumpeerituse kohta vastavad tõele või mitte, ei olegi primaarne küsimus – olulisem on see, et riigile avalikult ja teenimatult sellist kahtlusevarju heites on põhjustatud riigi (loe: valitsuse) mainele korvamatut kahju ja pandud seeläbi toime riiklik kuritegu. Järgmisel pressikonverentsil võiks Ligi käest küsida, kas ka Ansip, andes mõista, et Eestis toimub massiline telefonie pealtkuulamine ja kahjustades seeläbi riigi mainet, on pannud toime riikliku kuriteo.

Aga kuidas on lood Ansipi väite tõeväärtusega? Pärast peaministri väljaütlemist ruttas KAPO selgitama, et tegelikult ei vasta esitatud väited tõele, sest iga pealtkuulamise jaoks peab olema kohtuniku luba ja väljastatud lubade arv ei viita pealtkuulamise massilisusele. Rait Maruste väidab aga (vt siit), et päris tegelikult ei vasta tõele hoopis KAPO väited, sest lisaks kohtuniku loal pealtkuulamisele toimub ka kohtulikust ja poliitilisest kontrollist väljapoole jääv varjatud jälgimine ja info kogumine, mistõttu me ei tea ega saagi teada, kui massiliselt või mittemassiliselt ikkagi inimeste telefone pealt kuulatakse.

Kõnekad väited, ennekõike kogumis vaadelduna – ja veel kõnekamad, arvestades et ka mobiilsideoperaatoritel on kohustus salvestada kõnede kohta teavet. Aga mis seal ikka, õnneks algab varsti jalka EM ja ega need Olümpiamängudki enam kaugel ole…

Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride

Ettevõtja Jaak Nigul kirjutab Postimehe arvamusküljel, et väidetavalt liberaalse majanduse ja madalate maksudega ning õhukese riigi kontseptsioonist lähtuva Eesti avaliku sektori kulud on kasvanud üle igasuguste mõistlikkuse piiride:

“2008–2010 vähenes  erasektoris hõivatute arv 501 000-lt 413 200-le ja avalikus sektoris suurenes 155 500-lt 157 700-le. Need andmed on olemas, aga reaktsioon puudub.”

Hr Niguli artikkel, näidates mh, kui tohutult suured kulutused tuleb ettevõtetel teha seoses avalikule sektorile kõikvõimalike aruannete esitamisega, osundab küsimusele, mille üle olen viimasel ajal palju mõelnud: kui suur on Eestis tegelik maksukoormus, sest ka kõik sellised kulud kujutavad ju endast kaudseid makse?

Väga huvitav oleks näha selgelt esitatud kompetentset analüüsi selle kohta, kui suur osa erasektoris töötavate inimeste palgafondist jõuab lõpuks riigi kätte. Kui keegi on sellise analüüsi olemasolust teadlik, võiks sellest mullegi teada anda. Jutt ei käi siin ainult tulumaksust, sotsiaalmaksust ja töötuskindlustusmaksust, vaid ka käibemaksust, kõikvõimalikest aktsiisidest (kütuse-, gaasi-, tubaka-, alkoholi- jne), tollimaksudest, liikluskindlustusmaksust, maamaksust, kõikvõimalike lubade ja litsentside eest makstavatest tasudest, kõikvõimalikest ettevõtluskuludest (nagu nt aruannete esitamine) jne – ent veelgi enam, ka nt sellest, et suur osa hiiglaslikku kasumit teeniva Eesti Energia poolt müüdavast elektrihinnast kujutab endast kaudset maksu.

Raske on hinnata, mida kõike peaks siin arvesse võtma ja kuidas see kalkulatsioon adekvaatselt teostada (ilmselgelt on tulemus väga erinev sõltuvalt konkreetsest inimesest ja tema tarbimismustrist), ent ma ei üllatuks üldse, kui selguks, et mõne tüüpilist linnaelu elava (st autoga sõitva ning palju kaupu ja teenuseid ostva) inimeste palgafondist jõuab ühel või teisel viisil riigi kätte rohkem kui 80%. Järele mõeldes on see riigis, mis väidetakse olevat demokraatlik ja lähtuvat vabaduse tagamise eesmärgist, üpris õudne olukord.

