On siis rahvas kõrgeima riigivõimu kandja?

Lugesin Delfist prof Tõnu Lehtsaare artiklit pealkirjaga “Me pole orjarahvas!”, kus autor rõhutab perekonna institutsiooni olulisust ühiskonna alusena ja püstitab küsimuse, kas oleme vaba rahvas või orjarahvas:

Väidan, et perekonna mõiste devalveerimine on rahva põhiväärtuse rüvetamine. Iga samm, mis õõnestab usaldust riigi vastu ja pärsib rahva juurdekasvu, on rahvavaenulik samm.

Kas oleme vabad? Rahval on õigus elutähtsates küsimustes välja öelda oma arvamus. Rahvas, kes vaikib jõuetult ja laseb endale pähe istuda, on sisemas orjarahvas. Vaikides, alandatult, pilku kõrvale pöörates, iseennast häbenedes, juttu mujale viies, jõuetust tundes, iseendale valetades, tähtsat salates, ükskõikselt pealt vaadates, tulevikuta elades.

Artikli kese seisneb aga üleskutse esitamises panna partnerlusseaduse küsimus rahvahääletusele:

Partnerlusseadus väärib rahvahääletust. Kui rahva hääle vastu kasutatakse jõudu, siis on tegemist vägivallaga, moraalse okupatsiooniga. Kui rahva esindajad käituvad rahva tahte vastu, siis pole nad esindajad, vaid reeturid.

Perekonna küsimus on rahva tuleviku küsimus. Miks mitte lisada 2011. aasta parlamendivalimiste hääletussedelile samasooliste partnerlusseadust puudutav küsimus? Oleks ju väga demokraatlik küsida rahva kasvamist ja püsimist puudutava kohta rahva enda arvamust. Jäägu nii, nagu vaba rahvas ise otsustab! Ega me mõni orjarahvas pole!

Nagu näha, lähtub üleskutse kahest eeldusest:

  1. Perekond on ühiskonna fundamentaalne institutsioon, mis on — nagu põhiseadus §-s 27 kinnitab — “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus” ja sellisena “riigi kaitse all”. Perekonda puudutavad küsimused on seega ühiskonna jaoks fundamentaalse tähtsusega küsimused.
  2. Põhiseaduse §-i 1 kohaselt on Eesti demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, mistõttu ühiskondlikult fundamentaalse tähtsusega küsimuste langetamisel tuleks küsida rahva arvamust ning sellest ka lähtuda.

Muidugi olen üleskutsega igati päri. Kuidas saakski mitte olla, eitamata demokraatia olulisust ühiskonnakorralduse alusmehhanismina? Aga kas pole just siia koer maetud?

Ühelt poolt lääne ühiskonnas küll pidevalt kuulutatakse, et oleme nii demokraatlikud, et Ateena kahvatuks selle kõrval. Teiselt poolt näeme aga reaalsust, et paljud inimesed on minetanud igasuguse usu, et neist võiks ühiskonnas midagi sõltuda. Samuti näeme, et demokraatlike ideaalide pideva kuulutamisega püütakse luua illusioon, millesse uskuma jäänud rahvaga on kerge massimeedia vahendusel manipuleerida ja rahva “arvamust” sobivalt vormida. Kokkuvõttes näib, et rahva tahet arvestatakse ühiskonnaelu vormimisel üksnes niivõrd, kui rahvas arvab “õigesti” ehk nii, nagu teevad seda tegelikel võimupositsioonidel olevad relativistlik-liberalistlikut ilmavaadet kandvad “vürstid”.

Niisiis püstitab professor Lehtsaare üleskutse selge dilemma. Ühelt poolt kuulutame, et elame demokraatlikus riigis, mistõttu peaksime ühiskonnas eriti oluliste otsuste langetamisel lähtuma rahva tahtest. Teiselt poolt teame, et väga suur enamus eesti rahvast on kõnealuses küsimuses “valel arvamusel” — st peab samast soost inimeste seksuaalset läbikäimist ebamoraalseks ning seesuguste seksuaalsuhete riiklikku tunnustamist perekonnana terve mõistuse vägistamiseks –, mis omakorda tähendab, et rahvahääletusel ei leiaks partnerlusseaduse idee mingil juhul heakskiitu.

Alles jääb valik kas järgida deklareeritud demokraatlikku ideaali ja rahva arvamust või lükata need ideaalid kõrvale, et tagada “õige” arvamuse ja sellest lähtuvate rahva arvamust eiravate otsuste vastuvõtmine (nii, nagu peremehed Euroopa Liidust ettekirjutavad).

Sellistes olukordades on väga raske varjata, millised ideed ühiskonnas tegelikult valitsevad, sest ühele või teisele poole tuleb otsus langetada. Selllest, kumba teed minnakse — kas rahval lastakse seisukohta väljendada ja kas seda võetakse kuulda või mitte — saab ühiskonna olukorra, just nagu ka demoraatia rolli kohta selles, järeldada üpris palju.

Kõige tõenäolisem on muidugi see, et hakatakse vett häguseks ajama ja selgitama, et tegelikult ülalkirjeldatud dilemmat ei eksisteeri. Seejuures rõhutatakse igal sammul demokraatia vajalikkust ja tähtsust. Selgitatakse, et küsimus on palju komplitseeritum ja mitmekihilisem ning hakatakse “Hea uue ilma” vaimus rääkima “täiendava ühiskondliku arutelu vajadusest”. See “ühiskondlik arutelu” tähendab tegelikult aga lihtsalt seda, et soovitakse aega juurde võita, et massiteabe vahendite abil rahvast “õigesti” arvama panna. Eesmärgiks on kujundada ühiskondlik “konsensus”, mis võimaldaks väita, et enam ei olegi rahvahääletust vaja, sest erinevalt varasemast on ühiskond nüüd perekonna ümberdefineerimiseks “valmis” (st piisavalt arenenud). Kui see plaan aga läbi ei lähe, siis öeldakse, et rahvahääletust ei saa korraldada, kuna ühiskond ei ole veel selliste otsuste langetamiseks “valmis” (st ajupestud). Ja tuleb veel mõned aastad “õiget” arvamust vormida.

Kui Eesti tegelikult nii demokraatlik riik oleks, nagu meile sisendatakse, siis annaks põhiseadus rahvale ka rahvahääletuse korraldamise ja seaduseelnõude algatamise õiguse. See on muidugi ohtlik tee, sest mis siis saab, kui rahvas arvab ja otsustab “valesti”?

Omaette küsimus on muidugi see, kas eestlased siis ikka on orjarahvas või ei. See tähendab, et küsimus ei ole mitte üksnes selles, kas eestlastel lastakse iseseisvalt oma ühiskonda ja riiki puudutavaid küsimusi langetada, vaid ka selles, kas eestlased omavad piisavalt väärikust, et a) seda üleüldse oluliseks pidada ning b) soovida seda teha.

Demokraatia on teatavasti valitsemisvorm, mis on iga inimese suhtes kohutavalt nõudlik. Selleks, et demokraatia saaks mingilgi määral toimida (eriti tingimustes, kus hääleõiguslikud on tõesti kõik täisealised kodanikud ning kus jutt käib oluliselt suuremast poliitilisest kogukonnast kui polis), peab rahvas (st iga inimene üksikuna) tegema pidevalt suuri (ehk isegi võimatult suuri) pingutusi olemaks piisavalt haritud ja informeeritud, et mõista, mis ühiskonnas toimub, ning tegemaks pidevalt ühiskonna heaolu nimel oma mugavuse arvelt  ohvreid  — nt selleks, et mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse ja nähtuseid mitte ainult pinnapealselt, vaid erinevatel tasanditel, mõista erinevate protsesside ja nähtuste vahelisi seoseid, olla ühiskonnas toimuvaga kursis, kujundada olulistes küsimustes hästi läbimõeldud seisukohad ning julgeda neid ka väljendada. Samuti on vaja julgust otsustada ja oma otsuste eest vastutada.

Ilmselgelt on palju lihtsam anda võim kellelegi üle ja lasta otsused langetada enese eest, andudes ise samal ajal isikliku heaolu eest hoolitsemisele või lihtsalt naudinguile ja saades rõõmu kirumisest selle üle, kui halvasti kõik on ja millised sulid, vargad ja kaabakad on võimule pääsenud. Sellisel juhul on aga tegemist ehtsa orjameelsusega — soovimatusega olla peremees — ja on üksnes ootuspärane, et mitte üksi demokraatia, vaid ka võimalus demokraatiale, kaob õige pea ja muutub käesoleva põlvkonna hoolimatuse tõttu järgnevatele põlvedele vaid unistuseks, mille nimel jälle pingutama hakata.

Neile aga, kes tahavad võimupositsioonilt oma varjatud eesmärke ellu viia, ei ole mugavamat lahendust kui jääda varju ja luua kord paari aasta jooksul mingi valimiskasti juurde pääsevale “lollile massile” illusioon, et rahvas ongi kõrgeima riigivõimu kandja ja teostaja. Sellisel moel ei tule oma ambitsioone ellu viies taluda kriitikat ega ka millegi eest vastutada. Kui sellises “demokraatlikus” riigis asjad halvasti lähevad, siis ei ole süüdlast keeruline leida: eks ole süüdi ikka see, kes on kõrgeima riigivõimu kandja — rahvas.

Üks viimane mõte seoses prof Lehtsaare ettepanekuga. Kui juba minnakse küsimuse rahvahääletusele panemise teed, siis võiks inimestele esitada teisegi küsimuse, nt umbes nii: kas põhiseaduse §-i 27 tuleks täpsustada selles osas, et perekond kui ühe mehe ja ühe naise vaheline liit on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all? See aitaks ära hoida edasisi vaidlusi perekonna kontseptsiooni ümberdefineerimise üle seaduste tasandil ning aktivistliku hoiakuga ametnike ja kohtunike poolt.

Vastasel juhul võib minna nii, nagu nt Portugalis sündimata inimeste tapmise seadustamisega või mõnedes Euroopa Liidu riikides (nt Iirimaal) Lissaboni lepingu heakskiitmisega, et pidevate miljoneid maksvate ja enamjaolt hirmutamisel põhinevate kampaaniate (ehk nn avaliku arutelu) teel “õige” arvamuse kujundamise foonil korraldatakse “rahvahääletusi” senikaua, kuni saadakse õige vastus. Sellistel puhkudel on alati tähelepanuväärne, et kui lõpuks “õige” vastus saadakse, siis ei tule samas küsimuses uute rahvahääletuste korraldamine enam kõne allagi — olgugi, et otsused võivad olla osutunud katastrofaalseteks.

6 Responses to On siis rahvas kõrgeima riigivõimu kandja?

  1. Oudekki says:

    Aga kui defineerida “ühe mehe ja ühe naise vaheline liit”, siis see tähendaks näiteks seda, et kui perekonnas isa või ema ära sureb, siis järelejäänud lapsevanem lastega enam ei ole perekond ja riigi kaitse all. Ning see kõlaks mulle pelutavalt – sest tegelikult just nemad ju vajaksid rohkem kaitset…

    • vooglaid says:

      Põhiseaduse kontekstis käib jutt muidugi perekonna ideaalist. Selge see, et eksisteerib perekondasid, kus on selle ideaali elemente kahetsusväärsel kombel kaotsi läinud. Samas on need siiski kooslused, mis tunnistavad seda ideaali ja on sellele suunatud. Ehk teisisõnu: ideaalini mitteküündimine tuleneb mitte ideaali eitamisest, vaid õnnetutest faktilistest asjaoludest. Loomulikult vajavad sellised katkised perekonnad tuge, ent neid ei saa tunnistada osana perekonna ideaalist ega seada neid selles osas teistele eeskujuks.

    • Oudekki says:

      Jah, aga põhiseadus on paraku seadusetäht ning see peab olema reaalselt täidetav: ja just seepärast ei ole hea “perekonda” seal täpselt defineerida – sest vastasel juhul põikpäine ametnik hakkab taga kiusama kõiki, kes ideaalile ei vasta. Perekonna defineerimiseks on ikka perekonnaseadus parem, kus saab need erandjuhud lahti kirjutada…

      • vooglaid says:

        Jään lugupidavalt eriarvamusele. Leian, et paljuski just nimelt selle pärast ongi tarvis perekonna mõiste põhiseaduses täpsemalt lahti kirjutada, et need samad põikpäised ametnikud, kellele viitate, ei hakkaks ideoloogilise surve tingimustes käsitlema perekonnana inimkoosluseid, mis ei kujuta endast perekonda ning mille käsitlemist perekonnana ei ole põhiseaduses silmas peetud.

        Fakt on see, et keegi peab perekonna mõiste sisustama — valida on vaid selle vahel, kas jätta see põhimõtteliselt oluline küsimus nn põikpäisete ametnike otsustada või lahendada küsimus nii, nagu demokraatlikus riigis kohane, põhiseaduse tasandil. Usun, et esimene lahendus on teatud “valgustatud” huvigruppidele palju meelepärasem, võimaldades rahva arvamusest mööda hiilida, ent demokraatlikus riigis ei tohiks sellist teed minna.

        Veelgi enam, riigivõimu, nagu teame, peab Eesti Vabariigis põhiseaduse §-i 3 kohaselt teostama põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega, kui see on vähegi võimalik, tuleks hoiduda põhiseaduse sisustamisest seadustega, sest põhiseadus ise on seaduste mööduks.

        Viimatigi, kuivõrd põhiseaduses tuleks paika panna kõige fundamentaalsemad ühiskonnakorralduslikud põhimõtted, siis, pidades silmas, et põhiseadus kasutab perekonnast rääkides sõnu “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus”, peaks olema selge, et küsimust selle üle, mida perekond endast kujutab, ei või jätta lahtiseks ning oodata selle sisustamist suvalistelt ametnikelt või parasjagu võimul olevailt poliitilistelt jõududelt. Fundamentaalse tähtusega küsimuste otsustamist ja seeläbi põhiseaduse sisustamist ei tohi jätta muutlike poliitiliste tõmbetuulte mängumaaks.

