Meenutus lahkunud John “Regime Change” McCaini tegevusest…

Reporter Saksa riigimeediale: Douma intsident oli ilmselt lavastatud

Saksamaa suuruselt teise riikliku telejaama ZDF veteranreporter Uli Gack selgitas Süüriast antud videointervjuus, et olles kohtunud terve rea tunnistajatega, ei saa ta järeldada muud kui seda, et 7. aprillil ilmselt ei toimunud Doumas mingit keemiarünnakut ning et keemiarelva kasutamise süüdistused olid fabritseeritud.

Eeskujuks kohalikele poliitikutele

Soovitan tungivalt vaadata (algusest lõpuni) seda 2016. aasta sügisel tehtud intervjuud Süüria esimese leedi Asma al-Assadiga. Pange ühtlasi tähele, et tegu oli tema esimese intervjuuga 8 aasta jooksul.

Vaadake ja kuulake rahulikult, kuidas inimene end üleval peab ja kõneleb, ning võrrelge nähtut-kuuldut mõtteis nt Kersti Kaljulaiu, Eiki Nestori, Jüri Ratase, Taavi Rõivase, Jevgeni Ossinovski, Sven Mikseri, Marko Mihkelsoni, Margus Tsahkna, Jürgen Ligi, Kadri Simsoni, Toomas Hendrik Ilvese, Jean-Claude Junckeri, Angela Merkeli, Emmanuel Macroni, Justin Trudeau või teiste lääneriikide poliitiliste juhtide intervjuudega.

Kel vähegi süda rinnus, sel ei saa jääda märkamatuks see tohutu lõhe, mis tuleb esile, nähes ühel pool siiralt kõnelevat, erakordselt intelligentset, suure sisemise väärikusega empaatilist inimest, teisel pool aga pehmelt öeldes kramplikku ja intellektuaalselt piiratud teflonist poliitkorrektsust.

President Kaljulaid rääkis meile EV100 juubelikõnes tehtud naeratusega väärikuse vajadusest poliitikas. Siin on hea näide, millest ta ise võiks esimesena õppida. Küll oleks hea elada riigis, kus saaks poliitiliste juhtide poole põhjendatult alt üles vaadata ja nende üle siiralt uhkust tunda.

Minul igal juhul on seda intervjuud kuulates tunne, et sellist inimest tahaks riigijuhina ilma mingi tasutagi teenida. See on ühtlasi kõnekas näide, milline jõud on riigijuhtimisel moraalsel autoriteedil ehk sellel, mida meie poliitilises kultuuri(tuse)s juba ammu ühelgi poliitilisel juhil ei ole.

Muuseas, sarnase mulje on oma intervjuudes jätnud ka Süüria president, Bashar al-Assad, kelle üht intervjuud resümeerisin mitte kuigi ammu ka Objektiivis. Kui peaksin pelgalt selle mulje pinnalt, mida inimesed endast jätavad, langetama otsuse, kas uskuda ja usaldada (Süürias toimuva osas) al-Assade või näiteks Jean-Claude Junckerit, Barack Obamat, Boris Johnsonit, Emmanuel Macroni, Angela Merkelit või Kersti Kaljulaidi, siis ei oleks üldse küsimustki, kummale poole otsus langeks. Poleks üldse mitte mingit küsimust!

“Inimõiguslaste” tülgastav silmakirjalikkus

Vaevalt jõuab keegi enam järge pidada, kui palju kordi oleme kooseluseaduse tühistamise kontekstis kuulnud jutte sellest, et inimestele kord juba antud õigusi ei saa ega tohi tagasi võtta. Nagu varemgi Objektiivi veergudel toonitatud, on niisugused jutud läbinähtavalt valelikud.

Vastupidiselt kooseluseaduse pooldajate valedele pole nimetatud seadus selle enda sätete kohaselt jõustunudki ning jõustumata seadusest ei tulene mitte kellelegi mitte mingisuguseid õigusi, mistõttu polegi mingeid õigusi kelleltki tagasi võtta.

Veelgi enam: ükski seadus pole tühistamatu ning et seadusandlik praktika, millega võetakse inimestele kord juba antud õigused tagasi, on mitte ainult levinud, vaid ka vasakpoolsete endi poolt laialdaselt aktsepteeritud.

Juhusliku näitena sellest võib tuua esile valitsuse plaani võtta kodanikelt ära oluline osa õigusest omada enesekaitseks relvi või siis mõne aasta eest tehtud seadusemuudatuse, millega võeti vanematelt ära õigus otsustada, kas nende alaealised tütred võivad teha aborti. Mainida võib ka abikaasadelt ühise tuludeklaratsiooni esitamise õiguse äravõtmist.

Tegelikult räägivad vasakliberaalid sellest, et kord juba antud õigusi ei saa tagasi võtta, üksnes oma huvide edendamiseks ning oma ideoloogiliste võitude kindlustamiseks.

Eriti reljeefselt tuleb see välja seoses asjaoluga, et Iirimaa valitsus on otsustanud korraldada vaid mõne kuu pärast ehk maikuu lõpus rahvahääletuse, tühistamaks 1983. aastal samuti referendumil vastu võetud põhiseaduse kaheksanda paranduse, millega tagati sündimata lastele konstitutsiooni tasandil teiste inimestega võrdne õigus elule.

Mõelgem korraks, millega on reaalselt tegu: rahvahääletusele pannakse küsimus, kas võtta kõige haavatavama ja kaitsetuma ühiskonnagrupi esindajatelt ära neile põhiseadusega tagatud kõige elementaarsem õigus ehk õigus elada.

Kui Euroopa Liit muretseks reaalselt inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete pärast, siis peaks praegu Iirimaa homoseksuaalist peaministri Leo Vardakari juhitava valitsuse suunal tehtama ennekuulmatult teravat kriitikat. Selle kriitika õiglast mastaapi võib ette kujutada, kui jutt käiks plaanist panna rahvahääletusele küsimus näiteks juutide, moslemite või homoseksuaalide eluõiguse radikaalsest piiramisest ning nende tahtliku tapmise seadustamisest.

Tegelikult näeme aga risti vastupidist – nii Euroopa Liidu ringkonnad kui ka teised end inimõiguste eestkõnelejatena esitlevad ühendused hoopis soosivad ja toetavad Iirimaa liberaalse valitsuse samme sündimata lastelt eluõiguse äravõtmiseks ning nimetavad selle vastaseid inimõiguste ja sallivuse vaenlasteks. Täpselt sama käekirja nägime siis, kui Poola valitsus plaanis tugevdada sündimata laste eluõiguse kaitset – sellele plaanile sai osaks mitte euroliidu toetus, vaid terav kriitika ja ähvardused.

Kõik see annab tunnistust iiveldamaajavast silmakirjalikkusest, valelikkusest ja kalkusest. Ajastul, mil valetamisest, petmisest ja manipuleerimisest on saanud võimuringkondade teine loomus ja igapäevane praktika, ei ole selles enam midagi üllatavat. Küll aga on see jäädavalt alatu, põlastusväärne ja eemaletõukav.

Jah, on tõesti häbi!

Toomas Paul ütles 2010. aastal antud intervjuus lakooniliselt, et konfliktid moslemite ja teiste maailmavaadete esindajate vahel on Euroopas ajutine, üleminekuperioodi nähtus:

“Varsti on ka Euroopa muhameedlik ja siis ei ole enam seda konflikti.”

Paljudel ajakirjanduses figureerivatel tegelastel, alates presidendist kuni mitmesuguste teiste arvamusdiileriteni, näib viimasel ajal millegi pärast – enamasti oma rahva pärast – häbi olevat. Pean tunnistama, et ka mul on häbi – häbi eelnevate põlvede ees, et me oma rumalusest, enesepettusest, nürimeelsest sentimentalismist, lühinägelikkusest, mugavusest ja ükskõiksusest kantuna nende poolt higi- ja verepisaratega välja võideldud riikliku iseseisvuse, kultuurilise rikkuse ja traditsiooni tarkuse nii kergelt ära anname, ning häbi tulevaste põlvede ees, kellele jätame oma saamatuse, hädisuse, arguse ja orjameelse lömitamise tõttu vaid iseseisvuse ja kultuuri varemed.

Nagu professor Rein Taagepera on tabavalt öelnud: “See on selline rahvas, keda järgmisel sajandil enam pole, kui ta kiiremas korras aru pähe ei võta. Musta katku elas üle. Punase kah. Aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu. Pole sellega harjunud.”

Sirp jätkab oma kallutatust kooseluseaduse toetamisel

Lihtsalt kroonika mõttes märgin ära, et ajalehes Sirp on avaldatud taas kord kooseluseaduse läbisurumist pooldav artikkel.

Olgugi, et Sirbi homoseksuaalist peatoimetaja Ott Karulin põhjendas minu artiklist keeldumist sellega, et ta tahab anda antud teemal sõna üksnes inimestele, kes ei ole varem temaatilises diskussioonis osalenud, on tegelikkus üpris erinev. Ka selle nädala Sirbis avaldatud artikli autor Toomas Jürgenstein on varem avalikult kirjutanud oma poolehoiust kooseluseadusele (vt nt siit), ent tema puhul see sõnasaamist takistava asjaoluna ilmselt ei kvalifitseeru. Samuti on Sirbis saanud kooseluseaduse suhtes poolehoiu väljendamiseks sõna mitmed teised isikud, kes on samuti varem sel teemal avalikult sõna võtnud.

Kõik see annab taas kinnitust, et Ott Karulin kuritarvitab oma positsiooni avalik-õigusliku ajalehe peatoimetajana, avaldades artikleid, mis soosivad tema enda homoseksuaalset eluviisi ja ilmavaadet ning keeldudes samal ajal selliste artiklite avaldamisest, mis tema seisukohtade ja ideoloogilis-poliitiliste visioonidega ei ühti.

Samal teemal:

• “Veel mõned sõnad Sirbi kallutatusest” (25.05.2014)
• “Sirbi peatoimetaja keeldub kooseluseaduse suhtes kriitiliste arvamuste avaldamisest” (20.05.2014)

Kui demokraatlik on Eesti demokraatia?

Ero Liiviku blogis on loetav dots Henn Kääriku 2007. aastal peetud ettekanne, mis kannab pealkirja “Kui demokraatlik on Eesti demokraatia?” Tegu on päris julge mõtteväljendusega. Loendamatu hulk inimesi räägib eravestlustes, et hoolimata sellest, et poliitikud ning kõikvõimalikud valitsusvälised- ja rahvusvahelised organisatsioonid korrutavad pidevalt vastupidist, on demokraatia Eestis (nagu ka teistes end demokraatlikuks nimetavates riikides) pigem miraaž kui tegelikkus. Ent kõikvõimalike tagasilöökide kartuses julgevad seda välja öelda vähesed.

Käärik alustab oma analüüsi nentides, et kuigi demokraatiast räägitakse pea pidevalt, on väga vähestel sellest kõnelejatest artikuleeritud arusaam sellest, mida võiks üleüldse demokraatia all silmas pidada:

Sõnu “demokraatia” ja “demokraatlik” kasutatakse igal võimalikul ja isegi võimatul juhul, söögi alla ja söögi peale, kirikus ja kõrtsis, parlamendis ja pangas. Lühidalt öeldes: nii tihti, et keegi ei näi enam teadvat, millest õigupoolest jutt käib. On see rahva võim, nagu aeg-ajalt naljatades armastavad öelda poliitikud? Või on see pigem rahva lollitamine rahva abil ja rahva hüvanguks, nagu on arvanud Oscar Wilde? Või selline riiklik korraldus, kus rahval kui suveräänil ja kõrgeima võimu kandjal on suveräänne õigus kanda kõrgemaid võimukandjaid? Või lihtsalt kaunis kunst köita ja paeluda, selleks, et nöörida?

Edasi läheb Käärik demokraatia määratlemise juurde, tuues välja, et ajalugu tunneb mitte lihtsalt demokraatiat, demokraatiat kui sellist, vaid et ajaloost on teada kaks täiesti erinevat demokraatia tüüpi: vahetu demokraatia ja esindusdemokraatia. Vahetut demokraatiat praktiseeriti Antiik-Kreeka polises, ent tänases lääne ühiskonnas seda (vähemalt riiklikul tasandil) ei esine. Esindusdemokraatia reaalsuse kohta Eestis kirjutab Käärik aga järgmiselt:

Et rahvas kui kõrgeima võimu kandja teostab seda võimu mitte vahetult, vaid teostajate kaudu, on piisavalt kõnekas asjaolu. See tähendab, rahvas on küll võimu kandja, ent ainult teoreetiliselt. Praktiliselt rahvas kõrgeimat võimu kanda ei jaksa ning peab selle õiguse kellelegi delegeerima. Ent kui rahvas delegeerib oma võimu, siis loobub ta võimust. Kui ta loobub võimust, siis tal võimu enam ei ole. Kui tal võimu enam ei ole, pole ta võimu kandja. Kui ta pole enam võimu kandja, pole mõtet temaga arvestada. See mõttekäik, küll natuke teisel kujul, kuulub algselt saksa-itaalia tuntud sotsioloogiaklassikule Robert Michelsile. Muidugi on antud juhul tegemist pigem sotsiaalfilosoofilise ja normatiivse käsitlusega. Saatuse kibe iroonia seisneb aga selles, et taolisest lõppkokkuvõttes raudsest ning parasjagu küünilisest arutluskäigust juhindub kogu tänase Eesti poliitika.

Ent siin Käärik veel ei peatu, nentides, et ei ole mingit mõtet arutleda selle üle, kas demokraatia on hea või halb ühiskonnakorraldus, ja püstitades hoopis põhimõttelisema küsimuse, “kas sellel poliitilisel etendusel, milles me kõik erineval määral osaleme, on ülepea demokraatiaga mingit pistmist?” Siin kohal hüppan üle autori arutluskäigust, millega võite tutvuda ülaltoodud lingi vahendusel, ja toon ära lõigu ettekande kokkuvõttest:

Sandid on lood Eesti demokraatiaga, õieti polegi teist. Kui poliitikutel oleks pisutki kodanikujulgust, ütleksid nad otse ja avalikult: mingit demokraatiat Eestis ei ole ega tulegi. Ants Juskel on ilmselt õigus kui ta ütleb, et oleme uue stagnatsiooni lävel. Pole võimatu, et see saab olema veelgi küünilisem ja silmakirjalikum. Nomenklatuur on selleks igatahes valmis.

Kibe tõdemus, seda enam, et tundub olevat tõene. Kardetavasti jõuab igaüks, kes süveneb ausalt küsimusse sellest, kas Eesti Vabariigis kehtib tõepoolest rahva võim (kr. k. demos + kratos), suure tõenäosusega sama vastuseni.

Teatud küsimused jäid Kääriku ettekannet lugedes siiski lahtiseks. Siin kohal tooksin neist välja vaid ühe. Nimelt kirjutab ta käsitledes küsimust demokraatia eeldustest:

Kui pole põhimõttelist majanduslikku võrdsust, pole mõtet rääkida võrdsusest seaduse ees, võrdsetest võimalustest ja demokraatiast. Tavakodanikul pole kuskilt võtta seda raha, mis on vajalik Riigikogu mandaadi lunastamiseks, samuti summasid, millega tema kulul rikastunud äriringkonnad maksavad kinni poliitilisi otsuseid Toompeal. Kui demokraatia on tõepoolest rahva võim, siis tuleks tuvastada rahvas, kes teadlikult ja vabatahtlikult tihkaks tahta võimu, mille põhimureks pole pelgalt majandusliku ebavõrdsuse “demokraatlik” taastootmine, vaid selle plaanipärane süvendamine. Jutt ei käi võrdsustamisest iga hinna eest, jutt käib ressursside mõistuspärasest jaotamisest ühiskonnas.

Ühelt poolt on kindlasti tõsi, et esindusdemokraatias (kuid tegelikult, kuigi vähemal määral, ka vahetus demokraatias) on jõukamatel isikutel ja ühendustel oma huvide läbisurumiseks märksa parem positsioon kui neil, kelle rahalised vahendid on napid. Ent teiselt poolt võiks küsida, kas see ei ole paratamatu ning kas püüdlus seda probleemi ressurside ümberjagamise teel ületada ei tõota mitte põhjustada veelgi suuremat ebaõiglust? Ehk teisisõnu, kas ei ole mitte tegu demokraatia suhtes mitte aktsidentaalse, vaid olemusliku probleemiga, ja kas see majanduslik võrdsus, millest jutt käib, ei ole mitte utoopiline? Autor küll märgib, et jutt ei käi võrdsustamisest iga hinna eest, aga oleks huvitav teada, kuidas võiks tema arvates jõuda olukorrani, kus eksisteerib demokraatia toimimiseks rahuldav majanduslik võrdsus (ilma, et ühtlasi oleks loodud muul moel rohkelt ebaõiglust).

Ero Liivik ajaveebis on riputatud üles teisigi tekste, mis puudutavad demokraatia kriisi Eesti ühiskonnas (vt siit). Neist jõuliseim (kuigi võiks olla veel oluliselt jõulisem) on ehk Allar Jõksi artikkel pealkirjaga “Kellele kuulub Eesti riik?”, milles on näidatud, kui jämedalt eiravad parteid mitte üksi seaduseid, vaid ka põhiseadust, ning milles on antud Eesti demokraatia olukorrale (ja selle edaseise kujunemise väljavaadetele) karm hinnang:

Oleme 2008. aastaks suutnud luua ühiskonna, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem. Ühiskonna, mis põhineb usul, et lahendus, mis on parim erakonnale, on parim kõigile. Olen korduvalt juhtinud tähelepanu märkidele ühiskonna suletumaks muutumisest. Sellised muutused ei saabu kunagi ühekordse aktiga, vaid pigem hiilides.

Eelnevale lisaks juhib Jõks tähelepanu ka sellele, millele olen siin blogis korduvalt osutanud: nimelt sellele, et ühiskonnas on üha jõulisemalt kehtestumas enesetsensuur, mis tähendab, et inimesed ei julge tagasilöökide kartuses väljendada avaliku arvamusega mitte ühilduvaid seisukohti:

Kas sõnavabadus ei ole muutunud lihtsalt vabaduseks sõnades, kui poliitilise eliidi poolt peavoolust erineva arvamuse esindajate halvustamine, naeruvääristamine ja sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks? Kas selliselt ei varjata mitte oma võimetust või soovimatust riigi ees seisvate väljakutsete üle arutleda?

Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid ja erahuvi eelistamine avalikule huvile on saanud reegliks, vajab aga tunduvalt enam avatust ning mõjutamata vaba debatti. Mitte aga enesetsensuuri kehtestanud kodanikke.

Ilma avaliku aruteluta on aga isegi esindusdemokraatia (mil on demokraatia antiigiaegse ideega väga vähe pistmist) teoreetiliselt võimatu, sest need, kes rahvast esindama peaksid, ei saa põhimõtteliselt teada, millised on tegelikult rahva huvid. Ja tihti näib, et nii meeldibki neile rohkem, sest see võimaldab hoiduda vastutusest ning õigustada ükskõik milliseid samme viitega rahvalt saadud mandaadile (kuigi, tõsi, paljudel Riigikogu liikmetel pole tegelikult sedagi).