Lisaks osundab hr Nigul, et riigiaparaadi näol on tegemist süsteemiga, mille otseseks huviks on iseenese eksistentsi õigustamine ja perpetueerimine:

“Ma ei arva, et kõik ametnikud on halvad. Neid on lihtsalt liiga palju! Kuna hädavajalikke tegevusi kõigile ei jätku, on paljude peaeesmärk ainult oma ametile õigustust tekitada, et pääseda tööst erasektoris. Erasektoris tuleb ju kõigil – omanikust lihttööliseni – päriselt oma rahakoti ja töökohaga vastutada. Avalikus sektoris on aga ainult poliitiline ja kriminaalvastutus ning vaid viimasega võidakse tulla su isikliku rahakoti kallale. Parimal juhul nõutakse tagasi ebaseaduslik tulu, kuid mitte valeotsustest või tegematajätmistest tekkinud kahju.

See on tekitanud olukorra, kus ametnike huvid ei ühti sageli ei riigi ega kodanike huvidega. Tüüpiline näide on päästjate vähendamine olukorras, kus eelmisel aastal suurenes avalikus sektoris hõivatute arv 1600 inimese võrra (statistikaameti andmetel). Tahaks teada, kes on need päästjatest hädavajalikumad ametnikud.”

Lõpetuseks lisan hea sõbra mahlaka kommentaari hr Niguli artiklile. Eriti huvitav on küsimus sellest, miks Eesti Vabariik hoiab oma rahalisi vahendeid (Rootsi) kommertspankades (mitte riiklikus pangas) ja mis kõik sellest sõltub. Keegi teadjam inimene võiks sellestki lähemalt kirjutada, kuigi tegu on vist ühega neist küsimustest, millega respekteeritud majandusteadlased üldjuhul ei tegele. mõistan nii palju, et see on äärmiselt oluline küsimus ning et otsus selliselt raha hoiustada tähendab neile pankadele uskumatult suurt kingitust – eriti perversne näib just asjaolu, et niisiis laenavad pangad meile (ja ka riigile ning kohalikele omavalitsustele) sisuliselt meie enda poolt maksudena riigile (ja kohalikele omavalitsustele) makstud raha, et sellelt siis protsenti võtta ja meeletu kasum genereerida ning see omakorda riigist maksuvabalt välja suunata –, aga kindlasti ei tea ma asjast piisavalt, et ise küsimust lahata.

Mis ma oskan kosta? Aga selline see riik ongi. Kõige suurem maksukoormus on selles suitsidaalses moodustises asetatud kokku kuivavale tööjõubaasile (netomediaan palk kuskil €400), samas kui maksuamet ja riigiettevõtted hoiavad Eesti riigi raha välispankade kontol, mis kodanikele nende endi maksutulude pinnalt loodud krediidiraha intressiga tagasi laenavad. Absurdne? Tõsi.

Kuid asi läheb huvitavamaks. Seda sellepärast, et välispankade poolt liigkasuvõtmisega teenitud tulud (mis liginevad peagi miljardi euroni aastas) on võimalik viia täiesti maksuvabalt riigist välja (selleks on tuhat eri võimalust – “ostad” emapangalt mingisuguseid ülipika nõudetähtajaga rämpsväärtpabereid, vms) – riigist, mille pangandusregulatsioon on igas aspektis (riski jagamine laenuandja ja laenaja vahel, riikliku monetaarpoliitika olematus, pankrotiseadused, riigivarade hoiustamine, finantsinspektsiooni lõtvus jne) lausa liigkasuvõtjate unelm (aga pole ka ime kui see “rubinomicsit” järgivate “Mariotti brigaadide” poolt katselaborina meie ja paljude teiste Ida-Euroopa poliitklounidele 90-ndatel pähe määriti) .

Seda silmas pidades ei tundugi enam nii uskumatuna tõsiasi, et maksumaksjate maksukohuslaste ettemakse kontole laekunud summadelt nopib riik kõige esimseses järjekorras kohustusliku kogumispensioni summad, mis antakse jällegi välispankadele ning alles seejärel rahludatakse maksunõuded riigi enda vajaduste katteks – st. töötuskindlustusmakse, tulumaks, sotsiaalmaks, jne. Võimatu? Ei – lihtsalt Eesti. Kui paljud on sellest ülimalt kõnekast faktist, mis kõneleb kelle huvides siin riigis seadusi vastu võetakse teadlikud? Ma ei pea ennast kõige halvemini informeeritud inimeseks, kuid mina näiteks ei teadnud sellest pikemalt midagi.

See on vaid üks nensest võtmetähtsusega otsustest, mis võeti vastu täielikus vaikuses – parimal juhul on arhiivides ladestunud mingi kantseliidist sõnadevaht, mis sai mõne ametniku poolt aastate eest õigustusena välja lausutud kui vastav seadus vastu võeti. Nüüd on fait accompli valmis ja keegi ei vastuta miljardites kroonides  riigile potentsiaalset kahju tuua võiva ning üksnes välispankade huvides vastu võetud regulatsiooni eest. Tegelased, kes asja vastu võtsid, sumisevad juba pekiste nägudega kuskil vanalinna lounge’is ja räägivad katkises inglise keeles pugejalikult mõnele väliskülalisele sellest kuidas Eesti on edumeelne IT tiiger või kõnelevad tõepoolest avameelselt Eesti totaalsest läbikukkumisest… viimases sõpruskohtumises jalgpallimurul.

