Jah, on tõesti häbi!

September 9, 2015

Toomas Paul ütles 2010. aastal antud intervjuus lakooniliselt, et konfliktid moslemite ja teiste maailmavaadete esindajate vahel on Euroopas ajutine, üleminekuperioodi nähtus:

“Varsti on ka Euroopa muhameedlik ja siis ei ole enam seda konflikti.”

Paljudel ajakirjanduses figureerivatel tegelastel, alates presidendist kuni mitmesuguste teiste arvamusdiileriteni, näib viimasel ajal millegi pärast – enamasti oma rahva pärast – häbi olevat. Pean tunnistama, et ka mul on häbi – häbi eelnevate põlvede ees, et me oma rumalusest, enesepettusest, nürimeelsest sentimentalismist, lühinägelikkusest, mugavusest ja ükskõiksusest kantuna nende poolt higi- ja verepisaratega välja võideldud riikliku iseseisvuse, kultuurilise rikkuse ja traditsiooni tarkuse nii kergelt ära anname, ning häbi tulevaste põlvede ees, kellele jätame oma saamatuse, hädisuse, arguse ja orjameelse lömitamise tõttu vaid iseseisvuse ja kultuuri varemed.

Nagu professor Rein Taagepera on tabavalt öelnud: “See on selline rahvas, keda järgmisel sajandil enam pole, kui ta kiiremas korras aru pähe ei võta. Musta katku elas üle. Punase kah. Aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu. Pole sellega harjunud.”


Sirp jätkab oma kallutatust kooseluseaduse toetamisel

August 16, 2014

Lihtsalt kroonika mõttes märgin ära, et ajalehes Sirp on avaldatud taas kord kooseluseaduse läbisurumist pooldav artikkel.

Olgugi, et Sirbi homoseksuaalist peatoimetaja Ott Karulin põhjendas minu artiklist keeldumist sellega, et ta tahab anda antud teemal sõna üksnes inimestele, kes ei ole varem temaatilises diskussioonis osalenud, on tegelikkus üpris erinev. Ka selle nädala Sirbis avaldatud artikli autor Toomas Jürgenstein on varem avalikult kirjutanud oma poolehoiust kooseluseadusele (vt nt siit), ent tema puhul see sõnasaamist takistava asjaoluna ilmselt ei kvalifitseeru. Samuti on Sirbis saanud kooseluseaduse suhtes poolehoiu väljendamiseks sõna mitmed teised isikud, kes on samuti varem sel teemal avalikult sõna võtnud.

karulin

Kõik see annab taas kinnitust, et Ott Karulin kuritarvitab oma positsiooni avalik-õigusliku ajalehe peatoimetajana, avaldades artikleid, mis soosivad tema enda homoseksuaalset eluviisi ja ilmavaadet ning keeldudes samal ajal selliste artiklite avaldamisest, mis tema seisukohtade ja ideoloogilis-poliitiliste visioonidega ei ühti.

Samal teemal:


Kui demokraatlik on Eesti demokraatia?

August 11, 2010

Ero Liiviku blogis on loetav dots Henn Kääriku 2007. aastal peetud ettekanne, mis kannab pealkirja “Kui demokraatlik on Eesti demokraatia?” Tegu on päris julge mõtteväljendusega. Loendamatu hulk inimesi räägib eravestlustes, et hoolimata sellest, et poliitikud ning kõikvõimalikud valitsusvälised- ja rahvusvahelised organisatsioonid korrutavad pidevalt vastupidist, on demokraatia Eestis (nagu ka teistes end demokraatlikuks nimetavates riikides) pigem miraaž kui tegelikkus. Ent kõikvõimalike tagasilöökide kartuses julgevad seda välja öelda vähesed.

