Finantsparasiitlus ja majanduslik häving

Hea ja erudeeritud sõber saatis minu eelmise postituse peale mulle ja veel mitmele teisele märksa põhjalikuma ja väga informatiivse vastuse, mida ta lubas lahkelt ka teistega jagada. Seega riputan selle siia üles (õige pisikeste toimetuslike muudatustega).

Selle jutu autori kompetentsuses ei ole vähimatki kahtlust. Küsimus on pigem selles, miks sellist analüüsi nt meie meedia vahendusel kunagi lugeda ei saa.

* * *

Varro saatis mulle huvitava artikli Soome riigi võlapüramiidist … ja pakkus mainitule ka omaomapoolese eeskätt eksistentsiaalsest rakursist koostatud kommentaari. See kannustas mind, ütlema isegi paar sõna Euroopa ja läänemaailma sotsioökonoomilise realiteedi kohta puhtalt poliitökonoomilistest kategooriatest lähtuvalt.

Teen siis väga kokkuvõtlikult…

Asi on selles, et praktiliselt kogu Euroopa on nüüdseks pankadele võlgu täiesti tagastamatud summad. Põhimõtteliselt ollakse võlgu mikroskoopilisele osale populatsioonist, kellele on seadusega tagatud privileeg mõelda välja raha ja küsida sellelt intressi.

Kuna pankurid läksid oma intressi kogumisega viimase 39 aasta jooksul (st. pärast kullastandardist loobumist) pisut liiale ja viimase 11 aasta jooksul (st. pärast investeerimis ja kommertspangaduse vaheliste müüride lammutamist) täiesti hulluks, siis kasvatati kord odava krediidi, kord rahamassi kokkutõmbamise ja intresside plahvatusliku kasvuga võlakoorem sellisele tasemele, kus Euroopa tehnoloogilised, energeetilised ja mis paemine – demograafilised realiteedid ei võimalda enam absoluutselt kogunenud intresse kinni maksta või kui täpne olla siis on seda võimalik teha üksnes raha juurde trükkides. See juurdetrükkimine muidugi tähendab rahvastiku reaalse rikkuse pidevat kollapsi. Piltlikult öeldes väljendub see selles, et kuigi kõigi sissetulekud ametliku statistika alusel pidevalt “tõusevad”, läheb leen ikka lahjemaks, riie õhemaks ja tuba külmemaks.

Järgnev dekaad ongi küsimus sellest, kas selle tagastamatu võla tasumise eesmärgil kurnatakse välja ja pankrotistatakse nii kasvavate intressimaksetega (otse pankadele) kui kasvava maksukoormaga viimanegi osa Euroopa alles jäänud reaalmajandusest või pannakse hullumeelsusele piir, eraldatakse spekulatiivne pangadus investeerimispangandusest ja investeerimispangandus hoiupangandusest.

Vahemärkusena olgu öeldud, et maksutulu makstakse riikidele nüüd üha enam sellel eesmägil, et need saaksid selle kulutada mitte selleks, et tagada rahvale sotsiaalteenuseid, vaid üha enam selleks, et maksta pankadele riigivõlga või päästa panku pankrottidest. Selle süsteemi parimaks näiteks on meie lõunanaaber Läti, kes hiljuti kaotas täielikult ära igakuise lastetoetuse, kärpis pensione, koondas pool sõjaväge (Läti kaitseministeeriumi avaldatud andmete kohaselt langesid sõjalised kulutused 2009-2010 tervelt 52% Sic!) ja sulges pooled haiglad, et riik võtaks enda kanda ühtede pankurite võlad teistele pankuritele. Voila!… ja Läti riigivõlg paisub hetkega circa 10%-lt 2008 aastal umbes 100%-ni 2011/12 aastaks. Rahvas sureb muidugi välja (või täpsemalt põgeneb ära), kuid pole parata — pankade ellujäämise nimel ei ole mõne väikerahva (ja kui hullumeelsus jätkub siis peagi ka mitmete suurte rahvaste) kadumine kõige suurem tragöödia. Põhimõtteliselt on võlakoorem Eestis sama suur kui Lätis, kuid kuna püramiid ei ole kokku kukkunud siis ei ole seda veel ka riigi õlgadele lükatud. Niipea kui see juhtuma peaks kanditaks meilgi circa 130% SKTst välisvõlga kohe riigi õlule ja kohe näeksite kuidas Meremeeste ja Maarjamõisa haiglate tiibu hakatakse sulgema, et Swedbank saaks oma võlapositsioonid ilusti kaetud. C’est la vie!

Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga tundub asi olevat pikemas perspektiivis tõesti ühelpool. Nende koguproduktist moodustab reaalne tootmine nüüd juba alla 20%. Euroopas on see paremate riikide (Saksamaa, Rootsi, Soome jvm) puhul siiski kuskil 30-35% juures. Lõuna-Koreas on vastav näitaja 42%, Venemaal 43%, Hiinas 61% (sic!). Piltlikult öeldes ei olegi USA ja UK peamiseks reaalseks rikkuseks nüüd muud kui sõjalaevad ja lennukid, millega maailmas ringi patrullida, et ülejäänud maailm omavahelise kaubanduse otstarbeks USA dollarit ja Briti naela (mastaabid mõistagi väga erinevad USA dollar moodustab circa 63% ja Briti nael 5% rahvusvahelise kaubanduse kandjast) kasutaks ja seeläbi neile iga aasta jooksevkonto defitsiidi suuruses tasuta reaalseid resursse (energiakandjaid, toorainet, poolfabrikaate ja kõikvõimalikku ja võimatut tarbenänni) müüks. Samas on seegi süteem täiesti jätkusuutmatu. USA lennukikandjad on ehitatud Saksa raskemasinatega, lennukid kokku keevitatud Prantsuse fusioonkeevitajatega ja satellidid sünkroniseeritud Šveitsi maseritega. Kuigi USA SKT on nominaalväätuses viimase 15 aasta jooksul kahekordistunud ja sõjalised kulutused samuti, siis relvaplatvormide hinnad on selle aja vältel kasvanud 4-5 korda. Suurbritannia seevastu on nüüdseks kaotanud sedavõrd palju oma tööstuslikust võimsusest ja oskusteabest, et nende tulevane lennukikandjate duo saab olema kokku monteeriud võimalikult odavat metalli stantsimist ja kõige lihtsamat supertankerite modulaar konstruktsioonilahendusi kasutades. Mis teha, kui otsustad riigi üles ehitada üksnes väärtpaberispekulantidele, siis sõjalist võimsust kaua ei jätku…

Et mõista probleemi olemust olen alljärgnevalt toonud nimekirja erinevate riikide riigivõlgade suurusest suhtestatuna nende iga aastasesse kogutoodangusse. Väga üldistatult näitab see nimekiri seda millised riigid on pankade taskus all ja millised mitte:

• Saksamaa = 77%
• USA = 80% (tegelikullt nüüd pigem 90-95% – so. pärast viimast üritust surnud hobusele kaera suhu toppida, paisutades rahamassi $2,5 triljoni “kuuma” rahaga, mis nüüd ilusasti ka “blue chip” aktsiatesse on jõudnud – ennäe imet – kes on viimasel ajal CNBC’d vaadanud on kuulnud ditürambe sellele, kuidas aktsiaturud näitavad paranemise märke – ei tea kas sellel võib eelpool mainituga midagi pistmist olla :o)
• Itaalia = kaugelt üle 100% (itaalia demograafiat vaadates tuleb tunnistada, et see riik on täitsa küpse)
• Jaapan = 199% (prakitiliselt sama mis Zimbabwe (218%)  — kuna Jaapani siseriiklik nõudlus langeb tänu olematule demograafiale kohe läbi põranda ja ekportkaupade tootlikuski hakkab tänu sellele, et  Jaapani jeen saab pikemas tulevikus üksnes tõusta (see tuleneb möödunud dekaadi jeeni nö “carry trade’i” spekulatsiooni pohmakast, mis see täpsemalt endast kujutab ei jõua ma siin praegu seletada, ehk mõni teine kord) langema on selle riigi tulevik väga tume.
• Brasiilia = 45%
• Lõuna-Korea = 28%
• Venemaa = 7%
• Hiina = 18%
• Iraan = 19%

