Psühholoogiline kaitse ja riiklik propaganda

Valitsus hakkab panema rohkem rõhku ühiskonna “psühholoogililisele kaitsele”. Kõlab hästi, aga mis asi see “psühholoogiline kaitse” õieti on? Kes seda määratleb ja piiritleb? Milliseid meetodeid selleks kasutatakse ja missugused on selle teostamise kanalid? Rahvusringhääling? Meedia laiemalt võetuna? Lasteaiad, koolid ja ülikoolid? Milline on “psühholoogilise kaitse” teostamise suhe tõega?

Artiklis selgitatakse:

“Eesti õigusaktides käsitletakse psühholoogilist kaitset julgeolekuvaldkonnana, mille eesmärk on tagada usaldus riigi ja riigikaitselise tegevuse vastu hoides ära väärkuulduste levikut ja tõkestades vaenuliku mõjutustegevuse mõju.”

Ent mille poolest erineb valitsuse poolt rahvale “psühholoogilise kaitse” teostamine lihtsalt propaganda tegemisest selleks, et riigivõimu kuvand rahva silmis oleks võimalikult positiivne? Kas rahva usaldus riigivõimu vastu ei peaks mitte olema välja teenitud võimu juures olevate isikute väärika ja teenimisvalmi käitumisega, mitte riikliku propaganda abil?

Järjekordne näide ajakirjanduse kallutatusest kooseluseadusega seonduva kajastamisel

Eelmisel nädalal läks Kanal 2 eetrisse saade Radar, milles sisaldus imal portreelugu Imre Sooäärest, kes oli riigikogus üks peamistest kooseluseaduse läbisurujatest. Kuivõrd Sooäär väljendas meie sihtasutuse suhtes taas kord mitmeid laimavaid valesid – nagu ikka, ennekõike seonduvalt väitega, nagu saaksime Venemaalt varjatud rahastamist–, siis küsis Radari toimetus ka minu seisukohta, mida kajastati nii napilt kui võimalik.

Nagu antud loost nähtub, annab meedia jätkuvalt oma panuse, et võimendada ja aidata levitada meie suhtes välja paisatud alatut laimu. Eesti ajakirjanduseetika koodeks ütleb seejuures punktis 1.4. väga selgelt, et “ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon” ning lisab punktis 3.5., et “toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust … ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja”.

Radari meeskond lasi aga Imre Sooääre laimavad väited eetrisse täies teadmises, et neil puudub igasugune faktiline aluspõhi – võin nii väita, kuna selgitasin seda Radari toimetusele juba siis, kui intervjuusooviga minu poole pöörduti. Sellist käitumist nimetan mina mitte ainult ajakirjanduslikuks ebaprofessionaalsuseks, vaid ka piinlikuks erapoolikkuseks, avalikkusega manipuleerimiseks ja tõetaotluse defitsiidiks.

Omamoodi huvitav on ka asjaolu, et Radar ei pidanud vajalikuks kajastada minu poolt intervjuus väljendatud ühemõttelist ja selget seisukohta, et ükskõik missugustel vägivallategudel või vägivallaga ähvardamisel ei tohiks kultuursete inimeste ettevõtmistes olla vähimatki kohta, käigu jutt Imre Sooäärest või nt Igor Gräzinist, kelle üks homoseksuaal ähvardas kooseluseaduse vastu hääletamise korral ära vägistada. Ilmselt pidas Radari toimetus soovitavaks, et meie sihtasutuse esindajate seesugune seisukoht televaatajateni ei jõuaks, sest see ei haakuks kuvandiga, nagu oleksime mingid radikaalid või äärmuslased.

Sellest, et varemgi täiesti ühekülgselt kooseluseadust propageerivaid lugusid teinud Radari toimetus pidas põhjendatuks pöörata tähelepanu vaid sellistele vulgaarsustele, mis on lähtunud kooseluseaduse vastu olevatelt inimestelt, mitte aga vastupidi, ei hakka rääkimagi. Allpool on üks paljudest näidetest sellest, mille Radari toimetus tahaks ilmselt olematuks vaikida.

Pealtnägija intervjuu

Andsin Pealtnägijale intervjuu, mis oli arvatavasti seni kõige suurema vaatajate-kuulajate arvuga esinemine meedias. Mihkel Kärmas näitas end hea professionaalina – olgugi, et tema vaated meie omadega mitmetes olulistes punktides ei ühti, ei tunnetanud ma mingit vaenulikkust. Tänan Pealtnägijat võimaluse eest meie sihtasutuse tegevuse tagamaid laiemale auditooriumile tutvustada.

Lastega Tohisoo mõisas väikesel kontsertil

Täna õhtul laulsime-mängisime lastega Tohisoo mõisas taas kord “Kuninganna unenägu”. Benital sai just enne esinemist julgus otsa, mistõttu tuli tuua solisti kõrvale tagalast lisajõudu…