Siin on pilt, mis võtab meie aja kultuurilise olukorra kenasti kokku. Seda vaadates on keeruline säilitada usku inimkonna progressi. Ehk on tänases olukorras aktuaalsem küsida mitte niivõrd seda, kas inimene arenes ahvist, kuivõrd seda, kas mitte ei ole inimesest “arenemas” ahv?
Keeruline oleks leida kõnekamat illustratsiooni Alasdair MacIntyre sõnadele, et “barbarid ei oota oma hetke teisel pool piire; nad on meid valitsenud juba õige pikka aega. Ja teadmatus sellest moodustab osa meie olukorra raskusest.”
Seda ülevoolava märgilise tähendusega pilti vaadates tekkivatest mõtetest võiks kirjutada romaani, ent rääkigu see sel korral iseenda eest.
Ühisosa leitud!
Veritas lux mea! 
Ma ei suudaks vist relvaähvardusel ka öelda, mis selles pildis nii imelikku/naljakat on, et seda siin eraldi esile tõsta. Inimesed (nagu Mina ja Sina) istuvad laua ääres ja söövad. Ja siis?
Eks see sõltu pilgust, millega pilti vaadata. Kui vaatad lihtsalt kaht inimest keha kinnitamas, siis on üks pilt; kui vaatad aga maailma kõige võimsamate riikide presidente sel viisil fotograafidele poseerimas, avaneb sootuks teine pilt.
Tegu oli siiski ameerika kultuuri demonstreerimisega ning see polnud mõeldudki mingi uue läbirääkimisviisi/eluviisi tutvustamisena. Ma ei suuda selles küll midagi halba leida. Presidendid on ka inimesed, after all. See ei tähenda aga, et Obamal või Medvedevil oleks kavas mingeid tegelike tähtsaid küsimusi burgeriputkades arutama hakata.