Riigiaparaat aga paisub edasi nagu buliimikust elevant, kes ei suuda söömist piirata ka vaatamata teadmisele, et jalgades, mis tema monstroosset kogu üleval hoiab, levib luuhõrenemine. Sealjuures möllivad riigiametnikud iga aasta täiesti süüdimatult aina uusi semusid ja sõbrannasid soojadele kohtadele paberit määrima. Selleks tõstetakse mõistagi kahanevalt tööjõubaasilt pidevalt maksukoormust. Olen raudkindel, et 80% riigiametnike “tööl” puudub igasugune mõte ning väärtus ning nende poolt loodud paberite põhimass liigub otsejoones makulatuuri. Samal ajal kärbitakse sotsiaaltoetusi, sulgetakse päästekomandosid, koondatakse õpetajaid, jne, jne.

Selline on siis riik mille mõnusasti etableerunud seltskond on 20 aastaga ehitanud. Veel paar lustakat kurvi ja see saan ei ole mitte kraavis, vaid abüssaalis… Ent keda Eesti poliitökonoomiline mudel lähemalt huvitab, siis antud teemat käsitleb üks väga hea dokumentaalfilm mille võib leida järgmiselt lingilt:

http://www.youtube.com/watch?v=k1xyb72X9V0

Eestis tapeti mullu sünnieelselt valitsuse rahalisel toel vähemalt iga kolmas laps

Äsja avaldatud abordistatistika kohaselt tapeti eelmisel aastal enne sündi tahtlikult 6668 last. Kuivõrd elussünde oli 14 679, siis nähtub, et iga saja elussünni kohta tapeti ca 45 last. Nagu Postimees vahendab, on abordimäär Eestis endiselt üks kõige kõrgemaid Euroopas, jäädes alla vaid Rumeeniale.

Olen sellest küll juba palju kirjutanud, ent ei taha põhimõtteliselt vait jääda, sest probleemi tõsidust arvestades ei saa sellest liiga palju rääkida – seda enam, et pea keegi sellest ei räägi. Peamine absurd seisneb selles, et kuigi õiguskantsler Jõks on kinnitanud (pdf), et Eesti Vabariigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, rahastab meie väljasureva rahvaga riigi valitsus sellest hoolimata iga lapse sünnieelset tapmist (vähemalt) 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses, olenemata abordi põhjusest. Puudeliste laste tapmise korral võtab riik oluliselt suurema osa kuludest (kui mitte kogu kulu) enda kanda.

“Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” (Õiguskantsler Allar Jõks, 2003)

Niisiis toimub meie silme all riiklikult rahastatud süütute inimeste massiline tapmine, aga põhiõiguste kaitse eest vastutava õiguskantsleri aastaaruannetes ei puututa küsimust poole sõnagagi, kogu juristkond vaikib ning inimõiguslased ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Tegu on poliitiliselt korrektse tapmisega. Uudis 6668 lapse tahtlikust ja riiklikult rahastatud tapmisest ületas vaevu uudiskünnise, käis korraks portaalidest läbi ja kadus siis unustusse, et uutele ja palju “aktuaalsematele” ja “olulisematele” teemadele – nt Eurovisioonile jms-le – ruumi anda. Ei ühtegi arvamusartiklit, ühtegi diskussiooni raadios ega teles, ei ühegi poliitiku ega usuühenduse juhi pahameeleväljendust. Vaikus.

Mis seal’s ikka – jääb üle rind õhku täis tõmmata ja hüüda üle oru: elagu demokraatia, elagu inimõigused, elagu kõigi võrdsus seaduse ees – elagu õigusriik!

Äärmuslikest ideedest ja nende leviku tõkestamise vajadusest

Norra terrorirünnak on kogu maailmas tõstatanud küsimuse, kuidas selliseid tragöödiad vältida. Üheks läbivaks jooneks neis aruteludes on soov tõhustada õiguskaitseorganite tegevust. Sellega seoses ütles Kaitsepolitsei (KAPO) asejuht Eerik Heldna (vt lähemalt siit), et KAPO jaoks pole vahet, millise äärmuslusega on tegu. “Igasugune äärmuslus on potsentsiaalselt ohtlik,” selgitas Heldna. “Rahvuslus, heas mõttes, on patriotism, soov oma rahvale head teha. Eestis paraku on rahvusluse mõiste mõningate isikute [end rahvuslikena esitlevate parteide?] pideva tegevuse tulemusel ära solgitud.” Samas kinnitas Heldna, et Eesti ei ole paremäärmuslik ega radikaalne riik. “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas.”

Aga mis siis, kui keegi ei nõustu selle väitega, et “Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgema võimu kandjaks on rahvas”? Mis siis, kui ta on veendunud, et selline vaade võib küll kirjeldada ideaali, ent seda ei saa pidada dekvaatseks reaalsuse kirjelduseks, mistõttu on tegu pigem miraažiga, millele osundades vastutusest hoiduda soovivad tegelikud võimukandjad rahvast ohjes hoiavad? Mis siis, kui too inimene üritab ka teistele seda avalikult tegutsedes arusaadavaks teha, väites, et selle vaate pidev loosunglik korrutamine teeb rahvale mitte head, vaid halba… Kas siis on meil tegemist äärmuslasega, kes tuleb KAPO jälgimise alla võtta? Kas siin on koht, kus KAPO peab — nagu Martin Arpo KAPO ülesandeid kirjeldades ütles — “üritama tõkestada äärmuslike ideede levimist”?

Veelgi enam: võiks ju küsida sedagi, kas paljud ülikoolides kajastamist (st levitamist) leidvad ideed ei ole äärmuslikud? Kuidas on nt Aquino Püha Thomase vaatega, et riigivõimu allikaks on mitte rahvas, vaid Jumal, ning et ebaõiglasele valitsusele ja seadusele ei ole inimestel kohustust kuuletuda; või nt Marxi seisukohaga, et kodanlik riigi- ja ühiskonnakorraldus on ajalooline igand, mis tuleks sotsiaalse progressi huvides revolutsioonilisel teel kukutada; või nt Nietzsche vaadetega (nt seonduvalt vajadusega kõik väärtused ümber hinnata või tugevate (riikide) kohustusega domineerida nõrkade üle), mida võiks suures osas pidada natsismi usutunnistuseks? Kas KAPO peaks takistama selliste ideede levitamist (kajastamist) ülikoolides?

Ehk kokkuvõtlikult: kui räägime vajadusest, et õiguskaitseorganid tõkestaksid äärmuslike ideede levikut, kas siis ei peaks nõudma, et võimuesindajad  defineeriksid vähegi rahuldaval (st mh mitte totaalselt laialivalguval) moel, mida “äärmuslik idee” endast kujutab? Tahes-tahtmata tekib küsimus, kust maalt alates on meil tegemist ideoloogilise politseiga — kuidas selle abil võimurite poolt äärmuslike ideede levikut tõkestatakse, on meie riigis ju 1934. aastast vabadussõjalaste liikumise laialisaatmise ja nende juhtfiguuride represseerimise või koguni mõrvamise näol piisavalt kogemusi ja mälestusi (sel teemal vt lähemalt Evy Laamann Kalbus: “Eesti vabadussõjaluse hävitamine: Artur Sirgu lugu” ja Hamilkar Mengel & Heinold Okas: “Eesti Vabariigi huku algus: vabadussõjalaste hävitamine. Artur Sirgu lugu”).

Ei saa pidada vastuvõetavaks, et üha laiemaid volitusi omav ja nõudev (vt siit) KAPO näeb oma ülesandena äärmuslike ideede leviku tõkestamist ja peab samal ajal “äärmusliku idee” all silmas sisuliselt ükskõik mida, mis ei ühti valitseva kliki poliitiilise ideoloogia, eesmärkide ja retoorikaga (mida muud saame eeldada omamata selgitust, mida KAPO äärmuslike ideede all silmas peab?). Kui nii, siis milles see Eesti Vabariigi demokraatlikkus õieti seisneb? Ja olemegi ringiga tagasi küsimuse juures, kas Eesti Vabariik ikkagi on (tegelikult, mitte vaid deklaratiivselt) demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas? Võiks küsida KAPO ametnikelt, mida seegi õieti tähendab…

Mittenõustumine rahvusliku identiteedi määratlemisega valetamise teel on ideoloogiline rünnak?

Postimehes avaldatud pisikeses intervjuus – kui seda saab nii nimetada – väidab Jaak Aaviksoo, et inimesed, kes ei nõustunud tema seisukohaga, et rahvusriigil on õigus määratleda end valedega ja selle ka avalikult välja ütlesid, on pannud tema vastu toime “ideoloogilise ja sildistava rünnaku”. Selline antagonistlik hoiak, mis ei püüagi esitatud kriitikat mõista, vaid demoniseerib kritiseerijaid, peegeldab muidugi suurepäraselt Aaviksoo enda ilmavaadet, mida ta avameelselt Diplomaatia artiklis selgitas:

“Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null.”

Pikalt ei ole enam soovi seda teemat kommenteerida, sest kõik on juba öeldud. Võib vaid konstateerida, et elame ühiskonnas, kus valdav enamik inimesi ei näe selles probleemi, et valitsuse liikmed kuulutavad avalikult oma õigust rahvuslikes huvides (nii nagu nemad seda defineerivad) valetada. Ju siis inimesed ei mõista, et lisaks teistele valetamisele kätkeb see “õigus” paratamatult ka “õigust” valetada neile endile. Aga vahest on neil ka sellest ükstaspuha. Sest nagu eetikaprofessor Margit Sutrop kinnitas, peaksime hoopis filosofeerivat ministrit hindama, ta kaitse alla võtma, olgugi et tema filosoofia, mis õigustab rahvuslik-riiklikku enesemääratlemist valetamise teel, on äärmiselt eemaletõukav. Ja kui valetatakse hea asja nimel, siis mis selles lõppude-lõpuks halba on…

Eetikaprofessorilt ootaks midagi hoopis muud

Jaak Aaviksoo väljaütlemiste ümber puhkenud diskussiooni lisas tänase Postimehe veergudel oma kirjaliku panuse ka Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, TÜ Filosoofia ja Semiootika Instituudi ning TÜ Eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Kahjuks pean ütlema – ja teen seda täies teadmises, et minu kolleegid TÜ-s ei pruugi sellele hästi vaadata –, et TÜ eetikaprofessori seesugune suhestumine antud diskussiooni valmistab tõsise pettumuse.

Kas tõesti oleme oma kultuurilises allkäigus jõudnud nii kaugele, et mitte üksi ei ole poliitikute poolne valetamine tavaline, vaid isegi rahvusülikooli eetikaprofessor ei näe midagi taunimisväärset selles, kui valitsuse liikmed kuulutavad avalikult, et riigil on õigus valedele, ja hakkavad teisiti arvajaile hoopis jutlustama, kuidas peaksime filosofeerivat ministrit kõrgemalt hindama?

Suur Prantsuse Revolutsioon ja kunstiteos?

Eilses EPL-s avaldas Kaarel Tarand lootust, et reformatsioonist ja valgustusest „hullutatud” inimesed moodustavad me kodanikkonna enamuse ning kinnitas oma kuuluvust selliste inimeste hulka, nimetades Suurt Prantsuse Revolutsiooni valgustusaja “suurimaks kunstiteoseks”. Ühest küljest võiks seda ju võtta omamoodi aprillinaljana, ent vaevalt oli see naljana mõeldud.

Kuivõrd Suure Prantsuse Revolutsiooni näol on tegu ühega Euroopa ajaloo kõige võikamatest veresaunadest – demoonilise orgiaga, mida võib teatud episoodides nimetada julgelt genotsiidiks –, siis selle kirjeldamine kunstiteosena näitab, et nii mõnegi jaoks ei ole oma identiteedi juurutamine vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideoloogias vähem kriitikavaba kui teiste enesemääratlemine rahvus-romantiliste müütide kaudu. Valedel põhinevad pahatihti mõlemad.

Milleks vassida?

Kanal2 uudistesaade Reporter kajastas täna petitsiooniteemat. Pean ütlema, et oli kaunis piinlik vaadata, kuidas nii peaminister kui ka rahvusülikooli eetikaprofessor Margit Sutrop ei julge probleemile otsa vaadata ning hoiduvad naeratades põhiküsimuse käsitlemisest. Vaevalt on asi selles, et nad ei saa aru, milles probleem seisneb.

Ansip selgitab, et riigile peaks ikka jääma õigus saladustele – et riik ei pea kogu tõde alati “avalikkuse ette tassima”. Aga kes on seda eitanud? Küsimus on selles, kas riigil peaks olema ka õigus valetada — ja sellele küsimusele tahaks küll peaministrilt vastust saada. Kui tema vastus on jaatav, siis tahaks saada vastust veel mõnele küsimusele:

• Kellele võib riik valetada? Kas ainult välisriikidele ja nende kodanikele või ka oma kodanikele?
• Millistes küsimustes võib riik valetada? Kas kõigis või ainult teatud küsimustes? Kui ainult teatud küsimustes, siis millistes?
• Millistes küsimustes on meile viimasel ajal valetatud?
• Kui valitsus võtab riigile õiguse valetada, siis millele tuginedes kavatseb ta teiste riikide valitsustelt nõuda valetamisest hoidumist?

