Brexit ja majaneegrid Eesti poliitikas

June 24, 2016

Eilsel ajaloolisel referendumil otsustasid britid öelda “EI” üha agressiivsemate föderaliseerumisambitsioonidega Euroopa Liidule ning võtta oma suveräänsuse tagasi, taastades seeläbi olulise osa rahvusliku iseotsustamise õigusest ja võimalusest.

Brittide otsus on vallandanud tõelise meediatormi ühes kõikvõimalike arvamusdiilerite reaktsioonidega. Selles arvamuste massiivis on mitmeid tähelepanuväärseid aspekte, ent neist üks – meie kohalike globalistlike lakeide kaeblik nutulaul – torkab eriliselt silma. Toon siinkohal esile vaid mõned näited.

— Peaminister Taavi Rõivase sõnul valmistab brittide otsus pettumust, kuna Lääne ühtsus ja ühine tegutsemisvõime olevat Eestile eluliselt oluline.

— Sotside esimehe Jevgeni Ossinovski hinnangul on Ühendkuningriigi peaminister David Cameron käitunud Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuse rahvahääletusele panemisega vastutustundetult, praktiseerinud enesetapjalikku populismi, lasknud vene ruletti mängides endalt aju välja ning haavanud seeläbi Euroopa ajaloo edukaimat rahuprojekti.

— Endine Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas ütles aga Ühendkuningriigi rahva enamuse otsust halvustades, et Euroopa Liidust lahkumise pooldajad saavutasid võidu populistlikult demokraatlikke mehhanisme rünnates ning röökides ja valetades.

— Europarlamendi saadiku Indrek Tarandi sõnul “nakatab” brittide otsus ka teisi rahvaid ning puutumata ei pruugi sellest jääda ka Eesti. Tema kolleeg Euroopa Parlamendis, Urmas Paet, toonitas aga, et Brexiti tulemus on hoiatuseks teistele riikidele selle kohta, mis võib juhtuda, kui valitsused hakkavad liigselt rahva häälest juhinduma.

—Riigikogu väliskomisjoni liige Marko Mihkelson teatas aga, et brittide otsus on “suur šokk”, mis “seab tõsise surve alla kogu demokraatliku läänemaailma sisemise ühtsuse ning solidaarsuse” ning kuulutab “lääne ühtse väärtusruumi murenemist”. Mihkelsoni hinnangul olevat brittide otsus “vaba maailma piiril ning läänemaailma ühtsust kõrgelt hindavale Eestile” halb uudis, kuna see kahjustavat meie rahvuslikke huve ja julgeolekut.

— Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Kalle Palling avaldas kahetsust öeldes, et brittide lahkumisega “on raske leppida”, kuna “tugev ja ühtne Euroopa Liit” jäävat nüüd nõrgemaks.

— Veel üks valitsuse liige, Jürgen Ligi, süüdistas aga britte Euroopa väiksemaks tegemises, Lääne ühtsuse lõhkumises ja rahvusliku suveräänsuse taastamise ambitsioonide vallandamises kogu Euroopas.

Nagu näha, ei pööra ükski nimetatud arvajatest tähelepanu neile väga tõsistele probleemidele, mis tingisid suurema osa brittide soovi Euroopa Liidust välja astuda. Keegi neist ei püüa analüüsida, mis on ühendatud Euroopa projektis läinud sedavõrd valesti, et üks liidu suurimaid liikmesriike otsustas liidust sootuks lahkuda. Samuti ei püstita nad küsimust sellest, mida tuleks Euroopa Liidu juures Euroopa ühtsuse säilitamiseks tõsiselt muuta.

Seevastu läbistab justkui punase niidina kõiki neid seisukohti ja iseloomustab nende esitajaid nägemus, mille kohaselt oleks kõige parem, kui üha suurem osa Eesti ja teiste Euroopa riikide iseseisvusest kantaks üle globalistlikele võimustruktuuridele. Keegi neist arvajatest ei usu, et Eesti või mõni teine Euroopa (väike)riik võiks hakkama saada tegelikult iseseisva, suveräänse riigina, mistõttu nad ka ei tööta selle ideaali nimel.

Meie kohalikud majaneegrid

Vaadates ülaltoodud väljaütlemisi ning paljusi teisi kaeblikke ja hädaldavaid seisukohaväljendusi, milles puudub vähimgi uhkus selle üle, et üks rahvas on otsustanud selja sirgu ajada ja Euroopa Liidu ees koogutamise lõpetada, meenus mulle 1960ndatel USA-s mustanahaliste õiguste eest seisnud aktivisti Malcolm X‘i 1963. aasta kõne Michigani ülikoolis. Täpsemalt see, kuidas hiljem avalikul koosolekul maha lastud inimõiguslane kirjeldas selles kuulsas kõnes “majaneegrite” ja “põlluneegrite” erinevust.

Malcolm X’i näide tuleneb konkreetsest ajaloolisest ja ühiskondlikust kontekstist, kuid tegelikult iseloomustab see mitte üht või teist tüüpi neegreid, vaid fundamentaalselt erinevaid vaimseid hoiakuid, mis avalduvad igal ajal ja igas ühiskonnas.

Seega lubagem siinkohal kõneleda Malcolm X’il endal:

“Niisiis on kahte tüüpi neegreid. Vana tüüp ja uus tüüp. Enamik teist teab vana tüüpi. Kui te loete tema kohta ajaloolistest allikatest, siis orjanduslikul ajal hüüti teda “Onu Tomiks”. Tema oli majaneeger. Ent orjanduslikul ajal oli kaks erinevat neegrit. Oli majaneeger ja oli põlluneeger.

Majaneeger elas tavaliselt oma isanda lähedal. Ta riietus oma isanda moodi. Ta kandis oma isanda poolt kõrvale heidetud rõivaid. Ta sõi oma isanda poolt lauale jäetud toitu. Ja ta elas oma isanda majas, tavaliselt keldris või pööningul, kuid siiski oma isandaga ühe katuse all.

Seega, millal iganes tuli majaneegril end identifitseerida, tegi ta seda alati just sellisel moel, nagu identifitseeris end tema isand. Kui tema isand ütles: “Meil on hea toit,” vastas majaneeger: “Jah, meil on küllaga head toitu.” Kui tema isand ütles: “Meil on siin kena elamine,” vastas majaneeger: “Jah, meil on siin õige kena elamine.” Kui isand jäi haigeks, siis samastus majaneeger end niivõrd oma peremehega, et ütles: “Mis lahti, isand, kas me oleme haiged?” Isanda valu oli tema valu. Ja tal oli piinarikkam taluda oma isanda haigust kui ise seda põdeda. Kui majas süttis tulekahju, võitles majaneeger selle kustutamise eest innukamalt kui majaisand ise.

Kuid põllul oli ka teine neeger. Majaneeger kuulus vähemuse hulka, massid moodustusid aga põlluneegritest. Nemad kujutasid endast enamust. Kui isand jäi haigeks, palvetasid nad, et ta sureks. Kui tema maja süttis, palvetasid nad, et tõuseks tuul ja lõõtsutaks leegid suuremaks.

Kui keegi tuli majaneegri juurde ja ütles talle: “Tule, läheme oma teed,” vastas Onu Tom loomupäraselt: “Läheme kuhu? Mida ma suudan ilma isandata teha? Kus ma elaksin? Kuidas ma riided selga saaksin? Kes mind kaitseks?” Selline on majaneeger. Aga kui keegi läks põlluneegri juurde ja ütles: “Tule, läheme oma teed,” siis ta isegi ei küsinud, kuhu või kuidas. Ta vastas: “Jah, lähme juba.” Sellega oli küsimus lõpetatud.”

Au ja väärikus või allaheitlik turvalisus?

Kas see pole mitte täpne kirjeldus meie riigis poliitilise võimu juurde saanud inimeste vaimsest hoiakust? Nn majaneegris kehastub ka meie rahva ajaloost tuntud orjalik hoiak (“kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees”), mis tegelikult ei tahagi vabadust ja iseseisvust, vaid pelgab ja võõristab seda. Tegu on argpüksliku hoiakuga, mille kandjad mitte ainult ei taha ega julge saada ise vabaks, vaid ka aktiivselt põlgavad või on koguni valmis represseerima neid, kes seda sooviks, kartes, et status quo kõigutamisega võib ohtu sattuda ka nende positsioon, mis on küll ebaväärikas ja alandav, aga vähemalt turvaline.

Sellisena on meie parteiline “eliit” pigem võõrvõimude esindajaks oma rahva ees kui rahva esindajaks võõrvõimude ees – just nagu majaneeger oli isanda esindajaks põlluneegrite ees, mitte põlluneegrite esindajaks majaisanda ees.

Hea on teada, et mitmetes Euroopa riikides leidub riigimehi, kes lähtuvad oma tegevuses au ja väärikuse ning tõelise vabaduse ja riikliku iseseisvuse ideaalidest. Annaks Jumal, et sellised riigimehed kasvaksid suuremaks ja pääseks võimu juurde ka Eestis.

Tõsi, au, väärikus, vabadus ja iseseisvus ei ole ideaalid, mida saaks mugavuse, stabiilsuse ja turvalisusega sujuvalt ühitada. Aga nii indiviidi kui ka rahvana on mõõtmatult parem elada auliselt, väärikalt ja vabalt, taludes ebakindlust ja raskusi, kui turvaliselt, mugavalt ja orjalikult, taludes alandust ja häbi.

Advertisements

Pressinõkogu sõnul ei riku SAPTK kujutamine Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendina ajakirjanduseetika põhimõtteid

April 1, 2015

media-manipulationPressinõukogu tegi täna teatavaks oma otsused kahe kaebuse osas, mille hiljuti SAPTK nimel esitasime, asudes mõlemal juhul seisukohale, et ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist ei ole toimunud. Otsuseid lugedes tekkis esmalt tõsine kahtlus, et tegu ägaõib olla terase aprillinaljaga, aga paraku see vist nii ikkagi ei ole.

Kanal 2 suhtes esitatud kaebuses osas otsustas Pressinõukogu, et kuivõrd saates pealkirjaga “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa), mis rääkis ühemõtteliselt ja ainult Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest naaberriikides, näidati küll kaadreid SAPTK meeleavaldusest ja pressikonverentsist, ent SAPTK nime otseselt ei mainitud, siis ei ole SAPTK-le viidatud:

“Pressinõukogu otsustas, et Kanal 2 ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Kuigi saates näidatakse kooseluseaduse vastu korraldatud meeleavaldusi, ei viita ükski saates esinenud ekspertidest SAPTK-ile.”

Read the rest of this entry »


Kristus Kuninga suurpüha

October 27, 2013

Image

Vana kalendri kohaselt tähistab Katoliku Kirik täna Kristus Kuninga suurpüha. Toon sel puhul välja mõned väga olulised ja mõtlemapanevad lõigud paavst Pius XI 1925. aasta ringkirjast Quas Primas, millega paavst seadis sisse Kristus Kuninga suurpüha vastukaaluks liberaalse demokraatia ülla loosungi taha peituvate massoonlike jõududa üha jõulisematele ja agressivsematele püüdlustele Kristus ja kristlus ühiskonnaelust välja tõrjuda. Entsüklika eestikeelse tõlke leiab portaalist Magisteerium.ee.

See ringkiri esitab ülevaate aluspõhimõtetest, millele tugineb katoliiklik nägemus hüvelise ühiskonnakorralduse alustest. Allpool on mõned paljudest olulistest lõikudest, mis annavad teksti sõnumist selget aimdust:

“Esiteks, maailma üleujutavad hädad on tulenenud sellest, et enamik inimesi on Jeesuse Kristuse ja Tema püha seaduse välja visanud oma isiklikust elust, samuti ka perekonna- ja ühiskondlikust elust; teiseks, rahvaste vahel ei saa kunagi paistma kindlat lootust püsivale rahule, kui nii üksikisikud kui ka rahvad keelduvad tunnistamast meie Issanda ülemvõimu ja valitsemist ja selle tagasi lükkavad. Seepärast, olles kinnitanud, et Kristuse rahu peab otsima Kristuse kuningriigist, kuulutame oma kavatsust teha selles vallas kõik, mis on Meie võimuses. Ütlesime, et Kristuse kuningriigist, sest rahu saavutamiseks ja kindlustamiseks ei näe Me tõhusamat vahendit kui meie Issanda ülemvalitsuse taastamine. /…/

Nüüd on Meie kord hoolitseda kaasaja vajaduste eest, pakkuda tõhusat ravimit katku vastu, mis on ühiskonda kõlbeliselt rikkunud. Me teeme seda, käskides katoliiklikul maailmal austada Kristus-Kuningat. Meie ajastu katk on laitsism oma eksituste ja jumalakartmatute ettevõtmistega.

Nagu te teate, auväärsed vennad, ei ilmunud see õnnetus ootamatult, ta varitses kaua riikide rüpes. See algas Kristuse valitsemise eitamisega kõigi rahvaste üle. Kirikule keelati õigus – mille ta on saanud Kristuselt endalt – õpetada inimkonda ja välja anda seadusi, et juhtida inimesi nende igavesele õndsusele. Seejärel segati Kristuse religioon järk-järgult valede religioonidega ja asetati vähimagi häbita nendega samale tasemele. Siis allutati see tsiviilvõimule ning anti valitsejate omavoli meelevalda. Mõned neist läksid selleni, et tahtsid asendada jumaliku religiooni mingil religioossel tundel põhineva loomuliku religiooniga. Leidus isegi riike, kes arvasid, et võivad Jumalata läbi saada ja et nende religioon seisneb religiooni puudumises ning Jumala teadlikus ja tahtlikus unustamises.

Kristuse hüljanud inimeste ja riikide apostaasiat ja kibedaid vilju, mida see on püsivalt kaasa toonud nii üksikisikutele kui riikidele, oleme kahetsenud ringkirjas Ubi arcano. Kahetseme seda ka täna. Selle apostaasia viljad on igast suunast külvatud vihaidud, rahvastevaheline kadedus ja rivaliteet, mis hoiab hõõgvel rahvusvahelisi tülisid ja segab ka praegu lepitava rahu tulekut, taltsutamatud ambitsioonid, mis peidavad end väga sageli ühiskondlike huvide ja kodumaa-armastuse maski taha ja millel on kurvad tagajärjed ühiskondlike ebakõlade ja pimeda ülisuure egoismi näol, mis järgib vaid isiklikku huvi ja omakasu ning hindab kõiki asju ainult sellelt seisukohalt. Selle apostaasia viljad on ka oma kohustuste unustamise ja südametunnistuse hooletuse läbi segipaisatud kodurahu, ühtsuse ja püsivuse puudumine ebakindlates perekondades. Nii kõigub lõpuks terve ühiskond, ähvardades kokku variseda.”

Jah, inimene allub kellelegi nii või teisiti – valik, mille iga ühiskond peab aga langetama, seisneb selles, kas alluda teisele inimesele või kogu universumi Kuningale.

Siia otsa võib lasta kõlada Bütsantsi sakraalmuusikal Püha Tarkuse katedraalis Konstantinoopolis, mis on kristlikule maailmale kadunud, just nagu see ühiskonnakorraldus, millest räägib entsüklika Quas primas…


Seitse surmapattu kui tõelise vabaduse ja eneseteostuse tee

May 25, 2012

Täna hommikul kohtasin tänaval suurepärast kaasajal prevalentse inimesepildi, nn loomuliku inimese representatsiooni – suurelt ja avalikult keset linna, kõigile (sh lastele) vaatamiseks.

Sõnum on lihtne ja fundamentaalne: ära raiska oma elu tegeledes sellega, kuidas saada hüvelisemaks, paremaks inimeseks, pingutades ületamaks oma pahesid ja kasvamaks vooruses, vaid võta vabalt ja ole selline nagu oled, ühes oma paljude pahedega, ja parem NAUDI kõike, mida elul pakkuda on.

Et meedia ning reklaami- ja meelelahutustööstus sellist inimesepilti propageerib, on muidugi arusaadav, sest sedasi luuakse oma pahedest orjastatud ja seetõttu oma käitumise üle mõistuslik-tahtelise kontrolli minetanud inimestest koosnevat täiuslikult manipuleeritavat ja rohkelt tarbivat amorfset massi.

