Marksism, kapitalism ja kristlik ideaal

Täna avaldati Delfis Riigikogu ajaloolasest liikme Lauri Vahtre artikkel pealkirjaga “Kuhu kõik see klassiviha jäi?”. IRL-i ridadesse kuuluv teenekas isamaaliitlane kirjutab vastuseks Märt Väljatagale, kes avaldas oma vaateid hiljuti ajalehes Sirp avaldatud artiklis pealkirjaga “Seltsimeeste aasta (Tambovi hundina)”.

Olles lugenud Vahtre artiklit, lasin silmad üle ka Väljataga omast. Suur soov on tekste ja neis esitatud seisukohti lähemalt kommenteerida — sest kommenteerida on palju –, ent kahjuks pole selleks aega. Seega piirdun üldise tähelepanekuga.

Võib arvata, et Vahtre tekst on paljudele lugejatele sümpaatne — sümpaatsem kui Väljataga oma. Esiteks on Vahtre osav sõnaseadja, tema tekste on lihtne lugeda. Teiseks on tal ka terav meel ja keel, mida rakendades on ta konkreetselt välja toonud mitmed sotsialismi ideelise raamistiku nõrkused. Toon ühe näite: “Tüüpiline sotsialist ei ole mitte selleks sotsialistiks hakanud, et midagi anda, vaid et kedagi teist andma sundida”.

Tõepoolest, sotsialismile on omane püüelda selle poole, et keegi ei peaks enam kellegi teise heaks midagi oma isiklikust piiramatusest ja ambitsioonidest ohverdama, vaid et kõik inimlikud vajadused saaks rahuldatud (riiklike) struktuuride abil. Sotsialismi keskmes on utoopiline plaan rajada nii hea ühiskond, et inimesed ei peagi enam head olema.

Kivirähk, protestantism ja kapitalismi vaim

Maailm on kummaline. Kohati juhtub asju, mille kohta ei ole tabavamat väljendit kui ütelus “ka luuavarrest võib pauk tulla”. Vaadakem nt Andrus Kivirähki igati asjalikku kolumni tänases EPL-s.

Ma pole kunagi arvanud, et Kivirähkil puuduks võime asjalikku teksti kirjutada. Veel vähem olen kahelnud tema võimes kirjutada hästi. Aga mis siis üllatas?

Kolumnis pealkirjaga “Järjekorrad lauluväljakul” mõtiskleb Kivirähk sel nädalal Tallinna Linnavalitsuse korraldatud nn sotsiaalsete töökohtade kampaania ainetel. Kivirähk alustab tõdemusest, et kuigi kõikjal räägitakse majanduskriisist, ei ole seda tänaval liikudes kuigivõrd märgata:

“Uued kaubanduskeskused on rahvast tulvil ja ka teatrid ning kontserdimajad ei või kurta publikupuuduse üle. Raamatupidamise pabereid uurides selguks tõenäoliselt, et käive on langenud, aga vähemalt pealtnäha kõik toimib. Viletsus ei irvita näkku, vaesus ei laiuta keset uulitsat.”

Ta lisab, et “Meenutades läinud sajandi 30. aastate majanduskriisi, kerkivad kohe silme ette mustvalged fotod Ameerika või Saksamaa töötutest, kes seisavad summas vabriku ees, käed sügavale püksitaskutesse surutud, näod tõsised, sonid silmil” ning selgitab siis, miks on tänane pilt sootuks teistsugune:

“Praegu me midagi säärast ei kohta. Esiteks juba muidugi sellepärast, et vabrikud on meie tänavapildist kadunud ja paiknevad parimal juhul kusagil tühermaal, kui mitte Hiinas. Teiseks sellepärast, et vaene olla on hirmus piinlik.“

Palgatööline, kes on kaotanud võimaluse end ise elatada ning sõltub seega oma leivaisast, on nii või teisiti orjastatud, kuid Kivirähk juhib tähelepanu asjaolule, et täna on see veelgi sügavamalt nii kui eelmise suure majanduskriisi ajal:

“Läinud sajandi proletaarlane oli alati vaene, ka siis, kui tal oli tööd. Tema jaoks oli kukkumine vähem valus ning sugugi mitte sedavõrd häbiväärne, kui täna-päeva väikekodanlase jaoks, kes on harjunud pidama end kesk-klassi kuuluvaks majaomanikuks ja avastab nüüd korraga, et on paljas kui püksinööp. 30. aastate töötatööline võis vahetada oma viletsa üürikorteri veelgi viletsama vastu ning sel kombel säästetud sendid moodustasid olulise osa tema kasinast eelarvest. Tänapäeva majaomanik oma kalli raha eest ostetud maja odavama vastu vahetada ei saa, sest ta on pangale võlgu. Ja ega ta soovikski kolida kuhugi keldrikorterisse. Sest häbi on. Vaene olla on häbiasi.”

Siin kohal on põhjendatud küsida, miks siis ikkagi on nii, et meie ühiskonnas on vaesus kujunenud ehk kõige häbiväärsemaks seisundiks. Märgates Jumala lugudega tuntust kogunud Kivirähki artiklis aga alapealkirja “Vaene kui Kristus”, käib peast läbi mõte: “No mis siis seekord kristluse pihta visata on?”

The Abolition of Man

Postimees annab veebilehe esiküljel lugejaile teada:

“Cambridge’i majandusteadlased David Blanchflower ja Andrew Oswald kasutasid arvutustehet, et leida optimaalne sekspartnerite arv, mis võiks inimesel aastas olla. Nad hindasid ka rahalist väärtust selle kohta, mis võrdub regulaarsest seksist tuleneva rõõmuga. Selleks on umbes 600 000 krooni. Seega saavad rikkad omada rohkem seksuaalpartnereid ehk siis õnne saab osta.”

Sellised “uudised”, mida on ajakirjanduses ülevoolavalt, näivad lähtuvat selgest taotlusest inimest nii alla suruda kui võimalik — teha talle selgeks, et ta on üks paljude loomade seast ja ei midagi enamat ning peaks ka vastavalt käituma; et jutud vabast tahtest, mõistuslikkusest, vaimsusest, voorustest, jumalanäolisusest jne on tühipaljas lora.

Näib, et kellegi eesmärgiks on ei vähem ega rohkem kui see, millest C. S. Lewis on suurepäraselt kirjutanud raamatus The Abolition of Man — inimeste muutmine mõtlemisvõimetuteks ohjatud robotiteks, kes on kaotanud igasuguse arusaamise asjade loomulikust korrast, juhinduvad oma tegevuses üksnes instinktidest ja ihadest ning on seeläbi täielikult orjastatud ja allutatud teenima isandate huve.

Absurdne tekst (või stiilipuhas lingvistiline manipulatsioon?)

Hea sõber kirjutas eelkommenteeritud Iivi Anna Masso artiklile PM-s ammendava kommentaari. Demagoogia on peen kunst ning selle meisterlik valdamine tohutu jõu allikas — eeldusel, et need, keda selle abil manipuleeritakse, seda läbi ei näe.

* * *

Quid est veritas…

16.02.2010 23:07

Absurdne tekst (või stiilipuhas lingvistiline manipulatsioon?)…

Igal väitel või väidete kogumil saab olla kaks põhilist tõeväärtust (kui jätame välja häguslooglised mudelid): tõene ja vale. Nende tõeväärtuste erivormidena eksisteerivad veel tautoloogia, kui paratamatult tõene ja absurd, kui paratamatult vale. Kommenteeritav propagandistlik tekst koosneb eksplitsiitsete (avalikult välja öeldud) ja implitsiitsete (vaikimisi tõeks tunnistatud) väidete meelevaldselt valitud segust, mis sunnib teksti liigitama kas absurdiks või tautoloogiaks.

Siinkirjutajale ei ole kunagi meeldinud postmodernistlikud keele ja tähenduse käsitlused, kus keelt kui tõeni viivat (või tõde sisaldavat) nähtust käsitletakse pelga tahte kehtestamise instrumendina. Iga sellise manipulatiivse artikli peamiseks destruktiivseks mõjuks on asjaolu, et sellised artiklid muudavad tegelikult keele sügavamat tähendust, viies keelt sammu võrra eemale ausa loogilise analüüsi instrumendi tähendusest ning sammukese lähemale sotsiaalse manipulatisiooni instrumendi tähendusele. Ideoloogiliste tekstide pindmise tähenduse (loogika poolt hõlpsasti tuvastatav) ebatõesus varjab sisimas uut tüüpi keele, kui karjakäitumist vormiva konrollinstrumendi, tähendust. Juhul kui sellised kirjutised peaksid lõplikult asendama loogiliselt struktureeritud tekstid, kaob lõplikult inimeste mõtlemisvõime.

Demokraatia või liberalismi diktatuur?

Tänasest Postimehest leiab artikli, mille on kirja pannud Iivi Anna Masso, kes on ajalehe selgitusel politoloog ja tuntud kolumnist nii Eestis kui Soomes. Artikli pealkiri on “Homoabielud ja demokraatia”.

Kopeerin siia kommentaari, mille kiiruga kirja panin. Ehk leian hiljem mõned minutid, et antud artiklit veidi lähemalt kommenteerida, sest lisaks veidrale nägemusele demokraatiast on tekstis teisigi küsitavusi, millele tuleks tähelepanu juhtida.

* * *

Oleks huvitav teada, miks arvab politoloogist artikli autor, et riigi demokraatlikkus sõltub mitte sellest, kas selle ülesehitus, korraldus ja juhtimine lähtuvad rahva tahtest, vaid sellest, kas see on ülesehitatud, korraldatud ja juhitud lähtudes liberaalsest maailmavaatest.

Kas autorile ei tundu, et selliselt määratletuna on demokraatia kontseptsioon kaotanud oma sisu, sest demokraatlikkus – nagu antud artikli autor näib seda mõistvat – seisneb siis mitte rahva õiguses, võimes ja võimaluses otsustada ise ühiskondliku olemise korralduse üle, vaid kohustuses viia oma ühiskonna korraldus kooskõlla teatud ideoloogilise (st liberalistliku) ilmavaatega. Mida on sellel demokraatiaga pistmist? Nimetades asju õigete nimedega tuleks rääkida mitte demokraatiast, vaid liberalismi diktatuurist, mille ees peavad kõik rahvad ja riigid põlvili laskuma.

Kas väärib see rahvas vabadust?

Hommikul majast välja astudes vaatasin mööda tänavat pikalt paremale ja vasakule ega näinud lehvimas ühtegi sini-must-valget. Sama pilt avanes keskpäeval — meie maja oli tänavas ainuke, mis Tartu rahu aastapäeval rahvuslippu kandis.

Võib ju öelda, et see on iseenesest väike asi, ent selle asjaolu märgiline tähendus näib kahjuks olevat kõike muud kui väike. Kas väärib iseseisvust rahvas, mis ei mäleta oma riigi ehk olulisimat tähtpäeva ega hooli selle tähistamisest — rahvas, kes ei oska meeles pidada ega hinnata ohvreid, mille tema esiisad ja -emad on tema heaolu nimel toonud?

Akna tagant paistva lumesaju rahu rikub ärev sisetunne, et minu rahvas ei oska oma vabadust hinnata ega seda vääriliselt kasutada, rakendades selle mitte tõelise hüve teenistusse — taotlemaks seda, mis on ilus, hea ja õiglane –, vaid kasutab seda pelgalt vahendina individuaalsete ja grupiliste huvide maksmapanemiseks (st võimu taotlemiseks), isikliku materiaalse heaolu suurendamiseks ning mugavuste, naudingute ja meelelahutuse tagaajamiseks.

Loodan väga, et eksin, kuna järgneva osas ei jäta ajalugu kahtlusele ruumi: rahvas, kes vabadust hinnata ei oska, minetab selle õige pea. Samuti kinnitab ajalugu, et kahetsusväärselt tihti õpivad rahvad vabadust hindama ja armastama alles siis, kui see on kaotatud.

Kelle huvides on inimeste intellekti nüristamine?

See, et meedia vahendusel inimestega manipuleerimine on muutunud tavaliseks, ei tohiks enam üllatada kedagi, kes on vähegi antud küsimusse süvenenud. Peavoolu meediaväljaandeid silmitsedes hakkab aga aina enam painama küsimus sellest, kelle huvides on lugejaile massiliselt ette sööta sedavõrd madalat materjali, nagu nt allviidatud lugu.

“Jessica Simpson lasi keset ärikohtumist kärtsu peeru”
http://publik.delfi.ee/news/kuum/article.php?id=28888837&l=wdelfi

(“Uudis” on teiste pealkirjade seast pildi abil eraldi esile tõstetud.)

Kas ei nähtu selliste banaalsuste üleküllusest ajakirjanduses häbematu soov inimeste intellekti sedavõrd nüristada, et nad kaotaksid igasuguse võime olulist ebaolulisest eristada ning et inimestest jääks järgi lihtsalt lollid, oma valikutes vaid emotsioonidest, aistingutest ja tungidest lähtuvad tarbijad?

Kas need, kes rahvale sellist kraami ette söödavad, tajuvad oma vastutus inimeste vaimu nüristamise ja kultuuri hävitamise osas? Minu hinnangul on selline käitumine moraalses plaanis palju laitmisväärsem, kui nii mõnigi karistusseadustikus kirjeldatud tegu.

Kunagi olid ju ometi ajad, kui selle osas, mis ületas ja mis ei ületanud ajakirjandusse pääsemise künnist, kehtisid mingid standardid!? Samas, nagu kord märkis minu abikaasa, on kriteeriumi puudumine olulise eristamiseks ebaolulisest üks post-modernismi peamiseid tunnuseid. Nõnda on asjaolu, et osundatu tüüpi “uudised” seisavad kõrvuti uudistega, mille pealkirjaks on nt “Katastroof Haitil: maavärina tagajärjel hukkus enam kui 200 000 inimest”, ei midagi muud kui just nimelt meie ajastu vaimu lühikokkuvõte.