Kui kombineerite madala võlakoormaga riikide märgatavalt suuremad võimalused oma majanduspoliitikat strateegiliselt suunata koos nende demograafilise kasvu või vähemasti taastootluse tingimustega ning faktiga, et nende riikide majandused moodustuvad siiski suuresti strateegiliselt relevantsest tööstustoodangust mitte finantsspekulatsioonist, siis võite hõlpsasti kalkuleerida kus võim maailmas järgnevate dekaadide jooksul saab paiknema. Sestap saab viimaks alguse saanud Euraasia ja Lõuna-Ameerika majanduste tehnoloogiaintensiivne reaalmajanduslik kasv kombineerituna läänemaailma sotsioökonoomilise suitsiidiga järgnevate dekaadide geopoliitika leitmotif‘iks.

Ilusat esmaspäeva suvisest Tartust!

Mugav elu tulevaste põlvede arvelt

Üks soome sõber juhtis mu tähelepanu veebilehele Velkakello.fi, mis osundab lihtsas märgilises keeles kurvale reaalsusele. Sõnumi mõistmiseks ei olegi tarvis soome keelt mõista:

Kun valtio tuhlaa yli varojensa, sitä kutsutaan kauniisti elvytykseksi. Suomen velkaa lyhentävät – jos pystyvät – tulevat sukupolvet, koska ne eivät voi äänestää seuraavissa vaaleissa. Heiltä ei ole kysytty mitään. Jokainen suomalainen saa syntyessään 274 euron arvoisen äitiyspakkauksen ja reilut 13 000 euroa valtion velkaa – ja kotikunnan velat siihen päälle. Fiksua ja vastuullista?

Niisiis, Soome pidevalt kasvav riigivõlg on hetkeseisuga 70 042 066 974 eurot, mis tähendab, et iga soomlase (sh imikud ja teised lapsed) osa sellest on rohkem kui 13 tuhat eurot. See  on tabavalt öeldud, et sündides saad 274 eurose beebipaki ja 13 tuhat eurot võlga — tere tulemast maailma!

See pole küll mingi uudis, et hedonism on üks meie aega defineerivaid ideoloogilisi voole, ent see, millises mastaabis praegune põlvkond endale tulevaste põlvkondade arvelt heaoluühiskonna loosungi all mugavusi loob, on lihtsalt uskumatult nahaalne.

Imikute kasutamisest meditsiinikatsetes

Postimees Online annab teada, et Eesti imikute peal plaanitakse hakata katsetama uut nakkusvaktsiini:

Eesti arstidel on kavas osaleda koostöös Saksamaa ja Hispaania meedikutega tänavu suvel algavas meningokokk-vaktsiini uuringus. Uuritavateks on 1380 kuni üheaastast väikelast, Eestist osaleb uuringus 250 imikut.

Uuringu eesmärk on selgitada välja ravimi- ja biotehnoloogiafirma GlaxoSmithKline poolt välja töötatud vaktsiini tõhusus ning ohutus lapse organismis meningokokk-nakkuse vastu immuunsuse tekitamisel.

Eestis uuringut juhtiva arsti Kai Zilmeri sõnul on põhjalikud uuringud lastele mõeldud kvaliteetsete vaktsiinide väljatöötamise loomulik ning asendamatu osa. “Usaldusväärset infot selle kohta, millised on ohutud ja head vaktsiinid, saavad anda ainult vastavad uuringud,” selgitas Zilmer.

Kirjutasin uudisele järgmise kommentaari:

Selline ettevõtmine tõstatab olulise eetilise küsimuse. Nimelt, kuidas seda ühitada Eesti Vabariigilegi õiguslikult siduva kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 7, mis ütleb otsesõnu:

“Kellegi suhtes ei või rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Muu hulgas ei tohi ühtegi isikut tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.”

Kus on nende imikute vabatahtlik nõusolek olla allutatud kõnealustele meditsiinilistele katsetele? Mulle tundub, et siin ei piisa viidetest vanemate kui seaduslike esindajate nõusolekule. Jah, vanemate nõusolek on tarvilik lapsele ravi osutamisel, ent vanemate voli oma laste üle ei ole ju piiramatu. Ja mina küll ei julge arvata, et vanematel on voli otsustada oma laste eest, kas neid võib kasutada vahenditena meditsiinilistes eksperimentides või mitte.

Küsimus on seda tõsisem, et suure tõenäosusega teenib kõnealune uuring ennekõike ravimikompaniide (GlaxoSmithKline) ärilisi huve. Välistatud ei ole seegi, et vanemate nõusolek põhineb omakasumotiivil.

Martin Lutheri nägemus abielust

Blogis Tabernaakel on toodud välja, kuivõrd madal nägemus oli Martin Lutheril abielust.

Katoliku Kirik õpetab, et abieluakt on abikaasade vastastikuse armastuse väljendus, mis on olemuslikult sakramentaalne (ehk Jumala armu vahendav, sellisena oluslikult hea) ja omab nii nende kokkuliitmise kui uue elu loomise tähendust, võimaldades selliselt osaleda vahetult Jumala loomistöös.

Vastavalt Tabernaaklis viidatud allikatele nägi Luther aga abieluakti loomalike tungide (iharuse) rahuldamise vahendina ja sellisena paratamatult patusena, mitte millegi poolest olemuslikult erinevana seksuaalaktist väljaspool abielu:

“Abielukohus on patt, möllav patt. Mis puutub tulisusse ja selles leitavasse mõnusse ei erine see mitte millegi poolest abielurikkumisest ja liiderlikkusest. Oleks kohane mitte langeda sellisesse pattu, ent abikaasad ei saa seda vältida. Nõnda siis ei arva Jumal, oma halastuse tõttu, seda neile patuks.”

Muidugi viib selline lähtekoht loogilise järelduseni, et abielu ei saa olla lahutamatu:

“Kui abieluakt ei ole vaimse armastuse väljendus, vaid füüsilise vajaduse rahuldamine, siis oleks ilmselgelt loomusega vastuolus hoida teineteisega seotuna abikaasasid, kes ei saa vastastikku enam teisest endale rahuldust.”

Veelgi enam, see viib loogilise järeldusena, nagu Luthergi möönis, nii vaimulikkonna tsölibaadi võimalikkuse eitamiseni (inimene on oma ihade ori), just nagu ka kontratseptiivide loomuvastasuse eitamise (mida tegid protestantlikud kogukonnad 1930ndatel) ja polügaamia jaatamiseni.

Vabaduse absolutiseerimine on vabaduse surm

Terve Mõistuse Sündikaat avaldas täna juhtkirja pealkirjaga “Tunnistagem endale: meie rahvus on ohus!”. Teksti lõpuosas on kirjutatud:

Tunnistagem siis endale: meie rahvuse püsimajäämine on praegu Euroopa Liidu liikmena suuremas ohus, kui see oleks meie liikmelisuseta nimetatud organisatsioonis. Tunnistagem endale: meie rahvuse püsimajäämine on praegu Euroopa Liidu liikmena vähemalt sama suures ohus, kui see oli punavene impeeriumi koosseisus. Ja tunnistagem endale: meie rahvuse püsimajäämine huvitab meie nn. iseseisva riigi ametnikke ja poliitikuid umbes sama vähe, nagu huvitas nõukogude kollaborante ja komparteilasi.

Kas me tõesti keeldume seda mõistmast? Kas me tõesti keeldume sellele vastu hakkamast? Kas me tõesti keeldume aru saamast, et vaid iseseisvate otsuste langetamine ja elluviimine, mitte järjekindel taganemine „sõprade“ ja vaenlaste surve ees, tagavad meile tingimused rahvusena ka järgmised tuhat aastat püstipäi ringikäimiseks?

Nõustun juhtkirja pealkirjas öelduga, et meie rahvus on ohus. Kuidas oleks sellega võimalik mitte nõustuda, olles teadlik kasvõi sellest, mille eest hoiatades on professor Rein Taagepera aastaid häirekella tagunud: oleme rahvana puht-faktiliselt väljasuremise kursil.

Ometi ei saa ma päriselt nõustuda nimetatud juhtkirjas esitatud nägemusega probleemi põhjustest, mis näib mulle liialt pealiskaudne, ulatumata sellisena probleemi tegelike põhjusteni. Tõtt-öelda usun, et juhtkirja koostajad on minuga sama meelt, mistõttu võib küsimus olla lihtsalt selles, kuidas on tekstis seatud mõtete rõhuasetused. Igal juhul saatsin TMS-i toimetusele alltoodud kirja, et eelnevalt osundatud küsimusele tähelepanu juhtida.

