Noor Ilves kui näide nomenklatuuri elust paralleeluniversumis

Täna pakuti meile Delfi vahendusel suurepärane näide sellest, kuidas nomenklatuur elab Eestis justkui paralleelreaalsuses. President Kersti Kaljulaiult riikliku teenetemärgi vastuvõtmisel rääkis endise presidendi poeg, aastaid Brüsselis riigi- ja euroametnikuna töötanud Luukas Kristjan Ilves nii.

Reporter: “Kui Te toote välja ühe asja, mis on praeguses Eestis eriti hästi, siis mis see oleks?”

Ilves: “Uhh, kas ma pean ainult ühe valima või?”

Reporter: “Võib ka mitu öelda.”

Ilves: “Ma ei tea. Mul on nüüd see, et ma elan, eks ole, juba neli aastat Eestist eemal. Iga kord kui ma tagasi tulen, tundub mulle, et see koht on järjest kihvtimaks [sic] ja huvitavamaks kohaks muutunud. Aga kui ma pean ühe asja valima, siis ikka inimesed.” [Vägev klišee, kas pole?!]

Reporter (pärast nõutut pausi): “Aga mis võiks olla veel paremini?”

Ilves (pärast põgusat mõttehetke): “Ma tunnen kahest asjast puudust. Talvisel ajal päikesest. Seda me vast nagu väga ei muuda, kui me just kuidagi kosmilist süsteemi muutma ei hakka. Ja noh, paar täiendavat lennuühendust võiks olla soojale maale – need oleks tänu sellele pimedusele kasulikud. Aga need on enam-vähem ainsad asjad.”

Olgugi, et noorel Ilvesel oli küsimustele vastates pidevalt mõnus muie näol, pole see tegelikult sugugi naljakas. Pigem on asjaolu, et võimu juures olevad inimesed ei näegi ühiskonnas mitte mingeid reaalseid probleeme, tunnistuseks empaatiavõimetusest ning sellest, et elatakse tõepoolest omas mullis, millel kokkupuutepunkt ühiskondliku reaalsusega praktiliselt puudub.

Ametlike andmete kohaselt elab vähemalt viiendik Eesti ühiskonnast suhtelises vaesuses (tegelikult väidetavalt tunduvalt suurem osa). Hambaravi käib paljudele inimestele üle jõu – olude sunnil elatakse teine pool elust (pool)tühja suuga. Hindade tase on võrreldav Lääne-Euroopa riikidega või ületab seda, aga palgatase on kordades madalam. Suur osa kaupade ja teenuste hindadest moodustub pankade intressimaksetest, samal ajal kui pankadele on mängitud kätte hiigelkasumid kodanikele kohustuslikuks tehtud pensionifondide haldamisest. Rahvas on kõrvuni võlgades.

Perekonnad purunevad, paljud lapsed elavad ühe vanemaga või üldse ilma vanemateta. Üksikemade hulk on piinlikult suur. Hooramine on muutunud (isegi riikliku tervishoiupoliitika eeldusena) normaalsuseks, seriaalne mitmenaisepidamine samuti. Igal aastal tehakse tuhandeid aborte, valitsus maksab selle kinni, hoolimata kohustusest kaitsta sündimata laste õigust elule. Seejuures on ohvriks tihti nii sündimata lapsed kui ka nende emad, keda lähedaste poolt abordile survestatakse või kellele ei pakuta laste vastuvõtmiseks kohast toetust.

Vohab narkomaania ja alkoholism. Paljud vaevlevad hasartmängusõltuvusega ja hävitavad sellele alla jäädes oma (ja lähedaste) elu. Internetis, meedias, meelelahutuses, teles, kinos, arvutimängudes ja mujal laiutab võigas vägivallakultus. Pornograafia, mis on isegi oma eriti räigetes vormides kõigile vaid mõne hiirekliki kaugusel, levib nagu katk, purustades abielusid ja perekondi ning pakkudes sageli lastele ja noorukitele esimest kokkupuudet inimseksuaalsusega, tõmbistades selles osas nende loomulikku tunnetust.

Lastepilastamine on häbiväärselt levinud. Naisepeks samuti. Maad on võtnud raskekujuline kõlbeline laostumine, samuti sügav rahvastikukriis, mille jätkudes ootab meie rahvast ja kultuuri hääbumine. Kristlikud ühendused on lagunenud ega suuda või taha enam oma ühiskondlikku rolli täita, ei hingehoiu mõttes ega õigete moraalsete põhimõtete kaitsjana.

Maapiirkondades elu kärbub, väikeettevõtjad väljaspool tõmbekeskusi panevad alatasa pille kotti või tegutsevad makse maksmata, kartes pidevalt pealekaebamist ja karistust. Suur osa põllumajandusest ja muust majandusest hingitseb üksnes tänu eurotoetustele, olles iseseisvalt jätkusuutmatu. Eesti põllumehed saavad seejuures Lõuna- ja Lääne-Euroopa ametivendadega võrreldes kordades väiksemaid toetusi ega ole seetõttu ühisturul konkurentsivõimelised. Mitmed tulusamad majanduse sektorid on suures osas välismaiste kontsernide poolt üle võetud, tihti makstakse suurte kasumite juures kohalikele töötajatele häbiväärselt madalat palka. Edu saadab üldjuhul mitte reaalset majandustegevust, vaid sahkerdamist, spekuleerimist, vahendamist, liigkasuvõtmist ja muud sellist, mida on kohasem nimetada krematistikaks (teiste loodud ressursside oma taskusse kanaliseerimise kunstiks) kui majanduseks (ressursside loomiseks).

Maksukoormus on jaburalt kõrge, palgatöötaja palgafondist läheb julgelt üle poole (reeglina 60–90%) otseste või kaudsete maksudena riigile. Inimeste sõltuvussuhe riigiga muudkui kasvab – pea igas olulises eluaspektis ollakse avalikust võimust rippuv. Ühe tuluteenijaga lasterikastel peredel on peaaegu võimatu hakkama saada. Rohkem kui kolme lapsega perekondadel on suur risk langeda vaesusse. Paljud inimesed on emigreerunud, sest tööd ja rakendust ei ole, lootust olukorra paranemiseks samuti mitte. Teised pendeldavad Soome vahet, et perele elatist teenida. Regionaalne tasakaalustamatus on katastroofiline, maapoode, -haiglaid ja -päästekomandosid suletakse. Rääkimata sellest, et suur hulk inimesi on lihtsalt depressioonis või muul moel õnnetud, tunnetades hingelist tühjust ja katkiolekut ning suutmatust pakkuda oma lähedastele armastust ja tuge, mida need vajavad ja väärivad.

Politsei on raskelt alarahastatud ja -mehitatud, patrulle on kriitiliselt vähe, liikluspolitsei peaaegu puudub, suur hulk süütegusid jääb ressursi puudusel menetlemata. Pinnal püütakse püsida vabatahtlikele abipolitseinikele toetudes. Piir Venemaaga on väljaehitamata, raha pole. Eestil puudub igasugune iseseisev välispoliitika – kõik otsused lähtuvad üksnes omakasu püüdlustest, mitte sellest, mis on õige ja hea. Ja isegi kasulikkuse äratundmises tihtipeale eksitakse. Rahva seas külvatakse regulaarsete doosidena sõjahirmu, et selle kaudu oma võimupositsiooni kindlustada ning seda ainuvõimalikuna kujutades ükskõik milliseid otsuseid rahvale söödavaks teha. Rahanduspoliitika on kasvavas mastaabis vastutustundetu ja diletantlik. Fiskaalpoliitilised otsused on otseselt riigile ja rahvale kahjulike tagajärgedega, seonduvates prognoosides eksitakse kümnete miljonitega.

Rahvastikupoliitika on diletantlik ja keskendub pseudoprobleemidele, immigratsioonipoliitika vastutustundetu. Välismaiste isandate ees orjameelselt lömitav poliitiline eliit on rahvast võõrandunud. Rahva poole pöördutakse vaid oma võimupositsiooni kinnitamise või parandamise huvides. Sisulises plaanis riiklik iseseisvus muudkui kahaneb, vormilises plaanis pannakse aga vastupidise mulje loomisele aina rohkem rõhku. Rahvast reaalselt ühendavaid väärtusi hägustatkse ja lahustatakse, ent ühiskonna kooshoidmiseks kasvatatakse (eufemistlikult strateegiliseks kommunikatsiooniks nimetatud) riikliku propaganda kulutusi.

Samas rahvale reaalset ühiskonnaelu küsimuste otsustamise õigust ei võimaldata, ei rahvaalgatuse ega presidendi otsevalimiste taastamise näol – olgugi, et rohkem kui 70% kodanikkonnast leiab, et rahval pole poliitiliste otsuste langetamises osalemiseks piisavat võimalust. Parlamendis on terve rida inimesi, kel tegelikult rahva mandaati ei ole, positsioon on saadud vaid mõnesaja häälega tänu soojale kohale partei nimekirjas. Samuti ei ole neil (nagu ka paljudel teistel avalikel teenistujatel) elementaarset kompetentsust oma ametikohal vastustundlikuks tegutsemiseks. Poliitiline vastutus on üleüldse sõnakõlks, tavaks on see, et keegi ei võta poliitiliste möödalaskmiste eest mingit vastutust.

Presidendiks on parteide tagatubade kokkuleppel pukki pandud euroametnik, kes isegi mitte ei kandideerinud sellele kohale, rääkimata valituks osutumisest või rahvalt mandaadi saamisest. Eelmise presidendi poolt ettevõtlustoetuste sisulisele omistamisele ja muule ärmatamisele vaatab avalik võim läbi sõrmede.

Isamaad armastavaid konservatiivselt, kristlikult ja/või rahvuslikult meelestatud inimesi, kes valitseva ideoloogiaga ei nõustu ja sellele vastu räägivad, tembeldatakse poliitikute ja meedia poolt alatasa häbimärgistavalt populistideks, venemeelseteks, tagurlasteks, sallimatuteks, vihkajateks jne. Paljud inimesed elavad sisepaguluses, tundmata neile olulisi väärtusi jalge alla tallava riigivõimuga ühisosa. Veel rohkemad on allutanud end enesetsensuurile, kuna poliitilise korrektsuse õhkkonnas ei läbeta ka varem elementaarseks peetud, ent nüüdseks n-ö parketikõlbmatuks tembeldatud seisukohti väljendada.

Riigi kahe peamise linna vahelist maanteed ei ole siiani suudetud neljarealiseks ehitada, samaväärse või veelgi suurema liikluskoormusega Pärnu maanteest rääkimata. Sellest tingitud liiklusõnnetustes hukkub pidevalt kaugelt liiga palju inimesi. Samal ajal surutakse läbinähtavalt valelike argumentidega läbi suurele osale ühiskonnast täiesti vastuvõetamatut, looduskeskkonda ruineerivat, majanduslikult jätkusuutmatut ja ultrakallist Rail Balticu projekti, millel puudub igasugune mõte ja millest erainvestorid ei taha kuuldagi. Haritlaste protestile vilistatakse.

Koolid muudetakse aina enam ideoloogilise kasvatustöö keskusteks, lastele surutakse manipulatiivselt peale kõige haiglasemaid ideid (à la mehelikkus ja naiselikkus on sotsiaalsed konstruktsioonid, mida kasutakse rõhuvate võimusuhete põlistamiseks, igaüks võib ise otsustada oma sooidentiteedi üle, muuta oma sugu jne). Koolisüsteem ei võta arvesse poiste ja tüdrukute tõsiseid arenguerinevusi, mistõttu on poisid süstemaatiliselt justkui defektsete tüdrukute rollis ning langevad koolist välja.

Laste ja noorte tervis on tõsiselt allakäinud. Suur osa ajast raisatakse labast või otseselt pahelist meelelahutust tarbides, sotsiaalmeedias vedeledes või arvutimänge mängides. Füüsiline ja intellektuaalne aktiivsus langeb, rasvumine kasvab – kõikvõimalikud psüühilised ja vaimsed hälbed samuti. Ehmatavalt suur osa noortest meestest ei kvalifitseeru tervislikel põhjustel ajateenistusse ega ole suutelised oma elus vastutust kandma. Kasvav hulk mehi ja naisi ei ole soojätkamiseks füüsiliselt võimelised, rääkimata moraalsetest ja vooruslikest eeldustest truuks ja harmooniliseks abieluks ning perekonna loomiseks ja hoidmiseks.

Rahvusülikool ei suuda või ei taha mitmetel olulistel erialadel, muuhulgas filosoofias, pakkuda enam eestikeelset doktori- ega isegi mitte magistriõpet. Ülikoolides on õppe- ja teadustöö kvaliteet sageli piinlikult madal, eriti sotsiaalteaduste vallas. Tihti pakutakse reaalse hariduse asemel ideoloogilist propagandat ning koolitatakse välja mh Twitteri avangardi nime all tuntud kultuurimarksistlikke revolutsionääre. Ülikoolide õppejõud ei eitagi, et sisulises plaanis on tase kõvasti alla käinud, akadeemilise vaimu on lämmatanud administratiivne elutus ning ülikoolid on muutunud konveieriks.

Iseseisev kaitsevõime riigil mitte ainult ei puudu, vaid on väga kaugel sellest, kus see võiks olla. Oma kaitsevõime kasvatamise asemel (nt rahva üldise relvastamise teel) kasutatakse kaitsejõude Eestiga mitte mingit puutumust omavates ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olevates globalistlikes vallutussõdades osalemiseks. Samas enese ja oma lähedaste kaitseks relvade omamise õigust püütakse muudkui koomale tõmmata. Mustmiljonit eurodirektiivi analüüsiv, menetlev, kontrolliv, monitooriv, arutav, tõlkiv, kohaldav ja haldav riigiaparaat aina paisub, samal ajal kui maksumaksjate hulk väheneb. Kõikvõimalike regulatsioonide kriiskav üleküllus suretab ettevõtlust ja sellega tegelemise soovi.

Eestit raiutakse metsast paljaks, protestid kõlavad taas kurtidele kõrvadele. Põldusid mürgitatakse massiliselt, liigirikkus pidevalt kahaneb, mesilased kõngevad. Loomi peetakse tihtipeale tööstuslikult tingimustes, mida on raske nimetada muuks kui loomapiinamiseks. Rahvas on omavahel enneolematult tülli aetud ja lõhestatud. Valitsuse liikmed nimetavad (põhiseaduse alusena määratletud) rahvusriigi ideaali avalikult ohtlikuks ja inimvaenulikuks düstoopiaks ega näe mingit põhjust selle pärast tagasi astuda – samuti ei näe selleks põhjust nende kamraadid.

Poliitiline süsteem lonkab kahte jalga, kõik on parteide pidevast omavahelisest jagelemisest väsinud. Valdavas osas väga üheülbalised parteid naudivad samal ajal ülevoolavat riiklikku rahastust, olles võtnud ise vastu seadused (või sallides selliseid seadusi), mis võimaldavad kodanike raha oma taskusse kanaliseerida, ilma et kodanikud oleks seda neile annetanud. Maksumaksjate raha laristatakse mõõdutundetult, aga lastehaiglatesse hädavajaliku sisseseade soetamiseks kogutakse jõulutunneli kaudu annetusi. Mujal maailmas turvalisuse kaalutlustel kõrvale jäetud e-valimiste suhtes puudub märkimisväärsel osal ühiskonnast usaldus.

Inimõigustest räägitakse söögi alla ja söögi peale, aga reaalseid kodanikuõigusi ja -vabadusi püütakse pidevalt mitte avardada, vaid koomale tõmmata. Aina paisub jälgimisühiskond, kus inimeste kohta kogutakse ennekuulmatus koguses isikuandmeid ning neid säilitatakse ja kasutatakse ebaseaduslikult. Kaitsepolitsei tegevuse üle puudub põhimõtteliselt igasugune tsiviilkontroll – seda kontrolli teostama pidava parlamendi komisjoni esimeheks on … kaitsepolitsei endine peadirektor.

Kohtumenetlus on enamikele inimestele õigussüsteemi keerukuse ja kvaliteetse õigusabi jaburalt kõrgete kulude tõttu kättesaamatu ja võtab absurdselt pika aja. Kohtud langetavad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid jultunult eirates kehtiva õigusega otseselt vastuolus olevaid otsuseid. Aga kuivõrd need otsused edendavad n-ö õiget ideoloogilist agendat, siis pigistatakse selle suhtes silm kinni. Sageli on tõsiste kuritegude eest määratud karistused rahva õiglustunnet riivavalt väikesed.

Ravijärjekorrad on mitte harva uskumatult pikad. Inimesi sureb vähki epideemilises mastaabis. Puudega laste vanematele ja raskes seisus vanainimeste põetajatele puudub tihti praktiliselt igasugune riiklik tugi. Koolihariduse kvaliteet on piirkonniti tohutult kõikuv, kvaliteetne haridus maapiirkondades sageli üldse kättesaamatu – just nagu ka arstiabi, korrakaitse ja muud avalikud teenused.

Kõlbeline kasvatus koolides on olematu. Tihti ka perekondades või neis kooslustes, mis perekondadest alles on jäänud. Perekonna ja abielu mõisted on pideva ja agressiivse ideoloogilise rünnaku objektiks, kusjuures rünnakus osalevad aktiivselt paljud otseselt või kaudselt riigipalgalised tegelased.

Meedia kvaliteet on allapoole igasugust arvestust – vale ja tõde on pidevalt ärasegatud, uudiste ja meelelahutuse eraldusjooned kõike muud kui selged. Kommertsmeedias on tõetaotlus allutatud kasumijanule ning laialdaselt tegeletakse pigem ühiskonna manipuleerimise kui tema informeerimisega. Konflikte õhutatakse, võimendatakse ja ekspluateeritakse, et sellest profiiti lõigata. Eriti teravalt ilmneb probleem seonduvalt rahvusringhäälinguga, mille raskekujulist ideoloogilist kallutatust ei suudeta juba ammu varjata. Poliitiliste protsesside suunamiseks ja avaliku võimu ohjamiseks võimelist reaalset organiseerunud kodanikuühiskonda peaaegu ei eksisteeri, selle asemel vohab valitsuse käepikendusena tegutsev ja võimuringkondade ideoloogiliste huvide eest seisev riiklikult rahastatud võltskodanikuühiskond. Jne, jne, jne…

Aga presidendilt valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Luukas Kristjan Ilves ei näe muud probleemi kui see, et talvel võiks olla rohkem päikest ning ka paar lennuliini soojale maale võiks olla rohkem.

Selline on Eesti elu AD 2018.

 

Päev hiljem saime näha sama mentaliteedi väljendust ka teeneka eurobürokraadi, president Kersti Kaljulaiu esituses.

“Bravo!”, “Super!”, “Geniaalne!”, “Hindamatu!”, “Võimas lõppakord!”… Sedalaadi hinnangutega kajastas Delfi “Tujurikkuja” finaalklippi, milles oli rakendatud Alo Mattiiseni legendaarne ärkamisajalaul “Ei ole üksi ükski maa” Eesti rahva suhtes põlguse väljendamise ja ideoloogilise propaganda teenistusse.

Võib-olla. Aga ma ei ole ammu näinud nii murtud meest kui mu isa, pärast seda, kui ta oli selle klipi ära näinud. Istus teine tükk aega vaikides, vaatas nõutult tühja ja siis ütles: “Uskumatu… ma poleks uskunud, et nad… et nad hakkavad niimoodi meie iseseisvuse aadet mõnitama… rahvustelevisioonis…” Lause jäi lõpetamata.