Küsimus ei ole isikutes, vaid põhimõttes

Vaadates petitsiooni kajastavate uudiste (vt siit, siit, siit ja siit) alla kirjutatud kommentaare pean ütlema, et on väga kahetsusväärne, et põhimõtteliselt äärmiselt oluline küsimus pööratakse farsiks, taandades selle isiklikele vastuoludele ja ärapanemissoovile (a la vasakpoolsed tahavad parempoolsetele käkki keerata või Tallinna Ülikool üritab takistada endise Tartu Ülikooli rektori saamist haridusministriks).

Kindlasti võib olla nii, et mõni inimene kirjutab petitsioonile alla lähtudes sellistest madalatest kaalutlustest, ent see ei tohiks jätta varju tõsiasja, et petitsiooni objektiks ei ole ükski inimene ega partei, vaid lihtne tõsiasi, et rahvusliku identiteedi kujundamine tõe salgamise ja valetamise teel ei ole vastuvõetav. Avalikult valetamise õigustamine – seda ei saa aktsepteerida ühegi poliitiku puhul, ent kindlasti mitte valitsuskabineti liikme puhul; seda enam, kui jutt käib sellest valitsuskabineti liikmest, kellele allub kogu haridussüsteem ehk peamine rahvusliku identiteedi kujundamise vahend riigi käes.

PETITSIOON: “Ei” rahvusliku identiteedi kujundamisele tõe salgamise ja valetamise teel

Kes ei lepi asjaoluga, et haridusministriks tahetakse panna mees, kes õigustab avalikult rahvusliku ja riikliku identiteedi kujundamist tõe salgamise ja valetamise teel, neil on võimalik sellest asjaosalistele teada anda, allkirjastades temaatilise petitsiooni. Kuivõrd tegemist on ülimalt olulise küsimusega, kutsun petitsiooni allkirjastama kõiki, kellele ei ole Eesti tulevik ükstaspuha.

Rahvusliku identiteedi ehitamine tõe salgamisega kolib haridusministeeriumisse

Alles see oli, kui Rein Raud kirjutas viidates Jaak Aaviksoo artiklile Diplomaatias, mida ta nimetas harvanähtavalt “avameelselt küüniliseks”, et paljudes riikides tuleks sellise avaliku seisukohaväljenduse järel poliitikast lahkuda. Kõik, kellega olen sel teemal rääkinud, näivad Rauaga nõustuvat. Ent kuidas tegelikult Aaviksood “karistati”? IRL tegi temast haridusministri, et ta saaks oma nägemust tõe salgamise teel rahvusliku identiteedi formeerimisest rakendada otse haridussüsteemis, meie kõigi laste peal, tehes koolist veelgi avatumalt ideoloogilise indoktrineerimise keskuse. Selline asjade käik teeb tõsiselt kurvaks ja kinnitab jälle, et eesti poliitikas on lood väga nukrad.

Rahvusliku identiteedi määratlemisest valedega

Jaak Aaviksoo on avaldanud Diplomaatias artikli, mida Rein Raud nimetab EPL-s õigustatult küüniliseks. Aaviksoo kirjutab:

“Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida.”

Ta lisab, et “päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”, andes mõista, nagu peaks leppima asjaoluga, et riikide (välis)poliitika tugineb paljuski ka valdele. Ühesõnaga huvi ülimuslikkus hüve suhtes ehk realpolitik par excellence.

Tuumaenergia tuleb niikuinii!

Aastaid oleme kuulnud, kuidas inimesed, kes propageerivad väsimatult Eestisse tuumajaama rajamist, räägivad vajadusest pidada selles küsimuses laiapõhjalist avalikku arutelu.

Nüüd, kui Jaapanis toimuva tõttu on tõusetunud tuumaenergia ohutuse ja selle kasutuselevõtu mõistlikkuse suhtes põhjendatud kahtlused (vt nt “Eesti enda tuumareaktor –miljonirahvale kriipsu pealetõmbaja” ja “Juhtkiri: Nii palju siis ohutust tuumaenergiast”), on need samad inimesed muutunud silmnähtavalt ärevaks ning ütlevad välja ka selle, mida nad on avaliku arutelu vajadusest rääkides arvanud kogu aeg: arvake mis te soovite, lõppude lõpuks tuleb tuumajaam niikuinii. Vt nt:

• “Endel Lipmaa: Praegu on õige aeg uue põlvkonna tuumajaama ostuks” (15.03.2011)
• “Anto Raukas: Eesti saab tuumajaama niikuinii” (Postimees, 15.03.2011)

Tähelepanuväärne on, et nt Raukas ehitab oma argumendi üles valedilemma esitamisele, rääkides tuumajaama rajamisest kui paratamatusest, st kui sammust, millele puuduvad alternatiivid. Küsimus taastuvenergia kasutamisest ja lõpp-astmes sellest, et äkki oleks vajalik radikaalselt elektrienergia tarbimist piirata ja sellega seoses ka põhjalikult meie põlvkonnale omaseks saanud jätkusuutmatu elustiil ümber hinnata, on täielikult haihtunud. Igal juhul jääb millegi pärast tunne, et need mehed ei jutlusta tuumaenergia kasutuselevõtu vajadusest ja paratamatusest ilma igasuguste isikliku kasu motiivideta.

Individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vahekorrast

Neile, keda huvitab individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vaheline suhe, soovian vaadata-kuulata tuntud juudi õigusteadlase Joseph Weileri sõnavõttu Euroopa Inimõiguste Kohtu ees, esindades nn krutsifiksikeelu kaasuses Itaalia poolel sekkunud riike.

Professor Weiler hoiatab Euroopa amerikaniseerimise eest, mille kohaselt lõhutakse religiooni avalikust sfäärist eraelusfääri tõrjumisega kultuurilised identiteedid ning kaotatakse kultuuride vahelised erinevused, ning kinnitab, et demokraatia ja religioon ei ole ühitamatud. Ta selgitab, et Euroopa positsiooni — ja väga auväärse positsiooni — kohaselt tuleb küll austada inimeste religioosset vabadust, ent see ei tähenda, riigid ei tohiks end defineerida läbi oma religioosse pärandi. Weiler manitseb mitte unustama, et laitsistlikus positsioonis — mille kohaselt on religioon üksnes eraeluküsimus, mistõttu peavad riik ja religioon olema rangelt lahutatud — ei ole mitte midagi neutraalset.

EIÕK suurkoda peaks antud asjas oma otsuse teatavaks tegema sel reedel.

Mõned mõtted möödunud valimistest ja demokraatiast Eestis

Kirjutasin De Civitatesse mõned mõtted möödunud valimiste teemal — “See ei ole demokraatia”. Kellega iganes ka (privaatses kontekstis) ei räägi, pea keegi ei näi arvavat — kui süsteemist eriti otseselt sõltuvaid riigiametnikke ning sellest eriti otseselt kasu saavaid poliitikuid ja parteiliikmeid mitte arvestada –, et Eesti on sisuliselt demokraatlik riik. Ent miks siis Eesti demokraatlikkuse müüti omalt poolt põlistada? Kui ei ole demokraatlik, siis ei ole. Ehk ei peagi olema? Aga oleks aus ja ilus, kui poliitiline retoorika vähemalt üldjoontes poliitilise reaalsusega kokku langeks.

Kristlike demokraatide vaated eesti valijaile kõige lähedasemad?

Postimees kirjutab, et postimees.ee valimismasina projekt pakkus küsimustiku täitjaile enim kõige lähedasema valimiseelistusena kristlikke demokraate. Nimelt soovitas valimismasin EKD valimist 24,1 protsendile vastanuist (9605 inimest). Samas kogusid kristlikud demokraadid valimistel vaid 0,5 protsenti häältest ja jäid sellega parteide arvestuses viimasele kohale.

Kuigi antud numbritest ei saa väga kaugeleulatuvaid järeldusi teha, viitavad need siiski, et eesti valijatele on kristlike demokraatide vaated sümpaatsed. Ka mina pean EKD programmi vaadates nentima, et see on iseenesest igati toetusväärne. Ent miks siis on nii, et hoolimata EKD vaadete sümpaatsusest ei soovi pea keegi erakonda toetada? See on järelemõtlemise koht erakonna eestvedajaile.

Vt lähemalt: “Valimismasin pakkus vastajaile enim kristlikke demokraate” (Postimees, 13.03.2011)

August Kitzberg valimistest 1926. aastal

Ei ole midagi uut siin päikese all. August Kitzberg aastal 1926…

 

K e l e l e m a ä ä l e a n n a s s ?

Küll jooseve ja sõidave na ringi
ja kuluteve raha, suud ja kingi.
Ja igaüits püüd puru silma aia,
et muku esi jälle pukki saia!

Kik kiitve ennast, laitve tõisi vahvast,
ja keski see ei hooli maast ja rahvast.
Las minna krooni kurss ka nulli pääle,
kui iki annassime neile ääle!

Mis kasu on nüüd kennigi tost saanu,
et nuu om rahva vastakuti aanu?
Et üits on sots ja tõine enamlane
ja kolmas – kuri tiid mis nimeline.

Kik nema omma essitiile viitu,
kas lugegu end maa- või taivaliitu.
Ja tüü- ja rahvaerakonnalise
om üttemuudu – lüüdu inimese!

Kes rahva kasust kõneleva, trükva
ja esi muku valitsema tükva?
Nuu om vaja asjast iimal aia,
siss võiss ehk asjast tsugu asja saia.

Toetan Martin Helme kandidatuuri

Nagu vist enamikust eestlastest, ei ole ka minust läinud mööda sõpradevahelised arutelud selle kohta, kuidas eelseisvaisse Riigikogu valimistesse suhtuda.

Mõned lähedased on üritanud mind veenda, et tingimata tuleks hääl anda end konservatiivse(ma)na esitlevale IRL-le, et vähendada Reformierakonna ja Keskerakonna edulootusi.

Teised on jällegi selgitanud, et valimistel osalemine kui selline on põhimõtteliselt väär, sest selle kaudu legitimeerime oma käitumisega süsteemi, mis on olemuslikult parasiitlik ja ühise hüvega vastuolus.

Mulle ei näi kumbki neist vaadetest päris põhjendatud olevat. Sel teemal võiks kirjutada pikalt, ent ajahädas piirdun vaid mõne tähelepanekuga.

Eesti vajab uut valimisseadust!

Tartu Ülikooli professor Jüri Saar on kirjutanud tähelepanuväärse artikli, selgitades miks kehtiv valimisseadus on sügavalt puudulik (mh ebademokraatlik) ning kuidas tuleks seda parandada. Prof Saar kirjutab:

“Tuletame siinkohal veelkord meelde, kuidas saadi eelmistel valimistel riigikogu liikmeks: 10 otsemandaati, 65 ringkonna kompensatsioonimandaati ja 26 üleriigilist kompensatsioonimandaati. Seega üle 90% riigikogu liikmetest on sinna saanud parteikontori otsuse põhjal ja mitte otseselt valijatelt saadud häälte alusel.”

[Täiendus: vt võrdluseks Riigikogu valimise seaduse § 62 lg 3, mille kohaselt “Nende erakondade ringkonnanimekirjades, kelle kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest, reastatakse kandidaadid vastavalt igaühele antud häälte arvule.”]

Endine õiguskantsler Jõks ja riigikontrolör Oviir: ühiskond muutub aina suletumaks

Endine õiguskantsler Allar Jõks on avaldanud ajalehes Sirp eesti avaliku ruumi kohta tavatult jõuliste seisukohtadega artikli, mis kannab pealkirja “Neli aastat sisepoliitikas – kus me oleme?” Jõks hoiatab jätkuvalt, et meie ühiskonna uksele koputab vaikiv ajastu (minu meelest on uks ammu lahti). Selle seisukoha selgitamiseks meenutab ta sõnu, mille lausus 2006. aasta lõpus (st enne eelmisi parlamendivalimisi) Riigikogu ees ettekannet pidades:

“Viimase aja diskussioonid ühiskonnas on näidanud, et poliitilise eliidi poolt sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine, halvustamine, naeruvääristamine, hirmuõhkkonna loomine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks. Ühiskond muutub järjest suletumaks. Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid, erahuvi eelistamine avalikule huvile on saamas reegliks, vajab ent vastupidi, enam avatust ja läbipaistvust.  Eelnevate arengute valguses polegi ehk üllatav, et ühiskonna seisukohalt olulised diskussioonid kas suretatakse välja või need lihtsalt hääbuvad.”

Seejuures osutab Jõks ka riigikontrolör Mihkel Oviiri (ehk teise põhiseadusliku järelvalveorgani juhi) hiljutistele sõnadele, et “ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättumust tõrjuda alateadlikult ükskõik millised  mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega” ning konstateerib, et “peaministripartei piiritu enesekindlusega kaasnev ignorantsus teistsuguse vaatenurga osas on suretanud sisulise diskussiooni Eesti tuleviku üle.” Jõks lisab:

Karm EL-i kriitia Euroopa Parlamendis

Alltoodud videos kritiseerib briti poliitik ja Ühendkuningriigi Iseseisvuse Partei juht Nigel Farage karmide sõnadega EL-i bosse otse nende ees seistes, öeldes et probleem on palju enamas kui majanduskriisis. “Kui te röövite inimestelt nende identiteedi, kui te röövite neilt demokraatia, siis kõik, mis alles jääb, on natsionalism ja vägivald. Ma võin üksnes loota ja palvetada, et Euro projekt hävitatakse turgude poolt enne kui eelöeldu teoks saab,” ütles Farage oma kõuemürinat meenutava kõne lõpetuseks. Huvitav, miks ei näidata selliseid kaadreid nt Aktuaalses Kaameras või Välisilma saates.