Milleks vassida?

Kanal2 uudistesaade Reporter kajastas täna petitsiooniteemat. Pean ütlema, et oli kaunis piinlik vaadata, kuidas nii peaminister kui ka rahvusülikooli eetikaprofessor Margit Sutrop ei julge probleemile otsa vaadata ning hoiduvad naeratades põhiküsimuse käsitlemisest. Vaevalt on asi selles, et nad ei saa aru, milles probleem seisneb.

Ansip selgitab, et riigile peaks ikka jääma õigus saladustele – et riik ei pea kogu tõde alati “avalikkuse ette tassima”. Aga kes on seda eitanud? Küsimus on selles, kas riigil peaks olema ka õigus valetada — ja sellele küsimusele tahaks küll peaministrilt vastust saada. Kui tema vastus on jaatav, siis tahaks saada vastust veel mõnele küsimusele:

• Kellele võib riik valetada? Kas ainult välisriikidele ja nende kodanikele või ka oma kodanikele?
• Millistes küsimustes võib riik valetada? Kas kõigis või ainult teatud küsimustes? Kui ainult teatud küsimustes, siis millistes?
• Millistes küsimustes on meile viimasel ajal valetatud?
• Kui valitsus võtab riigile õiguse valetada, siis millele tuginedes kavatseb ta teiste riikide valitsustelt nõuda valetamisest hoidumist?

Küsimus ei ole isikutes, vaid põhimõttes

Vaadates petitsiooni kajastavate uudiste (vt siit, siit, siit ja siit) alla kirjutatud kommentaare pean ütlema, et on väga kahetsusväärne, et põhimõtteliselt äärmiselt oluline küsimus pööratakse farsiks, taandades selle isiklikele vastuoludele ja ärapanemissoovile (a la vasakpoolsed tahavad parempoolsetele käkki keerata või Tallinna Ülikool üritab takistada endise Tartu Ülikooli rektori saamist haridusministriks).

Kindlasti võib olla nii, et mõni inimene kirjutab petitsioonile alla lähtudes sellistest madalatest kaalutlustest, ent see ei tohiks jätta varju tõsiasja, et petitsiooni objektiks ei ole ükski inimene ega partei, vaid lihtne tõsiasi, et rahvusliku identiteedi kujundamine tõe salgamise ja valetamise teel ei ole vastuvõetav. Avalikult valetamise õigustamine – seda ei saa aktsepteerida ühegi poliitiku puhul, ent kindlasti mitte valitsuskabineti liikme puhul; seda enam, kui jutt käib sellest valitsuskabineti liikmest, kellele allub kogu haridussüsteem ehk peamine rahvusliku identiteedi kujundamise vahend riigi käes.

Aaviksoo jätkab valetamise õigustamist

Tänases EPL-s vastab Aaviksoo tema hiljuti väljendatud seisukohtade suhtes esile kerkinud kriitikale — ennekõike sellele, mida kirjutas Rein Raud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Aaviksoo ühestki oma seisukohast ei tagane, selgitades, et “tõde ei ole … enesemääratluse ainumas koostisosa” ja et “ka valel on … enesemääratluses oma koht ja isegi õigustus”. Aaviksoo püüab lugejaid veenda, et selline seisukoht ei ole ideoloogiline, vaid teaduslik – teaduslikuks näib selle tema (kui loodusteadlase) arvates tegevat tõsiasi, et valetamine on osa reaalsusest. Inimesed valetavad, ergo valetamine on vajalik:

“Kui valed on olemas, peab nende olemasolul olema põhjus, mille kaudu on võimalik mõista vale olemust ja rolli informatsioonilises suhtluses. Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus.”

PETITSIOON: “Ei” rahvusliku identiteedi kujundamisele tõe salgamise ja valetamise teel

Kes ei lepi asjaoluga, et haridusministriks tahetakse panna mees, kes õigustab avalikult rahvusliku ja riikliku identiteedi kujundamist tõe salgamise ja valetamise teel, neil on võimalik sellest asjaosalistele teada anda, allkirjastades temaatilise petitsiooni. Kuivõrd tegemist on ülimalt olulise küsimusega, kutsun petitsiooni allkirjastama kõiki, kellele ei ole Eesti tulevik ükstaspuha.

Rahvusliku identiteedi ehitamine tõe salgamisega kolib haridusministeeriumisse

Alles see oli, kui Rein Raud kirjutas viidates Jaak Aaviksoo artiklile Diplomaatias, mida ta nimetas harvanähtavalt “avameelselt küüniliseks”, et paljudes riikides tuleks sellise avaliku seisukohaväljenduse järel poliitikast lahkuda. Kõik, kellega olen sel teemal rääkinud, näivad Rauaga nõustuvat. Ent kuidas tegelikult Aaviksood “karistati”? IRL tegi temast haridusministri, et ta saaks oma nägemust tõe salgamise teel rahvusliku identiteedi formeerimisest rakendada otse haridussüsteemis, meie kõigi laste peal, tehes koolist veelgi avatumalt ideoloogilise indoktrineerimise keskuse. Selline asjade käik teeb tõsiselt kurvaks ja kinnitab jälle, et eesti poliitikas on lood väga nukrad.

Rahvusliku identiteedi määratlemisest valedega

Jaak Aaviksoo on avaldanud Diplomaatias artikli, mida Rein Raud nimetab EPL-s õigustatult küüniliseks. Aaviksoo kirjutab:

“Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida.”

Ta lisab, et “päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”, andes mõista, nagu peaks leppima asjaoluga, et riikide (välis)poliitika tugineb paljuski ka valdele. Ühesõnaga huvi ülimuslikkus hüve suhtes ehk realpolitik par excellence.

Euroopa Inimõiguste Kohus: krutsifiks klassiseinal ei ole inimõiguste rikkumine

Täna tegi siis Euroopa Inimõiguste Kohus teatavaks kauaoodatud otsuse nn krutsifiksikaasuses (Lautsi vs Itaalia). 17-st kohtunikust koosnev kohtu Suurkoda leidis Itaalia apellatsiooni menetledes häältega 15-2, et krutsifiksi riputamine Itaalia koolide klassiruumide seinale ei kujuta endast Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumist. See tähendab kohtu algses otsuses võetud seisukoha ümberlükkamist. Kohtu pressiteadet saab lugeda siit ja kohtuotsuse täisteksti siit.

Otsus on eriti oluline, kuna kinnitab, et inimõigustele toetudes ei saa nõuda religiooni avalikust ruumist väljatõrjumist ega riikide identiteedist religioosse dimensiooni väljalõikamist. Suurkoja koosseisu kuulus ka oma ametiaega lõpetav kohtunik Rait Maruste.

Varem samal teemal:

• Individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vahekorrast
• Euroopa Inimõiguste Kohus tühistab oma krutsifiksiotsuse?
• Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid

 

Mida me küll teeme…

EPL-s avaldatud artikkel pealkirjaga “Tuumajaamade ajastu murdepunkt – kes neid suudaks peatada” loob suurepärase pildi sellest, kuidas lõputut majanduskasvu ja materiaalse heaolu tõusu jahtiv ühiskond ennast ise hävitab. Kurb, aga tõsi. Paar pauku ja siis saab lõplikult selgeks, et meid aastakümneid lummanud jutt progressist on olnud üks inimajaloo suuremaid miraaže.

Tuumaenergia tuleb niikuinii!

Aastaid oleme kuulnud, kuidas inimesed, kes propageerivad väsimatult Eestisse tuumajaama rajamist, räägivad vajadusest pidada selles küsimuses laiapõhjalist avalikku arutelu.

Nüüd, kui Jaapanis toimuva tõttu on tõusetunud tuumaenergia ohutuse ja selle kasutuselevõtu mõistlikkuse suhtes põhjendatud kahtlused (vt nt “Eesti enda tuumareaktor –miljonirahvale kriipsu pealetõmbaja” ja “Juhtkiri: Nii palju siis ohutust tuumaenergiast”), on need samad inimesed muutunud silmnähtavalt ärevaks ning ütlevad välja ka selle, mida nad on avaliku arutelu vajadusest rääkides arvanud kogu aeg: arvake mis te soovite, lõppude lõpuks tuleb tuumajaam niikuinii. Vt nt:

• “Endel Lipmaa: Praegu on õige aeg uue põlvkonna tuumajaama ostuks” (15.03.2011)
• “Anto Raukas: Eesti saab tuumajaama niikuinii” (Postimees, 15.03.2011)

Tähelepanuväärne on, et nt Raukas ehitab oma argumendi üles valedilemma esitamisele, rääkides tuumajaama rajamisest kui paratamatusest, st kui sammust, millele puuduvad alternatiivid. Küsimus taastuvenergia kasutamisest ja lõpp-astmes sellest, et äkki oleks vajalik radikaalselt elektrienergia tarbimist piirata ja sellega seoses ka põhjalikult meie põlvkonnale omaseks saanud jätkusuutmatu elustiil ümber hinnata, on täielikult haihtunud. Igal juhul jääb millegi pärast tunne, et need mehed ei jutlusta tuumaenergia kasutuselevõtu vajadusest ja paratamatusest ilma igasuguste isikliku kasu motiivideta.

Individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vahekorrast

Neile, keda huvitab individuaalsete õiguste ja kollektiivse identiteedi vaheline suhe, soovian vaadata-kuulata tuntud juudi õigusteadlase Joseph Weileri sõnavõttu Euroopa Inimõiguste Kohtu ees, esindades nn krutsifiksikeelu kaasuses Itaalia poolel sekkunud riike.

Professor Weiler hoiatab Euroopa amerikaniseerimise eest, mille kohaselt lõhutakse religiooni avalikust sfäärist eraelusfääri tõrjumisega kultuurilised identiteedid ning kaotatakse kultuuride vahelised erinevused, ning kinnitab, et demokraatia ja religioon ei ole ühitamatud. Ta selgitab, et Euroopa positsiooni — ja väga auväärse positsiooni — kohaselt tuleb küll austada inimeste religioosset vabadust, ent see ei tähenda, riigid ei tohiks end defineerida läbi oma religioosse pärandi. Weiler manitseb mitte unustama, et laitsistlikus positsioonis — mille kohaselt on religioon üksnes eraeluküsimus, mistõttu peavad riik ja religioon olema rangelt lahutatud — ei ole mitte midagi neutraalset.

EIÕK suurkoda peaks antud asjas oma otsuse teatavaks tegema sel reedel.

Mõned mõtted möödunud valimistest ja demokraatiast Eestis

Kirjutasin De Civitatesse mõned mõtted möödunud valimiste teemal — “See ei ole demokraatia”. Kellega iganes ka (privaatses kontekstis) ei räägi, pea keegi ei näi arvavat — kui süsteemist eriti otseselt sõltuvaid riigiametnikke ning sellest eriti otseselt kasu saavaid poliitikuid ja parteiliikmeid mitte arvestada –, et Eesti on sisuliselt demokraatlik riik. Ent miks siis Eesti demokraatlikkuse müüti omalt poolt põlistada? Kui ei ole demokraatlik, siis ei ole. Ehk ei peagi olema? Aga oleks aus ja ilus, kui poliitiline retoorika vähemalt üldjoontes poliitilise reaalsusega kokku langeks.

Kristlike demokraatide vaated eesti valijaile kõige lähedasemad?

Postimees kirjutab, et postimees.ee valimismasina projekt pakkus küsimustiku täitjaile enim kõige lähedasema valimiseelistusena kristlikke demokraate. Nimelt soovitas valimismasin EKD valimist 24,1 protsendile vastanuist (9605 inimest). Samas kogusid kristlikud demokraadid valimistel vaid 0,5 protsenti häältest ja jäid sellega parteide arvestuses viimasele kohale.

Kuigi antud numbritest ei saa väga kaugeleulatuvaid järeldusi teha, viitavad need siiski, et eesti valijatele on kristlike demokraatide vaated sümpaatsed. Ka mina pean EKD programmi vaadates nentima, et see on iseenesest igati toetusväärne. Ent miks siis on nii, et hoolimata EKD vaadete sümpaatsusest ei soovi pea keegi erakonda toetada? See on järelemõtlemise koht erakonna eestvedajaile.

Vt lähemalt: “Valimismasin pakkus vastajaile enim kristlikke demokraate” (Postimees, 13.03.2011)

Euroopa Inimõiguste Kohus tühistab oma krutsifiksiotsuse?

2009. aasta novembris kirjutasin Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas Lautsi vs Itaalia, millega rahuldati Iraalias elava soomlanna kaebus ning kuulutati selle igipõlise kristliku ajalooga riigi koolide klassiruumides krutsifikside seintele riputamine Euroopa inimõiguste konventsiooniga vastuolus olevaks. Toona kirjutasin otsuse kirjeldamiseks:

“Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.”

Vt lähemalt: “Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid”

Kirjutasin ka sellest, et Itaalia otsustas kohtuotsuse vaidlustada. Nüüd, aasta ja neli kuud hiljem on järg jõudnud nii kaugele, et tuleval reedel, 18. märtsil teeb Kohus teatavaks seda apellatsiooni menetlenud 17-st kohtunikust koosneva Suurkoja otsuse.

Oluline on, et minu kõrvu on jõudnud vihjed, et Kohus otsustab 7-st kohtunikust koosneva Koja algse otsuse (mida saab inglise keeles lugeda siit) tühistada. Kohtu köögipoolega hästi kursis olev vihje autor ütles, et EIÕK käsitleb algset otsust “töö-õnnetusena” ning et on absurdne ühe (teiselt maalt pärit) inimese kaebuse peale sellisel moel Euroopa kristliku ajalugu ja identiteet prügikasti visata. Elame-näeme. Kui Kohus tõesti otsustab algse otsuse tühistada, siis on tegemist mõnevõrra ootamatu, ent seda olulisema sammuga, mis annab mõista, et inimõiguslike küsimuste otsustamisel ei tohi lähtuda kitsalt õiguslikest kaalutlustest, vaid et tarvis on arvestada ka üldkultuurilise dimensiooniga.

August Kitzberg valimistest 1926. aastal

Ei ole midagi uut siin päikese all. August Kitzberg aastal 1926…

 

K e l e l e m a ä ä l e a n n a s s ?

Küll jooseve ja sõidave na ringi
ja kuluteve raha, suud ja kingi.
Ja igaüits püüd puru silma aia,
et muku esi jälle pukki saia!

Kik kiitve ennast, laitve tõisi vahvast,
ja keski see ei hooli maast ja rahvast.
Las minna krooni kurss ka nulli pääle,
kui iki annassime neile ääle!

Mis kasu on nüüd kennigi tost saanu,
et nuu om rahva vastakuti aanu?
Et üits on sots ja tõine enamlane
ja kolmas – kuri tiid mis nimeline.

Kik nema omma essitiile viitu,
kas lugegu end maa- või taivaliitu.
Ja tüü- ja rahvaerakonnalise
om üttemuudu – lüüdu inimese!

Kes rahva kasust kõneleva, trükva
ja esi muku valitsema tükva?
Nuu om vaja asjast iimal aia,
siss võiss ehk asjast tsugu asja saia.

Kelle agent on meie aja koolijuht?

Üks vägev naine on kirjutanud Õpetajate Lehte vägeva, erakordselt sisuka ja ausa teksti, mida soovitan tungivalt lugeda (“Kelle agent on meie aja koolijuht?”).

Loo alguses olevas kokkuvõtvas lõigus on kirjutatud:

“Kool loetakse heaks, kui ta teenib n-ö iseenda mainet, kui eksamitulemused on head, kui igapäevased pahandused koolist välja ei kosta, kui ruumid on remonditud ja õpetajad palgaga rahul. Nii on ka mõistetav, miks on oluline tülitekitajad mujale saata, vastuvõtul kooli tagada parim kontingent ning seista mehhanismide eest, mis loovad katla ühte serva veidi paksema supi. Vanalinna Hariduskolleegium on töötanud teistsugustel printsiipidel, paraku võib see saada koolile saatuslikuks.”

Ühes mõtlemapanevas lõigus seisab:

“Kõik see, mis mõtestab lähedaste omavahelisi suhteid ja inimelu tervikuna – tõeotsingud, usk, veendumused, kõlblus, armastus – ei aktualiseeru nüüdses koolis enam väärtustena, vaid pigem ohuna erimeelsusteks, mille vastu otsitakse abi deideologisee­rimisest ja tolerantsusparadigmast. Ometi toimib kool ideoloogiaasutusena, ka siis, kui ideoloogiaks on ideoloogia puudumine. Tühjustunne  toob aga endaga kaasa ebakindluse, eskapismi ja vägivalla kasvu. Kultuu ridevahelisi vastuolusid ei aita ületada kultuuritus. Isiklikus elus ei jätku edust igaveseks. Mis saab elu mõtestatusest ning platonlikust õnne-, vabaduse- ja täiuse ideaalist edu- ja heaolukultuse taustal?”

Muu hulgas kutsub autor inimesi, ennekõike õpetajaid ja lapsevanemaid võtma vastutust laste kasvatamise ja harimise eest, nende kujunemise eest kultuurseteks inimesteks, mh selleks, et tagada ühiskonna järjepidevus. Pingutus selles suunas liikumiseks eelduste loomiseks tehakse 25. märtsil Maarjamaa Haridusseltsi asutamise ja avaseminariga, kuhu on oodatud kõik huvitatud inimesed.

Julmuse kultuur

Olen kaugel sellest, et kirjutada alla “staar-eetik” Peter Singeri vaatele, et inimesed ei ole loomadest olemuslikult väärutslikumad olendid (seda vaadet väljendab ka Singeri vaadetele toetuv film nimega “Earthlings“, mis on ideoloogilist poolt mitte arvestades siiski väga informatiivne). See utilitaristlik ideoloogia on viinud olukorrani, kus paljud hoolivad inimesed on rohkem mures loomade kannatuste kui süütute inimeste tapmise pärast… Oleks huvitav teada, kuidas suhestuvad meie ühiskonnas teineteisesse lastekodudele tehtud annetuste ja lemmikloomade pidamisele kulutatud summad (või isegi lastekodudele ja loomade hoiupaikadele tehtud annetused). Arvata võib, et pilt oleks väga mõtlemapanev.

Imetlusväärne julgus ja tõeline eeskuju

Siin on väike väljavõte mõne päeva eest islamiradikaalide poolt mõrvatud katoliiklasest Pakistani ministri intervjuust loetud päevad enne surma: “Ma tean, mis on risti tähendus, ja ma järgnen ristile ning olen valmis tõe eest surema.” Ta lisas: “Pigem suren kui lasen ähvardajatel end oma põhimõtetega kompromisse tegema panna.”

Toetan Martin Helme kandidatuuri

Nagu vist enamikust eestlastest, ei ole ka minust läinud mööda sõpradevahelised arutelud selle kohta, kuidas eelseisvaisse Riigikogu valimistesse suhtuda.

Mõned lähedased on üritanud mind veenda, et tingimata tuleks hääl anda end konservatiivse(ma)na esitlevale IRL-le, et vähendada Reformierakonna ja Keskerakonna edulootusi.

Teised on jällegi selgitanud, et valimistel osalemine kui selline on põhimõtteliselt väär, sest selle kaudu legitimeerime oma käitumisega süsteemi, mis on olemuslikult parasiitlik ja ühise hüvega vastuolus.

Mulle ei näi kumbki neist vaadetest päris põhjendatud olevat. Sel teemal võiks kirjutada pikalt, ent ajahädas piirdun vaid mõne tähelepanekuga.

Hea probleemikäsitlus

Soovitan kõigile, kellele abordiprobleem korda läheb, vaadata seda saadet, milles antakse muu seas ka lühiülevaade sellest ebainimlikust ideoloogilisest pinnasest, kust abordi aktsepteerimine ühiskonnas on võrsunud. Samuti pakutakse võimalus heita pilt sellele moraalsele pankrotile, millest Planned Parenthood on aastaid sadu miljoneid dollareid välja pumbanud, rääkides naeruväärset juttu naiste aitamisest.

Kristlaste avalikust elust väljatõrjumine kogub tuure

Alles see oli, kui Euroopas räägiti vajadusest ühiskondliku arutelu järele selle üle, kas anda homopaaridele lapsendamise õigus või mitte (nagu räägitakse täna Euroopast mõned sammud maha jäänud Eestis).

Nüüd hakkab asi jõudma nii kaugele, et otsustakse kohtulikult, et kristlastele (kes ei nõustu pidama homoseksuaalset käitumist normaalseks ja moraalseks) ei ole võimalik lapsendandamisõigust anda. See totalitaarne tendents, mida on järjepidevalt maskeeritud sallivuse retoorikaga, on tegelikult ju kogu aeg ilmne olnud. Lõpuks hakkavad aastaid külvatud ja idanenud seemned võrseid ajama.

Alles see oli, kui Ühendkuningriigi kohus mõistis kahjuhüvitise välja kristlastest vanapaarilt, kes ei nõustund oma kodus peetavas majutusasutuses rentima tuba end homoseksuaalsena esitlenud meesterahvastele (vt lähemalt siit). Nüüd võime aga portaali Meie Kirik vahendusel lugeda juba uutest “arengutest”:

Tšiilit tunnustati inimelu väärtustava poliitika eest

Tšiilile anti rahvusvaheline auhind, mis kannab nime International Protect Life Award, tunnustuseks tugevalt elu pooldava poliitika eest, mille tulemuseks on ka madalaim emasurma tase Ladina-Ameerika riikde hulgas. (Allikas: LSN.com)

Jah, see ei ole viga: hoolimata abordipooldajate levitatavatest valelikest vastupidistest väidetest (a la “Abordi seadustamine on vajalik naiste tervise huvides”) on tõsiasi, et riikides, kus on rangemad abordiseadused, on kõige madalam emasurmade tase. Lisaks Tšiili esikohale Ladina-Ameerika riikide lõikes kinnitab seda vastava näitaja osas ka Iirimaa esikoht Euroopa riikide lõikes. Niisiis on selge — mitte üksi mõistusele tuginedes, vaid ka kogemuslikult kinnitatuna –, et sündimata laste kaitsmine ja naiste tervisest hoolimine ei ole teineteisega vastuolus olevad eesmärgid.

Tšiilis on juba aastaid viidud ellu riiklikku programmi “Tšiili kasvab koos Sinuga”, millega tähtsustatakse ja väärtustatakse noorte laste heaolu ja kaitset, toetatakse lapsevanemate püüdlusi kanda oma laste eest vastutustundlikult hoolt, levitatakse teadlikkust inimese elu kohta enne tema sündi ning luuakse neist kuvandit kui hoolt ja kaitset vajavaid pereliikmetest.