Sallivusideoloogia lõust paistab euroopalike väärtuste maski tagant aina selgemini välja

Euroopalike väärtuste ülla loosingi all meile viimasel ajal uksest ja aknast sissemurdev sallivuseideoloogia näitab üha enam oma tegelikku nägu, mis on kõike muud kui kaunis.

Ja üks, kellele võib selle eest tänu väljendada, on end kirjanikuks nimetav ja ideoloogilise puhtuse eest võitlemise oma südameasjaks võtnud  Jaak Urmet. Urmeti uljatest väljaastumisi olen äramärkinud ka varem, ent viimati selgitas kirjanikuhärra ajalehele Pealinn, et nn vihaõhutajad poliitikud tuleks eemaldada poliitikast ja vihaõhutajad avaliku elu tegelased avalikust elust.

“Esimene samm võiks olla vestlus politseiametnikuga. Kui asi ei parane, siis teine samm on trahv ja kolmas vastavasse registrisse kandmine, mis keelab neil ühtlasi relva omamise ja Kaitseliitu kuulumise,” loetles Urmet, “neljas samm peaks olema mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas.”

Pole raske arvata, mis ühiskonnas juhtuma hakkaks, kui niisugused inimesed, nagu Jaak Urmet võimu enda kätte saaks. Arvata võib, et sarnaste ambitsioonidega isikuid on ka poliitikute seas, ent nood ei julge veel oma mõtteid nii avalikult lauale lüüa.

Igal juhul ei ole küsimus ei minu ega Markuse jaoks lihtsalt teoreetiline, vaid vägagi eluline. Püüdsid ju homoradikaalid saavutada juba 2013. aasta kevadel, mil tegime algust kampaaniaga “Kaitskem üheskoos perekonda!”, et politsei algataks meie suhtes menetluse just nimelt vaenu õhuetamise süüdistuse alusel (vt lähemalt siit). Toona ei läinud korda meile karistusi kaela väänata, ent nüüd töötatakse edasi, et jõuda soovitud tulemuseni ning saada ideoloogilise diktatuuri kehtestamisele vastuseisvad isikud jõuvõtetega kontrolli alla. Nagu Urmet ütleb – anda neile “mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas”.

Kui ühiskondlikud protsessid jätkuvad ideoloogiameistrite poolt juhitud suunas, siis on reaalne vabadusekaotus meie ja iga inimese jaoks, kes peab truudust südametunnistusele olulisemaks kui kuuletumist dominantsele ideoloogiale, asi, millega tuleb tõsiselt arvestada.

Mall Hellam on Sorose fondi juhatajana töötanud juba palju aastaid vasakliberaalse ideoloogia maaletoojana Eestis.

Sellest, kuivõrd ühemõtteliselt tüürivad need huvigrupid, mis taotlevad nn vihakõne keelu laiendamist karistusseadustikus, ideoloogilise diktatuuri kehtestamise poole, andis tunnistust ka täna Vikerraadio eetris olnud saade “Reporteritund”, kus ristasid piike Markus Järvi meie oma SAPTK-st ja elukutseline vasakliberaalne ideoloogiatöötaja Mall Hellam Sorose fondist.

Omamoodi huvitav oli täheldada, kuidas Hellam näib siiralt uskuvat, et ta saab lõputult argumentide asemel loosungeid lehvitada ning kui muu ei aita, siis süüdistada oma opponenti venemeelsuses. Kohati kiskus see kõik lausa koomiliseks – ka siis, kui Markuse seisukoht, et Eesti võiks etteantud mallide tuima järgimise asemel püüda ise mõelda ja ise otsustada oma tuleviku üle, kutsus pr Hellamis esile vaid üleolevat iroonitsemist, nagu oleks tegu täiesti jabura ettepanekuga.

Kokkuvõtlikult öeldes on aina selgemini näha, et inimesed, kes väidavad end seisvat nn euroopalike väärtuste eest, ei taha ise mõelda, milline tee oleks meie ühiskonnale tegelikult õige ja hea, ning nad ei salli ka seda, kui keegi teine tahaks seda teha. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu orjamentaliteedi kibedate viljadega.

Vikerraadiole ja saatejuht Arp Müllerile tuleb aga siiralt tänu avaldada selle eest, et üle pika aja oli meie ajakirjandusmaastikul ideoloogiliselt tundlikul teemal pealkirja “debatt” all ka tegelikult võimalik (vähemalt korraldaja poolset taotlust silmas pidades) täheldada debatti, kus osapoolte vaadete erinevused ei piirdu üksnes detailidega, vaid on põhimõttelised.

Rousseau ja Voltaire kui euroopalike väärtuste eestkõnelejad?

Mart Helme kirjutab õigesti, et nn vihakõne keelu laiendamise sügavamaks tagamaaks on ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlus.

“Lääneriikide kogemuse põhjal on selgelt näha, et niinimetatud vihakõne paragrahve kasutatakse eksklusiivselt immigratsioonivastaste ja ka näiteks homoliikumise kriitikute mahasurumiseks. See on selges vastuolus Eesti põhiseadusega, mis tagab kõigile inimestele õiguse oma isiklikule arvamusele ja selle vabaks väljendamiseks. See on ka karjuvas vastuolus tegelike euroopalike väärtustega, millede eest võitlesid Martin Luther, Voltair, Rousseau ja teised Euroopa vaimsed isad. Vihakõne paragrahv ei ole midagi muud kui totalitaristlike riikide praktika suruda maha valitsuse kritiseerijaid. Et selle kehtestamist nõuab meilt Euroopa Liit, näitab, missuguseks on vorminud selle ühenduse praegused Euroopa poliitilised liidrid.”

Põhimõtteliselt on tõsi, et uus vaikiv ajastu on mitte üksi tulekul, vaid suures osas juba kohal, sest väga paljud (eriti kõrgematel ametikohtadel olevad) inimesed ei julge enam avalikult oma tõekspidamiste eest seista – hirm kaotada kas töökoht, karjäärivõimalused, äripartnerid, sõprade poolehoid vms on kasvanud juba sügavalt haiglaste mastaapideni.

Ebaõnnestunud on aga viide Voltaire’ile ja Rousseau’le kui euroopalike väärtuste eestkõnelejatele. Ikka ja jälle tõusetub küsimus, mida nende müstiliste euroopalike väärtuste all silmas peetakse.

Vao süütamine kui kingitus vasakliberaalsele eliidile

Vao süütamine on kahetsusväärne ja lubamatu tegu, mis võinuks lõppeda väga tõsiste tagajärgedaga. Aga mis ei ole vähem oluline – see oli erakordselt rumal tegu, sõltumata sellest, millised olid teo toimepanija motiivid.

Vasakliberaalsele poliitilisele ja ideoloogilisele eliidile, mis püüab juurutada ka Eestis kõikjal hävingut külvanud multikulturalismi mudelit ja nn vihakõne keelu abil teisitimõtlejaid vaigistada, on see juhtum nagu taevast sülle kukkunud kingitus – umbes samuti, nagu oli Reformierakonnale kingituseks nii valimiste eelsele ajale langenud Ukraina konflikt kui ka pronksiöö.

Ühelt poolt räägitakse sellest, kui jube ja kole see kõik on, aga teiselt poolt samal ajal piltlikult öeldes korgitakse pudel lahti, sest tuntakse ilmselt väga hästi ka ise, et kasvab soodus pinnas olukorra enda kasuks pööramiseks. See, millise innukusega on asutud juhtumit oma ideoloogilise programmi teenistusse rakendama, on kahtlemata muljetavaldav.

Riiklik propagandateenistus vahendab üleskutseid mõtte- ja sõnavabaduse mahasurumiseks

Riikliku propagandateenistuse (ERR) esilehel oli eile avaldatud tore uudistekomplekt. Kuid nagu nõukogude ajal, nii vajavad need uudised ka nüüd veidi tõlkimist tavainimesele arusaadavasse keelde.

1) Vihamõtted (loe: mõtteroimad ehk maailmavaatelised seisukohad, mis ei ühildu dominantsete vasak-liberaalsete hoiakutega) tuleb “seisata” (loe: maha suruda ja ühiskonnast välja juurida). (Seda, mis on vihamõtted ja kuidas neideristada lihtsalt dominantse ideoloogiaga mitteühilduvatest mõtetest, pole muidugi selgitatud – aga see pole ka lihtinimese asi, sest niisugustele küsimustele vastamiseks on riigiasutustes eksperdid ja küll nemad juba teavad, sest see on ju nende töö.)

2) Euroopa Komisjon teeb ettepaneku (loe: annab korralduse) KVOOTIDE kehtestamiseks, et paigutada põgenikke kõigisse EL-i riikidesse. (Kes sellega ei nõustu, kannab endas vihamõtteid ning on sallivuse, mitmekesisuse, pluralismi, solidaarsuse ja progressi vaenlane. Mida selliste inimestega tuleks teha, selle kohta vt punkti 1.)

3) Haridusminister nimetab vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik haridus ja kasvukeskkond “erisooviks”, mida ei tule rahastada ühiskonna “ühisest potist”. (Ühelt poolt võiks ju algatuseks küsida, kas Reformierakonna riiklikku rahastamist tuleks nimetada erivajaduseks või erisooviks – kuid ainuüksi sellise küsimuse tekkimine kellegi peas, eriti veel praegusel tundlikul ajal, annab tunnistust mitte ainult kalduvusest ühiskonna lõhestamisele ja valitsuse autoriteedi õõnestamisele (et mitte öelda riigivastasele tegevusele), vaid ka vihamõtete kasvamisest või koguni nende vohamisest. Kuidas selliste mõtetega toimida, selle kohta vt punkti 1.)

Propaganda vaenu õhutamise keelu laiendamiseks kogub tuure

Edu võti seisneb oskuses kiiresti kohanduda, et olla alati võitjate poolel.

Rait Maruste, kes on tuntud nii ühe aktiivsema kooseluseaduse läbisuruja kui ka parlamendi komisjonide istungite salvestiste hävitamise eestkõnelejana, on avaldanud Postimehes arvamusloo pealkirjaga “Vihakõne vääriks kriminaliseerimist”. Artikkel kujutab endast head näidet sellest, kuidas ka Eestis kasvab vasak-liberaalide kihelus edendada oma ideoloogilist projekti läbi selle, et rakendada teisitimõtlejate suhtes riikliku karistusaparaadi raudset rusikat.

Ainuüksi sõnavara, mida Maruste kasutab, on kõnekas – oma artikli kokkuvõtvas lõigus kirjutab ta, et “õigusriiklik kriminaalkaristuse ähvardus taoliste arengute eos elimineerimiseks ja süüdlaste karistamiseks on leebe vahend võrreldes potentsiaalse kahjuga, mida [ühiskonna ideoloogiline] mürgitamine põhjustada võib.”

Ilmselt pole raske arvata, kelle suhtes Maruste ja tema euroopalike väärtuste ülla loosungi all tegutsevad kambajõmmid tahaks oma unistuste regulatsiooni ning sellest lähtuvaid repressioone esmajoones käiku lasta, et tirida Eesti ühiskonda käsukorras nattipidi suurema vabaduse, võrdsuse, vendluse, sallivuse ja mitmekesisuse õilsate ideaalide poole. Kindlasti pole need nt religiooni ja usklikke mõnitavad pilapiltide joonistajad ega krutsifikse uriini sisse uputavad “kunstnikud”.

Mitte keelatud annetus, vaid põhiseadusega kaitstud sõnavabadus

Aktuaalne Kaamera pööras 22. veebruaril tähelepanu meie teavituskampaaniale, mille raames saatsime laiali sadu tuhandeid voldikuid, et tuletada inimestele üle Eesti meelde, kes olid kooseluseaduse läbisurujad ning milliseid poliitikuid võib ja milliseid ei või meie hinnangul pereväärtuste seisukohast parlamenti usaldada.

Seejuures väljendas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni sotsiaaldemokraadist esimees Ardo Ojasalu arvamust, et meie kampaania näol on tegemist keelatud annetusega ja et sellisena on meie ettevõtmine seadusevastane. Sama seisukohta kordas Ojasalu vastates Õhtulehe küsimustele.

Ojasalule sekundeeris poliitikaeksperdiks ja valimiste valvuriks tituleeritud homoaktivist Alari Rammo, kes avaldas samuti Aktuaalsele Kaamerale arvamust, et meie kampaania kujutab endast keelatud annetust, konflikti õhutamist ja hea valimistava rikkumist. (Huvitav, kas veel erapoolikumat “eksperti” ei õnnestunud Aktuaalsel Kaameral leida, pidades silmas kui naeruväärselt kallutatult, pahatahtlikult ja ajakirjanduseetika põhimõtteid rikkudes Rammo sügisel meie meeleavaldust Vikerraadios iseloomustas.)

Mida ma oskan selle peale kosta?

Rahvale (valede abil) nn psühholoogilise kaitse teostamine võtab tuure üles

Minu tähelepanu juhiti mõne päeva eest Kanal 2 eetris olnud saatele “Kuidas peatada Putinit?”.

