Mida me küll teeme…

EPL-s avaldatud artikkel pealkirjaga “Tuumajaamade ajastu murdepunkt – kes neid suudaks peatada” loob suurepärase pildi sellest, kuidas lõputut majanduskasvu ja materiaalse heaolu tõusu jahtiv ühiskond ennast ise hävitab. Kurb, aga tõsi. Paar pauku ja siis saab lõplikult selgeks, et meid aastakümneid lummanud jutt progressist on olnud üks inimajaloo suuremaid miraaže.

Tuumaenergia tuleb niikuinii!

Aastaid oleme kuulnud, kuidas inimesed, kes propageerivad väsimatult Eestisse tuumajaama rajamist, räägivad vajadusest pidada selles küsimuses laiapõhjalist avalikku arutelu.

Nüüd, kui Jaapanis toimuva tõttu on tõusetunud tuumaenergia ohutuse ja selle kasutuselevõtu mõistlikkuse suhtes põhjendatud kahtlused (vt nt “Eesti enda tuumareaktor –miljonirahvale kriipsu pealetõmbaja” ja “Juhtkiri: Nii palju siis ohutust tuumaenergiast”), on need samad inimesed muutunud silmnähtavalt ärevaks ning ütlevad välja ka selle, mida nad on avaliku arutelu vajadusest rääkides arvanud kogu aeg: arvake mis te soovite, lõppude lõpuks tuleb tuumajaam niikuinii. Vt nt:

• “Endel Lipmaa: Praegu on õige aeg uue põlvkonna tuumajaama ostuks” (15.03.2011)
• “Anto Raukas: Eesti saab tuumajaama niikuinii” (Postimees, 15.03.2011)

Tähelepanuväärne on, et nt Raukas ehitab oma argumendi üles valedilemma esitamisele, rääkides tuumajaama rajamisest kui paratamatusest, st kui sammust, millele puuduvad alternatiivid. Küsimus taastuvenergia kasutamisest ja lõpp-astmes sellest, et äkki oleks vajalik radikaalselt elektrienergia tarbimist piirata ja sellega seoses ka põhjalikult meie põlvkonnale omaseks saanud jätkusuutmatu elustiil ümber hinnata, on täielikult haihtunud. Igal juhul jääb millegi pärast tunne, et need mehed ei jutlusta tuumaenergia kasutuselevõtu vajadusest ja paratamatusest ilma igasuguste isikliku kasu motiivideta.