        Probleemi, millele viitasite, saab lihtsa vaevaga välistada kirjutades küsimuse lahti nt põhiseaduse §-i 27 muutmise seaduse seletuskirjas, et kõik nn põikpäised ametnikud saaksid aru, mida täpselt on põhiseaduses silmas peetud rääkides perekonnast kui riigi kaitse all olevast kooslusest.

  2. 1) Olen Oudekkiga nõus, et perekonna mõistet ei saa määratleda “ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna”. See on abielu määratlus. Ja nii on see kehtivas Perekonnaseaduses ka määratud: “Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel”. Samuti 1. juunist kehtima hakkavas uues Perekonnaseaduses. Perekond on abielu laiend. Perekonda ei määratle ei kehtiv ega uus perekonnaseadus. Implitsiitselt on see nendes tekstides mõistetav kui abikaasade ja nende laste kooslus. Põhiseaduses omakorde pole üldse juttu abielust (mõiste esineb möödaminnes vaid § 24s). Nii et kui tahta perekonna mõistet põhiseaduses määratleda, peaks seda tegema abielu mõiste määratlemise kaudu.

    2) Demokraatia on hea ühiskonnakorraldus — seni kuni demokraatlik protsess hõlmab otsustusi, mis on legitiimselt inimeste vaba otsustuse valdkonnas. Kui demokraatia mõiste absolutiseerida lihtsalt enamusotsustuse ülimuseks, mandub see juba antiigist põlatud “pööbli suvaks” e. bolševismiks. Praegust “demokraatiat” iseloomustab aga just nimelt manipulatiivsus ühiskondliku arvamuse kujundamisel või selle ignoreerimisel, mida Varro väga kenasti kirjeldab. Nii et sisuliselt pole tegemist demokraatiaga vaid varjatud oligarhiaga.

    Ehkki võiks arvata, et rahvahääletusel hääletataks homopartnerluse legaliseerimine maha, leian, et see pole põhimõtteliselt demokraatliku otsustamise valdkond. Seaduse kaitset vajavad ühiskonna eksisteerimise seisukohalt elutähtsad ja ühiskonda toetavad institutsioonid, mitte inimeste suvalised huvid. Pannes homopartnerluse küsimuse rahvahääletusele, laiendaksime demokraatia piire lubamatult, ületades seega tegelikult demokraatia legitiimsuse sfääri ning demokraatiat seeläbi ise degradeerides.

    3) “Kes pattu teeb on patu ori.” Muidugi oleme orjarahvas — läbi ja lõhki patused. Me elame tülgastavas — abielurikkujas ja liiderlikus — ühiskonnas, mille efemeerne heaolu rajaneb kõige väetimate laipadel. Ometi on ka sel ühiskonnal võimalus pöörduda ja puhastuda ning saada pühaks.

    • vooglaid says:

      1) Ühelt poolt saan Sinu mõttekäigust aru – probleem, millele Oudekki viitas, ei ole olematu.

      Teiselt poolt on aga tõsiasi, et praegusel ajal toimub üha intensiivsemalt perekonna mõiste lahtisidumine abielu mõistest. Öeldakse, et abielu on iganenud institutsioon ning et sellel, mis on perekond, ei ole abieluga mingit pistmist. Usun, et nõustud, et kolme lapsega mees ja naine, kes ei ole abielus, moodustavad perekonna. Seega on küsimus selles, milliseid perekonnavorme peaks riik tunnustama abielul rajaneva perekonna (ehk perekonna ideaali) kõrval.

      Kui põhiseadus ütleb, et perekond on riigi kaitse all, siis oleks ju siiski vajalik mõistele “perekond” sisu anda. Fakt on see, et keegi teeb seda ühel hetkel nii või teisiti – küsimus on vaid selles, kas seda tehakse demokraatlike mehhanismide kaudu (Riigikogus, rahvahääletuse vahendusel) või mitte (nt Riigikohtu poolt).

      2) Kirjutad: “Ehkki võiks arvata, et rahvahääletusel hääletataks homopartnerluse legaliseerimine maha, leian, et see pole põhimõtteliselt demokraatliku otsustamise valdkond.”

      Ma saan aru, millele Sa viitad. Tõepoolest, olemuslikult ei ole tegemist küsimusega, mis kuuluks poliitilise arutelu valdkonda. Kuid mulle tundub, et küsimus on praeguseks hoopis mujal: arvestades meie poliitilist reaalsust on selge, et antud küsimus on allutatud poliitilisele otsustusele, meeldib see meile või mitte, ja keegi langetab selle otsuse nii või teisiti – küsimus on selles, kes seda teeb ja kuidas seda tehakse.

      3) Kahjuks pean nõustuma.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: