Marksism, kapitalism ja kristlik ideaal

Täna avaldati Delfis Riigikogu ajaloolasest liikme Lauri Vahtre artikkel pealkirjaga “Kuhu kõik see klassiviha jäi?”. IRL-i ridadesse kuuluv teenekas isamaaliitlane kirjutab vastuseks Märt Väljatagale, kes avaldas oma vaateid hiljuti ajalehes Sirp avaldatud artiklis pealkirjaga “Seltsimeeste aasta (Tambovi hundina)”.

Olles lugenud Vahtre artiklit, lasin silmad üle ka Väljataga omast. Suur soov on tekste ja neis esitatud seisukohti lähemalt kommenteerida — sest kommenteerida on palju –, ent kahjuks pole selleks aega. Seega piirdun üldise tähelepanekuga.

Võib arvata, et Vahtre tekst on paljudele lugejatele sümpaatne — sümpaatsem kui Väljataga oma. Esiteks on Vahtre osav sõnaseadja, tema tekste on lihtne lugeda. Teiseks on tal ka terav meel ja keel, mida rakendades on ta konkreetselt välja toonud mitmed sotsialismi ideelise raamistiku nõrkused. Toon ühe näite: “Tüüpiline sotsialist ei ole mitte selleks sotsialistiks hakanud, et midagi anda, vaid et kedagi teist andma sundida”.

Tõepoolest, sotsialismile on omane püüelda selle poole, et keegi ei peaks enam kellegi teise heaks midagi oma isiklikust piiramatusest ja ambitsioonidest ohverdama, vaid et kõik inimlikud vajadused saaks rahuldatud (riiklike) struktuuride abil. Sotsialismi keskmes on utoopiline plaan rajada nii hea ühiskond, et inimesed ei peagi enam head olema.

Kõnealuseid artikleid lugedes meenuvad aga vägisi tabavad read, mille pani juba mõne aja eest kirja hea sõber pealkirja “Maskid ja maskimeistrid” all. Ta kirjutas:

“Kuidas võiks … siis kristlasena resümeerida viimase paari sajandi ajalugu? Kurbmänu erinevad epohhid lõppevad ju alati nende pettepiltide hävinguga. Nii kommunism, demokratism, natsism, sotsialism, liberalism kui teised sellised maailmakäsitlused alustavad oma elu ajaloolises kehamis alati vaoshoitult kui pelgalt vahendid tõe, headuse ja ilu saavutamiseks. Tegelikult on nad kõik vaid maajad, pettepildid inimese mõistuse varjutamiseks ja pilgu pööramiseks igavikuliselt; reduktsionistlikud maskid, mille taga seisneb püüd inimest lahti rebida Jumalast ja jumalikust, luues kosmoloogia, kus selle keskse positsiooni hõivab inimene ise.

Tõsi ta on, et kõik need ideoloogiad, mis oma paljususes teineteist pilkavad, on vaid erinevad interpretatsioonid humanismist – erinevad katsed selle ideaale ellu viia. Seega võib lihunikuarve viimase kahe sajandi eest esitada vabaduse, võrdususe ja vendluse nõudlejatest usurpaatoritele.

Tean vaid seda, et veel kahte sajandit meile antud ei ole – ei tea kas sajanditki. Seda juhul kui otsustame sama teed edasi astuda. Selle kirja adressaadid, kes ennast kristlasteks peavad, peaksid teadma, kes on see, kes nende maskide tagant seda õõvastavat pettusmängu inimkonnaga aegade algusest mänginud on. Inimkonna ajalise olemise lugu ehk ajalugu polegi midagi muud kui maskiball. Iga valedele üles ehitatud epohhi lõpus mask alati rebeneb, ning inimene näeb viivuks selle taga peituvat kohutavat lõusta.

Hilises minevikus nägime vastavate süsteemide lagunedes natsismi kuritegude kogu ulatust, seejärel juhtus sama kommunismiga ja õige pea tuuakse ilmselt esile angloameerika võimukeskuste viimase kahe sajandi jooksul (vähemalt Napoleni sõdade lõpust alates) toimepandu kogu jubedus. Paraku kestavad need hetked vaid viivuks. Järgmine hetk on mask juba vahetunud ja mäng algab uuesti, selleks, et järgmine põlvkond taas kord petetuks saaks.”

Selles lõigus väljendatud mõtte taustal nähtub, et Vahtre küll näib vastanduvat Väljataga nägemusele klassivaenule põhinevast ühiskonnast, kuid asudes (küll mitte eksplitsiitselt) kapitalistliku (või tema sõnu kasutades “parempoolse”) ühiskonnakorralduse eestkõnelejaks esindab ta lõpp-astmes oma oponendiga üht ja sama maailmapilti, osaleb ühel ja samal maskiballil, teadvustades seda või mitte.

Tõepoolest, kommunism, sotsialism ja kapitalism on pealtnäha (ühest konkreetsest vaatevinklist vaadatuna) väga erinevad mudelid (mis muudab tihti usutavaks ka nende antagonistliku esitlemise), ent sügavamas plaanis on nad olemusühtsed — kõigi kolme juureks on ateistlik humanism, mille keskmes on üks, teine või kolmas nägemus inimesest ja inimloomusest, mis on Jumalata (või Jumala olemise keskmest selle perifeeriasse taandanud) maailmapildi tingimustes paratamatult väärastunud. Nii taandavad kõik need (nagu paljud teisedki) ideoloogiad inimese mateeriale ja seisavad sellest tulenevalt ühiskonnakorralduse eest, mis eitab inimese (ja kogu olemise) vaimset dimensiooni — avatust igavikule ja lõpmatusele — või vähemalt eirab seda. Paavst Johannes Paulus II kirjutab selle kurbmängu kohta ringkirjas Evangelium Vitae (1995):

“Me peame tungima otse kaasaja inimese tragöödia keskmesse: Jumala ja inimese tunnetuse ähmastumine on tüüpiline sotsiaalsele ja kultuurilisele kliimale, mis on läbi imbunud sekularismist, millel oma loendamatute haarmetega õnnestub aeg-ajalt proovile panna ka kristlikke kogukondi. Need, kes lasevad end sellest kliimast mõjutada, langevad kergesti kurba nõiaringi: kui Jumala tunnetamine on kadunud, on kerge kaduma ka inimese, tema väärikuse ja elu tähenduse tunnetamine.”

See ajalooline draama, maskiball, millest ülalpool juttu, avaldub tänases ajalooepohhis illusioonina, et ühiskonnal on põhimõtteliselt kaks valikut: ühelt poolt marksism oma erinevates avaldumisvormides ja teiselt poolt kapitalism oma erinevates avaldumisvormides (tihti esitatakse see valik vasakpoolsuse ja parempoolsuse retoorikat kasutades).

Kes vähegi sellele mõtleb, saab kindlasti aru, et valikute esitlemine sedavõrd piiratud võtmes (ühiskonna käsitlemine just kui majandus oleks selle keskne protsess) ei ole põhjendatud millegi muu kui ideoloogilise kontrolli taotlusega. Kontrollijail on muidugi ükskõik, kas ühiskond läheb sotsialismi või kapitalismi teed (vasakule või paremale), kord üht kord teist — peaasi, et massid sellest nõiaringist välja ei murraks (ei avastaks vertikaalset dimensiooni) ning et jäädaks vaidlema ja eksperimenteerima, kumb on ikkagi etem, halbadest valikutest parem, koledatest maskidest ilusam.

Nagu on teiste seas öelnud paavst Leo XIII paavstlikus ringkirjas Rerum Novarum, paavst Pius XI Quadragesimo Annos ja paavst Johannes Paulus II Centesimus Annuses, ei ole sotsialism (vasakpoolsus) ega kapitalism (parempoolsus) kristlikud ühiskonnakorralduslikud lahendused. See, mille poole kristlased peavad püüdlema, püüdes ellu viia evangeeliumi rõõmusõnumit, on midagi sootuks muud. Kasutades paavst Johannes Paulus II sõnu nagu need on kirja pandud paavtlikus ringkirjas Centesimus Annus (1991):

“Marksism kritiseeris kodanlikke kapitalistlikke ühiskondi, süüdistades neid inimese elu muutmises kaubaks ja selle võõrandamises. See etteheide põhineb kahtlemata ekslikul ja ebarahuldaval võõrandumiskontseptsioonil, mis on tuletatud ainuüksi tootmis- ja omandisuhete sfäärist, andes talle seega materialistliku aluse ning lisaks eitades turusuhete seaduslikkust ja positiivset tähendust isegi neile eriomases valdkonnas. Niimoodi jõuab marksism kinnituseni, et võõrandumist saab kõrvaldada ainult kollektivistlikus ühiskonnas. Ent sotsialistlike maade ajalooline kogemus näitas, et kommunism ei kõrvalda võõrandumist, vaid pigem suurendab seda, lisades hädavajalike hüvede puuduse ning majandusliku ebaefektiivsuse.

Lääne ajalooline kogemus omakorda näitab, et kuigi võõrandumise marksistlik analüüs ja põhjendamine on vale, on võõrandumine koos tõelise elumõtte kadumisega ka lääne ühiskondades täiesti olemas. See ilmneb tarbimise tasandil, kus inimene püütakse pealiskaudse ja võltsi rahulduse võrku selle asemel, et aidata tal tõeselt ja konkreetselt kogeda oma inimsust. Võõrandumine ilmneb ka töös, kui viimane on korraldatud vaid võimalikult suurema tootlikkuse ja sissetuleku saamiseks, tundmata muret selle üle, kas tööline oma töö läbi end inimesena rohkem või vähem teostab, sedamööda kuidas kasvab tema osalus tõeliselt solidaarses kogukonnas või tema isoleeritus teravas majanduslikus konkurentsis ja vastastikuses hoolimatuses ning kus temasse suhtutakse üksnes kui vahendisse, mitte kui eesmärki.

Võõrandumiskontseptsioon tuleb asetada taas kristlikule positsioonile, vastavalt millele on inimese vahendid ja eesmärgid selles ümber pööratud: kui inimene ei tunnusta ei eneses ega teises isiksuse väärtust ja suurust, ei saa ta tunda rõõmu oma inimsusest ega astuda nendesse solidaarsus- ja osadussuhetesse teiste inimestega, mille jaoks Jumal ta on loonud. Tõepoolest, iseenda vaba andmise läbi saab inimene tõeliselt selleks, kes ta peab olema. See andmine saab võimalikuks tänu inimese olemuslikule transtsendeerumisvõimele. Inimene ei saa pühenduda pelgalt inimlikule tegelikkuse ümberkorraldamisele, abstraktsetele ideedele või võltsidele utoopiatele. Isiksusena võib ta end anda teisele inimesele või teistele inimestele, ja lõpuks Jumalale, kes on tema olemise autor ja võib ainsana tema eneseandmise täielikult vastu võtta. Inimene on võõrandunud, kui ta keeldub ületamast iseennast ja läbi elamast eneseandmise kogemust, oma lõpliku eesmärgi, Jumala poole orienteeritud tõelise inimkogukonna loomise kogemust. Ühiskond on võõrandunud, kui ta oma sotsiaalse korralduse, tootmise ja tarbimise vormidega raskendab selle anni toomist ning inimestevahelise solidaarsuse kujunemist.”

Niisiis peab kristlik lahendus rajanema kristliku nägemuse täiusele selle kohta, mida tähendab inimisikuks olemine ja milline on inimese koht universumis ning peab seega olema ellu viidud teadvustades kohustust ehitada ühiskondlikku heaolu mitte abstraktsetele ja anonüümsetele struktuuridele, vaid isiklikku ohverdust kätkevale ja personaalset heaolu teiste heaoluga lahutamatult seotuna nägevale arusaamisele armastusest.

Kokkuvõtteks tahaks ühest küljest tänada Lauri Vahtret artikli eest, millega ta kuuluatab, nagu väike laps muinasjutus keisri uutest rõivastest, sotsialismi kohta seda, mis on hoolimata paljude silmis märkamatuks jäämisest ilmne. Nagu ütles Edmund Burke, on iseensest mõistetava uuesti väljaütlemine tänasel kultuurilise allakäigu ja mõtlemisvõime hääbumise ajastul intelligentsete inimeste esmane kohustus. Ent teisest küljest tahaks paluda tal oma mõttelõnga edasi viia ja mõelda ka sellele, kas pole marksistlike (vasakpoolsete) ideede juurdumine lääne ühiskonnas osutunud sedavõrd tõhusaks paljuski just kapitalistliku ja vabaturumajandusliku (parempoolse) vaate puudulikkuse ja selle juurutamisest tekkinud ülimastaapse ebaõigluse tõttu.

Võiks mõelda lähemalt sellele, mida nõuavad majanduse sfääris kristlikud kõlbluspõhimõtted, mille olulisust Vahtre rõhutab. Kuidas kujundada majandust viisil, et see oleks ühise hüve teenistuses? Kuidas vältida inimeste taandamist tootmise vahendi staatusse ning muul viisil nõrgemate ärakasutamist tugevamate poolt? Milline peaks olema riigi roll, eesmärk ja vahendid majanduse ohjamisel? Milline on tootmise adekvaatne mastaap? Milline koht on majanduses õiglase tasu mõistel? Kuidas suhtuda liigkasuvõtmisse ja kuidas seda ohjata? Kuidas soodustada töö- ja pereelu ühitamist ja millises vormis on see üleüldse mõistlik? Kõik need küsimused vajaksid kristlike kõlbluspõhimõtete valguses põhjalikku läbimõtlemist, et kujundada konkreetne arusaam sellest, mida kujutab endast kristlik majanduspoliitika.

Vahtre küsib oma artikli lõpus, kas marksistide argumendid pole mitte ammendatud. Teoreetiliselt on see tõesti nii, ent praktilise rakendamise osas ei ammendu need enne, kui kuivatatakse marksismi elujõu allikas tunnistades, et ka kapitalistide argumendid nagu kogu vasakpoolsus-parempoolsus ideoloogiline paradigma on ammendunud. Väljataga sõnu vaadates võib selleks ehk õhkorn lootuski olla:

“2008. aastal alanud majanduskriis pidi hävitama usu reguleerimata vabaturu efektiivsusse. Seoses minimaalriikliku neoliberalismi krahhiga tõusid hetkeks kõrgele sotsiaaldemokraatide lootused. Hiljutised valimised on need aga purustanud. Nii Euroopa kui Saksa parlamendi valimistel olid suurimateks kaotajateks just sotsid ja lüüasaamine ootab kevadel ees ka Suurbritannia (uus)leiboriste. Niisiis pole kriisis mitte ainult uusliberalism, vaid ka sotsiaaldemokraatia.”

Raskelt haige saab ikka aru, et midagi on tervisega valesti. Keerulisem on panna täpne diagnoos, mõista hädade põhjust ning seda, milles võiks seisneda ravi ja kuidas edaspidi haiguse kordumist vältida. Allika kaldal kordamööda diisli ja bensiini rüüpamisest hinge vaakuvat janust inimest ei aita juurdlemine selle üle, kumb “jook” on parem või vähem kahjulik — tarvis on mõista, et et mõlemad on surmavad ning et janu kustutamiseks tuleb juua allikast.

Just samuti ei lõppe marksistliku ideoloogia hävitustöö enne liberaalse turumajanduse ja kapitalistliku ideoloogia hävitustöö lakkamist ja nende ühe ja sama puu erinevate harude vahel pendeldamise ohvriterohkest nõiaringist on võimalik välja pääseda üksnes mõlema ideoloogia ühiskonnakorralduse alusena kõlbmatuks tunnistamise teel. See saab aga toimuda vaid (nii kommunismi vastu eraomandit kui sotsialismi vastu inimvabadust kaitsva kui ka kapitalistlikku inimeste ekspluateerimist ja liigkasuvõtmist tauniva) kristliku ideaali taasavastamise, omaksvõtmise ja ellurakendamise teel, mis omakorda võib teoks saada üksnes valedelt maskide eestrebimise ja maskimeistri paljastamise teel. “Ja te saate teada tõde ja tõde teeb teid vabaks.” (Joh 8:32)

8 Responses to Marksism, kapitalism ja kristlik ideaal

  1. Lauri Vahtre says:

    Suur tänu heasoovliku kommentaari eest nii siin kui Delfis. Mul on omakorda öelda vaid niipalju, et olles väsinud vasakpoolsete eneseimetlusest, ei ole ma kunagi asunud kaitsma “kapitalismi”. Minu jaoks pole sellist asja üldse olemaski, ja mul oli esialgselt kirjutatudki selle kohta lõiguke, kuid võtsin selle lühendamise huvides maha.
    Niisiis: palun ärge maalige endale anti-pühapilti nimega “kapitalism”. Seda pole. On normaalne turumajandus ja on loodud väärtuse akumuleerimise mehhanismid, mis võimaldavad väärtust “hunnikusse” kokku kuhjata, energiat koondada ja seda palju efektiivsemalt suunata kui naturaalvahetuse või ka kuldmüntide ajastul. Ilma väärtuse akumuleerimise võimalusteta langeksime viivitamatult kusagile kolme tuhande aasta taha (ma mõtlen tootmise ja tarbimise mõttes), aga seda me ju ei soovi? Kuid seda pole tarviski, sest, nagu ma ütlesin – dilemmad on needsamad kui tollal. Kuidas aidata nõrgemat? Kuidas aidata teda nõnda, et see oleks õiglane teiste, mittenõrkade suhtes? Lühidalt – kõik need küsimused, millega inimkond on tegelnud miljoneid aastaid ja millele (minu arvates) kõige ammendavamad vastused on andnud Jeesus Kristus. Sotsialismi pole vaja, on vaja loomulikku majandust, mida piiraksid kristlikud kõlblusprintsiibid.
    Olen sellest (ja muust) kirjutanud romaani “Sõnum” (Peter Morgeni nime all). On raamatupoodides veel makulatuurihinnaga müügil. Julgen ausalt öeldes soovitada, sest mõni, kes on lugenud, on isegi kiitnud.

    Lugupidamisega
    Lauri Vahtre

    PS Palun südamest vabandust, kui olen olnud ülekohtuselt terav.

    • vooglaid says:

      Esiteks, kardan et mineviku teravused ei ole olnud ülekohtused, vaid põhjendatud.

      Teiseks, ehk olen tõesti teie vastandusest vasakpoolsus-parempoolsus Teie ilmavaate kohta liialt palju välja lugenud. Sellisel juhul palun vabandust. Loodetavasti on arusaadav, et mu kommentaari motet silmas pidades on konkreetsed isikud ebaolulised.

      Kolmandaks, olen nõus, et “Sotsialismi pole vaja, on vaja loomulikku majandust, mida piiraksid kristlikud kõlblusprintsiibid.” Küsimust sellest, mida tähendab loomulik majandus ja mida nõuavad majandus-sfääris kristlikud kõlblusprintsiibid, ei tohiks aga relativistlikul kombel naeruvääristada, vaid sellele peaks püüdma otsida ausaid vastuseid.

      — Kas majandus (majanduskasv) on eesmärk iseeneses või vahend mingite teiste hüvede suhtes? Kui vahend, siis milliste hüvede suhtes? Kas üksnes materiaalsete või ka vaimsete hüvede suhtes? Ehk teisisõnu: mis on majanduse otstarve, kas materiaalsete ressursside maksimeerimine ja akumuleerimine või eelduste loomine vaba ja õiglase ühiskonna toimimiseks ning rahvuse ja kultuuri püsimiseks?

      — Kuidas kujundada majandust viisil, et see oleks ühise hüve teenistuses?

      — Milline peaks olema riigi roll majanduse ohjamisel?

      — Milline on tootmise adekvaatne mastaap? Kuidas kaitsta meistritööd ja muud isemajandamist võimaldavat väiketootmist masstootmise lämmatava ja orjastava toime eest?

      — Milline koht on majanduses õiglase tasu mõistel?

      — Kuidas suhtuda liigkasuvõtmisse?

      — Kuidas soodustada töö ja pereelu ühitamist ja millises vormis on see üleüldse mõistlik?

      — Jne.

      Kui on usku inimese mõistuslikkusse ja eksisteerib siiras tahe otsida tõde, siis on võimalik jõuda kaugemale tavalisest vastusest “igaühel on oma tõde ja oma loomulikkus”.

      Püüan ka nimetatud romaani üles leida ja sellega tutvuda.

      Tänud! Parimat! VV

  2. Märt Väljataga says:

    Minu Sirbi loos ei olnud jutt niivõrd marksismist, vaid peamiselt sotsiaalriigist ja heaoluühiskonnast – mis võib ju põhimõtteliselt olla nii sotsiaal-demokraatlik, kristlik-demokraatlik kui ka õigupoolest fašistlik. Samuti arutlesin selle üle, kui suurt varalist ebavõrdsust ühiskond välja kannataks, ilma et see vägivaldseid pöördeid kaasa tooks. Religiooni ja ilmalikustumise üle on arutlenud aga siin: http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4671 ja siin: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=17510612 — ehk pakub huvi?

    • vooglaid says:

      Tere! Te vist vihjate, et olen Teie loost valesti aru saanud. Teie loos on juttu väga paljudest asjadest, argumendi keskset liini ei ole kerge hoomata, mistõttu ei ole võimatu, et olen tõesti asjadest valesti aru saanud (ja ehk on seda teinud ka hr Vahtre), aga samas ei öelnud ma (erinevalt hr Vahtrest) oma arvates Teie artiklit kommenteerides otseselt Teie loo kohta pea mitte midagi.

      Ometi ei saa eitada, et Teie lugu ehitus (näis ehituvat?) üles klassivõitluse ideele, mis pärineb teadagi millisest ideoloogilisest raamistikust. Ja kuigi võite väita, et Teie tekst oli vaid referatiivne-deskriptiivne, mitte preskriptiivne, jääb tõsiasjaks, et materjali sellisel viisil esitades annab autor väidetele omapoolse heakskiidu. Vähemasti ei tohiks pidada vastavat tõlgendust ebamõistlikuks või ootamatuks.

      Heidan kindlasti Teie viidatud lugudele pilgu peale. Delfis avaldatut olen tegelikult juba lugenud. Kui aus olla, siis jäi sellegi loo juures sõnum häguseks ning mulle tundub, et nt küsimus sellest, mida peaks tähendama sekularism, mis ei lähe vastuollu sõna-, mõtte- ja religioonivabadusega, vajaks põhjalikumat lahtiharutamist. Aga see-eest on artikkel kogunud uskumatu hulga kommentaare :)

  3. Lauri Vahtre says:

    Jõudu!
    Märt, ma arvan, et Sa keerutad, ja see on Su vana viga. Nii nagu üks kommentaator ka Su Delfi-vastuse kohta märkis: ütled, et sina pole kedagi lolliks nimetanud, kuid samas ütled seda nii ilmse pilkega, et on päris selge, kes keda lolliks peab. Hoopis kummaline oli aga Su lõpulause: asi pole tarkuses/lolluses, asi on kõlbluses. Ehk kirjeldad lähemalt, milline on vasakpoolne kõlblus ja milline parempoolne. Ning mille poolest üks teisest parem on.

    • vooglaid says:

      “Ehk kirjeldad lähemalt, milline on vasakpoolne kõlblus ja milline parempoolne. Ning mille poolest üks teisest parem on.

      See on koht, kus arutelu tõesti huvitavaks läheks. Kahjuks on see ühtlasi ka koht, kus arutelu pea alati katkeb. Kõik see, mida nimetatakse avalikuks või ühiskondlikuks aruteluks, jääb pea alati loosungite loopimise pinnavirvenduse tasandile. Kes iganes kipub sügavamale kiikama, potilt kaant paotama, rikub kirjutamata mängureegleid ning ta diskvalifitseeritakse või marginaliseeritakse kui ebamõistlik fundamentalist.

      Siiski, oleks huvitav teada, mida hr Väljataga antud küsimusele vastab. Lõppude-lõpuks viskas ta ju ise kinda öeldes, et “vasak- ja parempoolsete erinevus ei seisne erinevas intellektuaalses võimekuses, vaid on rohkem moraalset laadi.”

  4. tarmo says:

    Märt kindlasti suudab väga hästi ise oma seisukohtade eest seista, aga sedasama vasak- ja parempoolsete (või siis liberaalide ja konservatiivide) erineva moraalse lähenemise teemat on laialt tuntult käsitlenud George Lakoff (kes on ise küll muidugi liberaal) — kokkuvõtte leiab siit: http://www.youtube.com/watch?v=5f9R9MtkpqM

    Ühtlasi kasutan võimalust saata tervisi Lauri Vahtrele. Laenasin korra Eestis käies ühelt tuttavalt “Suure pettumuse” ja loodan selle nüüd millalgi läbi lugeda. Viimati oli meil jutuks, et kodumaine raamatukriitika vaikis selle teose ilmumisel kahetsusväärsel kombel maha, eks näe, võib-olla saab seda viga siis veel tagantjärgi veidi parandada.

  5. Lauri Vahtre says:

    Jõudu, Tarmo! Ootan huviga.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: