Tervise Arengu Instituut: me ei ole ei ole viinud läbi ega toetanud ühtegi perekonnakeskset eluviisi propageerivat kampaaniat

Kuivõrd TAI korraldab juba teiste aastat järjest väga labast ja vulgaarset ning ilmselgelt ka äärmiselt kallist kampaaniat “Kumm on seks”, mis eelmisel aastal meie protesti peale pärast Tarbijakaitsemati sekkumist osaliselt peatati, siis saatsin 13. juulil teabenõude ja palusin maksumaksjate raha seesuguse kasutamise kohta mõne küsimusega selgitust.

Minu küsimused olid järgmised:

1. Milline on TAI roll kampaania “Kumm on seks” läbiviimisel? Kas TAI on kampaania korraldaja, üks kampaania korraldajatest, kampaania toetaja või muus rollis?
2. Milles seisneb TAI toetus kampaaniale “Kumm on seks”?
3. Kui TAI toetab 2014. aasta kampaaniat “Kumm on seks” rahaliselt, siis millise summa ulatuses?
4. Kui TAI on kampaania “Kumm on seks” korraldaja, siis palume edastada kampaania detailse eelarve.
5. Millise sumam ulatuses toetatas TAI kampaaniat “Kumm on seks” 2013. aastal?
6. Kas TAI on viinud läbi või toetanud ka mõnda kampaaniat, mis propageerib perekonnakesksust, abiellumist, abikaasade vahelist truudust ja hoidumist seksuaalsuhetest enne abielu? Kui ei, siis miks?

Aborditoetust on lihtsam saada kui sünnitoetust

2011. aatal postitasin Facebooki sellise märkuse:

“Ema ei saa lapse sünnitoetust Tallinnast, sest isa on sisse kirjutatud Kohila valda. Isa ei saa sünnitunnistust Kohila vallast, sest ema on sisse kirjutatud Tallinna. Rahaliselt ei olegi asi nii oluline, küll aga on oluline nöökiv sõnum, mis väljasureva rahvaga riigis selliselt toimides lapsevanemaile saadetakse.”

Täna võin seda korrata, sest nagu kogemus kinnitab, on olukord ikka põhimõtteliselt sama. Omavalitsuste kemplemine maksurahade endale saamise pärast jätab tagaplaanile sünnitoetuse tegeliku eesmärgi näidata perekondadele, et riik (ühiskond) hoolib laste saamisest ja toetab seda.

Seejuures on erakordselt irooniline, et kui sünnitoetus jäetakse võimalusel maksmata, siis abordiks käiakse riiklik toetus välja igal juhul – siis ei ole üldse küsimust, kas oled kuhugi sisse kirjutatud või mitte (kuigi, tõsi, aborditoetus seisneb protseduuri riiklikus subsideerimises, mitte abordi eest raha kätteladumises). Ilus sõnum perekondadele ja ühiskonnale, kas pole!?

Postimees rikkus minu artikliga seonduvalt ajakirjanduseetika põhimõtteid

21. aprillil kirjutasin siin samas blogis Postimehe keerulisest suhtes ajakirjanduseetikaga ning osundasin, et minu hinnangul rikkust lehe arvamustoimetus minu artikli käsitlemisel mitte üksi härrasmehelikkuse konventsioone, vaid ka ajakirjanduseetika põhimõtteid.

Olgu siis nüüd lihtsalt ära märgitud, et minu vastav seisukoht sai kinnitust ka Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu otsuste näol, mis mõlemad sedastasid, et Postimehe arvamustoimetuse käitumine ei olnud kooskõlas hea ajakirjandustavaga, nagu see on sätestatud Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksis.

Mõneti eelnevaga seonduvalt tuvastas ka ERRi ajakirjanduseetika nõunik, hr Tarmu Tammerk, et rahvusringhäälingu uudisteportaali poolt kooseluseaduse vastu Riigikogule protestikirjade üleandmise mahavaikimine (juba teist aastat järjest) on samuti ajakirjanduseetika põhimõtetega vastuolus – seda enam, et kooseluseaduse pooldajate poolt oma toetuskirjade üleandmist ERRi uudisteportaal kajastas. ASjakohane äramärkimine on ka ERRi portaalis hr Tammerki arvamusloona, kuid loomulikult mitte portaali toimetuse poolse vabandusena.

Need on vaid mõned, ametlikku kinnitust leidnud näited meedia kallutatust antud teemal – ametlikult kinnitamata näiteid on õige palju (nagu kirjutasin nt ajalehe Sirp peatoimetaja käitumisest). Selles kontekstis tundub Priit Pulleritsu hinnang, et Eesti meedia on homoliikumise pürgimutega seonduvalt tõestanud end putinliku propagandavahendina, igati adekvaatne:

“Eesti ajakirjandus on millegipärast valinud poole. Ma ei tea, miks. Ometi peaks ajakirjandus oma ühiskondlikust funktsioonist tulenevalt esitama just kriitilisi küsimusi: miks seda seadust nii puššitakse? mis jõud on selle taga ja miks? Aga Eesti ajakirjandus seda ei tee ja see ajab mind vihale. Hullem veel: Eesti ajakirjandus paistab tegema kõik, et keegi ei saaks kriitilisi küsimusi tõstatada. Kooseluseaduse üle peetavas debatis on Eesti ajakirjandus näidanud end putinliku propagandavahendina. Jah, see on öeldud tsiteerimiseks.”

Kõnekas on seegi, et need read pidi Postimehe vanemtoimetaja Pullerits kirjutama oma spordiblogis, sest “mujal ei lasta löögile”.

Kindlasti ei ole kooseluseadusega seonduv ainuke teema, mille osas Eesti ajakirjandus toimib mitte ühiskonnas toimuva objektiivse kajastajana, vaid ideoloogilise manipulatsiooni hoovana. Pigem ongi see ajakirjanduse tavapäraseks saanud modus operandi, olgugi, et ausate ajakirjanike näol leidub õnneks ka erandeid.