Pornograafia ja ühiskonna dehumaniseerimine

Saksamaad raputab vägistamisskandaal lastelaagris:

39 poissi elas laagripäevil majas nimega De Zilvermeeuw (Hõbekajakas). Just selles majas saadeti korda seksuaalse alatooniga piinamisi. Uurijad olid jõudnud eilseks küsitleda 25 majas elanud poissi. Nende tunnistuste põhjal saab kokku panna esialgse pildi ja see on kohutav. Vanemad poisid ajasid öösiti nooremad voodist välja ja toppisid neile kokapudeleid, harjavarsi või näppe tagumikku. Spiegel Online’i teatel kasutasid piinajad oma tegevuse juures sõna “fisting”. Nii nimetatakse teatud seksuaalpraktikat.

Millega sellist õudust seletada? Kust võiks üleüldse tulla mõte seesuguseid asju teha?

Ajastul, mil suur osa lastest ja noorukitest veedab suure (kui mitte valdava) osa oma vabast ajast virtuaalmaailmas, mis on kõikvõimalikest perverssustest üleujutatud ja kus kõige räigemad visuaalsed materjalid on vaid mõne hiirenupuvajutuse kaugusel, ei tohiks küll olla midagi üllatavat asjatundjate hinnangus, et kirjeldatu näol ei ole tegu üksikjuhtumiga, vaid et “kaaslaste seksuaalset kuritarvitamist juhtub noortelaagrites sageli.”

On üksnes loomulik, et andudes virtuaalruumis meelierutavaile ja mõistust varjutavaile perverssustele soovivad lapsed neid ka kogemuslikult ellu rakendada. Kui virtuaalruumis on austus inimväärikuse vastu kadunud, miks peaks see siis reaalses maailmas säilima? Kui virtuaalruumis kasutatakse inimesi oma ihade rahuldamise objektina, miks ei võiks siis sama teha reaalses maailmas?

Vanemad, kes sel haigel ajastul oma lapsed üksi lastelaagrisse saadavad, näivad olevat kas valitsevate ohtude suhtes täiesti ignorantsed või sügavalt vastutustundetud. Sama võiks öelda vanemate kohta, kes annavad oma lastele piiramatu ligipääsu Internetiavarustele.

Muidugi on pornograafial ühiskonnale kohutavalt ulatuslik ja sügavalt negatiivne mõju (vt kinnitust nt siit ja siit) — see ei ole mingi saladus. Aga sõnavabadust ei tohi ju ometi piirata… Siin on järjekordne näide, kuidas inimõiguste retoorika (lähtudes ebarealistlikust nägemusest inimesest kui puhtalt ratsionaalsest ja autonoomsest olendist ning rõhutades mitte seda, mis on tõeliselt hea, vaid indiviidi suva valida ükskõik milline käitumine) aitab ühiskonda lagundada.

Pornograafia kui ühiskondliku vähkkasvaja kohta soovitan aga vaadata alltoodud väga valgustavat dokumentaalfilmi. Seda vaadates võiks küsida, et kui tegemist on sedavõrd kahjuliku nähtusega, mis hävitab paljude inimeste elu ja dehumaniseerib kogu ühiskonda, miks me siis lubame üksikutel kasumiahnetel inimestel ja korporatsioonidel seda muudkui levitada. Miks me isegi ei püstita küsimust, kas sellise materjali levitamist võib õigustada sõnavabadusega või mitte? Kui ütleme, et ärihuvidest lähtudes inimeste muutmine nende pahede orjadeks ja naiste portreteerimine seksuaalse iha objektidena on vabaduse ilming, siis kas ei ole meie arusaamisega vabadusest midagi põhjalikult valesti? Ja kui see on tõesti meie arusaam vabadusest, siis ei ole küll millegi üle imestada, et paljud ühiskonnad ei ole sugugi huvitatud ameeriklaste vabadusetoomisest. Iga terve ühiskond peaks sellisest “vabadusest” hoidma nii kaugele kui vähegi võimalik.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: