Sallivusideoloogia lõust paistab euroopalike väärtuste maski tagant aina selgemini välja

September 22, 2015

Screen Shot 2015-09-21 at 23.59.20

Euroopalike väärtuste ülla loosingi all meile viimasel ajal uksest ja aknast sissemurdev sallivuseideoloogia näitab üha enam oma tegelikku nägu, mis on kõike muud kui kaunis.

Ja üks, kellele võib selle eest tänu väljendada, on end kirjanikuks nimetav ja ideoloogilise puhtuse eest võitlemise oma südameasjaks võtnud  Jaak Urmet. Urmeti uljatest väljaastumisi olen äramärkinud ka varem, ent viimati selgitas kirjanikuhärra ajalehele Pealinn, et nn vihaõhutajad poliitikud tuleks eemaldada poliitikast ja vihaõhutajad avaliku elu tegelased avalikust elust.

“Esimene samm võiks olla vestlus politseiametnikuga. Kui asi ei parane, siis teine samm on trahv ja kolmas vastavasse registrisse kandmine, mis keelab neil ühtlasi relva omamise ja Kaitseliitu kuulumise,” loetles Urmet, “neljas samm peaks olema mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas.”

Pole raske arvata, mis ühiskonnas juhtuma hakkaks, kui niisugused inimesed, nagu Jaak Urmet võimu enda kätte saaks. Arvata võib, et sarnaste ambitsioonidega isikuid on ka poliitikute seas, ent nood ei julge veel oma mõtteid nii avalikult lauale lüüa.

Igal juhul ei ole küsimus ei minu ega Markuse jaoks lihtsalt teoreetiline, vaid vägagi eluline. Püüdsid ju homoradikaalid saavutada juba 2013. aasta kevadel, mil tegime algust kampaaniaga “Kaitskem üheskoos perekonda!”, et politsei algataks meie suhtes menetluse just nimelt vaenu õhuetamise süüdistuse alusel (vt lähemalt siit). Toona ei läinud korda meile karistusi kaela väänata, ent nüüd töötatakse edasi, et jõuda soovitud tulemuseni ning saada ideoloogilise diktatuuri kehtestamisele vastuseisvad isikud jõuvõtetega kontrolli alla. Nagu Urmet ütleb – anda neile “mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas”.

Kui ühiskondlikud protsessid jätkuvad ideoloogiameistrite poolt juhitud suunas, siis on reaalne vabadusekaotus meie ja iga inimese jaoks, kes peab truudust südametunnistusele olulisemaks kui kuuletumist dominantsele ideoloogiale, asi, millega tuleb tõsiselt arvestada.

file30599343_a1ba74bd04cef5c2d6

Mall Hellam on Sorose fondi juhatajana töötanud juba palju aastaid vasakliberaalse ideoloogia maaletoojana Eestis.

Sellest, kuivõrd ühemõtteliselt tüürivad need huvigrupid, mis taotlevad nn vihakõne keelu laiendamist karistusseadustikus, ideoloogilise diktatuuri kehtestamise poole, andis tunnistust ka täna Vikerraadio eetris olnud saade “Reporteritund”, kus ristasid piike Markus Järvi meie oma SAPTK-st ja elukutseline vasakliberaalne ideoloogiatöötaja Mall Hellam Sorose fondist.

Omamoodi huvitav oli täheldada, kuidas Hellam näib siiralt uskuvat, et ta saab lõputult argumentide asemel loosungeid lehvitada ning kui muu ei aita, siis süüdistada oma opponenti venemeelsuses. Kohati kiskus see kõik lausa koomiliseks – ka siis, kui Markuse seisukoht, et Eesti võiks etteantud mallide tuima järgimise asemel püüda ise mõelda ja ise otsustada oma tuleviku üle, kutsus pr Hellamis esile vaid üleolevat iroonitsemist, nagu oleks tegu täiesti jabura ettepanekuga.

Kokkuvõtlikult öeldes on aina selgemini näha, et inimesed, kes väidavad end seisvat nn euroopalike väärtuste eest, ei taha ise mõelda, milline tee oleks meie ühiskonnale tegelikult õige ja hea, ning nad ei salli ka seda, kui keegi teine tahaks seda teha. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu orjamentaliteedi kibedate viljadega.

Vikerraadiole ja saatejuht Arp Müllerile tuleb aga siiralt tänu avaldada selle eest, et üle pika aja oli meie ajakirjandusmaastikul ideoloogiliselt tundlikul teemal pealkirja “debatt” all ka tegelikult võimalik (vähemalt korraldaja poolset taotlust silmas pidades) täheldada debatti, kus osapoolte vaadete erinevused ei piirdu üksnes detailidega, vaid on põhimõttelised.


Emotsionaalne dementsus

September 16, 2015

Kivisildnki kirjutas hiljuti artikli, mis kannab tabavat pealkirja “Emotsionaalne dementsus hävitab miljoni vaese maa”. Artikkel algab järgmiste sõnadega:

“Miljoni vaese maa on segaduses. Räägitakse palju ja närviliselt, emotsioonid käivad üle pea, kriisatakse eidelikult. Siiani jälgisin ma ainult ühte ühiskonnaasju käitleva telesaadet, kuid nüüd loobusin ka selle vaatamisest – kõik kisendasid korraga, midagi aru ei saa. Mulle aitab. Emotsioonid on halvad nõuandjad, realistliku maainimesena hindan korralikke kalosse tundepursetest kõrgemalt.”

Tõepoolest, sedamööda, kuidas emotsioonid võtavad võimust, kaob terve mõistus pildilt. Väga raske on eitada tõsiasja, et just see ongi nn avaliku arutelu keskne tendents. Mitte, et avaliku arvamuse väljal oleks tervel mõistusel varasemalt laialt ruumi antud, aga nüüd on minemas kaotsi see vähenegi, mis veel mitte kuigi ammu olemas oli. Seejuures ei ole asi üksikküsimustes, vaid kultuurilises kliimas.

Võimust võtab aga hoolikalt ja ülimalt intensiivselt üles kõetud sentimentaalne hüsteeria, mis omakorda toob kaasa mõtlemisvõime halvatuse. Halvatud mõtlemisega inimene on aga valmis omaks võtma ka kõige idiootsemad hoiakud – eeldusel, et nende omaksvõtmine võimaldab toita enesekuvandit kui väga heast, sallivast, sõbralikust, toredast, armastavast, edumeelsest ja avatud inimesest.

Selle suure “headuse”, “sallivuse”, “sõbralikkuse”, “toreduse”, “armastavuse”, “edumeelsuse” ja “avatuse” hurmuses ollakse aga valmis heaks kiitma ka kõige suuremad ja võikamad kuriteod, rääkimata pettustest, manipulatsioonidest ja lihtlabasest lollusest – ikka headuse, sallivuse, sõbralikkuse, toreduse, armastuse, edumeelsuse ja avatuse pärast.

Just nii võib president või riigikogu esimees rääkida ühe näopoolega malbelt austusest inimväärikuse ja -õiguste vastu ning teise näopoolega kärkida rangelt nende peale, kes julgevad kahelda, kas tuhandete laste iga-aastane brutaalne mõrvamine valitsuse ulatuslikul rahalisel toel on ikka päris õige asi.

Reaalsustaju minetamine ei olegi midagi muud kui hullumeelsus.

11987142_820821531372467_5877988994167224098_n

abortion-22-01


Ajaloolised paralleelid tõusevad esile

September 16, 2015

Meeldib see kellelegi või mitte, aga poliitikute sõnavõtte vaadates hakkavad praeguse aja ja nõukogude aja vahelised ajaloolised paralleelid üha selgemalt esile tõusma. Ja üha enamad hakkavad sellest ka rääkima, sest siiski veel usutakse reaalsuse tajumisel rohkem oma silmi kui seda pilti, mida ideoloogiline eliit püüab kramplikult meile reaalsuse pähe esitleda.


Õhtuleht küsib, kas SAPTK hakkab oma ruumes pagulasi majutama

September 15, 2015

Täna hommikul leidsin postkastist alltoodud kirja, kus jõuti kiiresti küsimuseni sellest, kas hakkame nüüd paavsti seisukohaväljendustest kantuna SAPTK ruumides pagulasi majutama. Loodan, et ma ei põhjustanud ajakirjanikule pettumust, aga olin sunnitud veidi hoogu maha võtma.

Igal juhul on selge, et ühelt poolt peaksime tegema rohkem abivajajate abistamiseks – ka siin samas koduühiskonnas –, ent tuleb meil samuti rohkem mõelda, kuidas seda teha inimlikul ja tõeliselt armastaval moel ehk viisil, mis mitte üksi loob kuvandit meist kui headest inimestest, vaid ka reaalselt aitab probleemide lahendamisele kaasa.

Selleks, et reaalselt probleemide lahendamisele kaasa aidata, on aga tarvis vähemalt kolme eeldust: (a) vabaneda orjalikust vaimsest hoiakust, mis muudkui kihutab tegema täpselt nii, nagu suuremate ja tugevamate poolt ette öeldakse; (b) süveneda probleemide tegelikesse põhjustesse ning olla valmis vaatama silma tõele, mis võib nõuda meilt kogu oma eluhoiaku ümbervaatamist; (c) olla valmis tegema isiklikke ohverdusi ja kannatama selle nimel, et kellelgi teisel saaks olla parem.

Read the rest of this entry »


Põlgus oma enda rahva ja kultuuri vastu tõstab jõuliselt pead

September 13, 2015

Jaak Urmet küsib Postimehes avaldatud emotsioonidest nõretavas artiklis nõutult: kes ma küll olen, kui ma suurt osa oma rahvast ning tema kultuurilistest traditsioonidest põlgan:

“Viimaste aastate jooksul on üha kiiremini vähenenud mu soov siduda ennast rahvustunnusega. See tähendab: eestlaseks olemisega. Osalt on see soov vähenenud kuidagi iseenesest, loomulikul teel, aga väga suures osas on seda vähendanud ka mitmed vastikud ja mulle täiesti talumatud tendentsid, mis Eesti ühiskonnas on rahvusluse ja eestlaseks olemise sildi all viimastel aegadel tekkinud.”

Usun, et sellele raskele küsimusele võiks pakkuda teatud määral vastuseid nädalalõpp Jaak Valge suurepärase teosega “Punased I”, millest olen põgusalt kirjutanud ka varem. Allpool on vaid üks lõiguke sellest, kuidas Valge iseloomustab 1920-ndatel Jaak Urmetiga väga sarnases kimbatuses olnud juunikommuniste, kellest nii mõnigi nimetas end sarnaselt Urmetiga kirjanikuks:

“Eesti iseseisvus ei olnud neile oluline. […] Aeg ja riik, kus Andresen, Semper ja Vares-Barbarus elama pidid – Eesti Vabariik 1920. aastatel: rahvuslik, iseteadvalt end üles ehitav ja oma uuskodanlikku klassi loov –, ei olnud nende unistuste Eesti. Vares-Barbarus ja Semper võõristasid Eesti ühiskonda juba 1920. aastate alguses ning kümnendi teisel poolel see võõristus aina süvenes… Nende unistuste Eesti Vabariik ja Eesti ühiskond oleks pidanud olema justkui 21. sajandi Eesti — lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline — vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ning mujal hinnatud kultuurimustreid endasse teisaldav.”

Aga suurima päevalehe veergudel pikalt-laialt ja värve kokku hoidmata oma rahva suhtes põlgust väljendada – see ei ole vihakõne ega vaenu õhutamine. See on öeldakse olevat armastus ja sallivus.

Screen Shot 2015-09-13 at 10.07.13

 

Igal juhul on kutuuriantropoloogilises plaanis päris huvitav jälgida, mis praegu meie ümber toimub. Sedamööda, kuidas hüsteeriline kriiskamine võtab iga päevaga aina sõgedamaid vorme, saaks massipsühholoogia uurijad siit kahtlemata head materjali. Ja kõik, kes selle hüsteeriaga kaasa jooksevad, saavad endale uue aja indulgentsi teadmisest, kui head, avatud, sallivad, progressiivsed ja toredad inimesed nad on, ilma, et peaks mingilgi moel end pingutama või mingisuguseidki ohvreid tooma, et reaalselt vooruslikult ja vaimselt kasvada või kellelegi tegelikult midagi head teha.

Heaks näiteks on ka terve rea kirjanike (th Jaak Urmeti) poolt tehtud ühisavaldus. Vot see on alles tekst! Põimida niisugune hulk kõikjal lokkavast vihkamisest kõnelevaid lauseid ühte nappi ühisesse (!) karjatusse – see nõuab mitte ainult erilist talenti, vaid ka teatavat psühhootilist seisundit, mida juba niisama lihtsalt ei saavuta.

Vihkamine Eesti ühiskonnas muutub järjest lõikavamaks, häirivamaks, talumatumaks.”

Vihkamine nakatab järjest suuremat osa meie rahvast.”

“Jahmatavalt palju eestlasi vihkab kõiki, kes on natukegi teistsugused.”

“Mis takistab siis nii paljusid meie rahvuskaaslasi leidmast endas inimlikkust?”

“…väga suure osa eestlaste hinges pesitseb viha…”

“Kas me tahame elada riigis, mida … valitsetakse, toetudes tumedatele tungidele, hirmudele, suhtelisele vaesusele, sotsiaalsest ebakindlusest tingitud võõravihale, aga lihtsalt ka harimatusele ja teadmatusele?”

“Me ei taha lihtsalt näha oma riigi eesotsas selliseid poliitilisi jõude ega inimlikkuse ja sallivuse vastast meelsust, lausa rumalat õelust ja kõige selle üleskütmist kogu ühiskonnas.”

Hirmudest ja vaenust juhindumine on tõelise rahvuslikkuse häbistamine!”

Vihkajast ei saa viha välja ravida. Vähemalt ilma psühhiaatri ja arstirohtudeta.”

“Me peame ütlema kuuldavalt ja nähtavalt, et meie ei taha seda viha!”

Näitame vihkajatele, sõimajatele ja ähvardajatele kätte tee ajaloo prügikasti!”

Samas ei saa seda kõike pidada üllatavaks, pidades silmas seda kultuurilist taset, mida Jaak Urmet on lahkelt demonstreerinud varemgi. Nt 2004. aastal avaldatud artiklis kirjutas ta nõnda:

“Iga kristlaste samm võimu suunas on samm tagasi ühiskonna arengus. Kirik ja kristlus, nagu kõik teisedki religioonid, kuuluvad ühiskondliku jõuna minevikku, neisse aegadesse, mil teadlased põlesid tuleriidal ja Päike tiirles ümber Maa. Tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga.

Kuid ometi on – täiesti kahetsusväärselt – kirik ja kristlikud tõekspidamised ühiskonnast visad kaduma. Miks? Sest kirik ja kristlased korrutavad oma jutte iga päev, aga ateistlikku selgitustööd ühiskondlikul tasandil ei tehta enam ammu – raamatukogude võrgukataloogi andmetel ilmus viimane eestikeelne ateistlik trükis 16 aastat tagasi. Kristlased ründavad järjest pealetükkivamalt, kuid sellele jõule teadlikke vastu seisjaid peaaegu ei ole.

See on ohtlik puudujääk. Kui on jõud, siis olgu ka vastasjõud. Tuleb taastada ateistlik vastasrind kirikule! Siinkohal lisan vahemärkuse korras, et kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks, kuid sama hästi võib sõda nimetada rahuks ja valgust pimeduseks!

Ateistlik selgitustöö peab asuma paljastama kristluse varjatud aluseid, valgustama selle inimvihkajaliku ideoloogia ajaloolis-poliitilist kujunemislugu, õpetama läbi nägema uimastavat piibliloba. Esmajärjekorras peab ateistlik vastasrind põrmustama neli müüti, millega kristlus Eestis enda tegelikku palet varjab, oma olemasolu õigustab ja mis kõige hullem, kunstlikult enese järele vajadust tekitab. Need neli müüti on: 1) kirik kui kultuuri looja, 2) kirik kui eestluse ja vabaduse tugi, 3) kirik kui moraali kandja, 4) kirik kui hingeabi.”

Sotsiaalmeediaavarustest võib aga sama härra esituses leida ka hulgaliselt muid (samasuunalisi) avaldusi, mille kaudu paistab üha selgemalt, milline on nn sallivusideoloogia ja selle kandjate tegelik pale. Inimesed, kes ei ole oma vaadetelt piisavalt liberaalsed, sallivad ja edumeelsed, on saanud tähistatud umbrohuna, mis tuleks pikemalt arutlemata põllult (ühiskonnast) raksti välja tõmmata, nii sügavalt kui võimalik:

Screen Shot 2015-09-14 at 21.24.38

Tegelikult on Jaak Urmetist natuke kahju ka. Jäänuks tema loominguline kõrgaeg nt 50-ndatesse ja 60-ndatesse aastatesse, oleks talle võinud avaneda poliitilise režiimi teenistuses (nt haridus- või kultuuriministeeriumis) vägagi avarad eneseteostuse võimalused. Mees olnuks tõeliselt hinnas, kindlasti oleks ta saanud nii mõnegi medali… Aga samas pole ka hullu, sest kui vähegi indu on, siis leiab ajaga kaasa jooksmiseks võimaluse alati.


Me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse, nagu küsimus riiklikust iseseisvusest

September 10, 2015

Kas välisminister, kelle arvates ei tohi Euroopa Liidu plaanide teostamisel takerduda niisugustesse detailiküsimustesse, nagu küsimus sellest, kas Eestil säilib immigratsioonipoliitika osas iseotsustamise õigus või mitte, esindab eesti rahva huve Euroopa Liidu ees või pigem Euroopa Liidu huve eesti rahva ees?

Fakt on see, et riikliku iseseisvuse seisukohast on immigratsioonipoliitika osas iseotsustamise õiguse säilitamise näol tegu kriitilise tähtsusega küsimusega, mitte detailiga, millesse ei tohiks “tähtsamate asjade” huvides takerduda. Mida Marina Kaljurand sisuliselt selgitab, on ju see, et me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse, nagu küsimus sellest, kas me üldse tahame iseseisev riik olla või mitte.

Näib, et põhiseaduse aluspõhimõtted on progressiivsele poliitilisele eliidile risti jalgu ette jäänud.


Kas “Sõbraliku Eesti” juured viivad jääkeldrisse?

September 9, 2015

sõbralik eesti 1

Fotod: Delfi.ee

Meie avaliku eluga on pahatihti nii, et asjad ei ole nõnda, nagu neid avalikkusele esitletakse. Paraku on sellest saanud juba norm, millele võib poliitikutega rääkides alatasa kinnitust leida. See, mida räägitakse kaamerate ees, on üks asi, tegelikkus aga sootuks midagi muud.

Näiteks täna kuulsin usaldusväärsest allikast, et võimust sõltumatu kodanikualgatusena reklaamitud ning tolerantsi-ideoloogiat kuulutava liikumise “Sõbralik Eesti” kavandamine oli hiljuti toimunud president Toomas-Hendrik Ilvese juhtimisel kurikuulsas jääkeldris, ühes inimestega, keda seonduvalt Harta 12-ga esitleti avalikkuses võimule vastanduva seltskonnana. Oleks väga huvitav, kui ajakirjandus valgustaks ka seda osa meile avalikkuses etendatud show‘st, ent ilmselt pole mõtet küsida, miks me meedia vahendusel sellest midagi ei kuule.

Read the rest of this entry »