Noor Ilves kui näide nomenklatuuri elust paralleeluniversumis

February 21, 2018

Screen Shot 2018-02-21 at 22.22.43

Täna pakuti meile Delfi vahendusel suurepärane näide sellest, kuidas nomenklatuur elab Eestis justkui paralleelreaalsuses. President Kersti Kaljulaiult riikliku teenetemärgi vastuvõtmisel rääkis endise presidendi poeg, aastaid Brüsselis riigi- ja euroametnikuna töötanud Luukas Kristjan Ilves nii.

Reporter: “Kui Te toote välja ühe asja, mis on praeguses Eestis eriti hästi, siis mis see oleks?”

Ilves: “Uhh, kas ma pean ainult ühe valima või?”

Reporter: “Võib ka mitu öelda.”

Ilves: “Ma ei tea. Mul on nüüd see, et ma elan, eks ole, juba neli aastat Eestist eemal. Iga kord kui ma tagasi tulen, tundub mulle, et see koht on järjest kihvtimaks [sic] ja huvitavamaks kohaks muutunud. Aga kui ma pean ühe asja valima, siis ikka inimesed.” [Vägev klišee, kas pole?!]

Reporter (pärast nõutut pausi): “Aga mis võiks olla veel paremini?”

Ilves (pärast põgusat mõttehetke): “Ma tunnen kahest asjast puudust. Talvisel ajal päikesest. Seda me vast nagu väga ei muuda, kui me just kuidagi kosmilist süsteemi muutma ei hakka. Ja noh, paar täiendavat lennuühendust võiks olla soojale maale – need oleks tänu sellele pimedusele kasulikud. Aga need on enam-vähem ainsad asjad.”

Olgugi, et noorel Ilvesel oli küsimustele vastates pidevalt mõnus muie näol, pole see tegelikult sugugi naljakas. Pigem on asjaolu, et võimu juures olevad inimesed ei näegi ühiskonnas mitte mingeid reaalseid probleeme, tunnistuseks empaatiavõimetusest ning sellest, et elatakse tõepoolest omas mullis, millel kokkupuutepunkt ühiskondliku reaalsusega praktiliselt puudub.

Ametlike andmete kohaselt elab vähemalt viiendik Eesti ühiskonnast suhtelises vaesuses (tegelikult väidetavalt tunduvalt suurem osa). Hambaravi käib paljudele inimestele üle jõu – olude sunnil elatakse teine pool elust (pool)tühja suuga. Hindade tase on võrreldav Lääne-Euroopa riikidega või ületab seda, aga palgatase on kordades madalam. Suur osa kaupade ja teenuste hindadest moodustub pankade intressimaksetest, samal ajal kui pankadele on mängitud kätte hiigelkasumid kodanikele kohustuslikuks tehtud pensionifondide haldamisest. Rahvas on kõrvuni võlgades.

Perekonnad purunevad, paljud lapsed elavad ühe vanemaga või üldse ilma vanemateta. Üksikemade hulk on piinlikult suur. Hooramine on muutunud (isegi riikliku tervishoiupoliitika eeldusena) normaalsuseks, seriaalne mitmenaisepidamine samuti. Igal aastal tehakse tuhandeid aborte, valitsus maksab selle kinni, hoolimata kohustusest kaitsta sündimata laste õigust elule. Seejuures on ohvriks tihti nii sündimata lapsed kui ka nende emad, keda lähedaste poolt abordile survestatakse või kellele ei pakuta laste vastuvõtmiseks kohast toetust.

Vohab narkomaania ja alkoholism. Paljud vaevlevad hasartmängusõltuvusega ja hävitavad sellele alla jäädes oma (ja lähedaste) elu. Internetis, meedias, meelelahutuses, teles, kinos, arvutimängudes ja mujal laiutab võigas vägivallakultus. Pornograafia, mis on isegi oma eriti räigetes vormides kõigile vaid mõne hiirekliki kaugusel, levib nagu katk, purustades abielusid ja perekondi ning pakkudes sageli lastele ja noorukitele esimest kokkupuudet inimseksuaalsusega, tõmbistades selles osas nende loomulikku tunnetust.

Lastepilastamine on häbiväärselt levinud. Naisepeks samuti. Maad on võtnud raskekujuline kõlbeline laostumine, samuti sügav rahvastikukriis, mille jätkudes ootab meie rahvast ja kultuuri hääbumine. Kristlikud ühendused on lagunenud ega suuda või taha enam oma ühiskondlikku rolli täita, ei hingehoiu mõttes ega õigete moraalsete põhimõtete kaitsjana.

Maapiirkondades elu kärbub, väikeettevõtjad väljaspool tõmbekeskusi panevad alatasa pille kotti või tegutsevad makse maksmata, kartes pidevalt pealekaebamist ja karistust. Suur osa põllumajandusest ja muust majandusest hingitseb üksnes tänu eurotoetustele, olles iseseisvalt jätkusuutmatu. Eesti põllumehed saavad seejuures Lõuna- ja Lääne-Euroopa ametivendadega võrreldes kordades väiksemaid toetusi ega ole seetõttu ühisturul konkurentsivõimelised. Mitmed tulusamad majanduse sektorid on suures osas välismaiste kontsernide poolt üle võetud, tihti makstakse suurte kasumite juures kohalikele töötajatele häbiväärselt madalat palka. Edu saadab üldjuhul mitte reaalset majandustegevust, vaid sahkerdamist, spekuleerimist, vahendamist, liigkasuvõtmist ja muud sellist, mida on kohasem nimetada krematistikaks (teiste loodud ressursside oma taskusse kanaliseerimise kunstiks) kui majanduseks (ressursside loomiseks).

Maksukoormus on jaburalt kõrge, palgatöötaja palgafondist läheb julgelt üle poole (reeglina 60–90%) otseste või kaudsete maksudena riigile. Inimeste sõltuvussuhe riigiga muudkui kasvab – pea igas olulises eluaspektis ollakse avalikust võimust rippuv. Ühe tuluteenijaga lasterikastel peredel on peaaegu võimatu hakkama saada. Rohkem kui kolme lapsega perekondadel on suur risk langeda vaesusse. Paljud inimesed on emigreerunud, sest tööd ja rakendust ei ole, lootust olukorra paranemiseks samuti mitte. Teised pendeldavad Soome vahet, et perele elatist teenida. Regionaalne tasakaalustamatus on katastroofiline, maapoode, -haiglaid ja -päästekomandosid suletakse. Rääkimata sellest, et suur hulk inimesi on lihtsalt depressioonis või muul moel õnnetud, tunnetades hingelist tühjust ja katkiolekut ning suutmatust pakkuda oma lähedastele armastust ja tuge, mida need vajavad ja väärivad.

Politsei on raskelt alarahastatud ja -mehitatud, patrulle on kriitiliselt vähe, liikluspolitsei peaaegu puudub, suur hulk süütegusid jääb ressursi puudusel menetlemata. Pinnal püütakse püsida vabatahtlikele abipolitseinikele toetudes. Piir Venemaaga on väljaehitamata, raha pole. Eestil puudub igasugune iseseisev välispoliitika – kõik otsused lähtuvad üksnes omakasu püüdlustest, mitte sellest, mis on õige ja hea. Ja isegi kasulikkuse äratundmises tihtipeale eksitakse. Rahva seas külvatakse regulaarsete doosidena sõjahirmu, et selle kaudu oma võimupositsiooni kindlustada ning seda ainuvõimalikuna kujutades ükskõik milliseid otsuseid rahvale söödavaks teha. Rahanduspoliitika on kasvavas mastaabis vastutustundetu ja diletantlik. Fiskaalpoliitilised otsused on otseselt riigile ja rahvale kahjulike tagajärgedega, seonduvates prognoosides eksitakse kümnete miljonitega.

