Järjekordne suurepärane artikkel Jaak Valgelt

April 9, 2016

Täna Postimehes avadlatud artikkel pealkirjaga “Kas okupatsioon muutis meid sovetlikeks?” on järjekordne meistriteos Jaak Valgelt. Sellist ausat ja sirgjoonelist, ent samas viisakat ja teravmeelset stiili valdavad vähesed. Ja neist, kes seda valdavad, ei julge suur osa seda kasutada, mistõttu on Jaagu teguviis sõna otseses mõttes eeskujulik – nõnda kõneleb ja kirjutab tõeline ühiskondlik eliit.

“Arvan, et sovetlus, niipalju kui seda ühiskonnas on, peitubki eelkõige meie ebaõiges ettekujutuses meist endist – ehk alaväärsuses. Mille kohaselt pole meie ühiskond pädev ise otsustama, vaid peab teiste otsuseid täitma.

Minu arvates on sovetlust poliitladvikus rohkem kui ühiskonnas tervikuna. President Ilves kinnitab jätkuvalt, et äärmuslike poliitiliste jõudude kasvav populaarsus Euroopas on suurem väljakutse kui põgenikekriis. Tõsi, äärmuslasi on tõepoolest nii Lääne- kui Ida-Euroopas. Kuid äärmuslik ei saa olla suure osa ühiskonna hoiak ja need poliitilised jõud, kes on esile kerkinud demokraatliku protsessi käigus reaktsioonina varasemale poliitikale. See ongi demokraatia.

Presidendi ja osa poliitikute arvates teeb aga ühiskond õigeid ja valesid valikuid, ning need valikud, mis neile endile või neile, keda nad peavad oma peremeesteks, ei meeldi, kuulutatakse äärmuslikeks. See autoritaarsusele ja sallimatusele viitav hoiak on nõukogude ajast väga tuttav – see ongi sovetlik. Seega, mõni eriti andekas suudab sovetlik olla ilma sovetirežiimi kogemusetagi.

Rahva valik ei ole ohtlik Eestile ega teistele Euroopa ühiskondadele, vastupidi, ohtlikke otsuseid toob kaasa rahva valiku eiramine. Ning lõpetuseks, et ohtlikke otsuseid tulevikus vältida, peame oma ühiskonnale tagasi võitlema õiguse algatada siduvaid rahvahääletusi.”

Advertisements

Ajaloolised paralleelid tõusevad esile

September 16, 2015

Meeldib see kellelegi või mitte, aga poliitikute sõnavõtte vaadates hakkavad praeguse aja ja nõukogude aja vahelised ajaloolised paralleelid üha selgemalt esile tõusma. Ja üha enamad hakkavad sellest ka rääkima, sest siiski veel usutakse reaalsuse tajumisel rohkem oma silmi kui seda pilti, mida ideoloogiline eliit püüab kramplikult meile reaalsuse pähe esitleda.


Põlgus oma enda rahva ja kultuuri vastu tõstab jõuliselt pead

September 13, 2015

Jaak Urmet küsib Postimehes avaldatud emotsioonidest nõretavas artiklis nõutult: kes ma küll olen, kui ma suurt osa oma rahvast ning tema kultuurilistest traditsioonidest põlgan:

“Viimaste aastate jooksul on üha kiiremini vähenenud mu soov siduda ennast rahvustunnusega. See tähendab: eestlaseks olemisega. Osalt on see soov vähenenud kuidagi iseenesest, loomulikul teel, aga väga suures osas on seda vähendanud ka mitmed vastikud ja mulle täiesti talumatud tendentsid, mis Eesti ühiskonnas on rahvusluse ja eestlaseks olemise sildi all viimastel aegadel tekkinud.”

Usun, et sellele raskele küsimusele võiks pakkuda teatud määral vastuseid nädalalõpp Jaak Valge suurepärase teosega “Punased I”, millest olen põgusalt kirjutanud ka varem. Allpool on vaid üks lõiguke sellest, kuidas Valge iseloomustab 1920-ndatel Jaak Urmetiga väga sarnases kimbatuses olnud juunikommuniste, kellest nii mõnigi nimetas end sarnaselt Urmetiga kirjanikuks:

“Eesti iseseisvus ei olnud neile oluline. […] Aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid – Eesti Vabariik 1920. aastatel: rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov –, ei olnud nende unistuste Eesti. Vares-Barbarus ja Semper võõristasid Eesti ühiskonda juba 1920. aastate alguses ning kümnendi teisel poolel see võõristus aina süvenes… Nende unistuste Eesti Vabariik ja Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti — lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline — vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ning mujal hinnatud kultuurimustreid endasse teisaldav.”

Aga suurima päevalehe veergudel pikalt-laialt ja värve kokku hoidmata oma rahva suhtes põlgust väljendada – see ei ole vihakõne ega vaenu õhutamine. See on öeldakse olevat armastus ja sallivus.

Screen Shot 2015-09-13 at 10.07.13

 

Igal juhul on kutuuriantropoloogilises plaanis päris huvitav jälgida, mis praegu meie ümber toimub. Sedamööda, kuidas hüsteeriline kriiskamine võtab iga päevaga aina sõgedamaid vorme, saaks massipsühholoogia uurijad siit kahtlemata head materjali. Ja kõik, kes selle hüsteeriaga kaasa jooksevad, saavad endale uue aja indulgentsi teadmisest, kui head, avatud, sallivad, progressiivsed ja toredad inimesed nad on, ilma, et peaks mingilgi moel end pingutama või mingisuguseidki ohvreid tooma, et reaalselt vooruslikult ja vaimselt kasvada või kellelegi tegelikult midagi head teha.

Heaks näiteks on ka terve rea kirjanike (th Jaak Urmeti) poolt tehtud ühisavaldus. Vot see on alles tekst! Põimida niisugune hulk kõikjal lokkavast vihkamisest kõnelevaid lauseid ühte nappi ühisesse (!) karjatusse – see nõuab mitte ainult erilist talenti, vaid ka teatavat psühhootilist seisundit, mida juba niisama lihtsalt ei saavuta.

Vihkamine Eesti ühiskonnas muutub järjest lõikavamaks, häirivamaks, talumatumaks.”

Vihkamine nakatab järjest suuremat osa meie rahvast.”

“Jahmatavalt palju eestlasi vihkab kõiki, kes on natukegi teistsugused.”

“Mis takistab siis nii paljusid meie rahvuskaaslasi leidmast endas inimlikkust?”

“…väga suure osa eestlaste hinges pesitseb viha…”

“Kas me tahame elada riigis, mida … valitsetakse, toetudes tumedatele tungidele, hirmudele, suhtelisele vaesusele, sotsiaalsest ebakindlusest tingitud võõravihale, aga lihtsalt ka harimatusele ja teadmatusele?”

“Me ei taha lihtsalt näha oma riigi eesotsas selliseid poliitilisi jõude ega inimlikkuse ja sallivuse vastast meelsust, lausa rumalat õelust ja kõige selle üleskütmist kogu ühiskonnas.”

Hirmudest ja vaenust juhindumine on tõelise rahvuslikkuse häbistamine!”

Vihkajast ei saa viha välja ravida. Vähemalt ilma psühhiaatri ja arstirohtudeta.”

“Me peame ütlema kuuldavalt ja nähtavalt, et meie ei taha seda viha!”

Näitame vihkajatele, sõimajatele ja ähvardajatele kätte tee ajaloo prügikasti!”

Samas ei saa seda kõike pidada üllatavaks, pidades silmas seda kultuurilist taset, mida Jaak Urmet on lahkelt demonstreerinud varemgi. Nt 2004. aastal avaldatud artiklis kirjutas ta nõnda:

“Iga kristlaste samm võimu suunas on samm tagasi ühiskonna arengus. Kirik ja kristlus, nagu kõik teisedki religioonid, kuuluvad ühiskondliku jõuna minevikku, neisse aegadesse, mil teadlased põlesid tuleriidal ja Päike tiirles ümber Maa. Tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga.

Kuid ometi on – täiesti kahetsusväärselt – kirik ja kristlikud tõekspidamised ühiskonnast visad kaduma. Miks? Sest kirik ja kristlased korrutavad oma jutte iga päev, aga ateistlikku selgitustööd ühiskondlikul tasandil ei tehta enam ammu – raamatukogude võrgukataloogi andmetel ilmus viimane eestikeelne ateistlik trükis 16 aastat tagasi. Kristlased ründavad järjest pealetükkivamalt, kuid sellele jõule teadlikke vastu seisjaid peaaegu ei ole.

See on ohtlik puudujääk. Kui on jõud, siis olgu ka vastasjõud. Tuleb taastada ateistlik vastasrind kirikule! Siinkohal lisan vahemärkuse korras, et kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks, kuid sama hästi võib sõda nimetada rahuks ja valgust pimeduseks!

Ateistlik selgitustöö peab asuma paljastama kristluse varjatud aluseid, valgustama selle inimvihkajaliku ideoloogia ajaloolis-poliitilist kujunemislugu, õpetama läbi nägema uimastavat piibliloba. Esmajärjekorras peab ateistlik vastasrind põrmustama neli müüti, millega kristlus Eestis enda tegelikku palet varjab, oma olemasolu õigustab ja mis kõige hullem, kunstlikult enese järele vajadust tekitab. Need neli müüti on: 1) kirik kui kultuuri looja, 2) kirik kui eestluse ja vabaduse tugi, 3) kirik kui moraali kandja, 4) kirik kui hingeabi.”

Sotsiaalmeediaavarustest võib aga sama härra esituses leida ka hulgaliselt muid (samasuunalisi) avaldusi, mille kaudu paistab üha selgemalt, milline on nn sallivusideoloogia ja selle kandjate tegelik pale. Inimesed, kes ei ole oma vaadetelt piisavalt liberaalsed, sallivad ja edumeelsed, on saanud tähistatud umbrohuna, mis tuleks pikemalt arutlemata põllult (ühiskonnast) raksti välja tõmmata, nii sügavalt kui võimalik:

Screen Shot 2015-09-14 at 21.24.38

Tegelikult on Jaak Urmetist natuke kahju ka. Jäänuks tema loominguline kõrgaeg nt 50-ndatesse ja 60-ndatesse aastatesse, oleks talle võinud avaneda poliitilise režiimi teenistuses (nt haridus- või kultuuriministeeriumis) vägagi avarad eneseteostuse võimalused. Mees olnuks tõeliselt hinnas, kindlasti oleks ta saanud nii mõnegi medali… Aga samas pole ka hullu, sest kui vähegi indu on, siis leiab ajaga kaasa jooksmiseks võimaluse alati.


Juunikommunistide unistuste Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti

November 30, 2014

punasedPärast pikka ootamist on raamatupoodidesse jõudnud ajaloolase Jaak Valge põhjalik uurimus “Punased I”, mis kujutab endast autori-poolset “püüet aru saada nende meie kaasmaalaste motiividest, kes 1940. aastal võõrvõimu teenistusse pöördununa oma ühiskonda purustama hakkasid, ja neist, kes seda juba varem täie jõu ja teadmisega tegid.”

Ennekõike vaatleb Valge kolme mehe, Johannes Vares-Barbaruse, Johannes Semperi ja Nigol Andreseni lugu – kõik kolm olid juba 1920. aastatel kesksel kohal marksistliku liikumise ülesehitamisel Eestis ning ka 1940. aastal moodustatud käpikvalitsuses, mida on rahvasuus nimetatud ka kirjanike valitsuseks. Uurimuse teebki omamoodi huvitavaks tõsiasi, et Vares-Barbaruse, Semperi ja Andreseni näol ei olnud tegu ei tööliste ega ka kõrvaliste boheemlastega, vaid intellektuaalidega, kes “olid olnud selles ühiskonnas, mida nad nüüd hävitama asusid, tuntud ja austatud”.

Valge analüüs on huvitav mitte ainult selle pärast, et annab ülevaate 1920. aastate Eestis valitsenud ideoloogilistest ja kultuurilistest jõujoontest ja suundumustest, vaid ka seetõttu, et toob kaudselt esile väga selged paralleelid toonase ja praeguse ajaga, eriti osas, mis puudutab intellektuaalide hoiakuid ja rolli kultuuriliste protsesside suunamisel.

Read the rest of this entry »


Aleksandr Solženitsõn helge tuleviku müüdist karmi tegelikkuse valguses

November 11, 2010

Mõne päeva eest saatis hea sõber mulle katkendi ühest Aleksandr Solženitsõni teosest ja lisas järgmise kommentaari: “Nagu te kahtlemata ära tunnete ei ole tegemist sugugi mitte ajaloospetsiifilise, vaid täiesti ajatu lugemismaterjaliga.” Tegu on hea näitega selle kohta, kuidas kõikvõimalikke manipulatsioonitehnikaid rakendades veendakse inimesi usaldama mitte terve mõistuse ja kogemuste asemel võimumeeste retoorikat.

Lamasin kord koos oma sõbra Paniniga vangivaguni keskmisel lavatsil, olemine oli lahe, heeringas taskus, janu ei olnud, oleks võinud magadagi. Kuid kuskil jaamas torgati meie kupeesse – õpetatud marksist! /…/ Olime vanglas juba kaua istunud, istuda oli veel palju ning me pidasime heast naljast lugu – läki alla lõbutsema! /…/

– Tere.

– Tere.

– Ega teil kitsas ei ole?

– Ei, pole viga.

– Kas istute juba ammu?

– Päris pikka aega.

– Kas jäänud on vähem?

– Peaaegu samavõrra.

– Vaadake, missugused viletsad külad: õlgkatused, majad viltu vajunud.

– Tsaarirežiimi pärand.

– Eks neid nõukogude aastaid ole ju oma kolmkümmend möödas.

– Ajaloolises mõttes tühine aeg.

– Häda on selles, et kolhoosnikud nälgivad.

– Kas te olete vaadanud kõikidesse pottidesse?

– Küsige ükskõik milliselt kolhoosnikult meie kupees.

– Kõik, kes vanglas kinni istuvad, on tigestunud ja ebaobjektiivsed.

– Aga ma olen ka ise näinud kolhoose …

– Ja need polnud iseloomulikud.

[kikkhabe pole neis üldse käinud ja nii on tal ka lihtsam]

– Aga küsige vanematelt inimestelt: tsaariajal olid nad söönud, riides, ja kui palju oli pühasid!

– Ei hakka küsimagi. See on inimmälu subjektiivne omadus: kiidab kõike, mis on möödas. See kana on surnud, kes suure muna munes – mehel vahel vanasõnagi varuks – ja pühasid meie rahvas ei armasta, ta armastab tööd teha.

– Miks siis mõnes linnas on leivaga kehvad lood?

– Millal nii?

– Otse enne sõda oli.

– See pole tõsi. Just enne sõda hakkasidki asjad edenema.

– Kuulge nüüd, kõikides Volga-äärsetes linnades seisid inimesed tuhandete kaupa leivasabades.

– Mingi kohalik transpordiviga. Kuid pigem petab teid mälu.

– Praegugi on leivast puudus!

– Naiste lora. Meil on 7-8 miljardit puuda vilja.

– See on kopitanud vili.

– Otse vastupidi, sordiaretus teeb edusamme.

– Kuid kauplustes on letid tühjad.

– Kohtadel ollakse saamatud.

– Ka hinnad on kõrged. Tööline peab paljust loobuma.

– Meie hinnad on teaduslikult põhjendatud nagu ei kusagil mujal.

– Ju siis on töötasu liiga madal.

– Ka töötasu on teaduslikult põhjendatud.

– Ju ta on siis niimoodi põhjendatud, et tööline teeb suurema osa ajast tasuta tööd riigi heaks.

– Teil pole arusaamist poliitökonoomiast. Mis eriala teil on?

– Insener.

– Mina olen just nimelt ökonomist. Ärge üldse vaielge. Meil on lisaväärtus koguni võimatu.

– Aga miks jõudis varem perekonnapea perekonna ära toita, aga nüüd peavad kaks-kolm inimest töötama?

– Sellepärast, et varem valitses tööpuudus, naine ei leidnud töökohta. Ja pere nälgis. Pealegi on naise töö tähtis tema võrdsuse mõttes.

– Mis kuradi võrdsus see on? Kelle kaela jääb kogu kodune majapidamine?

– Mees peab abistama.

– Kas teie abistate oma naist?

– Me ei ole abielus.

– Varem töötas kumbki ainult päeval, nüüd peavad mõlemad ka õhtul tööd tegema. Naisel ei jää aega kõige tähtsamaks: laste kasvatamiseks.

– Jääb piisavalt. Põhiliselt kasvatavad lapsi lasteaed, kool, komsomol.

– Aga kuidas nad kasvatavad? Poistest saavad huligaanid ja vargad, tüdrukud lähevad raisku.

– Ei midagi niisugust. Meie noorsugu on kõrgelt ideeline.

– Nii ütlevad ajalehed. Aga meie ajalehed valetavad!

– Nad on palju ausamad kui kodanlikud ajalehed. Kui te veel neid näeksite!

– Eks andke lugeda!

– See on täiesti tarbetu.

– Ja ometi meie ajalehed valetavad!

– Nad teenivad avalikult proletariaadi huve.

/…/

Lõpetuseks lisas sõber veel ühe kommentaari: “Vahetage nüüd kommunistist agitaator neoliberalistliku progressiiviga, kompartei mõne globaalse liberaaldemokraatliku finantsparasiitlust propageeriva institutsiooniga, vagun stalinistlikul imedemaal Tallinna ühistranspordiga, poliitvangid 5000 kroonise kuupalgaga kahe lapse üksikemaga ning kommunistlik möla  “Eestil ei ole kunagi nii hästi läinud” nüüdseks kõikidele teada, ent kõikide poolt vaikselt maha salatud suure valega ja te näete, et olemuslikult ei ole absoluutselt mitte midagi muutunud…”


Mart Helme maarahva, perekonna ja Kiriku hävitamisest

July 8, 2010

Suursaadik Mart Helme on kirjutanud tähelepanuväärselt ausa artikli pealkirjaga “Tsirkust ja leiba! Ikka endiselt”, milles ta väljendab arvamust, et bolševike taotlus murda talurahvas, perekond ja Kirik ei ole vööras ka tänastele lääne ideoloogidele-võimukandjatele, ennekõike Euroopa Liidule:

Ent kui Lenin, Stalin ja nende mantlipärijad tegutsesid avaliku, varjamatult sadistliku jõhkrusega, siis tänased lääne vasakpoolsed varjavad oma kommunistliku agenda elluviimist mitmesuguste petumantratega inimõigustest, majanduslikust heaolust, vabast turust ja keskkonnahoiust. Tegelikkuses on kõik need mantrad rakendatud aga sama halastamatult teisitimõtlemise ja tõe murdmise püha ürituse ette nagu Leninil ja Stalinil.

Nagu Helmegi mõistab, tekib lugejal kindlasti küsimus, miks peaks keegi tahtma midagi sellist teha. Vastus on tema sõnul “halastamatult julm ja lihtne”:

Loomulikult tehakse kõike seda võimu ja raha nimel. Ühiskonna sidususe hävitamine (selle hüvanguks töötab muide suurepäraselt ka vasakpoolsete poolt viljeletav massimmigratsiooni poliitika), individualismi kilbile tõstmine kollektivismi asemel (talurahvas, perekond), moraali, väärikuse ja traditsiooniliste tõekspidamiste jalge alla tallamine (kirik) on lühim tee endast lugu pidava ja liigendunud ühiskonnast manipuleeritava ja ajupestud massi loomiseks. Massi on võimalik organiseeritud vastupanu kohtamata vägistada ja lüpsta nii nagu võimu usurpeerinud klikk parasjagu tahab. Meil Eestis peaks maik sellest juba päris hästi suus olema.

Kokkuvõttes nendib Helme, et kõnealused ambitsioonid on paljuski juba realiseerunud:

Tegelikult on see mass juba peaaegu valmis ka ülejäänud Euroopas. Ja nagu vanas Roomas, vajab nüüdne pööbelgi vaid kaht asja: leiba ja vaatemänge. Leiva kingivad neile targad poliitikud, kes küpsetavad selle pööbli enda seljast kooritud naharibadest. Gladiaatorite asemel on kilbile tõstetud aga sport. Jalgpall, korvpall, hoki – mis iganes. Keda huvitab olukord Lähis-Idas, kui kakskümmend kaks meest Hollandist ja Saksamaalt väljakul palli taga ajavad? Keda huvitab viisavabadus Venemaaga, kui küsimus on hoopis selles, kas maailmameistriks tuleb Holland või Hispaania?

Karmid, kuid mõtlemapanevad sõnad. Ei saa eitada, et tänasel läänelikul liberalismiideoloogial on bolševike ilmavaatega ühised marksistlikud juured. Mõlemad lähtuvad materialistlikust maailmakäsitlusest ning rõhutavad vajadust purustada traditsioonilised ühiskondlikud struktuurid ja asendada need riiklike süsteemidega, lubades selle tulemusena üha täielikumat vabadust ja vaata et maapealset paradiisi.

Tõde on aga see, et ühiskond, mis lõikab suures vabadusejoovastuses läbi oma kristlikud juured, vabaneb küll kristlusest, ent ei saa vabaks (nagu näitab ilmekalt nt Prantsuse Revolutsiooni kogemus). Jumalale ja Tema seadusele selja pööranud ühiskonnale saab osaks mitte vabadus, vaid orjus — ja sedapuhku allumine mitte tõelise vabaduse tagatiseks olevale õiglasele loomulikule korrale, vaid üksnes võimuihast ja omakasutaotlusest lähtuvale massidega manipuleerivale ja inimväärikusele vilistavale türanniale (ka demokraatia võib olla sisuliselt türannia). Tõeline vabaduse on võimalik üksnes loomuseadusele allumise tingimustes, kuid just asjade loomuliku korra eitamine on üks kaasaegse lääne materialistlik-relativistliku ideoloogia kõige olemuslikumaid tunnusjooni.

Muidugi on inimeste ahvatlemine piiritule vabadusele lihtne, kuna sellega apelleeridakse inimlikule mugavusele. Kahjuks on aga vähestel võime mõista, et see on mitte üksi isikliku allakäigu, vaid ka tervete rahvaste, riikide ja lõppude-lõpuks kogu tsivilisatsiooni hääbumise tee. Maailma ajaloos ei ole olnud ühtegi tsivilisatsiooni, mille kõrgeimaks väärtuseks on personaalne autonoomia ja piirideta vabadus — sellist tsivilisatsiooni ei saa ka kunagi olema. Uskumine vastupidisesse näitab üksnes lihtsameelsust ja irdumist reaalsusest. Seda sama näitab usk sellesse, et tugev ühiskond on võimalik üles ehitada toetudes üksikisiku vastutust ja perekonna tähtsust alaväärtustava ja indiviidide sõltumatust ülistava nn heaoluriigi mudelile.


Marksism, kapitalism ja kristlik ideaal

February 23, 2010

Täna avaldati Delfis Riigikogu ajaloolasest liikme Lauri Vahtre artikkel pealkirjaga “Kuhu kõik see klassiviha jäi?”. IRL-i ridadesse kuuluv teenekas isamaaliitlane kirjutab vastuseks Märt Väljatagale, kes avaldas oma vaateid hiljuti ajalehes Sirp avaldatud artiklis pealkirjaga “Seltsimeeste aasta (Tambovi hundina)”.

Olles lugenud Vahtre artiklit, lasin silmad üle ka Väljataga omast. Suur soov on tekste ja neis esitatud seisukohti lähemalt kommenteerida — sest kommenteerida on palju –, ent kahjuks pole selleks aega. Seega piirdun üldise tähelepanekuga.

Võib arvata, et Vahtre tekst on paljudele lugejatele sümpaatne — sümpaatsem kui Väljataga oma. Esiteks on Vahtre osav sõnaseadja, tema tekste on lihtne lugeda. Teiseks on tal ka terav meel ja keel, mida rakendades on ta konkreetselt välja toonud mitmed sotsialismi ideelise raamistiku nõrkused. Toon ühe näite: “Tüüpiline sotsialist ei ole mitte selleks sotsialistiks hakanud, et midagi anda, vaid et kedagi teist andma sundida”.

Tõepoolest, sotsialismile on omane püüelda selle poole, et keegi ei peaks enam kellegi teise heaks midagi oma isiklikust piiramatusest ja ambitsioonidest ohverdama, vaid et kõik inimlikud vajadused saaks rahuldatud (riiklike) struktuuride abil. Sotsialismi keskmes on utoopiline plaan rajada nii hea ühiskond, et inimesed ei peagi enam head olema.

Read the rest of this entry »