Mugav elu tulevaste põlvede arvelt

Üks soome sõber juhtis mu tähelepanu veebilehele Velkakello.fi, mis osundab lihtsas märgilises keeles kurvale reaalsusele. Sõnumi mõistmiseks ei olegi tarvis soome keelt mõista:

Kun valtio tuhlaa yli varojensa, sitä kutsutaan kauniisti elvytykseksi. Suomen velkaa lyhentävät – jos pystyvät – tulevat sukupolvet, koska ne eivät voi äänestää seuraavissa vaaleissa. Heiltä ei ole kysytty mitään. Jokainen suomalainen saa syntyessään 274 euron arvoisen äitiyspakkauksen ja reilut 13 000 euroa valtion velkaa – ja kotikunnan velat siihen päälle. Fiksua ja vastuullista?

Niisiis, Soome pidevalt kasvav riigivõlg on hetkeseisuga 70 042 066 974 eurot, mis tähendab, et iga soomlase (sh imikud ja teised lapsed) osa sellest on rohkem kui 13 tuhat eurot. See  on tabavalt öeldud, et sündides saad 274 eurose beebipaki ja 13 tuhat eurot võlga — tere tulemast maailma!

See pole küll mingi uudis, et hedonism on üks meie aega defineerivaid ideoloogilisi voole, ent see, millises mastaabis praegune põlvkond endale tulevaste põlvkondade arvelt heaoluühiskonna loosungi all mugavusi loob, on lihtsalt uskumatult nahaalne.

See on iseenesest väga huvitav küsimus, millal ja kuidas see juhtus, et leiti, et on vastuvõetav juhtida riiki moel, mis tähendab pidevalt võlgu elamist. Tõepoolest, see küsimus vääriks põhjalikku analüüsi. Kõik ju teavad, mis juhtub inimestega, kes kulutavad süstemaatiliselt rohkem kui teenivad, hoides sellist elustiili ülal muudkui oma võlgu kasvatades. Sellist käitumist nimetatakse õigustatult vastutustundetuks. Kuid tõde on ju see, et nii terve Euroopa ja ka USA valitsused elavad täpselt samal viisil. Kuidas see juhtus, et vastutustundetu üle oma võimaluste elamine muutus Euroopas sisuliselt normiks?

Kõik suured ja helded sotsiaaltoetussüsteemid on üles ehitatud lubades ühiskonnale kõikvõimalikke hüvesid, millest ei taha keegi ära öelda. Sellest, et nende hüvede katteks tegelikult vahendeid ei ole ning et need saavad realiseeruda üksnes laenude toel, mille (ja millelt kogunevad hiiglaslikud intressid) peavad järgmised põlved kinni maksma, kuigivõrd ei räägita. Seega valija, isegi kui tal oleks piisvalt sirgeselgsust, et omakasu piirates neist hüvedest ära öelda (mis ei ole küll eriti tõenäoline), ei mõista üldse seda küsimust püstitada — tema võtab kõik, mida pakutakse, mõistmata üleüldse, et siin võiks mingi probleem olla.

Eriti jabur on asja juures, et praegune põlvkond elab paljuski iseendale, soovimata end lastega koormata, mis omakorda tähendab, et tulevikus langeb drastiliselt vähenenud rahvaarvu kontekstis igale inimesele eriti suur maksukoormus.

Sel teemal oleks väga huvitav pikemalt kirjutada, ent ajapuuduse tõttu piirdun siin kohal lihtsalt küsimusega, kas kõnealuse probleemi ohjamiseks ei ole võimalik langetada erakondade ülest ühiskondlikku kokkulepet, et ei kohalikud omavalitsused ega riik ei võta (katastrofaalsete asjaolude puudumisel) võlgu ning et poliitilised valikud saavad olla vastuvõetavad üksnes olemasolevate vahendite piires? Muidugi ei käi siis jutt üksnes riigivalitsemisest, vaid kogu poliitilise paradigma ja diskussiooni raamistamisest — ka valimiskampaaniates ei tohiks meelitada valijaid katteta lubadustega. See eeldab muidugi poliitilise diskussiooni mõistuslikule pinnale viimist, millest nii mõnedki poliitilised jõud ei ole tõenäoliselt huvitatud — lihtsam on mängida emotsioonidele ja saamahimule.

Sotsialistidele eriti omane püüe meelitada valijaid lubadustega, mille realiseerimiseks riigil tegelikult rahalisi võimalusi ei ole, loob ka selles mõttes ebaterve olukorra, et teistel jõududel ei ole konkurentsivõimelisena püsimiseks muud võimalust, kui minna sama teed — inimene on ju loomult omakasupüüdlik ning valib ikka selle, kes rohkem lubab; suur osa ühiskonnast ei ole aga ei võimeline mõistma omahuvidest kaugemale nägema ega ka soovi seda teha. Probleem, nagu Euroopa kontekstis praegu ilmekalt näeme, on aga selles, et see tee viib otsejoones riigi võlaorjusse seadmise, seeläbi sõltumatuse minetamise ja lõpp-astmes pankroti poole.

Lõpetuseks viitan Euroopa Parlamendi saadiku Daniel Hannani veidi enam kui aasta eest peetud briljantsele kõnele seonduvail teemadel, mida tasub vaadata-kuulata mitte üksi selle tõsise sõnumi pärast, vaid ka näitena (Eestile täiesti vöörast) kõrgetasemelisest parlamentaarse eneseväljenduse kultuurist:

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: