Õhtuleht küsib, kas SAPTK hakkab oma ruumes pagulasi majutama

Täna hommikul leidsin postkastist alltoodud kirja, kus jõuti kiiresti küsimuseni sellest, kas hakkame nüüd paavsti seisukohaväljendustest kantuna SAPTK ruumides pagulasi majutama. Loodan, et ma ei põhjustanud ajakirjanikule pettumust, aga olin sunnitud veidi hoogu maha võtma.

Igal juhul on selge, et ühelt poolt peaksime tegema rohkem abivajajate abistamiseks – ka siin samas koduühiskonnas –, ent tuleb meil samuti rohkem mõelda, kuidas seda teha inimlikul ja tõeliselt armastaval moel ehk viisil, mis mitte üksi loob kuvandit meist kui headest inimestest, vaid ka reaalselt aitab probleemide lahendamisele kaasa.

Selleks, et reaalselt probleemide lahendamisele kaasa aidata, on aga tarvis vähemalt kolme eeldust: (a) vabaneda orjalikust vaimsest hoiakust, mis muudkui kihutab tegema täpselt nii, nagu suuremate ja tugevamate poolt ette öeldakse; (b) süveneda probleemide tegelikesse põhjustesse ning olla valmis vaatama silma tõele, mis võib nõuda meilt kogu oma eluhoiaku ümbervaatamist; (c) olla valmis tegema isiklikke ohverdusi ja kannatama selle nimel, et kellelgi teisel saaks olla parem.

Me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse, nagu küsimus riiklikust iseseisvusest

Kas välisminister, kelle arvates ei tohi Euroopa Liidu plaanide teostamisel takerduda niisugustesse detailiküsimustesse, nagu küsimus sellest, kas Eestil säilib immigratsioonipoliitika osas iseotsustamise õigus või mitte, esindab eesti rahva huve Euroopa Liidu ees või pigem Euroopa Liidu huve eesti rahva ees?

Fakt on see, et riikliku iseseisvuse seisukohast on immigratsioonipoliitika osas iseotsustamise õiguse säilitamise näol tegu kriitilise tähtsusega küsimusega, mitte detailiga, millesse ei tohiks “tähtsamate asjade” huvides takerduda. Mida Marina Kaljurand sisuliselt selgitab, on ju see, et me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse, nagu küsimus sellest, kas me üldse tahame iseseisev riik olla või mitte.

Näib, et põhiseaduse aluspõhimõtted on progressiivsele poliitilisele eliidile risti jalgu ette jäänud.

Vao süütamine kui kingitus vasakliberaalsele eliidile

Vao süütamine on kahetsusväärne ja lubamatu tegu, mis võinuks lõppeda väga tõsiste tagajärgedaga. Aga mis ei ole vähem oluline – see oli erakordselt rumal tegu, sõltumata sellest, millised olid teo toimepanija motiivid.

Vasakliberaalsele poliitilisele ja ideoloogilisele eliidile, mis püüab juurutada ka Eestis kõikjal hävingut külvanud multikulturalismi mudelit ja nn vihakõne keelu abil teisitimõtlejaid vaigistada, on see juhtum nagu taevast sülle kukkunud kingitus – umbes samuti, nagu oli Reformierakonnale kingituseks nii valimiste eelsele ajale langenud Ukraina konflikt kui ka pronksiöö.

Ühelt poolt räägitakse sellest, kui jube ja kole see kõik on, aga teiselt poolt samal ajal piltlikult öeldes korgitakse pudel lahti, sest tuntakse ilmselt väga hästi ka ise, et kasvab soodus pinnas olukorra enda kasuks pööramiseks. See, millise innukusega on asutud juhtumit oma ideoloogilise programmi teenistusse rakendama, on kahtlemata muljetavaldav.

ERR palub uudise pealkirja moonutamise pärast vabandust

Täna hommikul leidsin ootamatult oma postkastist kirja, kus ERR-i uudisteportaali peatoimetaja Rain Kooli palub “Vabariigi kodanike” kajastuse pealkirja moonutamise pärast vabandust, lubab välja selgitada, kes oli pealkirja muutmise taga ning pidada maha tõsise kollegiaalse vestluse. Uudis, mille pealkirja reaalsust moonutavale muutmisele eilses postitutses viitasin, on nüüd taas algse pealkirjaga. Tänan!

Uudis ERR-i uudisteportaalis moonutavalt muudetud pealkirjaga:

Uudis ERR-i uudisteportaalis tagasi algseks muudetud pealkirjaga:

Meedia kõverpeegel ehk mõned mõtted seonduvalt eilse “Vabariigi kodanike” saate kajastusega

Eile õhtul osalesin ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus arutati pagulaste vastuvõtmisega seonduvaid küsimusi. Teemaks ei olnud pagulasprobleem kui selline, vaid see, kas Eesti on valmis pagulasi vastu võtma ning kuidas peaks toimima, et asi võiks minna võimalikult valutult.

Muu hulgas selgitasin oma seisukohta, et kui tahame reaalselt kedagi aidata, siis ei tohiks püüda rakendada tuima järjekindlusega samu skeeme, mis on igal pool Euroopas toonud vaid probleeme ja läbikukkumisi. Peaksime olema suutelised analüüsima teiste vigu, õppima neist ning mõtlema iseseisvalt ja loovalt, kuidas saaks tegelikult kedagi inimlikult aidata ilma, et me heast tahtest kantuna kutsume ka oma ühiskonnas esile tõsised kultuurilised ja ühiskondlikud probleemid, mis ähvardavad päädida konflikti ja verevalamisega.

Ühe võimalusena käisin välja mõtte aidata neid, kes vajavad abi kõige enam ehk võtta peredesse vastu orbusid. Lapsed kasvaksid üles mitte kusagil anonüümse riikliku sotsiaalabi projekti raames, vaid perekonnas ehk loomulikus ja armastusele tuginevas keskkonnas, mis soosiks kahtlemata nende saamist meie kultuuriruumi osaks. Ütlesin ka seda, et põhimõtteliselt oleks minugi perekond valmis ühe orvu vastu võtma, et omalt poolt inimlikku abi osutada, ning et perekondi, kes oleks nõus talitama samal moel, on ilmselt sadu – eriti, kui riik seda nt teatud maksuvabastustega soosiks.

Omamoodi huvitav on aga vaadata, kuidas meedia sõnumit moonutab. Kui algselt kajastas ERR-i uudisteportaal minu seisukohta võrdlemisi neutraalselt, pannes üles uudise pealkirjaga “Vooglaid “Vabariigi kodanikes”: mina oleksin nõus võtma ühe pagulasest orvu oma perekonda”, siis veidi hiljem muudeti teadmata põhjusel uudise pealkirja moel, mis naeruvääristab ettepanekut, luues mulje, nagu ma oleksin nõrgamõistuslik ja arvaksin, et ühe orvu enese perekonda võtmine võiks kujutada endast pagulaskriisi lahendust.

Kus on vastused olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele?

Olen püüdnud leida vastuseid olulistele pagulaspoliitikat puudutavatele küsimustele, ent seni üpris edutult. Muu hulgas ei ole mul õnnestunud leida vastust ka alljärgnevatele küsimustele:

1. Kust riigist kavatsetakse põgenikke vastu võtta?
2. Millise religioosse taustaga põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
3. Millisest soost ja vanuses põgenikke kavatsetakse vastu võtta?
4. Kes langetab otsuse selle kohta, milliseid inimesi vastu võtta ja milliste kriteeriumide alusel?
5. Kuidas on tagatud, et siia saabuvad inimesed REAALSELT vastavad meie poole seatud tingimustele?
6. On räägitud, et põgenike valimisel eelistatakse kristlasi, aga kas selline põgenike kohtlemine religioosse kuuluvuse alusel eristaval alusel on ka tegelikult teostatav, pidades silmas nn võrdse kohtlemise standardeid, mida püütakse fanaatilise järjekindlusega igas võimalikus ja võimatus olukorras rakendada?
7. Kuhu konkreetselt kavatsetakse pagulased elama panna?

Veel mõned sõnad uute ideoloogiatöötajate esiletõusust

Kuulasin laupäeval autos sõites jupiti kahte poliitika teemalist vestlussaadet ja huvitav oli täheldada, kuidas arutlustes (nii seal kui meedias laiemalt) kordub sama muster, mida nägime kooseluseaduse kontekstis.

See, kui suur osa ühiskonnast ei kiida poliitilise ja ideoloogilise kliki poolt toetatud ja väljastpoolt Eestit lähtuvate ambitsioonide elluviimist heaks, tembeldatakse edumeelse ajakirjandusliku ja poliitilise eliidi poolt juba eelduslikult vihkamiseks, sallimatuseks, rassismiks, kitsarinnalisuseks, hirmuks ja muuks koledaks.

Pealtnäha intelligentsetel inimestel näib tekkivat tõsine probleem väga lihtsatest asjadest arusaamisega.

Näiteks ei ole ju tarvis geniaalsust mõistmaks, et see, kui keegi ei nõustu abielu tähenduse radikaalse ümbermääratlemise või moslemiimmigratsioonile ukse avamise osas iseseisvale riigile kohase otsustusõiguse loovutamisega, ei tähenda, et tema seisukohtade ainus võimalik tagamaa on kitsarinnalisus või hirm.

Isanda ja orja kuvand võtab EL-i kontekstis üha selgemaid kontuure

 

Delfi vahendab, et Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker olevat käratanud Brüsselis peetud immigratsiooni- ja pagulaste teemalisel arutelul, et tal on täiesti ükskõik.

Terake otsekohest ausust ei tee iseenesest paha – vastupidi, see on vägagi tänuväärne, võimaldades üha enamatel inimestel aru saada, millise “mänguga” on tegelikult tegu.

Kogu jutt pagulaskvootide vabatahtlikkusest hakkab niisuguste sündmuste taustal järjest piinlikumaks muutuma ning piinlikkus vaid süveneb vaadates uudistest kaadreid sellest, kuidas meie peaminister lipitseb alandlikult suurte onude keskel, kes talle peale käratavad ja teada annavad, et vastuargumentidest on täiesti ükskõik. (Seejuures ma hästi ei usu, et meie peaminister üldse sõandas mingeid reaalseid vastuargumente sõnastada ja neid kaitsta.)

Kui Juncker teatab, et teda ei huvita vastuargumendid, siis võiks peaminister viisakalt püsti tõusta, soovida kõigile kena õhtut ja lihtsalt minema jalutada. Miks peaks suveräänse riigi valitsuspea niisugust alandust taluma ja sellega kogu oma rahvast häbistama?