Beebihülged beebiinimeste kaitsel

Täna tähistatakse paljude suurejooneliste ametlike üritustega lastekaitsepäeva, aga konkurentsitult kõige teravamale lastekaitse-alasele probleemile ehk sündimata laste massilisele riiklikult rahastatud tapmisele ei pöörata ootuspäraselt kõige vähematki tähelepanu. Neid lapsi, keda tuleks tegelikult kaitsta, ei ole riigivõimu jaoks nagu olemaski – veelgi enam, neid lapsi tuleks kaitsta nende tapmist rahastava riigivõimu eest. #lastekaitsepäev #silmakirjalikkus

Kommentaariks Eesti Naistearstide Seltsi presidendi väidetele

Täna oli Vikerraadio saates Uudis+ teemaks alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamine, mis plaanitakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) muutmisega ära teha. Just eile kirjutasin sel teemal lähemalt.

Saate tuumaks oli intervjuu Eesti Naistearstide Seltsi presidendi, dr Made Laanperega, kuid mõne minuti jooksul küsiti kommentaari ka minult (saatelõigus ajavahemikus 5:32-i 9:37). Päeval ma saadet ei jälginud, ent nüüd õhtul seda kuulates täheldasin mitmeid väiteid, mis väärivad lähemat vaatlemist. Allpool olen neist peamised välja toonud.

Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere

Miks on lubatud Eestis selliseid “mänge” levitada?

Delfi vahendab, et arvutimngumaailmas lööb taas laineid kurikuulus GTA ehk Grand Theft Auto nimeline mäng, mida on nimetatud jõhkra tänavakuritegevuse simulaatoriks ja mille uuendatud versioon on veelgi metsikumalt vulgaarne kui eelmised. Delfi vahendab asja nõnda:

“2013 aastal ilmunud ja nüüd uued lisad saanud mäng on purustanud pea kõik müügirekordid ning kuigi vanusepiirang on suurelt karbi peale märgitud, mängivad seda vägivaldset ja seksistseenidega vürtsitatud mängu nii täiskasvanud kui algklassilapsed. Uus mäng on lapsevanemad ja lastekaitsjad marru ajanud, sest lisaks pöörasele vägivaldsusele, millega GTA V juba eelmisel aastal vanemad välja vihastas, on sellele nüüd lisandunud vägistamisstseen. Nimelt saab mängija oma tegelaskujuga vägistada prostituuti ning naise pärast jõhkralt läbi peksta, vahendab Daily Mail. Samuti saavad mängijad jälgida, kuidas prostituut mängija tegelaskujule suuseksi teeb, kui too parasjagu autot juhib. Hiljem on mängijal võimalus naine läbi peksta, ta maha lüüa ja talle makstud raha tagasi röövida.”

Prostituudi mõrvamine ja temalt teenuse eest makstud raha tagasiröövimine populaarses arvutimängus GTA 5.

On sügavalt arusaamatu, miks lubatakse selliseid “mänge” levitada. Alles hiljuti tegime riigikogule ettepaneku keelata see lastekaitseseadusega ära. Oma seisukohta põhjendasime nii:

Imeline kangelaslikkus

Kui palju kangelaslikku vaprust peab olema vanematel, kes sellised peadpidi kokkukasvanud lapsed vastu võtavad ja üles kasvatavad? Kui palju suurem on niisugune kangelaslikkus sellest, mida me tavaliselt kangelaslikkuse all silmas peame (mõeldes nt vapratest tegudest sõjaväljal)? Olla kangelane ühes hetkes on mõõtmatult lihtsam kui olla kangelane 24 tundi päevas nädalast nädalasse ja aastast aastasse.

Selliseid lugusid tunnistades mõtlen alati tahes-tahtmata kahele asjale: kuivõrd meid, kes oleme terved, on õnnistatud ja kuidas me ei oska selle eest tänulikud olla, ning sellele, kas minus oleks piisavalt jõudu, et nende vanemate rollis vastu pidada. Samuti meenub neist vanemaist mõeldes, mis on tõeline armastus: “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.”

Meie ajale on sümpomaatiline, et räägime rikastavast erinevusest peaasjalikult selleks, et õigustada kõikvõimalike (enda või teiste) enesekesksete ihade või ambitsioonide rahuldamist; samal ajal teame hästi, et me ei hinda kuigivõrd nende inimeste erinevusi, kelle eksistents oma erinevuses nõuab meilt ohvrite toomist oma enda ambitsioonidest lahtiütlemise ja nendele inimestele pühendumise teel.

Teame ju nt seda, et praktiliselt kõik beebid, kel sünni eelselt tuvastatakse nt Downi sündroom — mis, olgem ausad, on palju kergem defekt kui kahe beebi peadpidi kokkukasvamine — tapetakse Eestis enne nende sündi. Muidugi kantuna isetust halastusest ja armastusest, millest muust.

Tujurikkujast ja piiride ületamisest

Mitmelt poolt on silma torganud arutelu selle üle, kas aastavahetusel eetris olnud ja eelnevatel aastatel väga humoorikate lugudega suure populaarsuse kogunud Tujurikkuja klippidega keerati vint üle või mitte.

Kõige rohkem poleemikat näib tekitavat klipp, milles esinesid koos sport ja alkohol. Üks Riigikogu liikmetest deklareeris kärmelt, et “Joomine, EMV ja sportlased — no ei ole naljakas ja asi lõhnab pikema klaarimise järele.” Samuti võib leheveergudelt leida küsimusepüstituse, kas mitte Koit Toomele tema video parodeerimisega liiga ei tehtud.

Ent täielikult näib olevat kriitilise tähelepanuta jäänud klipp, mille kõrval eelnevalt nimetatud näivad ilmsüütutena. Jutt käib klipist, kus lasteaiakasvataja räägib tööintervjuul nagu möödaminnes, et muude hobide seas meeldib talle vabal ajal lastega seksida ning kus see ei kvalifitseeru tema töölevõtmisel mingi takistusena. See asjaolu räägib üht-teist ühiskonna moraalsest kvaliteetist: spordi ja alkoholi ühte klippi paigutamine toob kaasa skandaali, samal ajal kui laste seksuaalse kuritarvitamise teema on igati “seeditav”. Samuti räägib ühiskonna moraalse kvaliteedi kohta nii mõndagi asjaolu, et rahvusringhääling ei näinud lasteaiaklipi eetrisselaskmises vana aasta õhtul (ajal, mil perekonnad tihti tervikuna telerit vaatavad) midagi lubamatut. Minu teada ei eelnenud klipile ka mingit hoiatust.

Silmakirjalik õiguskantsler

Postimees annab teada, et õiguskantsler Indrek Teder väitis Riigikogu ees kõneledes, et ta kuuleb laste õiguste teemal pelgalt poliitilist retoorikat. Ta lausus: “[R]iikliku regulatsiooni tasandil eriti laste õigustest ei hoolita ning laste õigused on pigem õhuvõngutamine konverentsidel ja poliitilistel diskussioonidel.”

Neid ridu on väga veider lugeda teades, et Teder ise asus mitte kuigi ammu seisukohale, et sündimata laste (massilise) tapmise rahastamine riigieelarvest ei ole põhiseaduse vastane, olgugi et riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule.

Süüdistada nüüd teisi laste õiguste kaitsmata jätmises … milline silmakirjalikkus!

Pornograafia ja ühiskonna dehumaniseerimine

Saksamaad raputab vägistamisskandaal lastelaagris:

39 poissi elas laagripäevil majas nimega De Zilvermeeuw (Hõbekajakas). Just selles majas saadeti korda seksuaalse alatooniga piinamisi. Uurijad olid jõudnud eilseks küsitleda 25 majas elanud poissi. Nende tunnistuste põhjal saab kokku panna esialgse pildi ja see on kohutav. Vanemad poisid ajasid öösiti nooremad voodist välja ja toppisid neile kokapudeleid, harjavarsi või näppe tagumikku. Spiegel Online’i teatel kasutasid piinajad oma tegevuse juures sõna “fisting”. Nii nimetatakse teatud seksuaalpraktikat.

Millega sellist õudust seletada? Kust võiks üleüldse tulla mõte seesuguseid asju teha?

Ajastul, mil suur osa lastest ja noorukitest veedab suure (kui mitte valdava) osa oma vabast ajast virtuaalmaailmas, mis on kõikvõimalikest perverssustest üleujutatud ja kus kõige räigemad visuaalsed materjalid on vaid mõne hiirenupuvajutuse kaugusel, ei tohiks küll olla midagi üllatavat asjatundjate hinnangus, et kirjeldatu näol ei ole tegu üksikjuhtumiga, vaid et “kaaslaste seksuaalset kuritarvitamist juhtub noortelaagrites sageli.”

On üksnes loomulik, et andudes virtuaalruumis meelierutavaile ja mõistust varjutavaile perverssustele soovivad lapsed neid ka kogemuslikult ellu rakendada. Kui virtuaalruumis on austus inimväärikuse vastu kadunud, miks peaks see siis reaalses maailmas säilima? Kui virtuaalruumis kasutatakse inimesi oma ihade rahuldamise objektina, miks ei võiks siis sama teha reaalses maailmas?

Vanemad, kes sel haigel ajastul oma lapsed üksi lastelaagrisse saadavad, näivad olevat kas valitsevate ohtude suhtes täiesti ignorantsed või sügavalt vastutustundetud. Sama võiks öelda vanemate kohta, kes annavad oma lastele piiramatu ligipääsu Internetiavarustele.

Muidugi on pornograafial ühiskonnale kohutavalt ulatuslik ja sügavalt negatiivne mõju (vt kinnitust nt siit ja siit) — see ei ole mingi saladus. Aga sõnavabadust ei tohi ju ometi piirata… Siin on järjekordne näide, kuidas inimõiguste retoorika (lähtudes ebarealistlikust nägemusest inimesest kui puhtalt ratsionaalsest ja autonoomsest olendist ning rõhutades mitte seda, mis on tõeliselt hea, vaid indiviidi suva valida ükskõik milline käitumine) aitab ühiskonda lagundada.

Pornograafia kui ühiskondliku vähkkasvaja kohta soovitan aga vaadata alltoodud väga valgustavat dokumentaalfilmi. Seda vaadates võiks küsida, et kui tegemist on sedavõrd kahjuliku nähtusega, mis hävitab paljude inimeste elu ja dehumaniseerib kogu ühiskonda, miks me siis lubame üksikutel kasumiahnetel inimestel ja korporatsioonidel seda muudkui levitada. Miks me isegi ei püstita küsimust, kas sellise materjali levitamist võib õigustada sõnavabadusega või mitte? Kui ütleme, et ärihuvidest lähtudes inimeste muutmine nende pahede orjadeks ja naiste portreteerimine seksuaalse iha objektidena on vabaduse ilming, siis kas ei ole meie arusaamisega vabadusest midagi põhjalikult valesti? Ja kui see on tõesti meie arusaam vabadusest, siis ei ole küll millegi üle imestada, et paljud ühiskonnad ei ole sugugi huvitatud ameeriklaste vabadusetoomisest. Iga terve ühiskond peaks sellisest “vabadusest” hoidma nii kaugele kui vähegi võimalik.

Belgia Kiriku allakäik

Mõne päeva eest viis Belgia politsei läbi haarangu laste pilastamises süüdistatavate katoliku preestrite asjus, otsides muu seas läbi kohaliku peapiiskopi residentsi ning konfiskeerides hulga dokumente ja mitmed arvutid. Samuti otsiti läbi jaanuaris ametist lahkunud endise peapiiskopi Godried Danneelsi kodu.

Nagu Postimees vahendab (vt siit ja siit), on Vatikan reageerinud valulikult: riigisekretär kardinal Bertone olla öelnud, et tegemist oli tõsise ja uskumatu rikkumisega, mis sarnaneb kommunistlike režiimide tegevusele. Kardinal Danneels ise ütleb (vt siit), et on juhtunust “tõsiselt šokeeritud”.

Kuid vaevalt on tal põhjust olla rohkem šokeeritud kui nt Bruges’i elanikel, kes said käimasoleva aasta algul teadlikuks, et nende piiskop ja kardinal Danneelsi lähedane sõber Roger Vangeluwe oli nii enne piiskopiks saamist kui kogu oma piiskopi aja vältel pedofiil ja kuritarvitas teiste seas ka oma 11-aastast nõbu.

See, kui ulatuslik on olnud modernismile ja liberalismile andunud piiskoppide juhitud Kiriku allakäik Belgias (ja mujal) pärast Vatikani II Kirikukogu 60ndatel aastatel, ei ole mingi saladus. Nõnda ei ole põhjust ka kõnealuse politseihaarangu üle imestada, kuna see on aastaid väldanud protsesside loomulikuks tagajärjeks.

Lugedes murelikku iseloomustust katoliiklikust elust Belgias kardinal Danneelsi valitsemise ajal, mille on pannud kirja katoliiklasest viie lapse ema ja Belgia parlamendi liige dr Alexandra Colen (vt siit), tundub mulle, et politsei teravdatud tähelepanu nimetatud meeste tegemiste ja saladuste suhtes on igati põhjendatud ning tuleb Kirikule lõpp-astmes üksnes kasuks.

Ka Eesti Kirikule ei ole hoiak, nagu oleks Kirikus üldjoontes kõik hästi, kaugeltki võõras. Nt eelmisel pühapäeval ütles piiskop Philippe Jourdan oma jutluses, et arvamus, nagu oleks Kirikust saanud erievate huvigruppide võitlusväli, olevat haletsusväärne. Olgu sellega, kuidas on, mulle tundub, et Kirikule ei tule kasuks, kui temas esinevad tõsised probleemid kas maha vaikitakse või kui neid koguni eitatakse. Muidugi on ignorantne positsioon mugav, kuna võimaldab õigustada tegevusetust ja vana allakäigutee jätkamist.

Pedofiilia normaliseerimine

Postimees Online annab teada, et Riigikogu õiguskomisjon otsustas asuda justiitsminister Rein Langiga samale seisukohale, et ei ole põhjendatud keelata täiskasvanud isikutel astuda seksuaalsuhtesse nooremate kui 16-aastaste isikutega.

Muidugi on Riigikogu õiguskomisjoni otsus ootuspärane. Tegelikult on seda ju ammu ennustatud, et lääne ühiskond liigub tasahilju nii pedofiilia kui polügaamia  (ja lõpp-astmes miks mitte ka nt zoofiilia) seadustamise poole. Kui on minetatud nägemus inimloomusest ja seega ka sellest, mis võiks inimloomusega kooskõlas olla ja mis mitte — kui antud küsimus on taandatud lihtsalt isikliku arvamuse tasemele –, siis ei saa miski põhimõtteliselt olla ei perversne ega ebamoraalne ja nimetatud käitumise normaalseks kuulutamine on igati loogiline asjade käik. Kellelegi ei tohi ju “oma tõde” peale suruda ning see, mida keegi oma magamistoas teeb, ei puutu ei teistesse inimestesse ega riiki. Tuttav retoorika, kas pole?

Asi on muidugi naljast kaugel, aga omamoodi irooniline on, et enamik nendest kümnete aastate tagustest preestrite poolt alaealiste pilastamise juhtumitest, millest meedia on nii usinasti kirjutanud, ei kvalifitseeruks tänases Eesti Vabariigis üleüldse õigusvastase teona, sest need seisnevad meessoost vaimuliku poolt puberteediealise ja tihti vanema kui 14-aastase noormehe ärakasutamises (vt nt siit ja siit)

Kui Kiriku õpetuse valguses kujutab selline käitumine ühemõtteliselt rasket ja täiesti lubamatut ebamoraalsust, siis Eesti Vabariigi õiguskorra kohaselt ei ole neis samades tegudes mitte midagi taunimisväärset — meie seadused lubavad nt 50-aastasel mehel astuda seksuaalsuhtesse üheaegselt kolme (või enama) 14-aastase poisiga ja jääda seejuures seaduse silmis igati õigeks meheks. Millest me sellises silmakirjalkkusest nõretavas olukorras üleüldse räägime?

Huvitav oleks teada, kes need poliitikud olid, kes õiguskomisjonis kõnealusele seaduseparandusele vastu hääletasid.