Tõsi ta on, et ilmselt tabas see lugu, millega kujutati kümnetele tuhandetele noortele inimestele iidoleiks olevate poppartistide abil kogu Eesti rahvast ühe suure vihkamisest, sallimatusest ja kitsarinnalisusest vaevatud lumpenina, paljusid, kes pühendasid olulise osa oma elust Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise kindlustamisele ning Eesti iseseisvuse taastamisele, otse südamesse, nagu Delfi juubeldab.

Võin vaid ette kujutada, kui valusalt võis see paroodia haavata näiteks meie maa ja rahva tuleviku pärast südant valutavat Tõnis Mägit, kes laulis laulu algsel kujul sisse ning kes tegi seda osana oma vabadusvõitlusest – vabadusvõitlusest, mille kohta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent Anu Kõlar kirjutab kokkuvõtlikult:

“See lugu sümboliseerib mu meelest kõige paremini tollast siirust, erakordset lootust, püüdlusi, ühtehoidmist. See oli lugu, mida oskasid nii sülelapsed kui raugad, autojuhid ja akadeemikud. Me pole vististi mitme viimase põlvkonna vältel, võibolla kogu 20. sajandi jooksul olnud nii üksmeelsed. See oli ja on meie üksteise aitamise ja vabadusjanu sümbol. Püha laul. Pühadusele sülitati, järjekordselt. Mis rahvas see on, kes ise hävitab oma pühad lood, olulised sümbolid ja identiteedi? On häbi ja kurb.”

Neid, kellele teeb teistele inimestele südamesse torkamine ja neile sihilikult haiget tegemine nalja, ei ole palju nimetada maniakkideks.

Peale on kasvanud uus põlvkond, mis ei mõista isegi mitte meie rahva lähiajalugu, sügavamast ajaloolisest tunnetusest rääkimata. Need on inimesed, kes mitte üksi ei ole kunagi tunnetanud Eesti ärkamisaja vaimu, vaid ilmselt ei suuda seda ka endale vähegi adekvaatsel moel ette kujutada.

Samuti ei mõista see põlvkond, et on asju – “Tujurikkuja” varasemale praktikale viidates näiteks laste seksuaalne ärakasutamine ja küüditamine (vt lähemalt siit) –, mille suhtes ei tohi nalja teha, rääkimata selliste naljade rakendamisest äri, ideoloogilise propaganda või odava populaarsuse teenistusse, sest vastasel juhul pilatakse ja pilastatakse seda, mis on püha ning õõnestatakse kultuuri aluseid.

“Tujurikkuja” käitumist on ilmselt lihtsam lahti mõtestada, tuletades meelde Märt Avandi poolt mitte kuigi ammu lausutud sõnu, millest nähtub tema ja tema mõttekaaslaste suhtumine Eesti rahvasse ja meie rahvuslikku identiteeti: “Mina ei uskunud, et meie eestlased oleme niivõrd rassistlik, julm, ülbe rahvas. Ütlengi täitsa tõsiselt välja, mul on meie rahva pärast häbi.”

Peaministri vaimustust aitab tõlgendada tõsiasi, et “Tujurikkuja” produtsent on ühtlasi üks Reformierakonna kampaaniameistritest.

Selles, et suur osa noortest, kes tahaks olla kultuurieliidi osaks, jookseb oma tegude tagajärgi hoomamata võõra ideoloogiaga kaasa ning püüab oma enda rahva suhtes põlgust väljendades iga hinna eest oma edumeelsust tõestada, sisendades teineteisele innukalt oma moraalset ülimuslikkust, ei ole midagi uut ega üllatavat.

Eks ole seda ennegi nähtud, ent naljakat ei ole selles endiselt mitte midagi – vastupidi, kultuurieliidi võõrandumine rahvast ehk muutumine oma rahva suhtes vaenulikuks jõuks, on kurjakuulutav ajamärk, seda enam, kui vastavat ambitsiooni toetab isegi rahvusringhääling.

Siiski loodan, et inimesed, kes neid “nalju” tegid ja neid heaks kiitsid, taipavad kord ka ise oma eksitust ning mõistavad, et on asju, mida ei peaks naeruvääristama.

Probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine

Andsin ajakirjale Hea Kodanik intervjuu nn vihakõne kriminaliseerimise püüdlustega seonduval teemal. Intervjuu on kätte saadav nii Hea Kodaniku veeblilehel kui ka Objektiivis ning üllataval kombel ka ERR-i uudisteportaalis ja Postimehe arvamusportaalis.

Suur töö on tehtud ja meie oma uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv on avatud!

Mul on erakordselt hea meel, et rohkem kui 9 kuud kestnud ettevalmistused meie sihtasutuse oma uudiste- ja arvamusportaali avamiseks jõudnud selleni, et portaal Objektiiv.ee ongi täna hommikust alates avatud!

Veendugem ise:

www.objektiiv.ee

Olen selle eesmärgi nimel tõesti palju pingutanud, mistõttu tunnen täna tõesti siiralt suurt rõõmu ja ka uhkust, et oleme suutnud raskustest hoolimata eesmärgini jõuda.

Ja ma tahan öelda kõigile meie sihtasutuse toetajatele, kes toetasid portaali rajamist, siiralt SUUR AITÄH, sest ilma paljude heade inimeste helde panuseta ei oleks portaali rajamine võimalikuks osutunud.

Loodan, et see toetus jätkub, võimaldades meil kasvada ja tegevust laiendada.

Kahtlemata ei ole portaali ehitamine kaugeltki lõppenud, vaid meil tuleb teha veel palju tööd, et OBJEKTIIVIST võiks kujuneda Eesti meediamaastikul kõige olulisem konservatiivne ajakirjanduslik väljaanne.

Minu ja kogu meie meeskonna siiraks sooviks selle eesmärgi nimel tegutseda. Tahame pingutada, et portaalist kujuneks tõhus vahend, mis võimaldab meil kaitsta meie ühiskonna alusväärtusi ja teha seda kantuna soovist teenida mitte kasumit, vaid oma maad ja rahvast ning ühist hüve.

PRESSITEADE
Tallinn, 19. oktoober 2015

Tegevust alustab uus uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv

Esmaspäeval, 19. oktoobril alustab aadressil www.objektiiv.ee tegevust ühiskonnateemaline uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv, mis lähtub eesmärgist kaitsta Eesti kultuurilist järjepidevust ja selle aluseks olevaid konservatiivseid väärtusi.

Portaal hakkab vahendama kodu- ja välismaiseid uudiseid ning arvamuslugusid, mis analüüsivad ühiskonnas ja kultuuris toimuvaid protsesse, püüdes avada aspekte, mis on massimeedia poolt alatähtsustatud või üldse tähelepanuta jäetud.

Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri sõnul on kavas pakkuda platvormi eeskätt niisugustele vaadetele, mis on kooskõlas traditsiooniliste alusväärtustega ning aitavad kaasa ühiskonna hü-velisele arengule.

“Kuivõrd Eesti meediamaastik on muutunud ideoloogiliselt väga ühetaoliseks ja massimeedia edendab süstemaatiliselt vasakliberaalseid hoiakuid, vajab meie ühiskond uusi meediaväljaandeid, mis kasvaksid välja elutervetest ajatutest väärtustest, mis on kandnud meie rahvast läbi sajandite ning kannavad ka edaspidi, kui oskame neist lugu pidada ja neist juhinduda,” selgitas Vihuri portaali Objektiiv rajamise põhjuseid.

Portaali rajamist eest vedanud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juhatuse esimehe Varro Vooglaiu sõnul on Objektiiv Eesti ajakirjandusmaastikul mitmes mõttes uus nähtus: “Püüame luua selgelt väärtuspõhise meediumi ning rõhutada, edendada ja kaitsta konser-vatiivset maailmapilti, tehes seda kantuna soovist teenida mitte kasumit, vaid oma maad ja rah-vast ning ühist hüve.”

Vooglaid lisas, et portaali Objektiiv teeb eriliseks ka tõsiasi, et see on eheda kodanikualgatuse vili ja toetub oma mittetulunduslikus tegevuses üksnes SAPTK toetajate annetustele. “Loodame, et Objektiivist kujuneb kõige mõjukam konservatiivne ajakirjanduslik väljaanne Eestis ning kutsume kõiki inimesi sellele püüdlusele kaasa aitama,” selgitas Vooglaid Objektiivi kogukondlikku iseloomu ja tegutsemispõhimõtet.

Portaal loodab juba lähiajal tegevust laiendada, muu hulgas oma videostuudio väljaehitamise ja videoproduktsiooni laiendamise teel, kasutades sellega kaasnevate kulutuste katmiseks eelmisel aastal Aadu Luukase Missioonipreemiaga kaasnenud raha.

Portaali Objektiiv käivitamine on osa SAPTK püüdlusest aidata kaasa konservatiivsele vastu-reaktsioonile, et seista vastu viimastel aastatel üha jõulisemaks muutunud kultuurirevolutsioonilisele püüdlusele meie ühiskond radikaalelt ümber kujundada.

Lähemat infot portaali ja selle rajamise tagamaade kohta leiab esimesest juhtkirjast, Varro Vooglaiu pikemast selgitusest ning Markus Järvi temaatilisest videokommentaarist.

Lisainfo:

Veiko Vihuri
veiko.vihuri@objektiiv.ee
52 94 476

Varro Vooglaid
varro.vooglaid@saptk.ee
56 600 121

“One day ISIS will run into the wrong Christians”

Üks hea sõber kirjutas mõne päeva eest: “One day ISIS will run into the wrong Christians.”

 

Kuid tegelikult on küsitav, kas kristlastel on enam sisemist veendumust ja sellest võrsuvat jõudu, et kurjusega silmitsi seistes tõe, headuse ja ilu kaitseks välja astuda. Praeguste tendentside jätkudes ei ole sugugi võimatu, et see küsimus asetatakse Euroopas taas kord meie ette ning me peame oma valikute ja tegudega vastust andma.

 

Paraku ei ole väljavaated head, sest kristlusest võõrutatud Euroopa on minetanud oma sisemise jõu – jõu, mis ammutatakse tõest, mille nimel ollakse valmis surema. Inimesed on muutunud mugavaks, lõdiks, pehmeks ja põhimõttelagedaks ning hakanud oma eksistentsi pidama mitte millekski selliseks, mida tuleb igal ajahetkel olla valmis kaitsma ja välja teenima, vaid inimõiguseks, mis tuleb neile kellegi teise poolt tagada.

 

Enesekeskne eluviis ja oma enda mugav äraolemine ei ole aga vundament, millele rajada tugevat ühiskonda. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et Euroopal on vaja kristlust tunduvalt rohkem kui kristlusel Euroopat.

Kuidas Iirimaa “homoabielu” referendum ära osteti ja mida me saame sellest õppida

Kuu aja eest ehk täpsemalt 22. mail toimus Iirimaal referendum, mille keskmes oli küsimus abielu ümbermääratlemisest moel, et see kätkeks ka homoseksuaalseid suhteid. Täpsemalt pandi referendumile küsimus, kas täiendada põhiseadust alljärgneva klausliga: “Abielu võidakse sõlmida kooskõlas seadusega kahe inimese vahel sõltumata nende soost.”

Referendumist võttis osa 60% hääleõiguslikest inimestest, kellest omakorda 62% pooldas abielu olemuslikku ümbermääratlemist. Niisiis said “Jah” leeri esindajad rahvahääletusel ülekaaluka võidu, kuigi õigus on ka neil, kes juhivad tähelepanu asjaolule, et “homoabielu”* seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus ning et 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

FAKT: “Homoabielu” seadustamist pooldas kokku vaid 36% hääleõiguslikest inimestest ehk selgelt vähem kui rahvaenamus. 64% hääleõiguslikest inimestest hääletas referendumil “Ei” või jättis oma hääle andmata.

Uus tase: riiklik propagandateenistus (ERR) võrdleb Vene Õigeusu Kirikut al-Qaidaga

Mõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmaspäeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi videolõiku ETV välispoliitika saatest “Välisilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terroriühendusega al-Qaida.

Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saatejuhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õigeusust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õigeusu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuumarelvaga. “Ja see eristabki meie õigeusklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.

Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õigeusklik ja Vene Õigeusu Kirik omab Venemaal laialdast kandepinda. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja ebaloogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.

Pühaderõõm

Siin on väike, aga meeleolukas meenutus Kristuse Ülestõusmise teise püha ja ühtlasi minu kalli abikaasa sünnipäeva tähistamisest meil kodus, pere ja sõprade seltsis. On palju põhjust tänulikkuseks, kui erinevad põlvkonnad saavad (kohati kasina võimekuse kiuste) sellisel moel pühaderõõmu jagada. Samuti on hea tunne, kui õnnestub põlvest põlve kultuuri kui elamise viisi lastele edasi enda. See kõik sünnib ennekõike kodus.

Tuhkatriinu 2.0

CNN pakub võimaluse vaadata, millises suunas lääne kultuur on liikumas (degenereerumas). Magusas kastmes lugu räägib nn progressiivse eliidi seas üha laiemalt levinud nähtusest nimega “polüamooria” ehk “mitmikarmastus”. Sisuliselt on tegu monogaamia kui normi eitamisega.

Neli partnerit, üks armastus – saage tuttavaks, see on polüamooria.

Noor naisterahvas Miju Han selgitab, et tema on nagu Tuhkatriinu 2.0 – ta on küll kihlatud, ent samas on tal täiesti avalikult lähisuhe ka ühe naisega, kellega ta kohtub regulaarselt, ning kahe mehega, keda ta kohtab ca korra kuus. Selline eluviis olevat lihtsalt uus ja loominguline alternatiiv traditsioonilisele “üks mees, üks naine” suhtevormile.

“On ka varjupool,” kurdab Han: “Polüamoorsed inimesed kohtavad sageli diskrimineerimist.” Ja kui temalt küsitakse, mis on sellise elukorralduse juures raskeim asi, vastab ta “ajaplaneerimine”. “Minu kohtamistekalender on väga tihke ja minu töö väga nõudlik,” ütleb Han, kes kasutab oma kohtingute planeerimiseks Google’i kalendrit. “Raske on tasakaalustada suhteid, mida sooviksin näha süvenemas, kõigi oma muude eluvajadustega.”

Loomulikult on ajaloos ka varem olnud inimesi, kes elavad oma elu sellisel promiskuiteetsel moel. Aga radikaalselt uus on see, kuidas kõnealusele eluviisile nõutakse nö rikastava erinevuse loosungi all ühiskonna heakskiitu ja tunnustust ning võrdset kohtlemist.

Nagu näha, on homoliikumine oma püüdlusega perekonna ja normaalsete lähisuhete ümberdefineerimisega juba eilne päev – elu liigub kiiresti edasi. Tõsi, monogaamia kui normi eitamine on olnud alati oluline osa ka homoliikumise strateegiast. Nagu üks homoseksuaalist kirjanik on tabavalt öelnud: “Püüe leida meeshomoseksuaalide seast monogaamiat sarnaneb püüdlusele leida mullast trühvleid.”

Ilmselgelt ei saa niisugused enesekesksed ja hedonistlikud hoiakud ja ellusuhtumised piirduda vaid homoliikumisega, vaid osaliselt selle kaudu kujuneb sellest aktsepteeritud norm kogu ühiskonna jaoks. Selline näib olevat meie ühiskonna ja kultuuri tulevik – kui aega antakse.

Igal juhul on siin mõtlemiskoht ka kooseluseaduse pooldajatele, eestvedajatele ja läbisurujatele – ilmselt oleks mõistlik suunata pilk tulevikku ja võtta arvesse mitte üksi homoseksuaalide, vaid ka polüamoristide huve. Kooseluseaduse § 1 lg 1 sõnastus, et kooselulepingu võivad sõlmida vaid kaks füüsilist isikut, näib olevat ajale jalgu jäänud.

Je ne suis pas Charlie!

Viimastel päevadel on paljud postitanud postereid tekstiga “JE SUIS CHARLIE”, et väljendada solidaarsust või ehk isegi teatavat identsust Pariisis maha lastud karikaturistidega ja nende väljaandega Charlie Hebdo.

Kasutan siis minagi võimalust palju kiidetud sõnavabadust praktiseerida ning öelda selgelt ja ühemõtteliselt: “JE NE SUIS PAS CHARLIE”.

Ma ei leia, et vägivald oleks probleemide lahendamisel kohaseks meetmeks. Ja ilmselgelt teeb ajalooliselt Euroopale suureks ohuks ja kannatuste allikaks olnud Islami jõu kasv murelikuks.

Ent just samuti ei leia ma, et teiste inimeste tõekspidamiste ja uskumuste mõnitamine, naeruvääristamine ning pühaduse teotamine (just nagu nt pornograafia levitamine) oleks hüve, mida tuleks sõnavabaduse ülla loosungi all kaitsta. Ma ei arva, et teistele inimestele sihilikult haiget tegemises ja nende tunnetel tallamises oleks midagi õilsat. Charlie Hebdo eestvedajad ei ole oma tegevusega maailma rikastanud, vaid põhjustanud üksnes lõhestumist, valu ja kibestumist.

Juunikommunistide unistuste Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti

Pärast pikka ootamist on raamatupoodidesse jõudnud ajaloolase Jaak Valge põhjalik uurimus “Punased I”, mis kujutab endast autori-poolset “püüet aru saada nende meie kaasmaalaste motiividest, kes 1940. aastal võõrvõimu teenistusse pöördununa oma ühiskonda purustama hakkasid, ja neist, kes seda juba varem täie jõu ja teadmisega tegid.”

Ennekõike vaatleb Valge kolme mehe, Johannes Vares-Barbaruse, Johannes Semperi ja Nigol Andreseni lugu – kõik kolm olid juba 1920. aastatel kesksel kohal marksistliku liikumise ülesehitamisel Eestis ning ka 1940. aastal moodustatud käpikvalitsuses, mida on rahvasuus nimetatud ka kirjanike valitsuseks. Uurimuse teebki omamoodi huvitavaks tõsiasi, et Vares-Barbaruse, Semperi ja Andreseni näol ei olnud tegu ei tööliste ega ka kõrvaliste boheemlastega, vaid intellektuaalidega, kes “olid olnud selles ühiskonnas, mida nad nüüd hävitama asusid, tuntud ja austatud”.

Valge analüüs on huvitav mitte ainult selle pärast, et annab ülevaate 1920. aastate Eestis valitsenud ideoloogilistest ja kultuurilistest jõujoontest ja suundumustest, vaid ka seetõttu, et toob kaudselt esile väga selged paralleelid toonase ja praeguse ajaga, eriti osas, mis puudutab intellektuaalide hoiakuid ja rolli kultuuriliste protsesside suunamisel.

Lastega VHK laulufestivalil

Reede õhtul esitasime lastega VHK laulufestivali lõppkontserdil ühe Piret Ripsi ilusa laulu. Pidades silmas, et proovi eriti teha ei jõudnud ja viimasel hetkel helistikku muutsime, tuli asi päris armas välja. Lapsed sirguvad ja on juba päris tublid muusikud. (Meie lugu algab 9:56)

Miks on lubatud Eestis selliseid “mänge” levitada?

Delfi vahendab, et arvutimngumaailmas lööb taas laineid kurikuulus GTA ehk Grand Theft Auto nimeline mäng, mida on nimetatud jõhkra tänavakuritegevuse simulaatoriks ja mille uuendatud versioon on veelgi metsikumalt vulgaarne kui eelmised. Delfi vahendab asja nõnda:

“2013 aastal ilmunud ja nüüd uued lisad saanud mäng on purustanud pea kõik müügirekordid ning kuigi vanusepiirang on suurelt karbi peale märgitud, mängivad seda vägivaldset ja seksistseenidega vürtsitatud mängu nii täiskasvanud kui algklassilapsed. Uus mäng on lapsevanemad ja lastekaitsjad marru ajanud, sest lisaks pöörasele vägivaldsusele, millega GTA V juba eelmisel aastal vanemad välja vihastas, on sellele nüüd lisandunud vägistamisstseen. Nimelt saab mängija oma tegelaskujuga vägistada prostituuti ning naise pärast jõhkralt läbi peksta, vahendab Daily Mail. Samuti saavad mängijad jälgida, kuidas prostituut mängija tegelaskujule suuseksi teeb, kui too parasjagu autot juhib. Hiljem on mängijal võimalus naine läbi peksta, ta maha lüüa ja talle makstud raha tagasi röövida.”

Prostituudi mõrvamine ja temalt teenuse eest makstud raha tagasiröövimine populaarses arvutimängus GTA 5.

On sügavalt arusaamatu, miks lubatakse selliseid “mänge” levitada. Alles hiljuti tegime riigikogule ettepaneku keelata see lastekaitseseadusega ära. Oma seisukohta põhjendasime nii:

Tõeline naiselikkus

Naiseilu särab eriti eredalt pruudi kujus. Tema õrnus ja haprus, peen romantilisus ja kõrge hingestatus täidavad ümberringi kõikide südamed rõõmu ja vaimustusega. Pruudi kuju on kõikidel aegadel sümboliseerinud puhtust ja harmooniat, armastust ja lootust, väärikust ja salapära, õrnust ja hoolivust. Pruut – see on naiseliku alge õidepuhkemine naises.

Naine on kutsutud olema õrn ja kaunis nagu lill: õrn on tema suhtumine, õrn on tema loomuse saladus, õrn on tema figuur, õrn on tema vaade. Tütarlaps, kes ei soovi midagi teada õrnusest, reedab oma olemuse ning võitleb oma enda loomuse vastu. Õrnus kohustab naist olema ilus.

Iga naine võib olla ilus, sest tõeline pole mitte niivõrd füüsiline, vaid vaimne ilu. Hingerikkus kumab läbi välimuse, laulab ja kiirgab endast õnne. Kui pilgust õhkub headuse valgust, mis muudab näo hingestatuks, juhib liigutusi ja kõlab kõne soojusena, siis kes pöörab veel tähelepanu ebaproportsionaalsetele näojoontele, kehavormidele ja teistele võimalikele puudustele välimuses. Sellisel juhul valitseb vaim keha üle ning suureärane hing väljendub tütarlapse hingestatuses. Ja vastupidi, sisemine tühjus moonutab ka kõige kaunima näo.

Naiselikul loomusel on võime ohjeldada mehes madalat ning vabastada tema loominguline energia. Selleks on naisele antud mehe hingeehituse mõistmise tundlikkus. Inspiratsiooniallikana näitab ta mehele kätte õige tee, saab oma nõuannete, manitsuste, hoiatuste ja toega talle lohutuseks ja rõõmuks.

Naiselikkus on sisemine harmoonia, headus, väärikus, hingerikkus, iseloomujõud, armastav süda ja rõõmsameelsus – see on tütarlapse vaimse väärikuse alus. Kui ühiskonna moraalis on naiselikkuse ideaal kaotanud vaimse aluse, ihuline loomus aga kuulutatakse peamiseks, siis moondub naises tema hingeehituse olemus. Ta lakkab olemast tõeliste naiselike omaduste kandja.

(Tekst baseerub Nadešda Hramova raamatul “Perekond”, maali autoriks on Edmund Blair Leighton)

Kuhu, kuhu sa lähed, kuhu, mu kodumaa!?

Seda ei juhtu minuga just tihti, aga eile õhtul kodus seda sõnavõttu vaadates tulid mulle pisarad silma. See, valu, mida siit näeme – see ongi Armastus!

Ma olen kisendand
kinnise suuga:
kuhu! kuhu sa lähed! kuhu!
sina ise,
sa, minu kodumaa,
kuhu lähed võõra ja muuga,
sina kõrk!

Minu kurk
hääletust kisast
on tulipunane:
mäleta, tuled sa kust?
kes olid sa tuna?
kes on su isa?

Minu sisikond on must
vaitolemise valskusest;
mina ei saa
vaikida,
sõna on saanud mu suhu,
nüüd pean ma laulma sest:
mina armastan sind,
minu kodumaa pind.

Aborditoetust on lihtsam saada kui sünnitoetust

2011. aatal postitasin Facebooki sellise märkuse:

“Ema ei saa lapse sünnitoetust Tallinnast, sest isa on sisse kirjutatud Kohila valda. Isa ei saa sünnitunnistust Kohila vallast, sest ema on sisse kirjutatud Tallinna. Rahaliselt ei olegi asi nii oluline, küll aga on oluline nöökiv sõnum, mis väljasureva rahvaga riigis selliselt toimides lapsevanemaile saadetakse.”

Täna võin seda korrata, sest nagu kogemus kinnitab, on olukord ikka põhimõtteliselt sama. Omavalitsuste kemplemine maksurahade endale saamise pärast jätab tagaplaanile sünnitoetuse tegeliku eesmärgi näidata perekondadele, et riik (ühiskond) hoolib laste saamisest ja toetab seda.

Seejuures on erakordselt irooniline, et kui sünnitoetus jäetakse võimalusel maksmata, siis abordiks käiakse riiklik toetus välja igal juhul – siis ei ole üldse küsimust, kas oled kuhugi sisse kirjutatud või mitte (kuigi, tõsi, aborditoetus seisneb protseduuri riiklikus subsideerimises, mitte abordi eest raha kätteladumises). Ilus sõnum perekondadele ja ühiskonnale, kas pole!?

Veel mõned sõnad Sirbi kallutatusest

Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas Sirbi peatoimetaja Ott Karulin keeldub avaldamast minu ja Toomas Vooglaidi artiklit, mis vaatleks kriitilise pilguga väidet, nagu oleks Eesti Vabariigil inimõigustest tulenev kohustus kooseluseaduse vastuvõtmiseks. Lisan juba kirjutatule veel ühe repliigi, mis kinnitab minu eelnevalt väljendatud väiteid Sirbi kallutatusest.

Nimelt juhiti eile minu tähelepanu asjaolule, et reedeses Sirbis on avaldatud juba järgmine kooseluseaduse läbisurumist pooldav artikkel, mis kannab pealkirja “Kooseluseadus ja liberaalse rahvusriigi paradoks” ning mille autoriks on Aro Velmet. Sealjuures on irooniline asjaolu, et kuigi mina ise Sirbis sõna ei saa, saab sõna Velmet, kes mainib minu nime ei vähem ega rohkem kui 16 korral ning kelle tekst kujutab endast otseselt minu (väidetavate) positsioonide kriitikat.

Keeldumist meie artikli vastuvõtmisest põhjendas hr Karulin väitega, et Sirp eelistab anda sõna uutele häältele, “kes pole muudes väljaannetes oma seisukohti juba väljendanud”. Ometi on Aro Velmet sel teemal muudes väljaannetes oma temaatilisi seisukohti korduvalt väjendanud, hiljuti pikas artiklis, mis avaldati ERR-i uudisteportaalis (varem nt Postimehes). Seega ei anna Sirp sõna mulle, küll aga annab seda neile, kes soovivad minu seisukohti kritiseerida – isegi, kui nad on oma seisukohti varem sel teemal korduvalt väljendanud.

Millest tuleneb hr Ott Karulini kallutatus homoteema käsitlemisel?

Niisiis nähtub jällegi Sirbi näotu kallutatus ning vassimine seonduvalt selle eitamise ja varjamisega. Igal juhul on põhjendatud küsimus, kas on vastuvõetav, et riiklikult rahastatud kultuurilehe peatoimetajaks on isik, kes ei suuda olla üle oma isiklikest eelistustest ja kalduvustest ega suuda kohelda respektiga neid inimesi, kel on tema omadest erinevad seisukohad.

Seejuures jääb õhku küsimus, millest hr Karulini selline kallutatus tuleneb?

Kui meie positsioone püütakse diskrediteerida viitega meie poolt täiesti mittevarjatud asjaolule, et oleme kristlased, siis võiks ju ka teine pool öelda avatult välja väga olulised asjaolud oma tausta kohta, sh selle, milline on nende suhe nn homo- või biseksuaalsusega – see kehtib nii Ott Karulini ja Aro Velmeti kui ka võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi ja Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsperi kohta.

Siis oleks kõigile pilt selgem ja mitte ainult ühepoolselt – see oleks mäng avatud kaartidega, aus ja härrasmehelik.

Kas Eesti rahva hääbumine on tõesti paratamatus?

Eile õhtul Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel nähtu ja kuuldu pani taas kord imestama selle üle, millisel viisil mõtlevad inimesed, kes on pääsenud ühiskonnas kas kultuurilisele või poliitilisele juhtpositsioonile. Kirjutada võiks siin paljust, ent piirdun vaid mõne tähelepanekuga.

Esiteks tegi nalja see, kuidas avalik homoseksuaal ja meelelahutusärimees Peeter Rebane rääkis ERR-ile antud intervjuus, et eestlastel läheks oluliselt paremini, kui oleksime avatumad, sallivamad ning et peamine asi, mida meie rahval oleks tarvis, on suurem usk iseendasse ja oma võimete piiramatusse.

Selle väite kinnituseks tõi ta näiteks Arvo Pärdi, saamata isegi aru, et kuivõrd Arvo Pärt on Arvo Pärt mitte usu tõttu iseendasse, vaid kellessegi mõõtmatult suuremasse, oli see ehk kõige selgem viis tõestada oma väite mõttetust. Samas oli see ka kurb kokkuvõtte meie rahva seas levivast mentaliteedist mitte “alandada” end usuga kellessegi või millessegi “vähemasse” kui iseendasse – mentaliteedist, mida võiks nimetada ka egotsentrismiks.

Sarnasest (kui mitte samast) hoiakust lähtus ka president Toomas-Hendrik Ilvese kõne, mille kohaselt on kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek, mille suhtes on kõik ülejäänu – seega ka rahva vaimne ja kõlbeline seisund – teisejärguline.

Võrrelgem seda seisukohta kunagise Tartu Ülikooli kuraatori ja haridusministri Peeter Põllu poolt 1929. aastal lausutuga:

“Kui tahame kindlustada Eesti tulevikku ja võita praegusaja sisepoliitilised ja majanduslikud raskused, siis peame kõige suuremat tähelepanu pöörama rahva vaimsete ja kõlbeliste varade hoiule, elustamisele ja kasvatamisele.”

Milline kontrast! Ajalugu saab külma õiglusega tõestama, et Põllul oli õigus ja et Eesti rahvale olnuks kasulik, kui ka meie tänased riigijuhid saanuks sellest aru. Aga nad ei saa sellest aru, sest nemad on uue aja, 21. sajandi inimesed, kes ei häbene avalikult deklareerida, et “see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”

Selle sõnumiga harmoneerus veel üks märkimisväärne aspekt Ilvese kõnest – nimelt tema täielikult allaandev suhtumine seonduvalt Eesti ees seisva demograafilise kriisiga. Nagu tema kõnest nähtus, on Ilves loobunud igasugusest üleskutsest kõlbelisele tervenemisele ja rahvana kasvamisele – sellele, et abielluda, olla abikaasadena teineteisele truud ning hoida teineteist nii heas kui ka halvas, saada rohkem lapsi ja luua suured, tugevad perekonnad.

Vastupidi, Ilves kutsus üles arvestama peremudelite muutumisega ning nentis muiates, et meie niigi pisikese rahvaarvu kahanemine on paratamatus, millega peame lihtsalt leppima, sest eesti naised ei pöördu enam kunagi 19. sajandi mudeli “lapsed, köök ja kirik” juurde. Seepärast sedastas president, et “ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem” (olgugi, et on väga raske mõista, kuidas võiks kellegi kauem töötamine tõsta eestlaste arvukust).

Ühelt poolt võiks küsida, miks ei võiks saada Eesti pered keskmiselt kolm või enam last? Kas see on tõesti võimatu? Mille pärast ei võiks ka poliitiline arutelu keskenduda küsimusele sellest, kuidas luua eeludusi noorte perede toimetulekuks ning suurperede kasvamiseks ja õitsenguks? Jne.

Aga teiselt poolt – kui isegi vabariigi president pigem alandab perekeskset eluviisi ja iseloomustab seda aegununa, selle asemel, et kutsuda üles sellele uuesti elu sisse puhuma, seda uuesti au sisse tõstma, siis ei maksa demograafilise probleemi jätkuvat süvenemist kindlasti üllatuseks pidada.

Peeter Põld koos abikaasa Helmiga, kellega neil oli 11 last.
Milline on selles osas tänaste riigijuhtide isiklik eeskuju?

Retoorikat, mille kohaselt nõuavad uued ajad ja uued väljakutsed väärtuste ümberhindamist ning aegunud veendumustest väljakasvamist, on ennegi kuuldud. Just selline on olnud revolutsiooniliste ideoloogiate argumentatiivne peatelg veenmaks ühiskonda oma tõekspidamistest ja traditsioonidest lahti ütlema. Aga nagu meie rahva kogemus peaks olema meile õpetanud, on see pelgalt meelitus ja pettekujutelm.

Seepärast julgen vastupidiselt presidendile arvata, et meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks saab eeldusi luua mitte palavikuline püüdlus leida imenippe ja kavalaid lahendusi enesekeskse eluviisi jätkusuutlikuks muutmiseks, vaid just see, mis on meid siiani toonud – usk, lootus, armastus, alandlikkus, õiglus, töökus, perekonnakesksus, mõõdukus, ausameelsus, teenimisvalmidus, ühtehoidmine, orienteeritus ühisele hüvele ja muud voorused, mis on olnud aastasadu meie kultuuri (ja üleüldse Euroopa kristliku tsivilisatsiooni) keskmeks.

Poliitilise kultuuri tühjuse musternäide

Täna hommikul Postimehe veebis esimesena kuvatud uudise pealkiri võttis tabavalt kokku meie poliitilise kultuuri olemuse. On langetatud kindel otsus asutada uus erakond ja murda sellega parlamenti, kuid veel ei ole teada, milline saab olema erakonna nimi ja poliitiline suund (st milliste põhimõtete eest hakatakse seisma). Kõlab, nagu naljalugu, aga paraku ei ole tegu naljaga.

Autos kuulsin ERR-i uudistesaate raames ka väikest intervjuud asutatava erakonna juhtfiguuriks oleva Andres Herkeliga, kelle sõnadest jäi kõlama, et tarvis on muutusi mitte niivõrd selles, mille eest seista, kuivõrd selles, kuidas seda teha – küsimus on poliitilises stiilis. Niisiis näib, et ka parteide esindajad hakkavad tasapisi tunnistama, et sisulises plaanis ei ole (vähemalt fundamentaalsete küsimuste osas) suurt vahet, millise erakonna poolt hääletatakse – valikuvabadus taandub pigem võimalusele eelistada erinevaid poliitilisi stiile.

Aga iseensest on huvitav jälgida, kuidas nomenklatuur on asunud iseennast uuestisünnitama. IRL-st sünnib juba osundatud veel teadmata poliitilise suunaga erakond; Reformierkonnast on (avalikuks tulnud pettuste tõttu kõrvale tõrjutud) Kristiina Ojulandi juhtimisel koorumas mingi üllitis ja kindlasti ootab ka Reformierakonda ennast eest põjalik imidživärskendus.

Kõik see näib nagu teatris dekoratsioonide uuendus kahe vaatuse vahel, et pärast väikest värskendust saaks show edasi minna. Samal teemal rääkis hiljuti üpris avameelselt USA tuntud poliitiline vaatleja ja endine kohtunik Andrew Napolitano, kes esitas Fox Newsi eetris terve rea nö poliitiliselt ebakorrektseid küsimusi, seades kahtluse alla, kas mitte ei teeni kogu nn demokraatlik süsteem rahvamasside lollitamise ja nende ohjes hoidmise eesmärki. Nende küsimuste seesugune avalikkuse ette paiskamine läks Napolitanole maksma töökoha, mistõttu ei ole raske arvata, miks me ei kuule nt Aarne Rannamäed “Vabariigi kodanikes” selliseid küsimusi küsimas.

Püha Miikaeli Poistekoor – 25 aastat

Täna tähistas Püha Miikaeli Poistekoor (PMPK) Mustpeade Majas toimunud kontserdiga oma 25. juubelit (vt lähemalt siit). Mul paluti öelda kontserdi alguses mõned sõnad, sest olin üks neist poistest, kes nüüd juba rohkem kui veerand sajandit tagasi nõukogude aja lõpus 1988. aastal Vanalinna Muusikamajas poistekooris alustas.

Ma ei soovinud öelda muud kui väljendada (nii hästi või halvasti kui oskan) oma sügavat tänu, et mul on olnud võimalus selle koori raames kasvada. PMPK-l (ja hiljem ansamblil LinnaMuusikud) on olnud minu identiteedi kujunemises väga oluline osa. PMPK ei ole lihtsalt muusikaline kollektiiv, see on kultuuriline fenomen. Poistekoor asutatigi selge intentsiooniga hakata pealekasvavat põlvkonda pärast nõukogude aja kultuurikatkestust taasühendama Euroopa tsivilisatsiooni aluseks oleva kristliku traditsiooni ja kultuuriga.

Ei ole kahtlustki, et poistekoori repertuaaris domineerinud gregooriuse koraalidel, paljudel reisidel Euroopa imelistesse kirikutesse ja kloostritesse ning osalemistel suurejoonelistes liturgilistes talitustes on olnud minu maailmatunnetusele väga suur mõju – see on aidanud mul armuda kristliku kultuuri vaimustavasse ilusse ja selle taga seisvasse vaimsesse reaalsusse. Usun, et selle armastuse seemned on jäänud paljude poiste südamesse.

Selle eest tahan tänada nii koori asutajaid alates oma emast kuni Taivo Niitvägi ja Reet (Nikkel) Marttilani kui ka selle kannatlikke ja pikameelseid vedajaid, kellest tõstaksin isikliku kogemuse pinnalt eriliselt esile Kadri Hundi, Karin Veissmanni ja Igor Kaasiku. Ilmselgelt ei ole ma suutnud seda tänutunnet piisavalt väljendada, aga samas näib, et iga mööduv aasta aitab paremini mõista kõike seda head, mille eest on põhjust tohutuks tänulikkuseks. Aitäh!

Soovin PMPK-le, kus täna laulab juba minu pojake, palju aastaid ning ustavust oma missioonile, mis on mõõtmatult sügavam ja olulisem kui laste laulma õpetamine.

Järjekordne kinnitus demokraatia näilisusest

Eilne Pealtnägija paotas jälle pisut kaant avalikult saladuselt, et demokraatia Eestis on paras farss.

Nimelt valgustati Riigikogus juba poliitiliseks traditsiooniks saanud nn katuserahade jaotamise riitust, mille käigus jagavad parlamendiparteid miljoneid eurosid maksumaksjate raha, et seda siis oma äranägemist mööda oma liikmetele, nendega seotud ettevõtmistele või toetajatele edasi jagada.

Kogust sellest näotust probleemideringist saab teha terve rea olulisi järeldusi.

Esiteks nähtub siit tõsiasi, et parlamendierakondadele ei piisa sellest, et nad on oma võimulpüsimiseks kirjutanud endale ebademokraatlikul moel riigieelarvest välja iga-aastased miljonitesse eurodesse ulatuvad tegevustoetused. Lisaks sellele on peetud vajalikuks võtta hämaral ja varjatud moel igal aastal riigieelarvest välja veel miljoneid eurosid, mida vastavalt oma suvale erinevatele (ja sageli oma parteiga ühel või teisel moel seotud) ettevõtmistele jagada.

Teiseks on siin ilmne näide vanast reaalpoliitilise tehnoloogia alustõest, et võimu säilitamiseks on vaja jagada toetajatele hüvesid ning muuta võimalikult suur osa ühiskonnast avaliku võimu heldusest sõltuvaks ja seeläbi ka võimutruuks. “Kui te meid toetate, siis saate ehk järgmiselgi aastal palukese…

Sama mudel toimib mitte ainult “katuserahade” jaotamisel, vaid sellele on mh allutatud ka riiklikult rahastatud kultuurisektor, mille taltsutamist ei tohi selle loomupärase võimukriitilisuse tõttu alahinnata (nagu Sirbi ümber toimuv kinnitab). Ja muidugi ei ole tõhusamat taltsutamise viisi kui rahuldamine rahajagamise teel. “Kui te väga palju ei kiru ega kritiseeri, siis saate ehk edaspidigi üht-teist…”

Kolmandaks nähtub “katuserahade” praktikast, et avaliku raha jaotamise ja kasutamise läbipaistvus ja toimimine võrdsetel alustel on ideaalid, millele vilistatakse otse poliitilise võimu keskmes, parlamendis. Asjade nii olles ei maksa imestada, kui seda tehakse ka ühiskondliku organisatsiooni madalamatel astmetel.

Neljandaks on sümptomaatiline, et ükski Riigikogu liige ei taha “katuseraha” jagamisest kaamera ees rääkida. Ent poliitikute soovimatusest kõnealust küsimusteringi kommenteerida nähtub, et nad teavad ka ise väga hästi, et tegemist on piinliku ettevõtmisega. Ometi ei kohku nad tagasi selle praktika jätkamisest aastast aastasse ehk toimimast viisil, mida teavad isegi olevat ebahüveline.

Viiendaks on tähelepanuväärne ka opositsiooni vaikimine. Võiks ju arvata, et siin on opositsioonile kuldne võimalus paljastada valitsusparteide alatu käitumine avaliku raha käsitlemisel ning kutsuda esile valitsuskriis. Aga ei – ei midagi sellist. Ühelt poolt on koalitsioon selle sama “katuserahaga” opositsiooni suu kinni toppinud, andes sellest osa ka neile. Teiselt poolt loodavad opositsioonierakonnad tõenäoliselt sellele, et jälle võimule tulles on ju tore omada ka ise seda võimalust supipotist suuremat osa omatahtsi omadele laiali jagada. Pragmaatika par excellence.

Probleemi täiendav aspekt, millest Pealtnägija ei kõnelenud, seondub küsimusega sellest, kes kontrollib “katuserahana” laialijagatud vahendite sihtotstarbelist kasutamist. Nagu mina asjast aru saan, ei jagata raha lihtsalt niisama, vaid (nt erinevate ministeeriumite eelarvest) ikka mingiteks projektideks. Aga kes kontrollib – või õigemini, kellel on huvi kontrollida – projektide korrektset elluviimist olukorras, kus on algusest peale teada, et projekti esitamine oli vaid formaalne ettekääne raha ülekandmiseks? Ehk teisisõnu on põhjust arvata, et kaugeltki mitte alati ei kasutata projektideks väljamakstud “katuseraha” viisil, mis projektist nähtub.

Kõige olulisem järeldus seisneb aga selles, mis on ideoloogiliselt hüpnotiseerimata inimestele niigi selge – demokraatia Eestis on paljuski illusoorne.

• Absurdne häälte ülekandmist võimaldav valimissüsteem;
• võimaluse puudumine parlemendiliikmeid tagasi kutsuda;
• võimaluse puudumine kutsuda rahva poolt esile referendum;
• pea mitte kunagi ühegi küsimuse rahvahääletusele panemine (mida on pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aastal tehtud vaid ühe korra, 2003. aastal Euroopa Liiduga liitumiseks, ja siiski ammu ette langetatud otsusele ulatusliku valitsusepoolse propaganda abil pitseri saamiseks);
• rahvaalgatuse õiguse puudumine;
• presidendivalimistel osalemise võimaluse puudumine;
• massiivne maksumaksjate raha kanaliseerimine parlamendiparteidele ja nende seeläbi muude kodanikeühendustega radikaalsesse eelispositsiooni asetamine;
• ametnikkonna ning haridus- ja kultuuriasutuste politiseerimine;
• parteiliste huvide eelistamine ühise hüve suhtes ning parteihuvide põimumine ärihuvidega;
• parlamendiparteide ideoloogiline ühepalgelisus ja tõsiste erimeelsuste puudumine suurtes küsimustes (riiklikust suveräänsusest ja oma rahast loobumine, globalistlikes vallutussõdades osalemine, sündimata laste tapmise riiklik rahastamine jne jne);
• parlamendiliikmete iseseisvuse sisuline puudumine;
• 5% künnise abil uute poliitiliste jõudude parlamenti pürgimise väga keeruliseks muutmine;
• absurdselt suure osa riigivõimu teostamist puuduvata informatsiooni salastamine;
• poliittehnoloogiate abil valitsusekriitiliste protestiliikumiste lämmatamine (või koguni fabritseerimine ja kontrollimine);
• maksumaksjate raha omavoliline ümberjagamine ja seeläbi parteitruuduse kasvatamine;
• jne

– kõik see annab tunnistust mitte üksi demokraatia kriisist, vaid selle näilisusest.

Minu arvates on väga oluline see taas ja taas välja öelda ning mitte elada illusioonides, sest ei saa olla tervenemist ilma hüpnootilistest pettekujutelmadest vabanemata. Nagu Aleksandr Solženitsõn on öelnud oma kuulsas essees “Elagem ilma valeta!” – mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me tõe teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub see meile kõigile.

Vt seonduval teemal:

• “See ei ole demokraatia”, De Civitate, 13.03.2011
• “Objektiiv 3: Valimistest ja demokraatiast”, De Civitate, 19.10.2013
• “Objektiiv 4: Kodanikuühiskonnast”, De Civitate, 2.11.2013

Verum, bonum, pulchrum

Püha Thomas õpetab meile kõige olulisemate asjade kohta, et Tõde, Headus ja Ilu on trantsendentaalselt ühtsed, selles mõttes et kõik kujutavad endast olemist hoomatuna erinevates modaalsustes.

Tõde on olemine õigesti mõistetuna, Headus olemine õigesti tahetuna, ja Ilu olemine õigesti tunnetatuna. Selle koha võiks ka öelda, et Tõde on olemise märk mõistuses, Headus olemise märk tahtes ja Ilu olemise märk tunnetes. Kuivõrd trantsendentaalid on olemusühtsed, on nad ka ülekanduvad – kus on Tõde, seal on ka Headust ja Ilu, kus on Headust, seal on ka Tõde ja Ilu ning kus on Ilu, seal on ka Tõde ja Headust.

Alltoodud muusika on selle elavaks kinnituseks, andes tunnistust millestki palju suuremast kui muusika ise. Hing puhkab sellest läbiimbudes, sest ta resoneerub olemisega selle totaalsuses… Ja siit ilmneb kunsti ainus tõeline ja sügav tähendus – tuua läbi ilu esile olemise sügavust, millega kokku puutudes saab kõik täiuslikumaks.

Kristus Kuninga suurpüha

Vana kalendri kohaselt tähistab Katoliku Kirik täna Kristus Kuninga suurpüha. Toon sel puhul välja mõned väga olulised ja mõtlemapanevad lõigud paavst Pius XI 1925. aasta ringkirjast Quas Primas, millega paavst seadis sisse Kristus Kuninga suurpüha vastukaaluks liberaalse demokraatia ülla loosungi taha peituvate massoonlike jõududa üha jõulisematele ja agressivsematele püüdlustele Kristus ja kristlus ühiskonnaelust välja tõrjuda. Entsüklika eestikeelse tõlke leiab portaalist Magisteerium.ee.

See ringkiri esitab ülevaate aluspõhimõtetest, millele tugineb katoliiklik nägemus hüvelise ühiskonnakorralduse alustest. Allpool on mõned paljudest olulistest lõikudest, mis annavad teksti sõnumist selget aimdust:

“Esiteks, maailma üleujutavad hädad on tulenenud sellest, et enamik inimesi on Jeesuse Kristuse ja Tema püha seaduse välja visanud oma isiklikust elust, samuti ka perekonna- ja ühiskondlikust elust; teiseks, rahvaste vahel ei saa kunagi paistma kindlat lootust püsivale rahule, kui nii üksikisikud kui ka rahvad keelduvad tunnistamast meie Issanda ülemvõimu ja valitsemist ja selle tagasi lükkavad. Seepärast, olles kinnitanud, et Kristuse rahu peab otsima Kristuse kuningriigist, kuulutame oma kavatsust teha selles vallas kõik, mis on Meie võimuses. Ütlesime, et Kristuse kuningriigist, sest rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe Me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine. /…/

Nüüd on Meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega.

Nagu te teate, auväärsed vennad, ei ilmunud see õnnetus ootamatult, ta varitses kaua riikide rüpes. See algas Kristuse valitsemise eitamisega kõigi rahvaste üle. Kirikule keelati õigus – mille ta on saanud Kristuselt endalt – õpetada inimkonda ja välja anda seadusi, et juhtida inimesi nende igavesele õndsusele. Seejärel segati Kristuse religioon järk-järgult valede religioonidega ja asetati vähimagi häbita nendega samale tasemele. Siis allutati see tsiviilvõimule ning anti valitsejate omavoli meelevalda. Mõned neist läksid selleni, et tahtsid asendada jumaliku religiooni mingil religioossel tundel põhineva loomuliku religiooniga. Leidus isegi riike, kes arvasid, et võivad Jumalata läbi saada ja et nende religioon seisneb religiooni puudumises ning Jumala teadlikus ja tahtlikus unustamises.

Kristuse hüljanud inimeste ja riikide apostaasiat ja kibedaid vilju, mida see on püsivalt kaasa toonud nii üksikisikutele kui riikidele, oleme kahetsenud ringkirjas Ubi arcano. Kahetseme seda ka täna. Selle apostaasia viljad on igast suunast külvatud vihaidud, rahvastevaheline kadedus ja rivaliteet, mis hoiab hõõgvel rahvusvahelisi tülisid ja segab ka praegu lepitava rahu tulekut, taltsutamatud ambitsioonid, mis peidavad end väga sageli ühiskondlike huvide ja kodumaa-armastuse maski taha ja millel on kurvad tagajärjed ühiskondlike ebakõlade ja pimeda ülisuure egoismi näol, mis järgib vaid isiklikku huvi ja omakasu ning hindab kõiki asju ainult sellelt seisukohalt. Selle apostaasia viljad on ka oma kohustuste unustamise ja südametunnistuse hooletuse läbi segipaisatud kodurahu, ühtsuse ja püsivuse puudumine ebakindlates perekondades. Nii kõigub lõpuks terve ühiskond, ähvardades kokku variseda.”

Jah, inimene allub kellelegi nii või teisiti – valik, mille iga ühiskond peab aga langetama, seisneb selles, kas alluda teisele inimesele või kogu universumi Kuningale.

Siia otsa võib lasta kõlada Bütsantsi sakraalmuusikal Püha Tarkuse katedraalis Konstantinoopolis, mis on kristlikule maailmale kadunud, just nagu see ühiskonnakorraldus, millest räägib entsüklika Quas primas…

Munkluse teine tulemine, uue (eba)jumala teenistuses

Allikas: Äripäev

Kesk võõraid välju…

Jõulude sisust tühjaksjooksmine ja taandumine konsumeristlikuks tõmblemiseks muutub iga aastaga üha kriiskavamaks ja hingekriipivamaks. (Mõne sõnaga osutasin sellele ka ühes teises kommentaaris, mis puudutas institutsioonide jõulukaartide sisutühjust.)

Kuuldes kaubanduskeskuse toidupoes kes teab mitmendat korda end kaupmeestele müüva Maarja-Liis Ilusa mesimagusat jõulutervitust “Loodan, et kõik Teie ostusoovid täituvad!”, käib kehast läbi veider võbin, milles on omajagu nii vapustust kui ka tülgastust.

Kogu selle tühjuse juures jäävad aga eriliselt selgelt kõlama hetked, mis on täidetud tähendusega. Neil jõuludel mõtlesin eriliselt kahele kunstiteosele, mis mõlemad puudutavad jõuluaega, ent räägivad tegelikult millestki muust, ent mitte vähem olulisest – kannatustest, südamevalust ning neist võrsuvast sügavast inimeseks olemise tähendusest.

Neist kahest kunstiteosest esimene on laul pealkirjaga “Kesk võõraid välju”, mida kuulsin esimest korda mõne aasta eest Tõnis Mägi esituses. Kahjuks ei ole loo autori esitust võimalik siin esile tuua, mistõttu pean viitama teise suurepärase laulja, Mikk Dede esitusele.

Laulu sõnad pani Tõnis Mägi selgituse kohaselt kirja üks noor Siberisse küüditatud tüdruk, kel nimeks Lea Rebane. “Kesk võõraid välju” – kui palju on neis sõnades jõuludele mõtleva hapra hinge igatsust, kõike läbistavat tähendust…

Kesk pakast ja lumiseid välju
olen täiesti üksinda ma.
Mu südamepõhjas, kuis hilju,
üks mälestus ei unune ta,
et kuskil on soe tuba, soe tuba ja jõulupuu.
Isa taevas, Sa kord veel luba,
jõuluõnnistust palub mu suu.

On täna ju palves kogu Lääs,
üks pere suure Jumala ees.
Olen üksi, mu ümbrus kõik jääs,
ma ekslemas selle jäätuse sees.
Sääl võõraste väljade süles
Jõuluõhtul nii üksinda ma
Pilk palvel on tõstetud üles,
oh, koju kus igatsen ma.
Koju kus igatsen ma.

Teine teos, millele juhtis minu tähelepanu mu kallis abikaasa, pärineb Marie Underilt ning kannab pealkirja “Jõulutervitus 1941”. Valu on see sama, mis eelnevates ridades. Kommentaarid näivad ülearusena.

Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, valust hell meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki –
seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja:
silmad ikka minevikku säet
– tagurpidi – siiski kojujõudja…
ent mu hõimud – kodutuks on jäet…

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus –
öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbeleht;
tõuseksin kui kõrgemalle üha:
Kutsub nimepidi mind see täht.

Äkki tunnen, et ka täna nende
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand – oh, loe ja loe! –
tuhatsuine – ja kui oleks mõne
tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahelt lumeväli:
tähtedest saand meile ühiskeel…
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taeva sillal
palgest palgesse sel jõuluööl.

Olid ajad, mil jõuluaega täitsid südamevalu, igatsus ja lein. Jah, need olid kurvad ajad – väga kurvad ajad –, ent ometi olid need ajad, milles inimesed mõistsid sõnadeta, mida tähendab olla inimene ja mida tähendavad jõulud. Meie ajal on nii ühe kui ka teise mõistmine paljuski kaotsi läinud, sest elame – kasutades täna loetud Jaak Valge esseest meelde jäänud sõnu – vaimselt ja füüsiliselt vananevas ja stagneerunud, ükskõikses tarbijalikus post-modernistlikus soos, kus mitte millelgi pole enam mingit kindlat tähendust. Mida meil üleüldse on kindlat peale omaenda ego?

Äratoodud värsse lugedes ja seda laulu kuulates kangastub üha selgemalt arusaamine, kui paljust inimlikust sügavusest jääb ilma heaolu rüpes sündiv, kasvav ja elav põlvkond, kellele ei saa osaks mingeid märkimisväärseid kannatusi. Nagu märkisin päevikusse, hingates augustikuises Krakowis lahke poola aadlikest vanapaari uhkes, kuid nii natside kui ka kommunistide poolt kõvasti räsitud korteris kannatustest tiinet õhku: “Pole kannatust, pole ka väärikust.”

Aga meie püüdleme Euroopa 5 rikkama riigi hulka ja tahame kõigest väest saada põhjamaiseks heaoluühiskonnaks… Kas mitte polnud nõukogude ajalgi jõuluajas rohkem tähendust? Minu mälestuste põhjal oli see kindlasti nii. Raskused ja kannatused aitasid hoida tähendust.

“Soovin teile kõigi teie ostusoovide täitumist…” Mida teha, kui inimesed leiavad end kesk võõraid välju oma enda kodumaal?

Tänase Eesti Vabariigi poliitladviku haletsusväärsus ei ole ülekantav Eesti ühiskonnale

Üle pika aja on Eesti massimeedias avaldatud artikkel, täpsemalt küll intervjuu, mida tahaks kõigile lugemiseks soovitada. Intervjueeritav, ajaloolane Jaak Valge, väljendab paljudes erinevates küsimustes tervemõistuslikke seisukohti, mis tõenüoliselt langevad suures osas osas kokku enamiku eesti inimeste vaadetega, ent mida me oma poliitilise eliidi (mis ei vääri küll seda nime, nagu intervjueeritav osundab) esituses praktiliselt mitte kunagi ei kuule. Hämmastav, et Postimees on üleüldse sedavõrd ausa ja otsekohese teksti ära trükkinud – ja veel sedavõrd ulatuslikus formaadis.

Intervjuus, mis kannab pealkirja “Eesti rahvas on palju ägedam kui Eesti poliitladvik”, vaatleb üks kaasaja olulisemaid Eesti lähiajaloo asjatundjaid Jaak Valge mitmeid meie ühiskonna praeguse aja sõlmküsimusi ning toob nende analüüsimisel väärtuslikke paralleele meie riigis 1930-ndatel valitsenud hoiakute ja aset leidnud sündmustega.

Kõiki olulisi momente sellest intervjuust välja tuua oleks mõttetu, sest pea terve tekst on pikitud oluliste mõtetega. Seepärast soovitan lugeda intervjuud tervikuna ning piirdun siinkohal tähelepanu juhtimisega vaid mõnele olulisele punktile.

Eriliselt oluline on minu arvates see, et Jaak Valge näitab eeskuju, kuidas peaks toimima tõeline ühiskondlik eliit – mitte ajastu vaimule, dominantsele ideoloogiale ja valitsevale poliitilisele formatsioonile kiidulaulu laulma, vaid seadma primaarseks orientiitiks tõetaotluse. Hr Valge kirjutab tõetaotluse olulisusest ajaloo uurimisele, kuid kogu intervjuust nähtub, et see taotlus on tema baasmotiiviks kodanikuna üleüldse:

“Mis mind postmodernistidest või nende ühest harust selgelt eristab, on just see, et minu arvates peab ajaloolasel kindlasti olema tõetaotlus. Mulle ei ole vastuvõetav väide, et igaühel on oma tõde.”

Kogu ülejäänud intervjuust nähtub selgelt, kui raske on elada tõetaotluse ja autunde minetanud poliitilise ladvikuga riigis inimesel, kes ei ole nõus neist kvaliteetidest lahti ütlema. Jaak Valge kõneleb nagu väike laps, et keisril pole rõivaid seljas. Seejuures ei hoia hr Valge end tagasi, lajatades nt Harta 12-st rääkides serviti:

“Võis loota, et [see] paneb ühiskonnas midagi suurt liikuma. Aga see lainetus määrati sumbumisele, kui algatus anti presidendile. Kahtlen sügavalt, kas isikul, kes on kantinud maksumaksja raha oma Ärma majapidamisse ja peaks erakonna esimehena olema olnud hästi kursis sotsiaaldemokraatide erakonna rahastamisskeemidega, on moraalset õigust seda protsessi juhtida. Kui utreerida, siis oleks see sama, kui Rahvarinde juhiks oleks kutsutud Karl Vaino.

Pealegi on märgiline roheliste ja konservatiivide erakonna (endine rahvaliit – toim) kõrvalejätmine: just nemad on ju olnud rahva otsustusõiguse suurendamise eestvõitlejad. Mul pole ka mingeid illusioone, et Toomas Hendrik Ilves oleks demokraat. Kahjuks pean tõdema, et tänaseks kipub selguma, et seda ei ole ka osa harta algatajaist, vähemalt selles mõttes, mida mina demokraatiaks pean.

Presidendiga kohtumisel sõnastatud jutupunktidest on välja redigeeritud hartas sisaldunud rahvaalgatuse nõue – just see, mida mina kõige olulisemaks pean. Jäänud on udune «kodanike võimalus osaleda poliitika kujundamisel ka valimistevahelisel ajal». Ahto Lobjakas väidab Sirbis sõnaselgelt: «Enamik võib eelistada, mida tahab, euroopalikud (sisult ja haardelt tegelikult globaalsed) normid seavad kõigele vääramatud piirid» (14.12).

Mina ei oska seda kuidagi muudmoodi tõlgendada, kui et Lobjakas arvab, et kusagil on keegi meist targem, kes otsustab, mis on «euroopalikud normid» ja mis mitte. Ning «euroopalik» ehk täpsemalt see, mida suvatsetakse «euroopaliku» tähenduses alluvatele kuulutada, ei kuulu arvustamisele. See on mulle vastuvõtmatu autoritaarne mõttekäik, eeldab, et ühiskonnad ise ei määra oma väärtusi. Kas Šveits, kus tihti rahva arvamust küsitakse ja enamuse järgi otsustatakse, ei olegi euroopalik? Lisaks häirib mind euroopalikkuse pidamine globaalseks, st see annab justkui õiguse teistele ühiskondadele teatud väärtusi ka jõuga peale suruda. Kui tahaksin poliitkorrektsuse malakat kasutada, siis võiksin siinkohal öelda, et see on rassism.”

Kuigi ma ei jaga hr Valge lootust demokraatia kui valitsemisvormi hüvelisuse võimalikkuse suhtes, nõustun temaga kindlasti selles, et praegusel ühiskondlikul korraldusel on demokraatlikkuse ideaaliga väga vähe pistmist. Kui rahva osalemine poliitiliste otsuste vastuvõtmisel on viidud miinimumini või praktiliselt välistatud – nagu see Eestis on –, siis ei aita ükski retooriline manipulatsioon vältida tõdemust, et demokraatia on pigem masside ohjamiseks kasutatav peibutus kui midagi reaalset. Väga tabav on ka hr Valge osundus, et viimasel ajal üles keerutatud jutt vabakondade põhisest ühiskonnast on kas naivism või manipulatsioon:

“Ühinguid ja seltse, mida nüüd mõni vabakondadeks kutsub, oli muide näiteks kahe maailmasõja vahelises Eestis ja ka tsaariaja lõpul märksa rohkem kui nüüd. Ma ei näe, et neile sisulist võimu tahetakse anda. Mingi uue demokraatia mudeli tekitamine nende kaudu on lootusetu, pseudo- ja hägustab probleeme.

Põhiline peaks olema ikkagi see, et rahvas saab teha otse valikuid. Ehk kui tahame demokraatiat suurendada, peaks Eesti olema parlamentaarne riik, kus on rahvaalgatuse võimalus ja korraldatakse sagedasi referendumeid. See ei ole utoopia, Šveits on olemas ja läinud teist teed kui Euroopa Liidu riigid. Referendumid ei tähenda mitte ainult hääletamist, vaid ka oma riigi asjadesse süvenemist, kaasamist, kui soovite nii nimetada. Muud asjad, nagu parteide rahastamine, on ka väga olulised, aga kui poliitikuid kontrollitakse pidevalt referendumite kaudu, siis lahenevad muud asjad peaaegu iseenesest.

See demokraatia käsitlus erineb kindlasti hartalaste omast. Nemad on ilma kahtluseta targad ja vähemalt osa neist ka isiklikult väga toredad inimesed, aga praeguseks on küll selge, et minul nendega ühist teed ei ole. Õigemini tahavad nemad esimesele veerandile peatuma jääda sel teel, mida mööda mina läheks edasi.”

Edasi sedastab hr Valge, et Eesti patriotsim on praegusel ajal kahanenud palju väiksemaks kui see oli 1939.–40. aastal. “Teoreetiline valmisolek võõrvõimuga kollabeerumiseks on praegu suurem,” väidab ta kõhklemata. Ja see on vägagi muret-tekitav, pidades silmas hr Valge tumedat nägemust praegusest Euroopa Liidust, mis Eestit järjest sügavamalt alla neelab:

“Need asjad, mis mulle praegu Euroopa Liidu juures ei meeldi – ja mida Mäll ja Loit olid justkui ette näinud –, tulidki hiljem. Nagu põhiseadusleppe ebademokraatlik läbisurumine. Euroopa Liidu juhtide retoorika on muutunud üha räigemalt rahvusevastaseks. Aga see, mis nüüd kriisi ajal on hakanud juhtuma, see on juba päris pöörane: majandusraskustega ähvardades üritatakse rahvaste tahte vastaselt võimu Brüsselisse tsentraliseerida. Sellise liiduga ühinemiseks pole mina ega Eesti rahvas mandaati andnud. /…/

Riigijuhid käivad «Brüsselis nõia juures», nagu Hans H. Luik ütles, ära arvamas Brüsseli suundumisi. Euroopa Liidu juhid aga isegi keelduvad eesmärkidest rääkimast. Tuntud on Barroso kujund jalgratturist, kes läheb ümber siis, kui seisma jääb. Aga mis on sõidu eesmärk, seda see jalgrattur ei tea. Võib-olla ekskommunist Barroso teab, aga ta ei ütle.“

Hr Valge sõnadest õhkub arusaamist, et poliitika on ühise hüve kunst, mitte era- ja klikihuvide maksmapanemise võitlustanner. Tema hinnang praegusele poliitilisele ladvikule on karm ja ühemõtteline:

“Väldin meelega terminit «poliit­eliit», sellepärast et eliidi tunnusteks on ka ülejäänud ühiskonnale eeskujuks olemine ja vastutus oma tegevuse eest. Niisuguseid on eksinud ka tänaste poliitikute sekka, aga vähem kui 1990. aastatel. Poliitladvik, kes 18.–19. sajandil mõisahoonetes pidutses, 20. sajandil komparteisse astus ja nüüd, 21. sajandil, presidendi vastuvõtule koguneb ning kõneleb sellest, kui kasulik on meie iseotsustamise õigust Brüsselisse ära anda, ei kanna eestlust ega vastuta Eesti tuleviku eest. Seda peame meie ise tegema. /…/

Ma arvan, et Eesti ühiskonnal potentsiaalist puudu ei ole, võib-olla on vaja rohkem usku oma jõusse. Ma arvan, et meie poliitladvikul seda usku ei ole. Kui riik on suuresti mujalt juhitud, nagu meil, siis ei pea ka poliitikud olema visionäärid, nad ei pea väga oma peaga mõtlema, nad ei pea pingutama, nad ei pea püüdma olla loovad. Keegi teine teeb mõtlemise ja tegemise nende eest ära. Kuid see, et praegused poliitikud sellised on, ei tähenda, et meie seast teistsuguseid ei saaks võrsuda.

Lõpetuseks on väga tervistav ka hr Valge seisukoht, et Eesti peaks vabandama soomlaste, juutide ja venelaste ees. Jah, ka meil on mille eest vabandada. Ent kas tõesti ka venelaste ees, keda meie poliitiline ladvik nii kirglikult põlgab? Jah, ka venelaste ees – selle eest, kuidas käitusime nendega Vabadussõja ajal. See on üks ajalooline häbiplekk, millest kaasaja ajalookirjutajad on eelistanud vaikida, ent mis on seetõttu pigem veelgi häbiväärsem:

“Mu vaated ei ole muutunud nende kolme vabandamise suhtes. Soomlaste ja juutide ees oleme vähemalt formaalselt vabandanud. Venelaste ees mitte, aga tõepoolest, on väga raske välja mõelda, kuidas see formaalne/poliitiline vabandamine võiks käia. Ei saa ju vabandada Putini ees, kelle emaorganisatsioonid (NLKP ja KGB) on venelastele teinud tuhandeid kordi vabandust väärivaid tegusid kui meie, eestlased, 1920. aastal.

[V]õiks olla mingi mälestusmärk neile valgekaartlastele ja nende perekondadele, kes küll teiste eesmärkide nimel, aga ometi meie iseseisvuse eest seistes ja osalt meie ükskõiksuse tõttu hukkudes tegelikult meie iseseisvuse tekkimisele kaasa aitasid.

Teine eesmärk oli see, et me ise ka mõtleksime, et ka meie oleme teistele liiga teinud ning meie vastutame oma rahvuskaaslaste tegude eest, nii nagu meie järeltulijad vastutavad meie käitumise eest. Arvan, et tulevikus tuleb meil vabandust paluda selle pärast, et meie palgasõdurid Afganistanis ja Iraagis sõdisid.“

Väga üllas mõtlemine tõepoolest. Ja suur tänu selle eest hr Valgele! Kuni leidub sedasi mõtlevaid ja oma mõtteid julgelt väljaütlevaid haritlasi (rohkete mõtteväljendustega saab tutvuda autori ajaveebi vahendusel), on Eestil lootust – seda isegi teadmises, kui süstemaatiliselt meie nn intellektuaalne ja kultuuriline “eliit” on meie põhiseaduse aluspõhimõtteid eirates meie riiki maha müümas.

* * *

Soovitan lugeda ka hr Valge teisi kirjutisi, millest suur osa on kättesaadavad tema ajaveebis. Algust võib teha nt tekstiga, mis kannab kõnekat pealkirja “Silmakirjaühiskonna lõpu eel” (Tuna, nr 3, 2011) ning kus on mh kirjutatud meie ühiskondlik-kultuurilist olukorda hinnates järgmist:

“Mõttevaba loosung Eesti jõudmisest viie Euroopa rikkama riigi sekka sõnastab ühtlasi ka selle, et Eesti ühiskonnal puudub eesmärk või unistus. Eesti soikeseis võis alata pärast ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga, ehk ajaliselt ligikaudu kümmekond aastat tagasi. Või juba Euroopa Liidu ja NATO liikmeks püüdlemise protsessis, sest selle käigus me oma bluffimisoskust lihvisime ja ühtlasi unustasime ära põhjuse, miks õieti nendesse organisatsioonidesse kuuluvust vajame. Nüüdseks on justkui piinlikki seda küsida, sest algne vastus – selleks, et tagada riiklik iseseisvus, ning seda omakorda Eesti identiteedi hoidmiseks ja arendamiseks, võib meie tegeliku käitumise valguses näida üsna naeruväärne.

Tõesti, selles juristi- või silmakirjariigis, mille me viimasel kümmekonnal aastal oleme sisse seadnud, dikteerivad vormilised reeglid üheselt sisulisi väärtusi, olles nii superlatiivsed, et eesmärke justkui polekski. Kuid kui süveneda, võib siiski tuvastada, et need formaalsed reeglid lükkavad ikkagi meid kas edasi või tagasi, see tähendab, kusagile poole. Juristiriik per se kultiveerib bluffimist, tänapäevakesksust, individualiseerib ja lõhub ühiskonna väärtusi ja identiteete.

Kuid silmakirjariigi mudel Eesti anno domini 2011, sarnanedes küll teiste läänemaiste juristiriikidega, on siiski omapärane. Tuleneda võiks see vististi rahvuslikust alaväärsuskompleksist, ning kui see nii on, siis pole põhjust imestada, et meie silmakirjariigi eesmärgiks on liikumine iseenda kaotamise suunas.

Võtame kriitikata ja isegi võimendatult omaks Euroopa Liidu ebasisulisi ja meile sobimatuid regulatsioone ning pingutame oma kodanike heaolu ohvriks tuues, et ilma igasuguse põhjuseta üle minna eurole, hävitades nii veel vähesedki võimalused iseseisvaks rahapoliitikaks. Kaotame rahvuskaaslasi laia maailma, nende üle isegi arvet pidamata. Tõesti, mis peakski neid siin ilma eesmärgita riigis kinni hoidma. Ning kui unistuseks peaks olema jõudmine viie Euroopa rikkaima riigi hulka, siis miks ei peaks nad minema mõnda sellisesse riiki otsekohe?

Koos teiste läänemaadega devalveerime aga oma kultusväärtusi. Demokraatiat käsitleme nüüd pigem loosungina, millega õigustada oma väärtuste, või õigemini väärtuste puudumise pealesurumist teistele.”

Vt seonduval teemal:

• Varro Vooglaid, “See ei ole demokraatia”, De Civitate, 13.03.2011

Seitse surmapattu kui tõelise vabaduse ja eneseteostuse tee

Täna hommikul kohtasin tänaval suurepärast kaasajal prevalentse inimesepildi, nn loomuliku inimese representatsiooni – suurelt ja avalikult keset linna, kõigile (sh lastele) vaatamiseks.

Sõnum on lihtne ja fundamentaalne: ära raiska oma elu tegeledes sellega, kuidas saada hüvelisemaks, paremaks inimeseks, pingutades ületamaks oma pahesid ja kasvamaks vooruses, vaid võta vabalt ja ole selline nagu oled, ühes oma paljude pahedega, ja parem NAUDI kõike, mida elul pakkuda on.

Et meedia ning reklaami- ja meelelahutustööstus sellist inimesepilti propageerib, on muidugi arusaadav, sest sedasi luuakse oma pahedest orjastatud ja seetõttu oma käitumise üle mõistuslik-tahtelise kontrolli minetanud inimestest koosnevat täiuslikult manipuleeritavat ja rohkelt tarbivat amorfset massi.

Sama inimesepildi leiame kaasaegse inimõiguste doktriini keskmest, kus prevaleeriv vabaduse kui piiramatuse taotlus on täielikult lahti seotud inimesest kui hea ja kurja vahel seisvast ja vaba tahte alusel oma tegusid ühele või teisele poole suunavast olendist ning tema kõlbelistest kohustustest iseenda ja teiste ees.

Vabaks peab saama mitte pahedest, vaid vabadust allasuruvast voorusest ja voorusetaotlusest – siis leiad tõelise mina, loomaliku ja toore, ning jõuad ülima eneseteostuse, oma inimsuse realiseerimise teele. Lipukirjaks on mitte väärikus voorus ja au, vaid seks, raha ja edu. Ühelt poolt ei tohiks ju olla raske aimata, millises suunas sellistele alustele asetatud ühiskond triivib, aga teiselt poolt – keda see siis ikka huvitab.

Teine suur reklaam, mida kohtasin hommikusel linna keskväljakul, teatas Euroopa Liidu ja Tervise Arengu Instituudi rahalisel toel, et kui mees kummi ei kasuta, pole ta üleüldse mees.

Alles see oli – kas mitte sügisel? –, kui naissoole tehti linnatänavail ja teleriekraanil sarnase kampaania raames noorte näitlejate jt popiidolite abil selgeks, et tõeline naine kannab pidevalt kummi kaasas, sest kunagi ju ei tea kus ja millal võib kirehoog kellegi “rajalt maha võtta” ning tingida “vajaduse” kumm käiku lasta. Nüüd on siis meessoo kord. Mida iganes me sellest ka ei arva, teame vähemalt, kuidas need institutsioonid inimestesse suhtuvad.

“Tsau naine! Kas sina oled üks nendest, kes ei kanna ise kummi kaasas? Mis sul viga on!?” Tõepoolest, pereemad, pensionärid jt – mis teil on viga?

Sõnum lähtub muidugi eelpooltoodud inimesepildist: HIV-i, raseduse [sic] ja muude sugulisel teel levivate haiguste vastu võitlemiseks ei ole tarvis mitte enesepiiramist ja vooruslikku käitumist, vaid kaitsevahendeid.

Inimese andumine surmapattudele on tema püha vabadusesfäär, millesse ei tohi sekkuda isegi mitte soovitustega järele mõelda, surmapatust hoidumise soovitamisest rääkimata. Enesepiiramine on tabu! Küll aga võib soovitada kombelõtvuse praktiseerimist selliste tehniliste abivahenditega, mis aitavad riske maandada. Mõni võiks muidugi küsida, et kas selliste käitumismustrite propageerimine ikka on eetiline, teades, et “kumm” ei taga kaugeltki mitte absoluutset kaitset, aga no kes jõuab selliste tagurlike progressi vaenlastega vaielda.

Samas on sõnum ka vastuoluline, kas pole, sest kui ühelt poolt apelleeritakse kampaania raames kummikasutust propageerides mehelikkusele (mis peaks siis leidma erilise väljenduse viljatus seksuaalsuses) ja mehelikele stereotüüpidele (kasutades väljendeid nagu “tõeline isane” ja “alfaisane”), rahastavad samad institutsioonid teiselt poolt sugude ja soorollide dekonstrueerimist.

Kokkuvõttes võiks lõpuks ära otsustada, kas eesmärgiks on sugude ja soorollide täielik dekonstrueerimine või pigem nende fundamentaalne ümbermõtestamine. Kui eesmärk on korralikult paigas, siis saaks kõik need miljonid, mis antud kampaaniatesse kanditakse, palju tõhusamalt ära kasutada.

Eetikaprofessorilt ootaks midagi hoopis muud

Jaak Aaviksoo väljaütlemiste ümber puhkenud diskussiooni lisas tänase Postimehe veergudel oma kirjaliku panuse ka Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, TÜ Filosoofia ja Semiootika Instituudi ning TÜ Eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Kahjuks pean ütlema – ja teen seda täies teadmises, et minu kolleegid TÜ-s ei pruugi sellele hästi vaadata –, et TÜ eetikaprofessori seesugune suhestumine antud diskussiooni valmistab tõsise pettumuse.

Kas tõesti oleme oma kultuurilises allkäigus jõudnud nii kaugele, et mitte üksi ei ole poliitikute poolne valetamine tavaline, vaid isegi rahvusülikooli eetikaprofessor ei näe midagi taunimisväärset selles, kui valitsuse liikmed kuulutavad avalikult, et riigil on õigus valedele, ja hakkavad teisiti arvajaile hoopis jutlustama, kuidas peaksime filosofeerivat ministrit kõrgemalt hindama?

Suur Prantsuse Revolutsioon ja kunstiteos?

Eilses EPL-s avaldas Kaarel Tarand lootust, et reformatsioonist ja valgustusest „hullutatud” inimesed moodustavad me kodanikkonna enamuse ning kinnitas oma kuuluvust selliste inimeste hulka, nimetades Suurt Prantsuse Revolutsiooni valgustusaja “suurimaks kunstiteoseks”. Ühest küljest võiks seda ju võtta omamoodi aprillinaljana, ent vaevalt oli see naljana mõeldud.

Kuivõrd Suure Prantsuse Revolutsiooni näol on tegu ühega Euroopa ajaloo kõige võikamatest veresaunadest – demoonilise orgiaga, mida võib teatud episoodides nimetada julgelt genotsiidiks –, siis selle kirjeldamine kunstiteosena näitab, et nii mõnegi jaoks ei ole oma identiteedi juurutamine vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideoloogias vähem kriitikavaba kui teiste enesemääratlemine rahvus-romantiliste müütide kaudu. Valedel põhinevad pahatihti mõlemad.

Mida me küll teeme…

EPL-s avaldatud artikkel pealkirjaga “Tuumajaamade ajastu murdepunkt – kes neid suudaks peatada” loob suurepärase pildi sellest, kuidas lõputut majanduskasvu ja materiaalse heaolu tõusu jahtiv ühiskond ennast ise hävitab. Kurb, aga tõsi. Paar pauku ja siis saab lõplikult selgeks, et meid aastakümneid lummanud jutt progressist on olnud üks inimajaloo suuremaid miraaže.

Euroopa Inimõiguste Kohus tühistab oma krutsifiksiotsuse?

2009. aasta novembris kirjutasin Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas Lautsi vs Itaalia, millega rahuldati Iraalias elava soomlanna kaebus ning kuulutati selle igipõlise kristliku ajalooga riigi koolide klassiruumides krutsifikside seintele riputamine Euroopa inimõiguste konventsiooniga vastuolus olevaks. Toona kirjutasin otsuse kirjeldamiseks:

“Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.”

Vt lähemalt: “Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid”

Kirjutasin ka sellest, et Itaalia otsustas kohtuotsuse vaidlustada. Nüüd, aasta ja neli kuud hiljem on järg jõudnud nii kaugele, et tuleval reedel, 18. märtsil teeb Kohus teatavaks seda apellatsiooni menetlenud 17-st kohtunikust koosneva Suurkoja otsuse.

Oluline on, et minu kõrvu on jõudnud vihjed, et Kohus otsustab 7-st kohtunikust koosneva Koja algse otsuse (mida saab inglise keeles lugeda siit) tühistada. Kohtu köögipoolega hästi kursis olev vihje autor ütles, et EIÕK käsitleb algset otsust “töö-õnnetusena” ning et on absurdne ühe (teiselt maalt pärit) inimese kaebuse peale sellisel moel Euroopa kristliku ajalugu ja identiteet prügikasti visata. Elame-näeme. Kui Kohus tõesti otsustab algse otsuse tühistada, siis on tegemist mõnevõrra ootamatu, ent seda olulisema sammuga, mis annab mõista, et inimõiguslike küsimuste otsustamisel ei tohi lähtuda kitsalt õiguslikest kaalutlustest, vaid et tarvis on arvestada ka üldkultuurilise dimensiooniga.

Kelle agent on meie aja koolijuht?

Üks vägev naine on kirjutanud Õpetajate Lehte vägeva, erakordselt sisuka ja ausa teksti, mida soovitan tungivalt lugeda (“Kelle agent on meie aja koolijuht?”).

Loo alguses olevas kokkuvõtvas lõigus on kirjutatud:

“Kool loetakse heaks, kui ta teenib n-ö iseenda mainet, kui eksamitulemused on head, kui igapäevased pahandused koolist välja ei kosta, kui ruumid on remonditud ja õpetajad palgaga rahul. Nii on ka mõistetav, miks on oluline tülitekitajad mujale saata, vastuvõtul kooli tagada parim kontingent ning seista mehhanismide eest, mis loovad katla ühte serva veidi paksema supi. Vanalinna Hariduskolleegium on töötanud teistsugustel printsiipidel, paraku võib see saada koolile saatuslikuks.”

Ühes mõtlemapanevas lõigus seisab:

“Kõik see, mis mõtestab lähedaste omavahelisi suhteid ja inimelu tervikuna – tõeotsingud, usk, veendumused, kõlblus, armastus – ei aktualiseeru nüüdses koolis enam väärtustena, vaid pigem ohuna erimeelsusteks, mille vastu otsitakse abi deideologisee­rimisest ja tolerantsusparadigmast. Ometi toimib kool ideoloogiaasutusena, ka siis, kui ideoloogiaks on ideoloogia puudumine. Tühjustunne  toob aga endaga kaasa ebakindluse, eskapismi ja vägivalla kasvu. Kultuu ridevahelisi vastuolusid ei aita ületada kultuuritus. Isiklikus elus ei jätku edust igaveseks. Mis saab elu mõtestatusest ning platonlikust õnne-, vabaduse- ja täiuse ideaalist edu- ja heaolukultuse taustal?”

Muu hulgas kutsub autor inimesi, ennekõike õpetajaid ja lapsevanemaid võtma vastutust laste kasvatamise ja harimise eest, nende kujunemise eest kultuurseteks inimesteks, mh selleks, et tagada ühiskonna järjepidevus. Pingutus selles suunas liikumiseks eelduste loomiseks tehakse 25. märtsil Maarjamaa Haridusseltsi asutamise ja avaseminariga, kuhu on oodatud kõik huvitatud inimesed.

Palvetage, nagu oleks teie teod kasutud ning tegutsege, nagu poleks palvest abi

“Kui 1917. aastal olnuks Peterburgis kas või mõned tuhanded mehed, kes teadnuks, mida nad tõeliselt tahavad, siis ei oleks meil Venemaal võimu haaramine eales võimalikuks saanud.”

Neis Vladimir I. Lenini lausutud sõnades on, mille üle mõelda ning millest järeldusi teha. Kui tihti on ajaloos nii otsustavad lahingud kaotatud mitte paheliste inimeste ülekaalust, vaid vooruslike inimeste võlts-vagaduse rüüsse maskeeritud argusest, mugavusest ja loidusest tingitud tegevusetusest?

See mõte rõhub üha jõulisemalt, lugedes Jean Ousset suurepärast artikliteseeriat, mis kannab koondpealkirja Action: A Manual for the Reconstruction of Christendom. Ousset, kes muu hulgas rajas 1946. aastal organisatsiooni La Cité Catholique, eesmärgiga juurutada ühiskonnas kristliku ühiskonnakorralduse põhimõtteid, kirjutas 1966. aastal nimetatud tekstis:

Peeter Helme: Eestil puudub eliit, noori suunatakse poris püherdama

Peeter Helme kirjutab Eesti Ekspressis pealkirja “Noortest gasellidest saavad vettinud mägrad” all avaldatud artiklis Siim Nurkliku hiljutisele artiklile viidates, et Eestil tõepoolest ei ole lootust, et uus põlvkond kasvaks eelmisest kvalitatiivselt erinev: “Kui meie poliitikas ja äriilmas on juhtpositsioon jätkuvalt omaaegsete kolmekümneste põlvkonna, nüüdsete vettinud mäkrade käes, kellel puuduvad nii ideaalid kui ideed, siis ei saa nad ju ei ideaale ega ideid ka kellessegi süstida.” Ta selgitab:

“Meil pole mingit eliiti, sest eliit on seltskond, kes pole mitte lihtsalt pumba juures, vaid kes suudab oma moraalse ja ideelise eeskujuga nakatada teisi, mobiliseerida ühiskonda, näidata suunda ning süstida inimestesse lootust. Meil seda ei suudeta: rahvas põlgab poliitikuid, põlgab ärimehi, põlgab ka intellektuaale ja kunstnikke (on ju viimased muiduleivasööjad!). Ning poliitikud põlgavad vastutasuks rahvast (valimiskampaaniate intellektuaalne tase on viidud madalaima ühise nimetajani, mis näitab täielikku usaldamatust), ärimehed ei üritagi mingeid talente siia tagasi saada või kohalikke hoida, vaid eelistavad teadmispõhisele majandusele karjatada sõnakuulelikku holopikarja (jah, ma tean – erandeid leidub ning ma ei taha neile liiga teha!) ning intellektuaalid sulgevad elevandiluutornides viimasedki irvakil püsinud aknaluugid.”

Tõnu Lehtsaar talupojatarkusest

Tõnu Lehtsaare sulest on sündinud järjekordne oluline tekst. Sedapuhku kirjutab ta talupojatarkusest, tervest mõistusest, mis peab aitama meil ideoloogiliste kõverpeeglite ajastul säilitada selget nägemust tegelikkusest. Kõigepealt kirjeldab Lehtsaar väga tabavalt meie aja olemust:

“Minu põlvkond puutus meeletusega kokku näiteks õppides teaduslikku kommunismi. Terve süsteem oli üles ehitatud valedele eeldustele ja seepärast ei saanud ka unelmad teoks. Loodus-, majandus- ja inimeseks olemise seaduste eitamine ei sünnita uut inimest, ei loo uut ühiskonda, ei too õnne meie õuele. Kui vaimustunud ka poleks ogarusele rajatud ühiskond ja selle liikmed, tulemuseks saab olla vaid ajaloo prügikast.

Rumaluse üheks tunnuseks on pseudoprobleemide tekitamine ja nende püüdlik ning kulukas lahendamine. Selleks, et nõmedus saaks levida, on vaja vähemalt kolme asja. Esiteks tuleb seda finantseerida ja toetada väljastpoolt, sest raha paneb rattad käima. Teiseks on tarvis panna inimesed arutult käituma, siis nad hakkavad arulagedust õigustama. Kolmandaks on vaja luua sotsiaalne surve, mis looks tunde, et tervemõistuslikkus on taunitav vähemus. Need nähtused on olemas ka meie moodsal ajal.

Tulemuseks on ühiskondlik hullus, kus arulagedus omandab pühendumuse ja progressi oreooli. Tekivad kummalised nähtused, nagu näiteks inimliku hoolivuse asendumine kammitsetud kvoodisüsteemiga, viisakuse muteerumine ahistamisvormiks, hüperseksualiseerimine alates eelarvetest kuni avaliku ruumini, teostumatud arengukavad, eksistentsiaalne vaakum, isikliku ja sotsiaalse identiteedi hajusus.

Ogaruse varjukülg on selles, et ta saab ennast kehtestada vaid jõu abil. Kogemus näitab, et ogaruse jõuvõtted algavad ülevast retoorikast, kulgevad regulatsioonide kaudu ja lõpevad halvemal juhul füüsilise likvideerimisega.”

Tüür näitab eeskuju

Tänase Postimehe veergudel vastab helilooja Erkki-Sven Tüür Neeme Järvi üleskutsele võtta ERSO ümberl lahvatanud tüli osas sõna. Ta kirjutab väga sügavamõtteliselt:

“Sellest tulenevalt mitte vähem kui ERSO saatuse pärast olen ma mures hariduse ja kultuuri tuleviku pärast tervikuna. Labasusele, pealiskaudsusele ja süvenemisvõimetusele on iseloomulik veel üks äärmiselt ohtlik tunnusjoon – manipuleeritavus. Kui me ei hoolitse oma hingehariduse eest, ei ole meil ei rahva ega riigina tulevikku. Antagu mulle andeks, läks vist emotsionaalseks ja üldsõnaliseks, aga niisugune on ühe Eesti Vabariigi kodaniku subjektiivsete muremõtete lühikokkuvõte seoses viimastel päevadel lahvatanud konfliktsituatsiooniga muusikamaastikul.”

Tüür teeb just seda, mida eliit peab tegema: seisab tõe eest olukorras, kus see on ühelt poolt hädavajalik, teiselt poolt väga ebamugav, ning kutsub ühiskonda vaimselt uuenema.

Toetus ERSO-le

Täna toimus Eesti avalikus ruumis midagi sellist, mida tihti ei näe. ÜKs Eesti kaalukamaid kultuuritegelasi andis väga otseselt mõista, et meie riigis toimub kõigi eluvaldkondade allutamine üha jultunumale nomenklatuurile ja need, kes peaksid täitma eliidi rolli sellisele asjade käigule vastu seista, ainult vaikivad. Mina ei tea, milles ERSO ja Kultuuriministeeriumi vahelised probleemid täpselt seisnevad ja kes milleski süüdi on või ei ole, aga kui sedavõrd väärikas isik, nagu Neeme Järvi, karjatab avalikult, et toime on pandud riiklik kuritegu, siis on põhjust arvata, et midagi on läinud väga valesti. Tahaks loota, et muusikud ja teised eliidi esindajad, kelle poole Järvi oma avalikus kirjas appihppdega pöördub, võtavad teda kuulda.

Rahva tõrksusest euro suhtes ja vanalinna getostumisest

Mitte et seesugustele kaunis napi valimiga rahvaküsitlustele võiks ülemäära usaldusväärsust omistada, aga siiski on tõsiasi, et need vähesedki uuringud, millega püütakse selgitada, kuidas suhtub rahvas valitsuse otsusesse loobuda eesti kroonist ja liituda euroalaga, näitavad et valitsus tegutseb selles osas ilma rahvaenamuse toetuseta.

Nimelt vahendab Delfi järgmist:

Eurole ülemineku vastaseid on hetkeseisuga enam kui pooled Eesti elanikud, nii leidis Saar Poll oktoobri lõpus läbiviidud 1524 inimesega küsitluses.

„Kui võrrelda käesolevat uuringut juunis läbi viidud analoogse küsitlusega TNS Emorilt, siis europooldajate hulk on langenud juuni 39,48% pealt 34,3%-ni. 5,18% eurole ülemineku pooldajate vähenemine on tähelepanuväärne, arvestades, et euro maine tõstmiseks viiakse läbi mastaapset 12 miljonit krooni maksvat reklaamikampaaniat. See on olnud tühi töö“, ütles Saar Pollilt uuringu tellinud Anti Poolamets.

Elagem ilma valeta!

Seoses eelmise postitusega riputan üles Aleksandr Solženitsõni teksti, mis minusse kunagi kustumatu jälje jättis. Tekst on täna vähemalt sama aktuaalne kui 36 aasta eest, mil see sai kirja pandud. Ühiskond on endiselt valedest läbiimbunud ja tõtt-öelda on täna valitsevad valed oma peenekoelisuse, varjatuse ja nende levitamise tehnoloogia täiustumise tõttu märksa ohtlikumadki. Tekst levis käest kätte väga paljude inimesteni. Ka Eestis levis see samal viisil, ilma et oleks teada, kes on tõlke autoriks.

Seda, mida oli Solženitsõnil öelda konkreetselt lääne ühiskonna valede kohta, võib lugeda tema 1978. aasta kõnest Harvardi Ülikoolis (“A World Split Apart”), millest jäi mulle eriliselt meelde järgmine tähelepanek:

A Decline in Courage…
… may be the most striking feature which an outside observer notices in the West in our days. The Western world has lost its civil courage, both as a whole and separately, in each country, each government, each political party and of course in the United Nations. Such a decline in courage is particularly noticeable among the ruling groups and the intellectual elite, causing an impression of loss of courage by the entire society. Of course there are many courageous individuals but they have no determining influence on public life. Political and intellectual bureaucrats show depression, passivity and perplexity in their actions and in their statements and even more so in theoretical reflections to explain how realistic, reasonable as well as intellectually and even morally warranted it is to base state policies on weakness and cowardice. /…/ Should one point out that from ancient times decline in courage has been considered the beginning of the end?

Vähemalt sama mõtlemapanevad on Solženitsõni sõnad humanismi ja selle tagajärgede kohta:

This new way of thinking, which had imposed on us its guidance, did not admit the existence of intrinsic evil in man nor did it see any higher task than the attainment of happiness on earth. It based modern Western civilization on the dangerous trend to worship man and his material needs. Everything beyond physical well-being and accumulation of material goods, all other human requirements and characteristics of a subtler and higher nature, were left outside the area of attention of state and social systems, as if human life did not have any superior sense. That provided access for evil, of which in our days there is a free and constant flow. Merely freedom does not in the least solve all the problems of human life and it even adds a number of new ones.

However, in early democracies, as in American democracy at the time of its birth, all individual human rights were granted because man is God’s creature. That is, freedom was given to the individual conditionally, in the assumption of his constant religious responsibility. Such was the heritage of the preceding thousand years. Two hundred or even fifty years ago, it would have seemed quite impossible, in America, that an individual could be granted boundless freedom simply for the satisfaction of his instincts or whims. Subsequently, however, all such limitations were discarded everywhere in the West; a total liberation occurred from the moral heritage of Christian centuries with their great reserves of mercy and sacrifice. State systems were becoming increasingly and totally materialistic. The West ended up by truly enforcing human rights, sometimes even excessively, but man’s sense of responsibility to God and society grew dimmer and dimmer. In the past decades, the legalistically selfish aspect of Western approach and thinking has reached its final dimension and the world wound up in a harsh spiritual crisis and a political impasse. All the glorified technological achievements of Progress, including the conquest of outer space, do not redeem the Twentieth century’s moral poverty which no one could imagine even as late as in the Nineteenth Century.

ELAGEM ILMA VALETA!

Aleksandr Solženitsõn

Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud.

Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving — meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: “Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu.”

Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele — et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust. Me ei karda enam isegi üldist aatomisurma, ei karda kolmandat maailmasõda (vahest õnnestub pakku pugeda) — me kardame ainult julgeid kodanikusamme. Peaasi, et karjast maha ei jääks, et poleks vaja astuda sammukestki omal jalal, sest siis võid äkki ilma jääda valgest saiapätsist, gaasipliidist või elamisõigusest Moskvas.

Nii nagu meile poliitringides pähe tuubiti, nii see ka meisse juurdus: elu on hea, saab alati hea olema. Keskkonnast, sotsiaalsetest tingimustest juba välja ei hüppa, olemine määrab teadvuse. Meil ei jää midagi üle, meie ei suuda midagi.

Tegelikult aga suudame KÕIKE! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused nemad kõiges süüdi — süüdi oleme meie ise, ainult meie!

Väidetakse vastu: kuid tõepoolest pole ju võimalik midagi välja nuputada! Meie suud on kinni topitud, meid ei võeta kuulda, meie käest ei küsita. Kuidas siis panna neid kuulma meid?

Neid ümber veenda on võimatu. Loomulik oleks nad ümber valida! Aga ümbervalimisi meie maal ei toimu.

Läänes on inimestel streigid, protestidemonstratsioonid. Meid on aga liiga maha materdatud, meid see kohutab: kuidas siis äkki — loobuda tööst, kuidas siis äkki — minna tänavale?

Ka kõik teised saatuslikud teed, mida viimase sajandi jooksul kibedas Venemaa ajaloos ära on proovitud, pole ammugi meie jaoks, ja õigust ütelda — pole vajagi! Nüüd, kus kõik kirved on oma töö teinud, kus külvatu on tärganud, näeme me, kuidas eksisid, kuidas kõrbesid läbi need enesekindlad noorukid, kes mõtlesid terrori, verise ülestõusu ja kodusõjaga riiki õiglaseks ja õnnelikuks teha. Ei, täname, isad-õpetajad! Nüüd me juba teame, et jälgid meetodid sigitavad jälke tagajärgi. Meie käed jäägu puhtaks!

Niisiis — ring sulgus? Ja väljapääsu tõepoolest ei ole? Ja meil jääb üle ainult tegevusetult oodata: äkki juhtub iseendast midagi?

Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame, kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast — VALEST!

Kui vägivald inimese rahulikku ellu sisse murrab, lõõmab ta pale enesekindlusest ja selline on ka ta kisendav lipukiri: “Mina olen VÄGIVALD! Minge laiali, eest ära, muidu tallan puruks!” Ent vägivald vananeb ruttu, läheb mõni aasta ja ta pole endas enam sugugi kindel. Et püsida ja viisakas välja näha, kutsub ta tingimata endale liitlaseks VALE. Sest vägivallal pole end millegi muuga varjata kui valega, vale aga saab püsida vägivalla abil. Mitte iga päev, mitte igaühe õlale ei lange vägivalla raske kämmal: ta nõuab meilt ainult kuuletumist valele, igapäevast osalemist vales – selles seisnebki kogu truualamlikkus.

Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL!

See on läbimurd meie tegevusetuse näilisest ringist — kõige hõlpsam meile, kõige hävitavam valele. Sest kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida ainult inimeste seas.

Ei maksa kedagi üles kutsuda, me pole veel küpsed astumaks väljakule ja kuulutamaks tõde, ei maksa valjusti öelda, mida me mõtleme, see kohutab. Aga vähemasti ärgem rääkigem seda, mida me ei mõtle!

See ongi meie tee, kõige hõlpsam ja käepärasem meisse loomupäraselt juurdunud arguse tõttu, märksa hõlpsam — jube öelda — kui Gandhi passiivne vastupanuliikumine. Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.

Las nüüd igaüks valib, vastavalt oma arenguastmele, kas ta jääb teadlikuks vale teenriks (oo, mõistagi mitte kalduvusest, vaid toitmaks perekonda, kasvatamaks lapsi vale vaimus), või on tal aeg saada ausaks inimeseks ja pälvida oma laste ja kaasaegsete austust. Ja sellest päevast peale tema:

• Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde;
• Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes;
• Ei loo, ei levita ainustki vale mõtet, ainustki moonutatud tõde, mida eraldada suudab maalis, skulptuuris, fotodel, tehnikas ja muusikas;
• Ei kasuta suuliselt ega kirjalikult ainustki “juhtivat” tsitaati, et olla meele järele ja kindlustada edu ametialal, kui ta tsiteeritavat mõtet ise täielikult ei jaga või see asja juurde ei kuulu;
• Ei lase ennast demonstratsioonile või miitingule sundida, kui ta seda ei soovi või ei taha. Ei võta kätte, ei kanna ühtki transparenti või loosungit, mida ta täielikult ei poolda;
• Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb;
• Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu;
• Lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat;
• Ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse…

Mõistagi ei loendanud me kõiki võimalikke ja vajalikke valest eemaldumise teid. Ent see, kes hakkab juba puhastuma, suudab selginenud pilguga ka teisi juhtumeid eraldada.

Esialgu kõik muidugi ei laabu. Mõni kaotab ajutiselt töökoha. Noortel, kes soovivad tõe vaimus elada, muudab see algul elu väga keeruliseks, sest ka koolitunnid on tulvil valet ja sealgi tuleb valida. Kuid igaühele, kes tahab aus olla, on see ainus tee, sest mitte ükski ei tohiks (isegi ohututes tehnilistes teadustes) ainsastki nimetatud punktist kõrvale hiilida. On võimalik hoida tõe poole või vale poole, vaimse iseseisvuse või vaimse orjalikkuse poole. Ja see, kellel ei jätku julgust isegi oma hinge kaitsmiseks, ärgu uhkeldagu oma eesrindlike vaadetega, ärgu eputagu, et ta on akadeemik või rahvakunstnik, teeneline tegelane või kindral, vaid öelgu enesele: “Ma olen tõbras ja argpüks, mulle on peamine, et mu kõht oleks täis ja tuba soe.”

Isegi see tee — mõõdukaim kõigist vastupanuteedest — ei ole meiesugustele molutajatele kerge. Kuid ta on võrratult kergem iseenese põletamisest või näljastreigist: leek ei haara sinu keha, silmad ei lõhke kuumusest, aga musta leiba ja puhast vett leidub sinu perekonnale ikka.

Meie poolt reedetud ja petetud tõeliselt suur Euroopa rahvas — tšehhid — ometi ju näitasid, kuidas isegi palja rinnaga, kui selles tuksub väärikas süda, võib tankidele vastu seista.

See pole kerge tee, ent siiski kõigist võimalikest teedest kergeim. Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik hingele. Raske tee, kuid ometi on meilgi inimesi, isegi kümneid inimesi, kes aastaid peavad kinni kõigist neist punktidest, elades tõe vaimus.

Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ühineda! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!

Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata — me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel — meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.

Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:

Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut

Moslemid ja Euroopa. Mõistmise, sallivuse ja väärikuse dilemmad

Suursaadik Mart Helme on kirjutanud Õpetajate Lehes väga tõsistel teemadel, rääkides tsivilisatsioonilistest protsessidest Euroopas. Lõigus pealkirjaga “tühi kest ja hedonismikultus” kirjutab ta:

“Kahtlemata tunnistavad Euroopasse asunud moslemid siinset tehnilist üleolekut ning suuremat rikkust. Ent samal ajal vaatavad nad Euroopat ka kriitilise pilguga. Nad näevad, et vaimselt ja religioosselt on Euroopa tühi kest, kus spirituaalse vaakumi on täitnud dekadentlik hedonismikultus, tarbimismaania ja kollane meedia. Nad näevad ka, et Euroopa füüsiline kehand kõduneb, kuna demograafiliselt on Vana Maailm kohe-kohe jõudmas murdepunkti, kus järgnevat kollapsit saab vältida üksnes praegustes tingimustes äärmiselt ebatõenäoline rahvastikuplahvatus.

Moslemid ja nende religioossed juhid on teraselt kaardistanud ka põhjused, miks see nii on. Religiooni kadumine eurooplaste elust, seda asendav moraalne relativism, perekonna kriis, mida naiste emantsipatsiooni järjest uute teetähiste ja homoseksuaalsuse lauspropaganda veelgi enam suurendavad, teatud dogmadest kantud poliitkorrektsus ja defetistlik patsifism on märksõnad, mis tänapäeva Euroopat iseloomustavad ning mis absoluutselt erinevas märksõnade ja väärtushinnangute maailmas elavates moslemites vaid põlgust ja tülgastust tekitavad.

Patriarhaalseid väärtusi ja religioosseid pühadusi kõrgelt, kui mitte lausa üle kõige hindavad moslemid ei taha – või kardavad seda lausa paaniliselt –, et ka nende poegadest saaksid peaaegu sootud meesolendid, kes veel kuldses keskeas koolipinki nühivad, narkouimas pidu panevad ja kõige selle juures vanemate rahakoti peal vegeteerivad. Või et nende tütardest kasvavad euroopalikult vabameelse seksuaalse käitumisega tibid, kellele lastesaamine ei tähenda mitte rõõmu, suguvõsa kestmist ja oma nukleaarse kollektiivi tugevnemist, vaid ebameeldivat kohustust, mis segab nende materialistlikku, naudingutele pühendunud oleskelu.”

Kokkuvõtlikus lõigus lisab ta:

“Dogmatiseeritud väärtused, mida Euroopas lõpmatusena korrutatakse ja mida üldse läänemaise tsivilisatsiooni suurimateks saavutuseks peetakse, ehk demokraatia, inimõigused ja heaoluriik, on moslemitele täiesti teisejärgulised. Nende silmis on esikohal usk ja usu ning koraanlike traditsioonidega seotud väärikus. Siit ka moslemite silmitu raev seoses Muhamedi pilapiltide avaldamisega või muude nende meelest nende väärikust solvavatele aktidele reageerimisega.

Sealjuures võtavad moslemid ka kõiki ametlikke või mitteametlikke sallivusakte endi suhtes eelarvamusega, käsitledes neid – taas ilmselt õigustatult – kui eurooplaste hirmust põhjustatud järeleandmisi või kõrki armuandi islami vähemustele. Moslemeid solvab, et materialistlik Euroopa kujutab ette, nagu oleks raha ja sotsiaalsete hüvede pakkumisega võimalik neid keelitada olema nende silmis mandunud lääne tsivilisatsioonile lojaalsed. Ja kuna nad noore ja kasvava kogukonnana, keda lisaks toetab nende miljardiline tagala kogu islamimaailma näol, tunnevad, et neil on jõudu ennast selles vananevas ja alati varmalt silmakirjalikke kompromisse otsivas ühiskonnas üha jõulisemalt maksma panna, teevadki nad seda. Sestap saabki siit teha vaid ühe järelduse: et moslemeid tõepoolest Euroopasse integreerida, tuleb eurooplastel panna kõigepealt moslemid endast lugu pidama. Selleks tuleb Euroopal muuta aga üldist vasakliberaalset diskursust ja hakata ka ise endast lugu pidama. Ülesanne, mis vähemalt praegu näib kuuluvat võimatute missioonide valdkonda.”

Kui räägime erinevustest ja sellest, kuidas need rikastavad, siis kas oleme tegelikult nõus aktsepteerima moslemeid nende identiteedis või nõuame pigem, et nad integreerudes sellest suures osas loobuksid ja võtaksid omaks liberalistliku ilmavaate? See on küsimus, mida Euroopa relativistliku utoppia rajajad peaksid tõsiselt küsima.

Euroopa islamiseerumisest

Ajalugu kinnitab, et ükski kultuur, mille keskmes ei ole religioon, ei ole püsinud kuigi kaua. Kui juhtmõtteks on isikliku heaolu maksimeerimine, mitte pürgimine millegi enesest kõrgema poole, siis hääbub kultuur paratamatult. Meie ümber toimuv lubab arvata, et ka ateistide (sekularistide) unistus Jumalata (st kristlusele selja pööranud) Euroopast osutub ebareaalseks. Relativismi külvates saame mitte relativistliku ühiskonna, vaid avame kultuuri väravad sissetungiks kõigele jõulisele, mis on vabaduse ideaalidest kaugel. Paslik on meenutada G. K. Chestertoni ütlust, et “lõhkudes suuri seaduseid ei saa me vabadust; me ei saa isegi anarhiat. Saame lihtsalt väikesed seadused”.

Alltoodud videolõigule juhtis minu tähelepanu üks Londoni advokaat, kes lisas kommentaari, et ateistid olevat klipis esitatud väited juba “ümber lükanud” — nende arvutuste kohaselt muutub Euroopa islamistlikuks kontinendiks mitte 40, vaid 60 aastaga. Milline kergendus!

“Relativismi HIV” – tõsine artikkel Tõnu Lehtsaarelt

Tõnu Lehtsaar on taas kirjutanud tõsise ja ausa artikli, milles ta vaatleb relativismi kui ühiskondlikku immuunsussüsteemi hävitavat haigust. Ta kirjutab:

Relativism segab praktiliste probleemidega toimetulekut, kuna puudub otsustamiseks vajalik väärtuseline alus. Tulemuseks on tähenduse taandamine üksikotsustele ja visiooni puudumine. Näiteks innustasid meid Natosse saamine ja EL-ga liitumine. Siis tuli resignatsiooniaeg, mida täna pisut elavdab euro ootus. Jaan Tätte fenomen reedab midagi valitsevast vaimsest näljast. Kuhu me läheme, mis meist saab – nendele küsimustele pole ühiskonnas sidusaid vastuseid. Segipaisatuse ja relativismi ajal levivad utoopiad, nagu näiteks ebausk, või müüt moodsatest probleemivabadest tõelisel armastusel rajanevatest kooselu vormidest.

Väärastunud väärtused defineeritakse inimese ümber. Natsionaalsotsialism lõi õpetuse aaria rassist. Kommunism lõi õpetuse uuest inimesest ja saabuvast paradiisist. Sooneutraalne ideoloogia püüab kujutada inimest sooneutraalsena, võrdsoolisena või sootuna. Kui näiteks homoseksualism peaks tõesti olema loomulik seksuaalkäitumise viis, siis oleks ju ükskõik, missoolise käevangus meie pojad ja tütred koolist koju tulevad. Ajalugu õpetab, et loomuvastased ideoloogiad ei pea vastu üle mõne inimpõlve. Häda on selles, et nad jõuavad enne kokkukukkumist hävitada palju inimesi.

Olen hakanud Tõnu Lehtsaart üha kõrgemalt hindama. Neid, kes räägivad samadest fundamentaalsetest probleemidest veiniklaasi taga, on üksjagu. Ent neid, kes julgeks oma seisukohad, mis nn avaliku arvamusega ei ühti, Lehtsaare kombel avalikult välja öelda, on väga-väga vähe — nt Riigikogus ei ole mitte ainsatki. Igaühel on alati oma tegevusetusele õigustus — tavaliselt võtmes “kõik on nii kui nii nii hukas, et enam ei ole mõtet midagi teha” või “ma pean hoidma madalat profiili, et kunagi hakata suuri tegusid tegema” või “partei ei luba”). Selline käitumine, mis on eriti levinud just ambitsioonikate noorte inimeste seas, on aga argpükslik. Ja just seepärast on hea, et leidub mehi, nagu Lehtsaar, kes ei sulge radikaalse ideoloogiaga silmitsi seistes silmi ega suud. Tema tegevus sisendab natukenegi lootust, et ehk hakatakse mingil hetkel tema eeskuju järgima. Nagu ta ütleb, “ka haigel ajal võib igaüks elada tervet elu, minemata kaasa lauslolluste, utoopiatega, loomuvastasusega, paratamatusega, relativismiga ja tühisusega.” Ent kas see tähendab tingimata vaikuses endasse ja pereringi tõmbumist? Või võiks see tähendada ka oma seisukohtade eest väljaastumist?

Paavsti oluline kõne Westminister Hall’is

Järgnev on veidi kärbitud tõlge paavst Benedictus XVI kõnest, mille ta pidas 17. septembril Westminister Hall’is ühiskonna-, kultuuri-, teaduse-, äri- ja usutegelastele ning diplomaatilisele korpusele. Teksti tõlkis Toomas Vooglaid ning see avaldati esmakordselt tema blogis Tabernaakel. Punasega tehtud rõhuasetused on minupoolsed.

Kõneldes selles ajaloolises paigas, mõtlen ma lugematutele meestele ja naistele läbi sajandite, kes on mänginud oma osa nende müüride vahel aset leidnud tähtsates sündmustes ning on kujundanud paljude generatsioonide brittide ja ka teiste elu. Eriti tahan meelde tuletada püha Thomas More’i, inglise suure õpetlase ja riigitegelase kuju, keda imetlevad ühtmoodi nii usklikud kui mitte-usklikud, meelekindluse tõttu, millega ta järgis oma südametunnistust, isegi suverääni põlu alla sattumise hinnaga, kelle “hea teenija” ta oli, kuna ta otsustas teenida eelkõige Jumalat. Dilemma, mille ees More seisis nendel rasketel aegadel, igavene küsimus suhtest selle vahel, mida võlgnetakse tseesarile ja mida Jumalale, annab mulle võimaluse mõtiskleda koos teiega lühidalt religioosse usu õige koha üle poliitilises protsessis.

Selle maa parlamentaarne traditsioon võlgneb paljugi rahvuslikule mõõdukuse-instinktile, soovile saavutada tõelist tasakaalu valitsuse legitiimsete nõuete ja selle alamate õiguste vahel. Ehkki mitmel puhul teie ajaloos on astutud otsustavaid samme võimu teostamisele piiride seadmiseks, on rahva poliitilised institutsioonid saanud kujuneda märkimisväärse stabiilsusega. Selle protsessi käigus on Britannia esile kerkinud pluralistliku demokraatiana, mis hindab kõrgelt sõnavabadust, poliitilise kuuluvuse vabadust ja lugupidamist seaduse vastu, koos tugeva tajuga indiviidi õigustest ja kohustustest ning kõigi kodanike võrdsusest seaduse ees. Olgugi erinevas sõnastuses, on katoliiklikul sotsiaaldoktriinil selle lähenemisega palju ühist — läbivas püüdes kaitsta iga inimisiku unikaalset väärikust, isiku, kes on loodud Jumala näo ja kuju järgi, ning rõhuasetuses tsiviilvõimu kohusele edendada ühist hüve.

Mõned sõnad Postimehe intervjuu järelkajade kohta

Intervjuu, mis Priit Pullerits minuga tegi ja mis Postimehes avaldati, on andnud rohkelt kõneainet. Selle kohta öeldut silmas pidades võiks kommenteerida õige paljut, ent piirdun siin kohal mõne üksiku tähelepanekuga. Linnar Priimägi kinnitas oma avaliku vastusega minu öeldut, et homoideoloogia filosoofiliseks aluseks on tõepoolest moraalirelativism, mida püütakse ühiskonnas vastu inimeste loomuliku tunnetust läbi suruda. Priimägi öeldust kirjutan aga eraldi.

Veel leiab tagasisidet vaadates kinnitust mu väide, et homoideoloogiat edutavad sallivusetrummi põristajad ei ole ise teisitimõtlejate suhtes just kuigi sallivad. Üks vana tuttav, kes on varem EPL-i veergudel kirglikult homoaktivismi viljelenud ja kellega veel hiljuti ühes pulmas sõbralikult vestlesin, kirjutas minu ja Priit Pulleritsu kohta avalikult, et “Eesti Ku Klux Klani esindajad on teineteist leidnud.”

Kõnekam on aga heita pilk sellele, mida on kirjutanud väidetavalt teadusliku maailmavaate propageerimisega tegeleva MTÜ Eesti Skeptik juhataja Martin Vällik oma organisatsiooni kodulehel:

“Varro Vooglaid õhutab otseselt vaenu ühe osa kodanike vastu süüdistades neid moraali allakäigus, vandenõus inimolemuse vastu, Eesti suveräänsuse õõnestamises, totalitarismiihaluses jne. Nimetab ta seda “kultuurisõjaks”. Kus on sõda, seal on vaenlased, lahingud, ohvrid.”

Vaenu õhutamine, milles Martin Vällik mind süüdistab, on Karistusseadustiku § 151 kohaselt kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud kuni kolmeaastane vangistus. Arvata võib, et  hästiinformeeritud inimesena on Martin Vällik sellest teadlik. Siit nähtub, et nagu paljud teised võitlevad homoaktivistid, soovib Vällik tõepoolest homoideoloogiaga mittenõustujaid vaigistada, püüdes veenda avalikkust, et tegemist on inimestega, keda tuleks nende veendumuste tõttu riiklikult karistada või vähemalt sellise karistuse ähvardusega hirmutada, et nad loobuksid oma veendumuste väljendamisest (avalikus ruumis).

Praegu võib see tunduda naljakas või ebareaalne, aga mida suuremat osa ühiskonnast (sh kohtunikest) suudavad homoaktivistid panna jagama oma tõlgendust vaenu õhutamisest, seda vähem naljakaks asi muutub. Mitmete Euroopa riikide praktikast nähtub, et suundumus on just selline, et veel hiljuti mõeldamatuna tunduv on aina enam teoks saamas. Ohvriks on muidugi ennekõike usu-, mõtte- ja sõnavabadus.

Sama küsimuse osas on naljakas täheldada, et Reimo Mets eitas Postimehe veergudel (vt siit) kategooriliselt, et homoaktivistid püüavad teisitimõtlejaid vaigistada. Ta selgitab, et nende süüdistamine vihavägivallas ja sellega seonduvalt nende ähvardamine kohtuga väljendavat lihtsalt soovi pidada dialoogi. Siin tekib aga küsimus, mida sõna “dialoog” all õige silmas peetakse.

Taas kord kinnitab Mets seda, mida ütlesin Pulleritsulegi: homoaktivistide eesmärk ei ole, et inimesed homoseksuaalselt käituvaid inimesi ei diskrimineeriks — eesmärgiks on, et ühiskond aktsepteeriks sellise käitumise igati terve ja moraalse inimseksuaalsuse väljendusena. Ja just selle tõttu, et homoaktivistid püüavad sundida inimesi muutma oma maailmavaatelisi tõekspidamisi — just nimelt sundida, mitte veenda läbi mõistusliku argumentatsiooni –, heidetaksegi neile ette, et nad suruvad end peale.

Peapiiskop Chaput lääne ühiskonna kultuurilisest olukorrast ja suundumustest

Denveri peapiiskop Charles J. Chaput pidas mõne aja eest Slovakkias väga sisuka ettekande, milles ta analüüsis süviti lääne kultuuri hetkeolukorda ja selle suundumusi. Soovitan soojalt võtta aega, et see tekst läbi lugeda. Autor räägib asjadest, mille teadvustamine on ennekõike kristlastele ülehindamatult oluline. Toon tekstist välja mõned olulised momendid.

Esiteks sedastab peapiiskop Chaput, et täna lääne ühiskonnas prevaleeriv materialistlik-ateistlik (peenema nimetusega sekularistlik) ideoloogia on olemuslikult samane 20. sajandi “mõrvarideoloogiatega” — erinev on vaid selle avaldumise vorm:

Today, in an era of global interconnection, the challenges that confront Catholics in America are much the same as in Europe: We face an aggressively secular political vision and a consumerist economic model that result — in practice, if not in explicit intent — in a new kind of state-encouraged atheism.

To put it another way: The Enlightenment-derived worldview that gave rise to the great murder ideologies of the last century remains very much alive. Its language is softer, its intentions seem kinder, and its face is friendlier. But its underlying impulse hasn’t changed — i.e., the dream of building a society apart from God; a world where men and women might live wholly sufficient unto themselves, satisfying their needs and desires through their own ingenuity.

This vision presumes a frankly “post-Christian” world ruled by rationality, technology and good social engineering. Religion has a place in this worldview, but only as an individual lifestyle accessory. People are free to worship and believe whatever they want, so long as they keep their beliefs to themselves and do not presume to intrude their religious idiosyncrasies on the workings of government, the economy, or culture.

Autor jätkab selgitades, et täna avaldub see ideoloogia palju peenemas vormis, mistõttu on selle inimvaenulikku olemust märksa keerulisem märgata:

Today’s secularizers have learned from the past. They are more adroit in their bigotry; more elegant in their public relations; more intelligent in their work to exclude the Church and individual believers from influencing the moral life of society. Over the next several decades, Christianity will become a faith that can speak in the public square less and less freely. A society where faith is prevented from vigorous public expression is a society that has fashioned the state into an idol. And when the state becomes an idol, men and women become the sacrificial offering.

Cardinal Henri de Lubac once wrote that “It is not true … that man cannot organize the world without God. What is true, is that without God, [man] can ultimately only organize it against man. Exclusive humanism is inhuman humanism.”

The West is now steadily moving in the direction of that new “inhuman humanism.” And if the Church is to respond faithfully, we need to draw upon the lessons that your Churches learned under totalitarianism.

Kui Islam hülgas mõistuse

LifeSiteNews.com on avaldanud väga huvitava ja informatiivse intervjuu raamatu The Closing of the Muslim Mind autori Robert R Reilly’ga. Arutlusest nähtub, et islam vaevleb juba enam kui tuhande aastase ajalooga konfliktis, mille ühel poolel on need, kes näevad mõistust esmase vahendina Jumala tunnetamiseks, teisel pool aga need, kes eitavad seda täielikult. Sellest, kumb leer osutub islamimaailmas prevaleerivaks, sõltub paljuski ka Euroopa tsivilisatsiooni tulevik. Toon siinkohal ära ühe olulise lõigu nimetatud intervjuust.

* * *

Brian Saint-Paul: Islam exploded out of Arabia as a kind of nomadic religion. In its earliest generations, it was less interested in philosophical issues than it was with general expansion and succession. But that changed. How?

Robert R. Reilly: The first four caliphs remained on the Arabian peninsula. At first, they kept their troops quarantined outside the cities they had conquered so that Muslims wouldn’t be contaminated by alien cultures and beliefs. After the founding of the Umayyad caliphate around 660, the center of the new empire moved to Damascus, and then later the Abbasids moved it to Baghdad. They couldn’t maintain the quarantine, and they encountered peoples for whom philosophy had been second nature, as it was infused in Christian apologetics at the time.

So in their conversations with Christians, they felt the need to develop philosophical tools to advance or defend the Muslim faith. They needed their own apologetics. The question then arose: Is it legitimate for us to use these tools, like logic and philosophy, and what is permitted for us to know through these means?

BSP: This transformation centered around a particular school of Islamic thought — the Mu’tazilites.

RRR: Yes. The Mu’tazilites asserted the primacy of reason, and that one’s first duty is to engage in reason and, through it, come to know God. They also thought it their duty to understand revelation in a way that comported with reason, so that if something in the Koran seemed inconsistent with reason, it should not be read literally. It should therefore be taken as metaphor or analogy.

The Mu’tazilites held that God Himself is Reason, and that man’s reason is a gift from Him so that he can come to know Him through the order of His creation. Abd al-Jabbar, one of the great theologians, made the statement, “It is obligatory for you to carry out what accords with reason.”

This was because the Mu’tazilites held that reason could come to know what is good and evil, just and unjust. This knowledge is available to all, not just to Muslims. Therefore, it is incumbent upon everyone to reason, come to know the good, and to behave according to it. Unless reason was capable of moral knowledge, how could God expect man to behave morally?

The Mu’tazilites were sponsored by the Caliph al-Ma’mun, who was the greatest supporter of Greek thought in Islamic history. He is said to have had a dream in which Aristotle appeared to him. He asked the philosopher, “What is the good?” and Aristotle answered, “It is what is rationally good.” And so al-Ma’mun embraced this rational school of theology — the Mu’tazilites — and also sponsored al-Kindi, the first Arab philosopher.

BSP: In its broad outline, this view of God is quite compatible with that of Christianity, isn’t it?

RRR: It sounds very familiar to us. And when reading Abd al-Jabbar, one is struck by how similar it is to Christian apologetics, or to what we might call Natural Theology. In fact, his arguments for the existence of God are very much the same as those we find in Christian Natural Theology. This should not surprise us, as they were influenced by the same Greek sources.

BSP: But this is entirely unlike what we would associate with modern Muslim theology. What happened?

RRR: Not all of this went over well with the more traditional Muslims. Out of this opposition arose another school of theology that came to be known as the Ash’arites, after its founder al-Ash’ari. They denied, point by point, everything the Mu’tazalites said. They claimed God isn’t reason but pure will and power. He can do anything He wants — He’s not restrained or constrained by anything, including His own word. There is no way one can know what is good or evil through reason, but only through revelation.

Al-Ghazali, the great Ash’arite theologian, said that “no obligations flow from reason, but from the Sharia.” So nothing you can know through your reason can guide you in your life as to what is good or just. There is no moral philosophy.

BSP: That has a heavy consequence when it comes to the objective morality of things.

RRR: The key here is that God does not forbid murder because it is bad; rather, it is bad because He forbids it. He could change His mind tomorrow and demand ritual murder, and no one could gainsay Him, because things are themselves neither good nor evil, but are only made so by God’s commands. Therefore, for salvation, you have to know His commands, and you cannot come to that knowledge through reason.

In interpreting God’s laws, there is a principle in Islamic jurisprudence which states, “Reason is not a legislator.” In other words, the only laws that apply to you are the ones God gave you. Reason has no authority or status in creating laws, or even in interpreting them.

The political consequences of such a view are easy to see: If reason is not a legislator, then why have legislatures at all? They have no standing, because reason has no standing.

BSP: Without reason, then, you cannot have representative democracy.

RRR: Right, you would simply see democracy as a cover for the rule of the stronger. It would simply be another exercise of the imposition of power through force — in this case, the force of the majority.

So the Ash’arite school rejects the primacy of reason in favor of the primacy of pure will and power, and this is why constitutional democratic rule did not develop indigenously in the Islamic world.

BSP: That’s a tremendous shift, because in separating reason from God, one undercuts causality, and with it, the knowable universe.

RRR: Yes, that’s one of the by-products of this loss of reason. God acts for no reasons. Therefore, what He does is unintelligible. One of the things He does is to create the universe, which itself then becomes unintelligible.

RRR: It’s hard to comprehend events in the natural world if they’re not tied together in a narrative of cause and effect. They are just a series of miracles. As such, they become incomprehensible. This is the consistent emphasis of the Ash’arite school, that there is no inherent order in nature, only the second-to-second manifestation of God’s will.

God is not teleologically ordered. God is unknowable. What He has done in the Koran is not to reveal Himself, but to set out rules which He expects us to obey. But do not presume to think that you can know Allah or interrogate Him as to the reasons for which He acts, because you can’t.

Loe edasi portaalist LifeSiteNews.com.

Viljandi Folk – pärimuskultuuri festival või etnohõnguline läbu?

Käisime eile õhtul Viljandis (kontserti andmas) ja pilt, mis veidi pärast keskööd (kontserti ajal pooltühi olnud) Jaani kirikust välja astudes avanes, oli sõna otseses mõttes šokeeriv. Meeletu raskelt joobunud rahvamass laotunud üle kogu vallikääru ja muruväljakute … värviliste prožektorite tekitatud ööklubivalgus … raskelt ülesvõimendatud tümps … kõik kohad prügi täis … õllepudelid ja -topsid, viinapudelid, krõpsupakid, papptaldrikud … meeletu jorramine ja ropendamine … urineerimine jms kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades (nt autode vahel ja vastu kirikuseina) … alkoholist või muudest meelemürkidest teadvuse (või tasakaaluvõime) kaotanud inimesed maas vedelemas … poolpaljad pahupidi silmadega noored kakerdamas … ja politseinikud seda kõike abitult pealt vahtimas (justkui seadused folgi ajal ei kehtikski). Pilt oli tõsiselt kole ja palju koledam, kui oskasin karta.

Mul ei ole kahtlust, et Viljandi folgi tegijad on näinud palju vaeva ja kavatsenud parimat ning et nad on ka saavutanud palju head. Samuti ei ole mul kahtlust, et festivalil esinevad paljud väga head muusikud, kelle tegemistest on inimestele rohkelt rõõmu. Aga see, mis festivali näol on kokkuvõttes sündinud, näib elavat oma elu ning on vägagi küsitav, kas seda kõike tervikuna vaadates on põhjust rääkida kultuuriüritusest või pigem suurest etnohõngulisest läbust (millel on nii mõndagi olemusühtset nt Õllesummeriga). See ei ole öeldud üldsegi mitte paha pärast, aga tõsiasi on, et paljud kultuursed (ja vägagi pärimusmuusikahuvilised) inimesed on väljendanud seisukohta, et just suure läbustamise tõttu ei tõsta nad oma jalga Viljandi folgile mitte mingil juhul — kultuuriüritus on lokkava kultuurituse tõttu liialt vastumeelne.

Mida võiks olukorra parandamiseks ette võtta? Nõustun nendega, kes ütlevad, et alustada tuleks alkoholimüügi piirangu kehtestamisest folgi ajaks kogu Viljandi linnas ja politsei poolt avalikes kohtades alkoholi tarbimise ja muu avaliku korra rikkumise tolereerimise lõpetamisest. Mõelda võiks kontsertite hajutamisest üle maakonna, just nagu ka kogu kesklinna muutmisest festivali territooriumiks ja seeläbi kõrvaliste läbustajate eemalhoidmisest. Ent vaevalt see juhtub, kuna nõnda talitada ei oleks majanduslikult otstarbekas… Samas, nt Hiiu folgil on eelmainitut tehtud ja tulemus on kvalitatiivselt erinev (kuigi ka inimesi on kordades vähem).

President Ilves ütles, et Viljandi folk on saanud osaks eesti pärimuskultuurist ning et see on sama igavikuline kui meie riik. Usun, et kui president tutvunuks folgiga ka vähem ametlikus kontekstis, oleks ta viimasest paralleelist pigem hoidunud. Folk võib ju olla saanud osaks eesti pärimuskultuurist, kuid kahjuks koos kõige negatiivsega, mida see endas kannab. Festival, mis peaks meid viima meie juurte juurde, kannab endas väga tõsiseid juurte läbilõikamise märke.

Kuid teisalt võib karta, et see, mida eile folgil nägin, räägib üldsegi mitte ainult Viljandi Folgist, vaid eesti (ja õhtumaade) kultuurilisest olukorrast palju laiemalt: traditsioonide, tavade ja kommete eiramisest, naudinguhimulisest andumisest piirideta vabadusele ja tegelikkusest põgenemisest.

Uudised koduõppe keelustamisest ja puudega inimeste kõrvaldamisest

Viitan siin kohal kahele uudisele, mis räägivad laia kultuurilise tähendusega suundumustest lääne ühiskonnas, ent mida massimeedia suure tõenäosusega ei kajasta.

Esiteks, Rootsi parlament võttis vastu seaduse, millega keelati karistuse ähvardusel laste harimine kodus selle asemel, et panna nad riiklikku kooli. Juba 1. augustil jõustuva seaduse kohaselt võib laste kodus õpetamine leida aset vaid “erakorralistel asjaoludel”, kusjuures seaduses on selgesõnaliselt öeldud, et vanemate filosoofilised või religioossed veendumused selliste asjaolude alla ei kuulu. Samas on kooliprogrammi lahutamatuks osaks nt seksuaalkasvatus, kus õpetatakse juba algkoolilapsi ennast seksuaalselt rahuldama, poisse omale miniatuurset kondoomi “peale panema” ja homoseksuaalset käitumist seksuaalsuse normaalseks väljenduseks pidama. Vanematel, kellele see on vastuvõetamatu, tuleb oma lastega riigist emigreeruda, kuigi nagu näitab perekond Johannsoni juhtum (vt järgmist linki), ei pruugi võimud ka sel juhtuda lasta.

Selline asjade käik on oodatud jätkuks Rootsi valitsuse poolt lapsi kodus õpetavate perede tagakiusamisele (vt lähemalt siit) ja kujutab endast näidet üleüldisest totalitaarsest trendist suurendada riigi õigusi laste kasvatamisel vanemate loomulike õiguste arvelt. Uue seaduse kohta vaata lähemalt siit.

Mart Helme maarahva, perekonna ja Kiriku hävitamisest

Suursaadik Mart Helme on kirjutanud tähelepanuväärselt ausa artikli pealkirjaga “Tsirkust ja leiba! Ikka endiselt”, milles ta väljendab arvamust, et bolševike taotlus murda talurahvas, perekond ja Kirik ei ole vööras ka tänastele lääne ideoloogidele-võimukandjatele, ennekõike Euroopa Liidule:

Ent kui Lenin, Stalin ja nende mantlipärijad tegutsesid avaliku, varjamatult sadistliku jõhkrusega, siis tänased lääne vasakpoolsed varjavad oma kommunistliku agenda elluviimist mitmesuguste petumantratega inimõigustest, majanduslikust heaolust, vabast turust ja keskkonnahoiust. Tegelikkuses on kõik need mantrad rakendatud aga sama halastamatult teisitimõtlemise ja tõe murdmise püha ürituse ette nagu Leninil ja Stalinil.

Nagu Helmegi mõistab, tekib lugejal kindlasti küsimus, miks peaks keegi tahtma midagi sellist teha. Vastus on tema sõnul “halastamatult julm ja lihtne”:

Loomulikult tehakse kõike seda võimu ja raha nimel. Ühiskonna sidususe hävitamine (selle hüvanguks töötab muide suurepäraselt ka vasakpoolsete poolt viljeletav massimmigratsiooni poliitika), individualismi kilbile tõstmine kollektivismi asemel (talurahvas, perekond), moraali, väärikuse ja traditsiooniliste tõekspidamiste jalge alla tallamine (kirik) on lühim tee endast lugu pidava ja liigendunud ühiskonnast manipuleeritava ja ajupestud massi loomiseks. Massi on võimalik organiseeritud vastupanu kohtamata vägistada ja lüpsta nii nagu võimu usurpeerinud klikk parasjagu tahab. Meil Eestis peaks maik sellest juba päris hästi suus olema.

Kokkuvõttes nendib Helme, et kõnealused ambitsioonid on paljuski juba realiseerunud:

Tegelikult on see mass juba peaaegu valmis ka ülejäänud Euroopas. Ja nagu vanas Roomas, vajab nüüdne pööbelgi vaid kaht asja: leiba ja vaatemänge. Leiva kingivad neile targad poliitikud, kes küpsetavad selle pööbli enda seljast kooritud naharibadest. Gladiaatorite asemel on kilbile tõstetud aga sport. Jalgpall, korvpall, hoki – mis iganes. Keda huvitab olukord Lähis-Idas, kui kakskümmend kaks meest Hollandist ja Saksamaalt väljakul palli taga ajavad? Keda huvitab viisavabadus Venemaaga, kui küsimus on hoopis selles, kas maailmameistriks tuleb Holland või Hispaania?

Karmid, kuid mõtlemapanevad sõnad. Ei saa eitada, et tänasel läänelikul liberalismiideoloogial on bolševike ilmavaatega ühised marksistlikud juured. Mõlemad lähtuvad materialistlikust maailmakäsitlusest ning rõhutavad vajadust purustada traditsioonilised ühiskondlikud struktuurid ja asendada need riiklike süsteemidega, lubades selle tulemusena üha täielikumat vabadust ja vaata et maapealset paradiisi.

Tõde on aga see, et ühiskond, mis lõikab suures vabadusejoovastuses läbi oma kristlikud juured, vabaneb küll kristlusest, ent ei saa vabaks (nagu näitab ilmekalt nt Prantsuse Revolutsiooni kogemus). Jumalale ja Tema seadusele selja pööranud ühiskonnale saab osaks mitte vabadus, vaid orjus — ja sedapuhku allumine mitte tõelise vabaduse tagatiseks olevale õiglasele loomulikule korrale, vaid üksnes võimuihast ja omakasutaotlusest lähtuvale massidega manipuleerivale ja inimväärikusele vilistavale türanniale (ka demokraatia võib olla sisuliselt türannia). Tõeline vabaduse on võimalik üksnes loomuseadusele allumise tingimustes, kuid just asjade loomuliku korra eitamine on üks kaasaegse lääne materialistlik-relativistliku ideoloogia kõige olemuslikumaid tunnusjooni.

Muidugi on inimeste ahvatlemine piiritule vabadusele lihtne, kuna sellega apelleeridakse inimlikule mugavusele. Kahjuks on aga vähestel võime mõista, et see on mitte üksi isikliku allakäigu, vaid ka tervete rahvaste, riikide ja lõppude-lõpuks kogu tsivilisatsiooni hääbumise tee. Maailma ajaloos ei ole olnud ühtegi tsivilisatsiooni, mille kõrgeimaks väärtuseks on personaalne autonoomia ja piirideta vabadus — sellist tsivilisatsiooni ei saa ka kunagi olema. Uskumine vastupidisesse näitab üksnes lihtsameelsust ja irdumist reaalsusest. Seda sama näitab usk sellesse, et tugev ühiskond on võimalik üles ehitada toetudes üksikisiku vastutust ja perekonna tähtsust alaväärtustava ja indiviidide sõltumatust ülistava nn heaoluriigi mudelile.

Ahvist inimeseni ja tagasi…

Siin on pilt, mis võtab meie aja kultuurilise olukorra kenasti kokku. Seda vaadates on keeruline säilitada usku inimkonna progressi. Ehk on tänases olukorras aktuaalsem küsida mitte niivõrd seda, kas inimene arenes ahvist, kuivõrd seda, kas mitte ei ole inimesest “arenemas” ahv?

Keeruline oleks leida kõnekamat illustratsiooni Alasdair MacIntyre sõnadele, et “barbarid ei oota oma hetke teisel pool piire; nad on meid valitsenud juba õige pikka aega. Ja teadmatus sellest moodustab osa meie olukorra raskusest.”

Seda ülevoolava märgilise tähendusega pilti vaadates tekkivatest mõtetest võiks kirjutada romaani, ent rääkigu see sel korral iseenda eest.

Ühisosa leitud!