Pean tunnistama, et tegu on väga kõneka materjaliga, millest nähtub, kuidas rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamisel lisatakse gaasi ehk kuidas poliitilise eliidi, jõustruktuuride ja meedia koostöös rahva meelsust vormitakse – mh valede abil.

Loomulikult saab oma osa kätte ka SAPTK, mida julgeolekueksperdiks tituleeritud Eerik-Niiles Kross ühes saate autoritega püüab täiesti naeruväärsel moel näidata Kremli käsilase ja vene propaganda instrumendina.

Kaader saatest “Kuidas peatada Putinit?”, kus SAPTK-st luuakse teadlikult ja samas täiesti alusetult kuvandit kui Venemaa käsilasest.

Mille pärast, küsite? Aga eks ikka selle pärast, et me püüame kaitsta aastasadu meie kultuuri aluseks olnud üldinimlikke väärtusi ja tõekspidamisi, mida tõstab juhtumisi esile ka Venemaa poliitiline juhtkond ja Ortodoksi Kirik. Kas mingeid fakte ka välja tuuakse, mis õigustaks SAPTK seostamist vene võimuringkondadega? Loomulikult mitte – kellele neid fakte tarvis on!?

Demokraatia farss – lihtsalt ja kokkuvõtlikult

Demokraatia Eestis: peaministripartei sai 2014. aastal oma (deklareeritud) sissetulekutest 93% riigieelarvest ja kahe suurärimehe annetustest! Liikmemaksudest kogunes aga vaid 1% sissetulekutest. Nutke või naerge, kuidas soovite.

Üks on aga kindel: siin on tegu mitte kodanikeühenduse, vaid sisuliselt poliitilise ettevõttega, millelt riik ostab valitsemisteenust. Seda, et riik valitsemisteenust sellisel moel ostab, on aga kõnealune poliitiline ettevõte ise võimul olles nii otsustanud, riigi nimel. The fun never stops…

Numbrid absoluutarvudes (ümardatult): (1) tulu erakonna varalt: 7 149 €; (2) liikmemaks: 24 598 €; (3) rahaline annetus väiksematelt annetajatelt: 133 972 €; (4) rahaline annetus Tederilt ja Sõõrumaalt: 330 000 €; (5) riigitoetus: 1 762 234 €. Tulud kokku: 2 257 952 €

Allikaid vt siit ja siit.

 

Yoko Alender loodab, et julgeolekuasutused teevad SAPTK suhtes “oma töö ära”

Hiljuti koos Eerik-Niiles Krossiga Isamaa ja Res Publica Liidust Reformierakonda üle jooksnud Yoko Alender avaldas reedeses Eesti Päevalehes uue lastekaitseseaduse eelnõud kiitva artikli, milles ta mustab oma endist erakonda ja näitab, et kultuuriliselt sügavama tähendusega küsimuste mõistmine rohkem kui pindmisel tasandil ei kuulu tema tugevuste hulka.

Samas on kõnealuse artikli juures üks tunduvalt huvitavam aspekt. Nimelt väljendab kord ühe, kord teise partei ridades võimu juurde pürgiv Alender avalikult seisukohta, et Eesti julgeolekuteenistused peaks näitama meie sihtasutuse suhtes üles teravdatud tähelepanu ja “oma töö ära tegema”.

Ilmselt lähtub selline seisukohaväljendus juba suvel Eesti Päevalehe poolt käima tõmmatud laimukampaaniast, nagu oleks meil mingid varjatud suhted venemaiste võimuringkondadega ning nagu saaksime me sealt rahastamist. Informeeritud inimesena Alender kindlasti teab, et oleme selliste süüdistuste ja kahtlustuste tõelevastavust korduvalt ja ühemõtteliselt eitanud (vt nt siit, siit ja siit) ning ka Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald on tunnistanud (vt siit), et tal ei ole ühtegi fakti, mis kinnitaks vähimalgi määral vastupidist.

Mina tahaks aga teada, mida Alender siis õieti soovib, et julgeolekuorganid teeks. Kas ta sooviks näha, et Kaitsepolitsei hakkaks meie telefone pealt kuulama? Paigutaks meie kontorisse salakaamerad? Kammiks läbi meie elektroonilised postkastid? Konfiskeeriks meie arvutid? Milles peaks julgeolekuasutuste poolt “oma töö ära tegemine” Alenderi arvates seisnema?

Nagu juba öeldud, ei ole meil venemaa võimuringkondadega mitte mingisuguseid suhteid ning kõik vastupidised väited ja oletused kujutavad endast alatut laimu, mis lähtub üksnes ühest eesmärgist — kahjustada meie sihtasutuse mainet ja õõnestada meie usaldusväärsust meie toetajate silmis. Seega võin ma rahuliku südamega tervitada Kaitsepolitsei töökat kollektiivi, kes teavad sama hästi kui mina, et meil ei ole vaja kõige vähemalgi määral muretseda ega karta, sest meil ei ole saladusi, mida avastada ja paljastada.

Küll aga tõusetub Alendri üleskutse valguses tõsine küsimus, missuguse riigiga on meil tegu, kui peaministripartei esindajad esitavad julgeolekuasutustele üleskutseid pöörata valitsusest sõltumatutele ja valitsuse tegevuse suhtes kriitiliselt meelestatud kodanikeühenduste suhtes kõrgendatud tähelepanu. Samuti tõusetub tõsine küsimus nende poliitikute moraalsest kvaliteedist, kes niisugusel moel käituvad. Kas see ikka on demokraatlikele riikidele omane käitumismall? Mulle näib, et pigem annab selline tegutsemine tunnistust diktatuurilisest mentaliteedist ja kalduvusest, mida saame kardetavasti Eesti poliitilisel maastikul näha ja tunda aina enam.

Ent kuna meil ei ole midagi valgustkartvat varjata, siis ei ole meil ka midagi karta – meie läheme kindlalt oma teed ja seisame meie kultuuri alusväärtuste eest, hoolimata vähimalgi määral Alendri ja teiste temasuguste ara hingega parteisõdurite hirmutamiskatsetest. Seejuures ma siiralt loodan, et inimesed märkavad sellist alatut käitumist, nagu Alender Reformierakonna esindajana praktiseerib, ning peavad seda ka valimistel meeles.

Kuhu, kuhu sa lähed, kuhu, mu kodumaa!?

Seda ei juhtu minuga just tihti, aga eile õhtul kodus seda sõnavõttu vaadates tulid mulle pisarad silma. See, valu, mida siit näeme – see ongi Armastus!

Ma olen kisendand
kinnise suuga:
kuhu! kuhu sa lähed! kuhu!
sina ise,
sa, minu kodumaa,
kuhu lähed võõra ja muuga,
sina kõrk!

Minu kurk
hääletust kisast
on tulipunane:
mäleta, tuled sa kust?
kes olid sa tuna?
kes on su isa?

Minu sisikond on must
vaitolemise valskusest;
mina ei saa
vaikida,
sõna on saanud mu suhu,
nüüd pean ma laulma sest:
mina armastan sind,
minu kodumaa pind.

Kristlaste avalikust elust väljatõrjumine kogub tuure

Alles see oli, kui Euroopas räägiti vajadusest ühiskondliku arutelu järele selle üle, kas anda homopaaridele lapsendamise õigus või mitte (nagu räägitakse täna Euroopast mõned sammud maha jäänud Eestis).

Nüüd hakkab asi jõudma nii kaugele, et otsustakse kohtulikult, et kristlastele (kes ei nõustu pidama homoseksuaalset käitumist normaalseks ja moraalseks) ei ole võimalik lapsendandamisõigust anda. See totalitaarne tendents, mida on järjepidevalt maskeeritud sallivuse retoorikaga, on tegelikult ju kogu aeg ilmne olnud. Lõpuks hakkavad aastaid külvatud ja idanenud seemned võrseid ajama.

Alles see oli, kui Ühendkuningriigi kohus mõistis kahjuhüvitise välja kristlastest vanapaarilt, kes ei nõustund oma kodus peetavas majutusasutuses rentima tuba end homoseksuaalsena esitlenud meesterahvastele (vt lähemalt siit). Nüüd võime aga portaali Meie Kirik vahendusel lugeda juba uutest “arengutest”:

Eesti vajab uut valimisseadust!

Tartu Ülikooli professor Jüri Saar on kirjutanud tähelepanuväärse artikli, selgitades miks kehtiv valimisseadus on sügavalt puudulik (mh ebademokraatlik) ning kuidas tuleks seda parandada. Prof Saar kirjutab:

“Tuletame siinkohal veelkord meelde, kuidas saadi eelmistel valimistel riigikogu liikmeks: 10 otsemandaati, 65 ringkonna kompensatsioonimandaati ja 26 üleriigilist kompensatsioonimandaati. Seega üle 90% riigikogu liikmetest on sinna saanud parteikontori otsuse põhjal ja mitte otseselt valijatelt saadud häälte alusel.”

[Täiendus: vt võrdluseks Riigikogu valimise seaduse § 62 lg 3, mille kohaselt “Nende erakondade ringkonnanimekirjades, kelle kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest, reastatakse kandidaadid vastavalt igaühele antud häälte arvule.”]

Mõned sõnad Postimehe intervjuu järelkajade kohta

Intervjuu, mis Priit Pullerits minuga tegi ja mis Postimehes avaldati, on andnud rohkelt kõneainet. Selle kohta öeldut silmas pidades võiks kommenteerida õige paljut, ent piirdun siin kohal mõne üksiku tähelepanekuga. Linnar Priimägi kinnitas oma avaliku vastusega minu öeldut, et homoideoloogia filosoofiliseks aluseks on tõepoolest moraalirelativism, mida püütakse ühiskonnas vastu inimeste loomuliku tunnetust läbi suruda. Priimägi öeldust kirjutan aga eraldi.

Veel leiab tagasisidet vaadates kinnitust mu väide, et homoideoloogiat edutavad sallivusetrummi põristajad ei ole ise teisitimõtlejate suhtes just kuigi sallivad. Üks vana tuttav, kes on varem EPL-i veergudel kirglikult homoaktivismi viljelenud ja kellega veel hiljuti ühes pulmas sõbralikult vestlesin, kirjutas minu ja Priit Pulleritsu kohta avalikult, et “Eesti Ku Klux Klani esindajad on teineteist leidnud.”

Kõnekam on aga heita pilk sellele, mida on kirjutanud väidetavalt teadusliku maailmavaate propageerimisega tegeleva MTÜ Eesti Skeptik juhataja Martin Vällik oma organisatsiooni kodulehel:

“Varro Vooglaid õhutab otseselt vaenu ühe osa kodanike vastu süüdistades neid moraali allakäigus, vandenõus inimolemuse vastu, Eesti suveräänsuse õõnestamises, totalitarismiihaluses jne. Nimetab ta seda “kultuurisõjaks”. Kus on sõda, seal on vaenlased, lahingud, ohvrid.”

Vaenu õhutamine, milles Martin Vällik mind süüdistab, on Karistusseadustiku § 151 kohaselt kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud kuni kolmeaastane vangistus. Arvata võib, et  hästiinformeeritud inimesena on Martin Vällik sellest teadlik. Siit nähtub, et nagu paljud teised võitlevad homoaktivistid, soovib Vällik tõepoolest homoideoloogiaga mittenõustujaid vaigistada, püüdes veenda avalikkust, et tegemist on inimestega, keda tuleks nende veendumuste tõttu riiklikult karistada või vähemalt sellise karistuse ähvardusega hirmutada, et nad loobuksid oma veendumuste väljendamisest (avalikus ruumis).

Praegu võib see tunduda naljakas või ebareaalne, aga mida suuremat osa ühiskonnast (sh kohtunikest) suudavad homoaktivistid panna jagama oma tõlgendust vaenu õhutamisest, seda vähem naljakaks asi muutub. Mitmete Euroopa riikide praktikast nähtub, et suundumus on just selline, et veel hiljuti mõeldamatuna tunduv on aina enam teoks saamas. Ohvriks on muidugi ennekõike usu-, mõtte- ja sõnavabadus.

Sama küsimuse osas on naljakas täheldada, et Reimo Mets eitas Postimehe veergudel (vt siit) kategooriliselt, et homoaktivistid püüavad teisitimõtlejaid vaigistada. Ta selgitab, et nende süüdistamine vihavägivallas ja sellega seonduvalt nende ähvardamine kohtuga väljendavat lihtsalt soovi pidada dialoogi. Siin tekib aga küsimus, mida sõna “dialoog” all õige silmas peetakse.

Taas kord kinnitab Mets seda, mida ütlesin Pulleritsulegi: homoaktivistide eesmärk ei ole, et inimesed homoseksuaalselt käituvaid inimesi ei diskrimineeriks — eesmärgiks on, et ühiskond aktsepteeriks sellise käitumise igati terve ja moraalse inimseksuaalsuse väljendusena. Ja just selle tõttu, et homoaktivistid püüavad sundida inimesi muutma oma maailmavaatelisi tõekspidamisi — just nimelt sundida, mitte veenda läbi mõistusliku argumentatsiooni –, heidetaksegi neile ette, et nad suruvad end peale.