Käärik alustab oma analüüsi nentides, et kuigi demokraatiast räägitakse pea pidevalt, on väga vähestel sellest kõnelejatest artikuleeritud arusaam sellest, mida võiks üleüldse demokraatia all silmas pidada:

Sõnu “demokraatia” ja “demokraatlik” kasutatakse igal võimalikul ja isegi võimatul juhul, söögi alla ja söögi peale, kirikus ja kõrtsis, parlamendis ja pangas. Lühidalt öeldes: nii tihti, et keegi ei näi enam teadvat, millest õigupoolest jutt käib. On see rahva võim, nagu aeg-ajalt naljatades armastavad öelda poliitikud? Või on see pigem rahva lollitamine rahva abil ja rahva hüvanguks, nagu on arvanud Oscar Wilde? Või selline riiklik korraldus, kus rahval kui suveräänil ja kõrgeima võimu kandjal on suveräänne õigus kanda kõrgemaid võimukandjaid? Või lihtsalt kaunis kunst köita ja paeluda, selleks, et nöörida?

Edasi läheb Käärik demokraatia määratlemise juurde, tuues välja, et ajalugu tunneb mitte lihtsalt demokraatiat, demokraatiat kui sellist, vaid et ajaloost on teada kaks täiesti erinevat demokraatia tüüpi: vahetu demokraatia ja esindusdemokraatia. Vahetut demokraatiat praktiseeriti Antiik-Kreeka polises, ent tänases lääne ühiskonnas seda (vähemalt riiklikul tasandil) ei esine. Esindusdemokraatia reaalsuse kohta Eestis kirjutab Käärik aga järgmiselt:

Et rahvas kui kõrgeima võimu kandja teostab seda võimu mitte vahetult, vaid teostajate kaudu, on piisavalt kõnekas asjaolu. See tähendab, rahvas on küll võimu kandja, ent ainult teoreetiliselt. Praktiliselt rahvas kõrgeimat võimu kanda ei jaksa ning peab selle õiguse kellelegi delegeerima. Ent kui rahvas delegeerib oma võimu, siis loobub ta võimust. Kui ta loobub võimust, siis tal võimu enam ei ole. Kui tal võimu enam ei ole, pole ta võimu kandja. Kui ta pole enam võimu kandja, pole mõtet temaga arvestada. See mõttekäik, küll natuke teisel kujul, kuulub algselt saksa-itaalia tuntud sotsioloogiaklassikule Robert Michelsile. Muidugi on antud juhul tegemist pigem sotsiaalfilosoofilise ja normatiivse käsitlusega. Saatuse kibe iroonia seisneb aga selles, et taolisest lõppkokkuvõttes raudsest ning parasjagu küünilisest arutluskäigust juhindub kogu tänase Eesti poliitika.

Ent siin Käärik veel ei peatu, nentides, et ei ole mingit mõtet arutleda selle üle, kas demokraatia on hea või halb ühiskonnakorraldus, ja püstitades hoopis põhimõttelisema küsimuse, “kas sellel poliitilisel etendusel, milles me kõik erineval määral osaleme, on ülepea demokraatiaga mingit pistmist?” Siin kohal hüppan üle autori arutluskäigust, millega võite tutvuda ülaltoodud lingi vahendusel, ja toon ära lõigu ettekande kokkuvõttest:

Sandid on lood Eesti demokraatiaga, õieti polegi teist. Kui poliitikutel oleks pisutki kodanikujulgust, ütleksid nad otse ja avalikult: mingit demokraatiat Eestis ei ole ega tulegi. Ants Juskel on ilmselt õigus kui ta ütleb, et oleme uue stagnatsiooni lävel. Pole võimatu, et see saab olema veelgi küünilisem ja silmakirjalikum. Nomenklatuur on selleks igatahes valmis.

Kibe tõdemus, seda enam, et tundub olevat tõene. Kardetavasti jõuab igaüks, kes süveneb ausalt küsimusse sellest, kas Eesti Vabariigis kehtib tõepoolest rahva võim (kr. k. demos + kratos), suure tõenäosusega sama vastuseni.

Teatud küsimused jäid Kääriku ettekannet lugedes siiski lahtiseks. Siin kohal tooksin neist välja vaid ühe. Nimelt kirjutab ta käsitledes küsimust demokraatia eeldustest:

Kui pole põhimõttelist majanduslikku võrdsust, pole mõtet rääkida võrdsusest seaduse ees, võrdsetest võimalustest ja demokraatiast. Tavakodanikul pole kuskilt võtta seda raha, mis on vajalik Riigikogu mandaadi lunastamiseks, samuti summasid, millega tema kulul rikastunud äriringkonnad maksavad kinni poliitilisi otsuseid Toompeal. Kui demokraatia on tõepoolest rahva võim, siis tuleks tuvastada rahvas, kes teadlikult ja vabatahtlikult tihkaks tahta võimu, mille põhimureks pole pelgalt majandusliku ebavõrdsuse “demokraatlik” taastootmine, vaid selle plaanipärane süvendamine. Jutt ei käi võrdsustamisest iga hinna eest, jutt käib ressursside mõistuspärasest jaotamisest ühiskonnas.

Ühelt poolt on kindlasti tõsi, et esindusdemokraatias (kuid tegelikult, kuigi vähemal määral, ka vahetus demokraatias) on jõukamatel isikutel ja ühendustel oma huvide läbisurumiseks märksa parem positsioon kui neil, kelle rahalised vahendid on napid. Ent teiselt poolt võiks küsida, kas see ei ole paratamatu ning kas püüdlus seda probleemi ressurside ümberjagamise teel ületada ei tõota mitte põhjustada veelgi suuremat ebaõiglust? Ehk teisisõnu, kas ei ole mitte tegu demokraatia suhtes mitte aktsidentaalse, vaid olemusliku probleemiga, ja kas see majanduslik võrdsus, millest jutt käib, ei ole mitte utoopiline? Autor küll märgib, et jutt ei käi võrdsustamisest iga hinna eest, aga oleks huvitav teada, kuidas võiks tema arvates jõuda olukorrani, kus eksisteerib demokraatia toimimiseks rahuldav majanduslik võrdsus (ilma, et ühtlasi oleks loodud muul moel rohkelt ebaõiglust).

Ero Liivik ajaveebis on riputatud üles teisigi tekste, mis puudutavad demokraatia kriisi Eesti ühiskonnas (vt siit). Neist jõuliseim (kuigi võiks olla veel oluliselt jõulisem) on ehk Allar Jõksi artikkel pealkirjaga “Kellele kuulub Eesti riik?”, milles on näidatud, kui jämedalt eiravad parteid mitte üksi seaduseid, vaid ka põhiseadust, ning milles on antud Eesti demokraatia olukorrale (ja selle edaseise kujunemise väljavaadetele) karm hinnang:

Oleme 2008. aastaks suutnud luua ühiskonna, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem. Ühiskonna, mis põhineb usul, et lahendus, mis on parim erakonnale, on parim kõigile. Olen korduvalt juhtinud tähelepanu märkidele ühiskonna suletumaks muutumisest. Sellised muutused ei saabu kunagi ühekordse aktiga, vaid pigem hiilides.

Eelnevale lisaks juhib Jõks tähelepanu ka sellele, millele olen siin blogis korduvalt osutanud: nimelt sellele, et ühiskonnas on üha jõulisemalt kehtestumas enesetsensuur, mis tähendab, et inimesed ei julge tagasilöökide kartuses väljendada avaliku arvamusega mitte ühilduvaid seisukohti:

Kas sõnavabadus ei ole muutunud lihtsalt vabaduseks sõnades, kui poliitilise eliidi poolt peavoolust erineva arvamuse esindajate halvustamine, naeruvääristamine ja sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks? Kas selliselt ei varjata mitte oma võimetust või soovimatust riigi ees seisvate väljakutsete üle arutleda?

Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid ja erahuvi eelistamine avalikule huvile on saanud reegliks, vajab aga tunduvalt enam avatust ning mõjutamata vaba debatti. Mitte aga enesetsensuuri kehtestanud kodanikke.

Ilma avaliku aruteluta on aga isegi esindusdemokraatia (mil on demokraatia antiigiaegse ideega väga vähe pistmist) teoreetiliselt võimatu, sest need, kes rahvast esindama peaksid, ei saa põhimõtteliselt teada, millised on tegelikult rahva huvid. Ja tihti näib, et nii meeldibki neile rohkem, sest see võimaldab hoiduda vastutusest ning õigustada ükskõik milliseid samme viitega rahvalt saadud mandaadile (kuigi, tõsi, paljudel Riigikogu liikmetel pole tegelikult sedagi).