* * *

Antibeebipill tekitas ühiskonnas seksuaalanarhia

Täna on maailmameedias mõningast kajastamist leidnud kunagise nn seksisümboli Raquel Welchi (69) “radikaalne” seisukohavõtt seonduvalt hormonaalsete kontratseptiivide kultuurilise mõjuga.

Artiklis, mille pealkiri ilmus hetkeks vist isegi Postimees Online‘i esilehele, vahendatakse Welchi arvamust (originaalteksti vt siit), et 1960.-1970. aastate seksuaalrevolutsioon ning eriti just antibeebipillide legaliseerimine ja turuletoomine mõjusid seksuaalmoraalile ja abielu institutsioonile laastavalt.

Näitlejanna arvates aitas rasestumisvastaste vahendite laialdane kättesaadavus kaasa seksuaalmoraali langusele ning andis noortele võimaluse vabalt seksida kellega tahes. Ta lisab:

Üks oluline ja kestev pilli toime naiste suhtumisele seksuaalsusse 1960ndatel oli järgmine: “Nüüd võime seksida millal iganes, ilma et peaks tagajärgedega tegelema. Halleluja, pangem pidu!”

Asi on endiselt nii. Täna ei näi enam pea keegi suutvat “püsida oma pükstes” või pidada kinni antud tõotustest. /…/

Minu arvates oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus ei ole enam tähtis kellega seksitakse, seda tehakse siis kas lõbu või ka spordi pärast. See on kaasa toonud seksuaalanarhia.

On siis rahvas kõrgeima riigivõimu kandja?

Lugesin Delfist prof Tõnu Lehtsaare artiklit pealkirjaga “Me pole orjarahvas!”, kus autor rõhutab perekonna institutsiooni olulisust ühiskonna alusena ja püstitab küsimuse, kas oleme vaba rahvas või orjarahvas:

Väidan, et perekonna mõiste devalveerimine on rahva põhiväärtuse rüvetamine. Iga samm, mis õõnestab usaldust riigi vastu ja pärsib rahva juurdekasvu, on rahvavaenulik samm.

Kas oleme vabad? Rahval on õigus elutähtsates küsimustes välja öelda oma arvamus. Rahvas, kes vaikib jõuetult ja laseb endale pähe istuda, on sisemas orjarahvas. Vaikides, alandatult, pilku kõrvale pöörates, iseennast häbenedes, juttu mujale viies, jõuetust tundes, iseendale valetades, tähtsat salates, ükskõikselt pealt vaadates, tulevikuta elades.

Artikli kese seisneb aga üleskutse esitamises panna partnerlusseaduse küsimus rahvahääletusele:

Partnerlusseadus väärib rahvahääletust. Kui rahva hääle vastu kasutatakse jõudu, siis on tegemist vägivallaga, moraalse okupatsiooniga. Kui rahva esindajad käituvad rahva tahte vastu, siis pole nad esindajad, vaid reeturid.

Perekonna küsimus on rahva tuleviku küsimus. Miks mitte lisada 2011. aasta parlamendivalimiste hääletussedelile samasooliste partnerlusseadust puudutav küsimus? Oleks ju väga demokraatlik küsida rahva kasvamist ja püsimist puudutava kohta rahva enda arvamust. Jäägu nii, nagu vaba rahvas ise otsustab! Ega me mõni orjarahvas pole!

Nagu näha, lähtub üleskutse kahest eeldusest:

1. Perekond on ühiskonna fundamentaalne institutsioon, mis on — nagu põhiseadus §-s 27 kinnitab — “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus” ja sellisena “riigi kaitse all”. Perekonda puudutavad küsimused on seega ühiskonna jaoks fundamentaalse tähtsusega küsimused.
2. Põhiseaduse §-i 1 kohaselt on Eesti demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, mistõttu ühiskondlikult fundamentaalse tähtsusega küsimuste langetamisel tuleks küsida rahva arvamust ning sellest ka lähtuda.

Muidugi olen üleskutsega igati päri. Kuidas saakski mitte olla, eitamata demokraatia olulisust ühiskonnakorralduse alusmehhanismina? Aga kas pole just siia koer maetud?

Inglismaal arreteeriti taas tänavajutlustaja tema vaadete tõttu homoseksuaalsele käitumisele

LifeSiteNews.com vahendab, et Inglismaal arreteeriti taas kord tänavajutlustaja üksnes põhjusel, et ta väljendas kristlikku õpetust homoseksuaalse käitumise ebamoraalsusest. 42-aastane Dave Mcalpine selgitas, et ta jagas 20. aprillil Workingtoni linnakese tänavail mööduvaile inimestele kristliku sisuga voldikuid, kui ühtäkki astus talle ligi politseinik, kes määratles end homoseksuaalina.

Vestluse käigus avaldas 42-aastane Mcalpine, kes oli eelnevalt jutlustanud hoopis muudel teemadel, et tema veendumus on tõepoolest, et homoseksuaalne käitumine on patune, kuna see on vastuolus Piibli õpetusega. Seejärel arreteeriti ta süüdistatuna ahistava ja solvava keelekasutuse pärast, mis on vastuolus 1986. aastast pärineva avaliku korra seadusega, ning jäeti seitsmeks tunniks kongi. Mcalpine, keda abistab õiguslikus menetluses Kristlik Instituut, kinnitab et ei tunnista end mingil juhul süüdi.

Tegu on järjekordse näitega muret-tekitavast trendist, et end vabaduse kantsina määratlevas ühiskonnas toimub tolerantsuse loosungi all sõnavabaduse järk-järguline koomaletõmbamine ja valitseva relativistliku ideoloogiaga mittenõustumise jõuline mahasurumine. Vaid ca kuu aja eest arreteeriti Glasgows puhkusel olnud USA tänavajutlustaja samuti üksnes põhjusel, et ta väitis avalikus kohas viibides, et homoseksuaalne käitumine on ebamoraalne (vt lähemalt siit).

Vt lähemalt:

• Another UK Street Preacher Arrested, Charged, for Views on Homosexuality, LifeSiteNews.com, 3.05.2010
• American Street Preacher Arrested in Britain for Declaring Homosexual Behavior a Sin, LifeSiteNews.com, 1.04.2010

Maailmameedia vaikib Saksa ilmaliku kooli laste kuritarvitamise skandaali maha

Üks sõber saatis mulle lingi kõnekale artiklile, mille räägitakse mastaapsest laste kuritarvitamise skandaalist, mis on tulnud ilmsiks Saksamaal paiknevas prestiižikas ja progressiivses ilmaliku Odenwaldi koolis.

Nestled in rustic style buildings amidst the hills of the Odenwald mountains, Germany’s most prominent progressive boarding school has become embroiled in the latest revelation of abuse in German schools. Almost the entire governing board of the Odenwaldschule has resigned after it was revealed that a culture of permissive abuse of schoolchildren was tolerated from 1966 to 1991, involving at least thirty-three victims and eight teachers, and perhaps more. The details of the case are too lurid for reproduction here, but involve the abuse of students by teachers and even a headmaster, as well as tolerating and sometimes encouraging the abuse of students by other students.

Eriti tähelepanuväärne on artikli viimane lõik, millest nähtub, et samal ajal kui maailmameedias tehakse meeletuid pingutusi leidmaks kasvõi kõige pingutatum seos paavsti ja Katoliku Kirikus aastate eest toimunud laste kuritarvitamisjuhtumite vahe, on meedia väljaspool Saksamaad kõnealuse juhtumi (nagu paljud teisedki sarnased juhtumid ilmalikes koolides) täielikult maha vaikitud.

The revelations are only the latest among many surrounding Catholic, Protestant, secular schools, as well as the schools of Communist East Germany. Outside Germany, however, the mainstream media have only taken an interest in whichever scandals or stories they can link back to Pope Benedict XVI, or, failing that, his brother Fr. Georg Ratzinger. No English-language media from outside Germany have bothered to report on the Odenwaldschule affair, except for the tiniest of mentions in the Guardian on 17 March.

Evangelium Vitae presentatsioon

Täna presenteeris Elukultuuri Instituut paavst Johannes Paulus II ringkirja Evangelium Vitae eestikeelset väljaannet (“Elu evangeelium”). Sel puhul toimus pisike seminar, kus astusid üles piiskop Philippe Jourdan, Markus Järvi ja Toomas Vooglaid (vt tema ettekande teksti siit) ning kus kanti ette ka dr Jerome Lejeune’i poolt 1993. aastal Tallinnas ettekandmiseks kirjutatud suurepärane tekst “Inimene on inimene on inimene”, kus see Downi sündroomi põhjuse avastamise teel maailmakuulsaks saanud ja kaasaegse geneetika isaks nimetatud teadlane kirjutas mh järgmist:

Kui nüüd need väga hiljutised avastused geneetikas ja embrüoloogias ei veena meie generatsiooni selles, et „inimene on inimene on inimene”, siis kindlasti mitte sellepärast, et meie kaasaegsed pole piisavalt intelligentsed. Asi pole selles, et nad ei saa aru tõestusmaterjalist, vaid selles, et nad tahavad olla tühjad kaaned.

Teadlasena ütlen ma kõigile maailma parlamentidele: „Teil, parlamendid, pole õigust peita rahva eest tõde. Te peate ütlema oma rahvale, et inimolend saab alguse eostumise hetkest; vastasel juhul ei saaks temast iialgi inimest, vastasel juhul pole see consensus vaid nonsensus, mõtte puudumine, lahtiütlemine tõest. Mitte ühelgi valitsusel maailmas, hoolimata sellest, kas ta püüdleb demokraatiale ja pluralismile või mitte, pole õigust keelduda rääkimast tõtt. Ainult tõtt, mitte midagi peale täieliku tõe. Ainult tõde teeb vabaks.”

Kopeerin siia ka read, mille laususin seminari sissejuhatuseks. Evangelium Vitae peaks raamatupoodidest peagi kättesaadav olema. Elukultuuri Instituudist saab teost osta hinnaga 1oo krooni.

Inimõigused, progressiusk ja Eesti tagurlikkus

Just kui jätkuks minu eelmises blogipostitutses väljatoodud C. S. Lewise kirjutatud progressi ülistuslaulule kajastab Delfi Eesti Inimõiguste Keskuse vastvalminud aruannet artiklis pealkirjaga “Aruanne: eestlaste suhtumine homoabieludesse on tagurlik”. Peab ütlema, et artikkel on küll veider, aga samas üksnes ootuspärane.

1) Artiklis võetakse selged positsioonid, aga autorit märgitud ei ole.

2) Mida tähendab, et eestlaste suhtumine on “tagurlik”? Mis on see kriteerium, mille põhjal on homosuhete perekonnana tunnustamise poolt olemine progressiivne ja vastupidine seisukoht tagurlik? See, et eestlased ei arva nii, nagu suur osa Euroopast, ei tee meid ju automaatselt tagurlikuks!? Või ongi kriteeriumiks see, et kõik, mida Euroopas arvatakse ja tehakse, on progressiivne ja vajab tingimata järgitegemist? Sellise pealkirjaga lähtutakse varjatud eeldustest ja saadetakse kaudne sõnum, et kõik, kes homosuhete tunnustamist perekonnana ei toeta, on progressi vastased stagnandid. Siis võikski otse nii välja öelda, milleks oma sõnumit maskeerida?

3) “Sotsiaalministeeriumi uuringu kohaselt registreeriti 2000. aastal läbi viidud rahvaloenduse käigus kokku üle 61 000 vabas kooselus elava paari (21,5% kõikidest koos elavatest paaridest). Nendest 10 märgiti samasoolisteks paarideks. Lesbi ja gay (LGBT) kogukond ise pakub selliste kooselupaaride numbriks siiski hinnanguliselt 300-400.”

Millel selline “pakkumine” põhineb? Kunagi pakkus end suure seksuoloogina esitlenud homoaktivist ja kohutav pervert Alfred Kinsey, apelleerides seejuures oma väite teaduslikkusele, et ca 10% meestest on homoseksuaalse kalduvusega. Muidugi osutus see, nagu paljud teisedki homoaktivistide väited, jämedaks valeks (valimiks olid suures osas seksuaalkurjategijad jne).