Rahvastikupoliitika on diletantlik ja keskendub pseudoprobleemidele, immigratsioonipoliitika vastutustundetu. Välismaiste isandate ees orjameelselt lömitav poliitiline eliit on rahvast võõrandunud. Rahva poole pöördutakse vaid oma võimupositsiooni kinnitamise või parandamise huvides. Sisulises plaanis riiklik iseseisvus muudkui kahaneb, vormilises plaanis pannakse aga vastupidise mulje loomisele aina rohkem rõhku. Rahvast reaalselt ühendavaid väärtusi hägustatkse ja lahustatakse, ent ühiskonna kooshoidmiseks kasvatatakse (eufemistlikult strateegiliseks kommunikatsiooniks nimetatud) riikliku propaganda kulutusi.

Samas rahvale reaalset ühiskonnaelu küsimuste otsustamise õigust ei võimaldata, ei rahvaalgatuse ega presidendi otsevalimiste taastamise näol – olgugi, et rohkem kui 70% kodanikkonnast leiab, et rahval pole poliitiliste otsuste langetamises osalemiseks piisavat võimalust. Parlamendis on terve rida inimesi, kel tegelikult rahva mandaati ei ole, positsioon on saadud vaid mõnesaja häälega tänu soojale kohale partei nimekirjas. Samuti ei ole neil (nagu ka paljudel teistel avalikel teenistujatel) elementaarset kompetentsust oma ametikohal vastustundlikuks tegutsemiseks. Poliitiline vastutus on üleüldse sõnakõlks, tavaks on see, et keegi ei võta poliitiliste möödalaskmiste eest mingit vastutust.

Presidendiks on parteide tagatubade kokkuleppel pukki pandud euroametnik, kes isegi mitte ei kandideerinud sellele kohale, rääkimata valituks osutumisest või rahvalt mandaadi saamisest. Eelmise presidendi poolt ettevõtlustoetuste sisulisele omistamisele ja muule ärmatamisele vaatab avalik võim läbi sõrmede.

Isamaad armastavaid konservatiivselt, kristlikult ja/või rahvuslikult meelestatud inimesi, kes valitseva ideoloogiaga ei nõustu ja sellele vastu räägivad, tembeldatakse poliitikute ja meedia poolt alatasa häbimärgistavalt populistideks, venemeelseteks, tagurlasteks, sallimatuteks, vihkajateks jne. Paljud inimesed elavad sisepaguluses, tundmata neile olulisi väärtusi jalge alla tallava riigivõimuga ühisosa. Veel rohkemad on allutanud end enesetsensuurile, kuna poliitilise korrektsuse õhkkonnas ei läbeta ka varem elementaarseks peetud, ent nüüdseks n-ö parketikõlbmatuks tembeldatud seisukohti väljendada.

Riigi kahe peamise linna vahelist maanteed ei ole siiani suudetud neljarealiseks ehitada, samaväärse või veelgi suurema liikluskoormusega Pärnu maanteest rääkimata. Sellest tingitud liiklusõnnetustes hukkub pidevalt kaugelt liiga palju inimesi. Samal ajal surutakse läbinähtavalt valelike argumentidega läbi suurele osale ühiskonnast täiesti vastuvõetamatut, looduskeskkonda ruineerivat, majanduslikult jätkusuutmatut ja ultrakallist Rail Balticu projekti, millel puudub igasugune mõte ja millest erainvestorid ei taha kuuldagi. Haritlaste protestile vilistatakse.

Koolid muudetakse aina enam ideoloogilise kasvatustöö keskusteks, lastele surutakse manipulatiivselt peale kõige haiglasemaid ideid (à la mehelikkus ja naiselikkus on sotsiaalsed konstruktsioonid, mida kasutakse rõhuvate võimusuhete põlistamiseks, igaüks võib ise otsustada oma sooidentiteedi üle, muuta oma sugu jne). Koolisüsteem ei võta arvesse poiste ja tüdrukute tõsiseid arenguerinevusi, mistõttu on poisid süstemaatiliselt justkui defektsete tüdrukute rollis ning langevad koolist välja.

Laste ja noorte tervis on tõsiselt allakäinud. Suur osa ajast raisatakse labast või otseselt pahelist meelelahutust tarbides, sotsiaalmeedias vedeledes või arvutimänge mängides. Füüsiline ja intellektuaalne aktiivsus langeb, rasvumine kasvab – kõikvõimalikud psüühilised ja vaimsed hälbed samuti. Ehmatavalt suur osa noortest meestest ei kvalifitseeru tervislikel põhjustel ajateenistusse ega ole suutelised oma elus vastutust kandma. Kasvav hulk mehi ja naisi ei ole soojätkamiseks füüsiliselt võimelised, rääkimata moraalsetest ja vooruslikest eeldustest truuks ja harmooniliseks abieluks ning perekonna loomiseks ja hoidmiseks.

Rahvusülikool ei suuda või ei taha mitmetel olulistel erialadel, muuhulgas filosoofias, pakkuda enam eestikeelset doktori- ega isegi mitte magistriõpet. Ülikoolides on õppe- ja teadustöö kvaliteet sageli piinlikult madal, eriti sotsiaalteaduste vallas. Tihti pakutakse reaalse hariduse asemel ideoloogilist propagandat ning koolitatakse välja mh Twitteri avangardi nime all tuntud kultuurimarksistlikke revolutsionääre. Ülikoolide õppejõud ei eitagi, et sisulises plaanis on tase kõvasti alla käinud, akadeemilise vaimu on lämmatanud administratiivne elutus ning ülikoolid on muutunud konveieriks.

Iseseisev kaitsevõime riigil mitte ainult ei puudu, vaid on väga kaugel sellest, kus see võiks olla. Oma kaitsevõime kasvatamise asemel (nt rahva üldise relvastamise teel) kasutatakse kaitsejõude Eestiga mitte mingit puutumust omavates ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olevates globalistlikes vallutussõdades osalemiseks. Samas enese ja oma lähedaste kaitseks relvade omamise õigust püütakse muudkui koomale tõmmata. Mustmiljonit eurodirektiivi analüüsiv, menetlev, kontrolliv, monitooriv, arutav, tõlkiv, kohaldav ja haldav riigiaparaat aina paisub, samal ajal kui maksumaksjate hulk väheneb. Kõikvõimalike regulatsioonide kriiskav üleküllus suretab ettevõtlust ja sellega tegelemise soovi.

Eestit raiutakse metsast paljaks, protestid kõlavad taas kurtidele kõrvadele. Põldusid mürgitatakse massiliselt, liigirikkus pidevalt kahaneb, mesilased kõngevad. Loomi peetakse tihtipeale tööstuslikult tingimustes, mida on raske nimetada muuks kui loomapiinamiseks. Rahvas on omavahel enneolematult tülli aetud ja lõhestatud. Valitsuse liikmed nimetavad (põhiseaduse alusena määratletud) rahvusriigi ideaali avalikult ohtlikuks ja inimvaenulikuks düstoopiaks ega näe mingit põhjust selle pärast tagasi astuda – samuti ei näe selleks põhjust nende kamraadid.

Poliitiline süsteem lonkab kahte jalga, kõik on parteide pidevast omavahelisest jagelemisest väsinud. Valdavas osas väga üheülbalised parteid naudivad samal ajal ülevoolavat riiklikku rahastust, olles võtnud ise vastu seadused (või sallides selliseid seadusi), mis võimaldavad kodanike raha oma taskusse kanaliseerida, ilma et kodanikud oleks seda neile annetanud. Maksumaksjate raha laristatakse mõõdutundetult, aga lastehaiglatesse hädavajaliku sisseseade soetamiseks kogutakse jõulutunneli kaudu annetusi. Mujal maailmas turvalisuse kaalutlustel kõrvale jäetud e-valimiste suhtes puudub märkimisväärsel osal ühiskonnast usaldus.

Inimõigustest räägitakse söögi alla ja söögi peale, aga reaalseid kodanikuõigusi ja -vabadusi püütakse pidevalt mitte avardada, vaid koomale tõmmata. Aina paisub jälgimisühiskond, kus inimeste kohta kogutakse ennekuulmatus koguses isikuandmeid ning neid säilitatakse ja kasutatakse ebaseaduslikult. Kaitsepolitsei tegevuse üle puudub põhimõtteliselt igasugune tsiviilkontroll – seda kontrolli teostama pidava parlamendi komisjoni esimeheks on … kaitsepolitsei endine peadirektor.

Kohtumenetlus on enamikele inimestele õigussüsteemi keerukuse ja kvaliteetse õigusabi jaburalt kõrgete kulude tõttu kättesaamatu ja võtab absurdselt pika aja. Kohtud langetavad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid jultunult eirates kehtiva õigusega otseselt vastuolus olevaid otsuseid. Aga kuivõrd need otsused edendavad n-ö õiget ideoloogilist agendat, siis pigistatakse selle suhtes silm kinni. Sageli on tõsiste kuritegude eest määratud karistused rahva õiglustunnet riivavalt väikesed.

Ravijärjekorrad on mitte harva uskumatult pikad. Inimesi sureb vähki epideemilises mastaabis. Puudega laste vanematele ja raskes seisus vanainimeste põetajatele puudub tihti praktiliselt igasugune riiklik tugi. Koolihariduse kvaliteet on piirkonniti tohutult kõikuv, kvaliteetne haridus maapiirkondades sageli üldse kättesaamatu – just nagu ka arstiabi, korrakaitse ja muud avalikud teenused.

Kõlbeline kasvatus koolides on olematu. Tihti ka perekondades või neis kooslustes, mis perekondadest alles on jäänud. Perekonna ja abielu mõisted on pideva ja agressiivse ideoloogilise rünnaku objektiks, kusjuures rünnakus osalevad aktiivselt paljud otseselt või kaudselt riigipalgalised tegelased.

Meedia kvaliteet on allapoole igasugust arvestust – vale ja tõde on pidevalt ärasegatud, uudiste ja meelelahutuse eraldusjooned kõike muud kui selged. Kommertsmeedias on tõetaotlus allutatud kasumijanule ning laialdaselt tegeletakse pigem ühiskonna manipuleerimise kui tema informeerimisega. Konflikte õhutatakse, võimendatakse ja ekspluateeritakse, et sellest profiiti lõigata. Eriti teravalt ilmneb probleem seonduvalt rahvusringhäälinguga, mille raskekujulist ideoloogilist kallutatust ei suudeta juba ammu varjata. Poliitiliste protsesside suunamiseks ja avaliku võimu ohjamiseks võimelist reaalset organiseerunud kodanikuühiskonda peaaegu ei eksisteeri, selle asemel vohab valitsuse käepikendusena tegutsev ja võimuringkondade ideoloogiliste huvide eest seisev riiklikult rahastatud võltskodanikuühiskond. Jne, jne, jne…

Aga presidendilt valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Luukas Kristjan Ilves ei näe muud probleemi kui see, et talvel võiks olla rohkem päikest ning ka paar lennuliini soojale maale võiks olla rohkem.

Selline on Eesti elu AD 2018.

 

Päev hiljem saime näha sama mentaliteedi väljendust ka teeneka eurobürokraadi, president Kersti Kaljulaiu esituses.

Advertisements

January 4, 2016

Screen-Shot-2016-01-01-at-21.00.24

“Bravo!”, “Super!”, “Geniaalne!”, “Hindamatu!”, “Võimas lõppakord!”… Sedalaadi hinnangutega kajastas Delfi “Tujurikkuja” finaalklippi, milles oli rakendatud Alo Mattiiseni legendaarne ärkamisajalaul “Ei ole üksi ükski maa” Eesti rahva suhtes põlguse väljendamise ja ideoloogilise propaganda teenistusse.
Delfi-väljavõte Screen-Shot-2016-01-01-at-22.28.24

Võib-olla. Aga ma ei ole ammu näinud nii murtud meest kui mu isa, pärast seda, kui ta oli selle klipi ära näinud. Istus teine tükk aega vaikides, vaatas nõutult tühja ja siis ütles: “Uskumatu… ma poleks uskunud, et nad… et nad hakkavad niimoodi meie iseseisvuse aadet mõnitama… rahvustelevisioonis…” Lause jäi lõpetamata.

Tõsi ta on, et ilmselt tabas see lugu, millega kujutati kümnetele tuhandetele noortele inimestele iidoleiks olevate poppartistide abil kogu Eesti rahvast ühe suure vihkamisest, sallimatusest ja kitsarinnalisusest vaevatud lumpenina, paljusid, kes pühendasid olulise osa oma elust Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise kindlustamisele ning Eesti iseseisvuse taastamisele, otse südamesse, nagu Delfi juubeldab.

Võin vaid ette kujutada, kui valusalt võis see paroodia haavata näiteks meie maa ja rahva tuleviku pärast südant valutavat Tõnis Mägit, kes laulis laulu algsel kujul sisse ning kes tegi seda osana oma vabadusvõitlusest – vabadusvõitlusest, mille kohta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent Anu Kõlar kirjutab kokkuvõtlikult:

“See lugu sümboliseerib mu meelest kõige paremini tollast siirust, erakordset lootust, püüdlusi, ühtehoidmist. See oli lugu, mida oskasid nii sülelapsed kui raugad, autojuhid ja akadeemikud. Me pole vististi mitme viimase põlvkonna vältel, võibolla kogu 20. sajandi jooksul olnud nii üksmeelsed. See oli ja on meie üksteise aitamise ja vabadusjanu sümbol. Püha laul. Pühadusele sülitati, järjekordselt. Mis rahvas see on, kes ise hävitab oma pühad lood, olulised sümbolid ja identiteedi? On häbi ja kurb.”

Neid, kellele teeb teistele inimestele südamesse torkamine ja neile sihilikult haiget tegemine nalja, ei ole palju nimetada maniakkideks.

Peale on kasvanud uus põlvkond, mis ei mõista isegi mitte meie rahva lähiajalugu, sügavamast ajaloolisest tunnetusest rääkimata. Need on inimesed, kes mitte üksi ei ole kunagi tunnetanud Eesti ärkamisaja vaimu, vaid ilmselt ei suuda seda ka endale vähegi adekvaatsel moel ette kujutada.

Samuti ei mõista see põlvkond, et on asju – “Tujurikkuja” varasemale praktikale viidates näiteks laste seksuaalne ärakasutamine ja küüditamine (vt lähemalt siit) –, mille suhtes ei tohi nalja teha, rääkimata selliste naljade rakendamisest äri, ideoloogilise propaganda või odava populaarsuse teenistusse, sest vastasel juhul pilatakse ja pilastatakse seda, mis on püha ning õõnestatakse kultuuri aluseid.

“Tujurikkuja” käitumist on ilmselt lihtsam lahti mõtestada, tuletades meelde Märt Avandi poolt mitte kuigi ammu lausutud sõnu, millest nähtub tema ja tema mõttekaaslaste suhtumine Eesti rahvasse ja meie rahvuslikku identiteeti: “Mina ei uskunud, et meie eestlased oleme niivõrd rassistlik, julm, ülbe rahvas. Ütlengi täitsa tõsiselt välja, mul on meie rahva pärast häbi.”

Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et "Tujurikkuja" produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.

Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et “Tujurikkuja” produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.

Selles, et suur osa noortest, kes tahaks olla kultuurieliidi osaks, jookseb oma tegude tagajärgi hoomamata võõra ideoloogiaga kaasa ning püüab oma enda rahva suhtes põlgust väljendades iga hinna eest oma edumeelsust tõestada, sisendades teineteisele innukalt oma moraalset ülimuslikkust, ei ole midagi uut ega üllatavat.

Eks ole seda ennegi nähtud, ent naljakat ei ole selles endiselt mitte midagi – vastupidi, kultuurieliidi võõrandumine rahvast ehk muutumine oma rahva suhtes vaenulikuks jõuks, on kurjakuulutav ajamärk, seda enam, kui vastavat ambitsiooni toetab isegi rahvusringhääling.

Siiski loodan, et inimesed, kes neid “nalju” tegid ja neid heaks kiitsid, taipavad kord ka ise oma eksitust ning mõistavad, et on asju, mida ei peaks naeruvääristama.


Screen Shot 2016-01-03 at 19.54.53


Probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine

October 28, 2015

Andsin ajakirjale Hea Kodanik intervjuu nn vihakõne kriminaliseerimise püüdlustega seonduval teemal. Intervjuu on kätte saadav nii Hea Kodaniku veeblilehel kui ka Objektiivis ning üllataval kombel ka ERR-i uudisteportaalis ja Postimehe arvamusportaalis.


Suur töö on tehtud ja meie oma uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv on avatud!

October 19, 2015

Bukleti-esikaas

Mul on erakordselt hea meel, et rohkem kui 9 kuud kestnud ettevalmistused meie sihtasutuse oma uudiste- ja arvamusportaali avamiseks jõudnud selleni, et portaal Objektiiv.ee ongi täna hommikust alates avatud!

Veendugem ise:

www.objektiiv.ee

Olen selle eesmärgi nimel tõesti palju pingutanud, mistõttu tunnen täna tõesti siiralt suurt rõõmu ja ka uhkust, et oleme suutnud raskustest hoolimata eesmärgini jõuda.

Ja ma tahan öelda kõigile meie sihtasutuse toetajatele, kes toetasid portaali rajamist, siiralt SUUR AITÄH, sest ilma paljude heade inimeste helde panuseta ei oleks portaali rajamine võimalikuks osutunud.

Loodan, et see toetus jätkub, võimaldades meil kasvada ja tegevust laiendada.

Kahtlemata ei ole portaali ehitamine kaugeltki lõppenud, vaid meil tuleb teha veel palju tööd, et OBJEKTIIVIST võiks kujuneda Eesti meediamaastikul kõige olulisem konservatiivne ajakirjanduslik väljaanne.

Minu ja kogu meie meeskonna siiraks sooviks selle eesmärgi nimel tegutseda. Tahame pingutada, et portaalist kujuneks tõhus vahend, mis võimaldab meil kaitsta meie ühiskonna alusväärtusi ja teha seda kantuna soovist teenida mitte kasumit, vaid oma maad ja rahvast ning ühist hüve.

PRESSITEADE
Tallinn, 19. oktoober 2015

Tegevust alustab uus uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv

Esmaspäeval, 19. oktoobril alustab aadressil www.objektiiv.ee tegevust ühiskonnateemaline uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv, mis lähtub eesmärgist kaitsta Eesti kultuurilist järjepidevust ja selle aluseks olevaid konservatiivseid väärtusi.

Portaal hakkab vahendama kodu- ja välismaiseid uudiseid ning arvamuslugusid, mis analüüsivad ühiskonnas ja kultuuris toimuvaid protsesse, püüdes avada aspekte, mis on massimeedia poolt alatähtsustatud või üldse tähelepanuta jäetud.

Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri sõnul on kavas pakkuda platvormi eeskätt niisugustele vaadetele, mis on kooskõlas traditsiooniliste alusväärtustega ning aitavad kaasa ühiskonna hü-velisele arengule.

“Kuivõrd Eesti meediamaastik on muutunud ideoloogiliselt väga ühetaoliseks ja massimeedia edendab süstemaatiliselt vasakliberaalseid hoiakuid, vajab meie ühiskond uusi meediaväljaandeid, mis kasvaksid välja elutervetest ajatutest väärtustest, mis on kandnud meie rahvast läbi sajandite ning kannavad ka edaspidi, kui oskame neist lugu pidada ja neist juhinduda,” selgitas Vihuri portaali Objektiiv rajamise põhjuseid.

Portaali rajamist eest vedanud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juhatuse esimehe Varro Vooglaiu sõnul on Objektiiv Eesti ajakirjandusmaastikul mitmes mõttes uus nähtus: “Püüame luua selgelt väärtuspõhise meediumi ning rõhutada, edendada ja kaitsta konser-vatiivset maailmapilti, tehes seda kantuna soovist teenida mitte kasumit, vaid oma maad ja rah-vast ning ühist hüve.”

Vooglaid lisas, et portaali Objektiiv teeb eriliseks ka tõsiasi, et see on eheda kodanikualgatuse vili ja toetub oma mittetulunduslikus tegevuses üksnes SAPTK toetajate annetustele. “Loodame, et Objektiivist kujuneb kõige mõjukam konservatiivne ajakirjanduslik väljaanne Eestis ning kutsume kõiki inimesi sellele püüdlusele kaasa aitama,” selgitas Vooglaid Objektiivi kogukondlikku iseloomu ja tegutsemispõhimõtet.

Portaal loodab juba lähiajal tegevust laiendada, muu hulgas oma videostuudio väljaehitamise ja videoproduktsiooni laiendamise teel, kasutades sellega kaasnevate kulutuste katmiseks eelmisel aastal Aadu Luukase Missioonipreemiaga kaasnenud raha.

Portaali Objektiiv käivitamine on osa SAPTK püüdlusest aidata kaasa konservatiivsele vastu-reaktsioonile, et seista vastu viimastel aastatel üha jõulisemaks muutunud kultuurirevolutsioonilisele püüdlusele meie ühiskond radikaalelt ümber kujundada.

Lähemat infot portaali ja selle rajamise tagamaade kohta leiab esimesest juhtkirjast, Varro Vooglaiu pikemast selgitusest ning Markus Järvi temaatilisest videokommentaarist.

Lisainfo:

Veiko Vihuri
veiko.vihuri@objektiiv.ee
52 94 476

Varro Vooglaid
varro.vooglaid@saptk.ee
56 600 121


“One day ISIS will run into the wrong Christians”

September 3, 2015

crusader3

Üks hea sõber kirjutas mõne päeva eest: “One day ISIS will run into the wrong Christians.”
 
Kuid tegelikult on küsitav, kas kristlastel on enam sisemist veendumust ja sellest võrsuvat jõudu, et kurjusega silmitsi seistes tõe, headuse ja ilu kaitseks välja astuda. Praeguste tendentside jätkudes ei ole sugugi võimatu, et see küsimus asetatakse Euroopas taas kord meie ette ning me peame oma valikute ja tegudega vastust andma.
 
Paraku ei ole väljavaated head, sest kristlusest võõrutatud Euroopa on minetanud oma sisemise jõu – jõu, mis ammutatakse tõest, mille nimel ollakse valmis surema. Inimesed on muutunud mugavaks, lõdiks, pehmeks ja põhimõttelagedaks ning hakanud oma eksistentsi pidama mitte millekski selliseks, mida tuleb igal ajahetkel olla valmis kaitsma ja välja teenima, vaid inimõiguseks, mis tuleb neile kellegi teise poolt tagada.
 
Enesekeskne eluviis ja oma enda mugav äraolemine ei ole aga vundament, millele rajada tugevat ühiskonda. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et Euroopal on vaja kristlust tunduvalt rohkem kui kristlusel Euroopat.

Kuidas Iirimaa “homoabielu” referendum ära osteti ja mida me saame sellest õppida

June 25, 2015

Ireland-Sightseeing

Kuu aja eest ehk täpsemalt 22. mail toimus Iirimaal referendum, mille keskmes oli küsimus abielu ümbermääratlemisest moel, et see kätkeks ka homoseksuaalseid suhteid. Täpsemalt pandi referendumile küsimus, kas täiendada põhiseadust alljärgneva klausliga: “Abielu võidakse sõlmida kooskõlas seadusega kahe inimese vahel sõltumata nende soost.”

Referendumist võttis osa 60% hääleõiguslikest inimestest, kellest omakorda 62% pooldas abielu olemuslikku ümbermääratlemist. Niisiis said “Jah” leeri esindajad rahvahääletusel ülekaaluka võidu, kuigi õigus on ka neil, kes juhivad tähelepanu asjaolule, et “homoabielu”* seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus ning et 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

“homoabielu”* seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus ning et 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

FAKT: “Homoabielu” seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus. 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

Read the rest of this entry »


Uus tase: riiklik propagandateenistus (ERR) võrdleb Vene Õigeusu Kirikut al-Qaidaga

April 30, 2015

Mõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmaspäeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi videolõiku ETV välispoliitika saatest “Välisilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terroriühendusega al-Qaida.

Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saatejuhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õigeusust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õigeusu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuumarelvaga. “Ja see eristabki meie õigeusklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.

Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õigeusklik ja Vene Õigeusu Kirik omab Venemaal laialdast kandepinda. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja ebaloogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.

Read the rest of this entry »