Sama inimesepildi leiame kaasaegse inimõiguste doktriini keskmest, kus prevaleeriv vabaduse kui piiramatuse taotlus on täielikult lahti seotud inimesest kui hea ja kurja vahel seisvast ja vaba tahte alusel oma tegusid ühele või teisele poole suunavast olendist ning tema kõlbelistest kohustustest iseenda ja teiste ees.

Vabaks peab saama mitte pahedest, vaid vabadust allasuruvast voorusest ja voorusetaotlusest – siis leiad tõelise mina, loomaliku ja toore, ning jõuad ülima eneseteostuse, oma inimsuse realiseerimise teele. Lipukirjaks on mitte väärikus voorus ja au, vaid seks, raha ja edu. Ühelt poolt ei tohiks ju olla raske aimata, millises suunas sellistele alustele asetatud ühiskond triivib, aga teiselt poolt – keda see siis ikka huvitab.

Teine suur reklaam, mida kohtasin hommikusel linna keskväljakul, teatas Euroopa Liidu ja Tervise Arengu Instituudi rahalisel toel, et kui mees kummi ei kasuta, pole ta üleüldse mees.

Alles see oli – kas mitte sügisel? –, kui naissoole tehti linnatänavail ja teleriekraanil sarnase kampaania raames noorte näitlejate jt popiidolite abil selgeks, et tõeline naine kannab pidevalt kummi kaasas, sest kunagi ju ei tea kus ja millal võib kirehoog kellegi “rajalt maha võtta” ning tingida “vajaduse” kumm käiku lasta. Nüüd on siis meessoo kord. Mida iganes me sellest ka ei arva, teame vähemalt, kuidas need institutsioonid inimestesse suhtuvad.

“Tsau naine! Kas sina oled üks nendest, kes ei kanna ise kummi kaasas? Mis sul viga on!?” Tõepoolest, pereemad, pensionärid jt – mis teil on viga?

Sõnum lähtub muidugi eelpooltoodud inimesepildist: HIV-i, raseduse [sic] ja muude sugulisel teel levivate haiguste vastu võitlemiseks ei ole tarvis mitte enesepiiramist ja vooruslikku käitumist, vaid kaitsevahendeid.

Inimese andumine surmapattudele on tema püha vabadusesfäär, millesse ei tohi sekkuda isegi mitte soovitustega järele mõelda, surmapatust hoidumise soovitamisest rääkimata. Enesepiiramine on tabu! Küll aga võib soovitada kombelõtvuse praktiseerimist selliste tehniliste abivahenditega, mis aitavad riske maandada. Mõni võiks muidugi küsida, et kas selliste käitumismustrite propageerimine ikka on eetiline, teades, et “kumm” ei taga kaugeltki mitte absoluutset kaitset, aga no kes jõuab selliste tagurlike progressi vaenlastega vaielda.

Samas on sõnum ka vastuoluline, kas pole, sest kui ühelt poolt apelleeritakse kampaania raames kummikasutust propageerides mehelikkusele (mis peaks siis leidma erilise väljenduse viljatus seksuaalsuses) ja mehelikele stereotüüpidele (kasutades väljendeid nagu “tõeline isane” ja “alfaisane”), rahastavad samad institutsioonid teiselt poolt sugude ja soorollide dekonstrueerimist.

Kokkuvõttes võiks lõpuks ära otsustada, kas eesmärgiks on sugude ja soorollide täielik dekonstrueerimine või pigem nende fundamentaalne ümbermõtestamine. Kui eesmärk on korralikult paigas, siis saaks kõik need miljonid, mis antud kampaaniatesse kanditakse, palju tõhusamalt ära kasutada.


PETITSIOON: “Ei” rahvusliku identiteedi kujundamisele tõe salgamise ja valetamise teel

March 29, 2011

Kes ei lepi asjaoluga, et haridusministriks tahetakse panna mees, kes õigustab avalikult rahvusliku ja riikliku identiteedi kujundamist tõe salgamise ja valetamise teel, neil on võimalik sellest asjaosalistele teada anda, allkirjastades temaatilise petitsiooni. Kuivõrd tegemist on ülimalt olulise küsimusega, kutsun petitsiooni allkirjastama kõiki, kellele ei ole Eesti tulevik ükstaspuha.


Asjalik artikkel Siim Nurklikult

December 28, 2010

Täna sain paraja üllatuse osaliseks: EPL-i arvamusküljel leidus midagi enamat kui tavaliseks saanud poliitkorrektne sõnademulin. Nimelt on avaldatud Siim Nurkliku kaugelt üle keskmise sisukas arutlus selle üle, kas nn iseseisvusaja põlvkonnast on oodata Eestile uut lootust. Vastus on eitav.

Nurklik selgitab minu jaoks ehk kõige olulisemas lõigus, et relativistlikus mugavuses vegeteeriv põlvkond on õppinud oma maailmavaatelist tühjust maskeerima sallivuse-avatuse-demokraatia kõleda retoorikaga. Ta kirjutab:

Avatus, sallivus ja vabadus, ehkki mõistetena üliolulised, on ilma neid sisuga täitmata pigem moraalne silmapete või katte-vari: väärtused ilma väärtusteta. Kui avatus end tänapäeva Eestis millenagi ilmutab, siis esmaselt ärihuvide peale surutud paindlikkuses ja lõputu kohanemise käsus. Ja inimeste hääletus kuuletumises.

Nurklik nendib, et “põlvkond, kellelt soovitakse Eesti muutmist, on ennekõike üksildane, kartlik ja pidepunktideta”. Tema hinnangul on kõnealuse põlvkonna “empaatiline dimensioon […] peaaegu täiesti taandunud ning asjade sisemine väärtus on endiselt midagi mõistetamatut”.

Read the rest of this entry »


Elagem ilma valeta!

November 11, 2010

Seoses eelmise postitusega riputan üles Aleksandr Solženitsõni teksti, mis minusse kunagi kustumatu jälje jättis. Tekst on täna vähemalt sama aktuaalne kui 36 aasta eest, mil see sai kirja pandud. Ühiskond on endiselt valedest läbiimbunud ja tõtt-öelda on täna valitsevad valed oma peenekoelisuse, varjatuse ja nende levitamise tehnoloogia täiustumise tõttu märksa ohtlikumadki. Tekst levis käest kätte väga paljude inimesteni. Ka Eestis levis see samal viisil, ilma et oleks teada, kes on tõlke autoriks.

Seda, mida oli Solženitsõnil öelda konkreetselt lääne ühiskonna valede kohta, võib lugeda tema 1978. aasta kõnest Harvardi Ülikoolis (“A World Split Apart”), millest jäi mulle eriliselt meelde järgmine tähelepanek:

A Decline in Courage…
… may be the most striking feature which an outside observer notices in the West in our days. The Western world has lost its civil courage, both as a whole and separately, in each country, each government, each political party and of course in the United Nations. Such a decline in courage is particularly noticeable among the ruling groups and the intellectual elite, causing an impression of loss of courage by the entire society. Of course there are many courageous individuals but they have no determining influence on public life. Political and intellectual bureaucrats show depression, passivity and perplexity in their actions and in their statements and even more so in theoretical reflections to explain how realistic, reasonable as well as intellectually and even morally warranted it is to base state policies on weakness and cowardice. /…/ Should one point out that from ancient times decline in courage has been considered the beginning of the end?

Vähemalt sama mõtlemapanevad on Solženitsõni sõnad humanismi ja selle tagajärgede kohta:

This new way of thinking, which had imposed on us its guidance, did not admit the existence of intrinsic evil in man nor did it see any higher task than the attainment of happiness on earth. It based modern Western civilization on the dangerous trend to worship man and his material needs. Everything beyond physical well-being and accumulation of material goods, all other human requirements and characteristics of a subtler and higher nature, were left outside the area of attention of state and social systems, as if human life did not have any superior sense. That provided access for evil, of which in our days there is a free and constant flow. Merely freedom does not in the least solve all the problems of human life and it even adds a number of new ones.

However, in early democracies, as in American democracy at the time of its birth, all individual human rights were granted because man is God’s creature. That is, freedom was given to the individual conditionally, in the assumption of his constant religious responsibility. Such was the heritage of the preceding thousand years. Two hundred or even fifty years ago, it would have seemed quite impossible, in America, that an individual could be granted boundless freedom simply for the satisfaction of his instincts or whims. Subsequently, however, all such limitations were discarded everywhere in the West; a total liberation occurred from the moral heritage of Christian centuries with their great reserves of mercy and sacrifice. State systems were becoming increasingly and totally materialistic. The West ended up by truly enforcing human rights, sometimes even excessively, but man’s sense of responsibility to God and society grew dimmer and dimmer. In the past decades, the legalistically selfish aspect of Western approach and thinking has reached its final dimension and the world wound up in a harsh spiritual crisis and a political impasse. All the glorified technological achievements of Progress, including the conquest of outer space, do not redeem the Twentieth century’s moral poverty which no one could imagine even as late as in the Nineteenth Century.

ELAGEM ILMA VALETA!

Aleksandr Solženitsõn


Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud.

Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving — meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: “Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu.”

Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele — et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust. Me ei karda enam isegi üldist aatomisurma, ei karda kolmandat maailmasõda (vahest õnnestub pakku pugeda) — me kardame ainult julgeid kodanikusamme. Peaasi, et karjast maha ei jääks, et poleks vaja astuda sammukestki omal jalal, sest siis võid äkki ilma jääda valgest saiapätsist, gaasipliidist või elamisõigusest Moskvas.

Nii nagu meile poliitringides pähe tuubiti, nii see ka meisse juurdus: elu on hea, saab alati hea olema. Keskkonnast, sotsiaalsetest tingimustest juba välja ei hüppa, olemine määrab teadvuse. Meil ei jää midagi üle, meie ei suuda midagi.

Tegelikult aga suudame KÕIKE! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused nemad kõiges süüdi — süüdi oleme meie ise, ainult meie!

Väidetakse vastu: kuid tõepoolest pole ju võimalik midagi välja nuputada! Meie suud on kinni topitud, meid ei võeta kuulda, meie käest ei küsita. Kuidas siis panna neid kuulma meid?

Neid ümber veenda on võimatu. Loomulik oleks nad ümber valida! Aga ümbervalimisi meie maal ei toimu.

Läänes on inimestel streigid, protestidemonstratsioonid. Meid on aga liiga maha materdatud, meid see kohutab: kuidas siis äkki — loobuda tööst, kuidas siis äkki — minna tänavale?

Ka kõik teised saatuslikud teed, mida viimase sajandi jooksul kibedas Venemaa ajaloos ära on proovitud, pole ammugi meie jaoks, ja õigust ütelda — pole vajagi! Nüüd, kus kõik kirved on oma töö teinud, kus külvatu on tärganud, näeme me, kuidas eksisid, kuidas kõrbesid läbi need enesekindlad noorukid, kes mõtlesid terrori, verise ülestõusu ja kodusõjaga riiki õiglaseks ja õnnelikuks teha. Ei, täname, isad-õpetajad! Nüüd me juba teame, et jälgid meetodid sigitavad jälke tagajärgi. Meie käed jäägu puhtaks!

Niisiis — ring sulgus? Ja väljapääsu tõepoolest ei ole? Ja meil jääb üle ainult tegevusetult oodata: äkki juhtub iseendast midagi?

Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame, kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast — VALEST!

Kui vägivald inimese rahulikku ellu sisse murrab, lõõmab ta pale enesekindlusest ja selline on ka ta kisendav lipukiri: “Mina olen VÄGIVALD! Minge laiali, eest ära, muidu tallan puruks!” Ent vägivald vananeb ruttu, läheb mõni aasta ja ta pole endas enam sugugi kindel. Et püsida ja viisakas välja näha, kutsub ta tingimata endale liitlaseks VALE. Sest vägivallal pole end millegi muuga varjata kui valega, vale aga saab püsida vägivalla abil. Mitte iga päev, mitte igaühe õlale ei lange vägivalla raske kämmal: ta nõuab meilt ainult kuuletumist valele, igapäevast osalemist vales – selles seisnebki kogu truualamlikkus.

Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL!

See on läbimurd meie tegevusetuse näilisest ringist — kõige hõlpsam meile, kõige hävitavam valele. Sest kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida ainult inimeste seas.

Ei maksa kedagi üles kutsuda, me pole veel küpsed astumaks väljakule ja kuulutamaks tõde, ei maksa valjusti öelda, mida me mõtleme, see kohutab. Aga vähemasti ärgem rääkigem seda, mida me ei mõtle!

See ongi meie tee, kõige hõlpsam ja käepärasem meisse loomupäraselt juurdunud arguse tõttu, märksa hõlpsam — jube öelda — kui Gandhi passiivne vastupanuliikumine. Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid — ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.

Las nüüd igaüks valib, vastavalt oma arenguastmele, kas ta jääb teadlikuks vale teenriks (oo, mõistagi mitte kalduvusest, vaid toitmaks perekonda, kasvatamaks lapsi vale vaimus), või on tal aeg saada ausaks inimeseks ja pälvida oma laste ja kaasaegsete austust. Ja sellest päevast peale tema:

  • Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde;
  • Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes;
  • Ei loo, ei levita ainustki vale mõtet, ainustki moonutatud tõde, mida eraldada suudab maalis, skulptuuris, fotodel, tehnikas ja muusikas;
  • Ei kasuta suuliselt ega kirjalikult ainustki “juhtivat” tsitaati, et olla meele järele ja kindlustada edu ametialal, kui ta tsiteeritavat mõtet ise täielikult ei jaga või see asja juurde ei kuulu;
  • Ei lase ennast demonstratsioonile või miitingule sundida, kui ta seda ei soovi või ei taha. Ei võta kätte, ei kanna ühtki transparenti või loosungit, mida ta täielikult ei poolda;
  • Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb;
  • Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu;
  • Lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat;
  • Ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse…

Mõistagi ei loendanud me kõiki võimalikke ja vajalikke valest eemaldumise teid. Ent see, kes hakkab juba puhastuma, suudab selginenud pilguga ka teisi juhtumeid eraldada.

Esialgu kõik muidugi ei laabu. Mõni kaotab ajutiselt töökoha. Noortel, kes soovivad tõe vaimus elada, muudab see algul elu väga keeruliseks, sest ka koolitunnid on tulvil valet ja sealgi tuleb valida. Kuid igaühele, kes tahab aus olla, on see ainus tee, sest mitte ükski ei tohiks (isegi ohututes tehnilistes teadustes) ainsastki nimetatud punktist kõrvale hiilida. On võimalik hoida tõe poole või vale poole, vaimse iseseisvuse või vaimse orjalikkuse poole. Ja see, kellel ei jätku julgust isegi oma hinge kaitsmiseks, ärgu uhkeldagu oma eesrindlike vaadetega, ärgu eputagu, et ta on akadeemik või rahvakunstnik, teeneline tegelane või kindral, vaid öelgu enesele: “Ma olen tõbras ja argpüks, mulle on peamine, et mu kõht oleks täis ja tuba soe.”

Isegi see tee — mõõdukaim kõigist vastupanuteedest — ei ole meiesugustele molutajatele kerge. Kuid ta on võrratult kergem iseenese põletamisest või näljastreigist: leek ei haara sinu keha, silmad ei lõhke kuumusest, aga musta leiba ja puhast vett leidub sinu perekonnale ikka.

Meie poolt reedetud ja petetud tõeliselt suur Euroopa rahvas — tšehhid — ometi ju näitasid, kuidas isegi palja rinnaga, kui selles tuksub väärikas süda, võib tankidele vastu seista.

See pole kerge tee, ent siiski kõigist võimalikest teedest kergeim. Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik hingele. Raske tee, kuid ometi on meilgi inimesi, isegi kümneid inimesi, kes aastaid peavad kinni kõigist neist punktidest, elades tõe vaimus.

Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ühineda! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!

Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata — me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel — meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.

Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:

Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut