Sekularism laiendab haaret: Euroopa Inimõiguste Kohus keelas koolides krutsifiksid

krutsifiksEuroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.

Kuigi Itaalia valitsus, kes Kohtu poolt antud asjas inimõiguste rikkumises süüdi mõisteti, on lubanud otsuse edasi kaevata, võib juba täna öelda, et tegemist on ajaloolise kaasusega. Tähelepanu väärivad õige mitmed punktid.

(1) Antud otsus on juba aastakümnete pikkuse ajalooga anti-kristliku ühiskondliku subversiooni strateegia elluviimise loogiline jätk. See väike, kuid võimukas klikk, mis on huvitatud Euroopa lahtiraiumisest tema kristlikest juurtest, teab väga hästi, et demokraatlikul viisil ei ole seda võimalik saavutada — põhjus on väga lihtne: inimestele on nende religioosne ja kultuuriline identiteet, just nagu ka esiisade higist ja verest läbiimbunud ohverduste hinnaga loodud ja põlvest-põlve edasi antud imeline kultuuripärand liialt omane ja kallis.

Seepärast on kõik suuremad lahtiütlemised ühiskonnakorralduses kristlikust traditsioonist ja õpetusest toimunud mitte parlamentaarse arutelu või rahvahääletuste tulemusel, vaid läbi ebademokraatlikult sisse seatud kohtute, kus mõned “spetsialistid” langetavad igasuguse sisulise vastutuseta otsuseid kogu ühiskonna saatust määravates küsimustes — küsimustes, mille osas otsuste langetamiseks puudub neil igasugune kompetents ja autoriteet.

Tõepoolest, miks õigustab kohtulikku isetegevust, mille kaudu seitse vanemapoolset (liberalistlik-materialistliku, tõenäoliselt enamjaolt neo-marksistliku maailmavaatega) juristi kusagil Strasbourgis otsustavad selle üle, milline on Euroopa ja üksikute Euroopa riikide indentiteet ja milline on selles identiteedis religiooni roll? See on ju absurd!? Kes on anudnud neile õiguse selliseid otsuseid langetada? Miks peaks üleüldse mõned bürokraadid otsustama selle üle, mis ripub Itaalia külakooli seinal? Kas need on küsimused, mille arutamiseks on Kohus ellu kutsutud?

Olgu kuidas on, just kohtud (ja tegelikult siis üksikud juristid) on selleks kanaliks, mille kaudu on paljudes lääneriikides seadustatud abielulahutus, kaotatud sündimata inimeste tapmise keeld (nt 1973. aasta kurikuulus Roe vs Wade kohtuasi USA-s), lammutatud traditsiooniline arusaam abielust ja perekonnast jne. Koolide muutmine ühetähenduslikult liberalismi ideoloogia indoktrineerimise vahenditeks on selles jadas igati loomulik samm.

(2) Ennekõike on otsus oluline seetõttu, et Kohtu selgitusel peab avalikes koolides lähtuma nn maailmavaatelise neutraalsuse põhimõttest, mis omakorda tähendab, et lubatud on vaid sekulaarne lähenemine haridusele ja koolikorraldusele. Siin on hea näide võitleva sekularismi pealetungist, kusjuures oluline on täheldada, et sisuliselt peetakse sekularismi all silmas ei midagi muud kui religiooni väljatõrjumist avalikust ruumist. Selles tähenduses on sekularism otseselt religiooni vastu suunatud — sekularism sallib religiooni piirini, kus see püsib rangelt eraelu piires ega pretendeeri mingile mõjule ühiskonnas laiemalt. Seejuures on vahetegu eraelu ja avaliku elu sfääri vahel väga kunstlik ja ideoloogiliselt inimeksistentsi fragmenteeriv.

(3) Muidugi ei küsi keegi, mille poolest on sekulaarne kool vähem ideoloogiliselt määratletud kui kristlik kool. Milles seisneb sekulaarsuse neutraalsus? Mille suhtes see õige neutraalne on? Ja kas sekulaarsus ise ei olegi väga konkreetselt maailmavaateliselt määrtletud positsioon? Kas sekulaarselt korraldatud avalikus ruumis ei kehti väga konkreetne ideoloogiline idee, et Jumalat ei ole olemas või isegi kui on (kellegi ettekujutuses), siis ei või sel asjaolul olla avaliku elu korraldamisel mingit rolli? Nendele küsimusele ei ole võimalik rahuldavalt vastata toomata sisse tõe kategooriat — kategooriat, mida liberalistlik-relativistlik ideoloogia kardab kui tuld, sest see viib ise möödapääesmatult tagasi Jumala juurde.

(4) Eelmisest punktist tulenevalt peaks tõsiselt küsima, millisel põhjusel on õigustatud kõikides koolides sekulaarse (ehk sisuliselt ateistliku) maailmavaate pealesurumine? Kas ei moodusta suurt osa ühiskonnaliikmetest kristlased? Kas nemad ei maksa makse, mille eest haridussüsteemi ülal peetakse? Kas neil ei ole õigust sellele, et nende maksuraha eest tagaks riik ka selle võimaluse, et nende lapsed saaks õppida koolides, mis austab kristlikku usku ja õpetust, Euroopa kristlikku ajalugu ja kultuuripärandit, ning vanemate õigust otsustada oma laste hariduse üle? Ehk kasutades kohtu enda parlance‘i: kas kristlastel ja nende lastel ei ole õigust haridusele keskkonnas, milles nende religioosset identiteeti tunnustatakse; kas neil ei ole õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele?

(5) Äsja lõppenud ning teemale “Ikoon” keskenudnud festivali TriaLogos järelkajas on paljutähenduslik ka see, kuidas anti-kristlikud jõud on otseselt vaenulikud kristliku sümboolika vastu. Targad inimesed teavad, et märkidel on inimeste mõtlemisele suur mõju — nad teavad ka seda, et väga suur ja konkreetne mõju on inimestele, eriti kasvueas inimestele, märkide puudumisel. Sõnumit tühjusest (ehk olemise mõtestamatusest) ja vertikaalse dimensiooni olmatusest inimese elus edastatakse mitte üksi koolides ja lasteaedades, vaid — olgem ausad — tihti ka ideoloogiliste rünnakute ohvriks langenud pühakodades, mis on kahetsusväärsel kombel inimesi õpetavast ja inspireerivast, nende mõtteid suunavast religioossest sümboolikast tühjaks roogitud. Kuivõrd rist on kristliku usu keskne sümbol ning kuivõrd risti kohalolek märgib teatud mõttes Kristuse valitsemist, on krutsifikside väljatõrjumine avalikust ruumist igati mõistetav käik. Samal ajal on avalik ruum (sh tänavapilt, meedia ja koolid) massiliselt üle ujutatud kõikvõimaliku anti-kristliku, rüveda ja koguni satanistliku sümboolikaga, mille eksponeerimisele ei sea riik ega kohtud muidugi mõista mingeid takistusi. Juhus?

(6) Kahetsusväärne on lugeda, et Itaalia valitsuse vastuväited (niivõrd kui neid saab üleüldse vastuväideteks pidada), lähtuvad paljuski mõttemudelist, mis on juba omaks võtnud selle ideoloogia, mis püüab religiooni koolidest välja tõrjuda. Selle asemel, et deklareerida julgelt, et kristlik religioon on osa Itaalia identiteedist, ajaloost ja kultuurist ning et Kohtul ei ole mitte mingit voli seda identiteeti omavoliliselt rünnata ega ümber kujundada, räägiti kohtule esitatud selgitustes haledana näivat juttu sellest, kuidas krutsifiks on tegelikult võrdsuse, vabaduse ja tolerantsuse, just nagu ka sekulaarsuse sümbol.

Kõige selle juureks on jällegi juba omaks võetud arusaam sekulaarsusest, mille jõustamise läbi peetakse vastuvõetamatuks, et religioonil on ühiskonnaelu korraldamises mingi roll, rääkimata selle käsitlemisest ühiskonnaelu vundamendina. Selle arusaamise kohaselt ei tohi riigil religiooniga mingit pistmist olla, samal ajal kui riigil nähakse kohustust edutada jumalata maailmapilti ning propageerida otseselt kristluse vaenulikke ideoloogiaid (nagu materialism ja liberalism). Sellest, mida sekulaarsus tähendab ja kuidas see ühiskonda mõjutab, on väga huvitavalt (ja fundamentaalseid erinevusi väljatoovalt) arutlenud kardinal Joseph Ratzinger ja Jürgen Habermas raamatus The Dialectics of Secularization.

Itaalia kultuuriminister Mariastella Gelmini on juba öelnud, et Euroopa Inimõisute Kohtu otsus on “rünnak meie traditsioonide vastu”. Ta lisas, et “Itaalia ajalugu elab sümbolites ning kui me need sümbolid kustutame, siis kustutame osa iseendast. Mitte kellelgi, ja kindlasti mitte ideoloogiliselt meelestatud Euroopa kohtul, ei õnnestu meie identiteeti hävitada.” Mõtlemapanev on ka pr Gelmini meeldetuletus, et “ühendatud Euroopat ei ole võimalik ehitada üksikute maade traditsioone hävitades.”

Itaalia valitsuse senaator Mario Baccini on Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kommenteerinud öeldes, et kohus on “paganismi poole kreeni vajunud”, samal ajal kui Pierferdinando Casini kristlike demokraatide parteist nentis, et Euroopa institutsioonid salgavad selgrootult Euroopa kristlikke juuri.

Vatikani pressiesindaja, isa Frederico Lombardi ütles, et Vatikan tahab enne seisukoha kujundamist otsusega tutvuda, samal ajal kui Itaalia Katoliku Piikoppide Ühendus teatas, et kohtuotsus on “ühepoolne ja ideoloogiline” ning “äratab kurbust ja hämmingut”.

Lõpetuseks võiks igaüks hetkeks peatuda ja tõsiselt mõelda selle üle, mis jääb Euroopast alles, kui sellest kristlus välja võtta? Minule kerkib seda mõtet silme ees veeretades pähe pilt hinge lahkumisest kehast… ehk surmast.

Huvitav on ka küsimus sellest, kas antud kohtuotsuse ja Tšehhi presidendi poolt Lissaboni lepingu allkirjastamise näol Euroopa Ühendriikide loomisele lõplikult rohelise tule andmise ühele kuupäevale langemise vahel on märgiline seos.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: