Isanda ja orja kuvand võtab EL-i kontekstis üha selgemaid kontuure

Screen Shot 2015-06-26 at 10.20.09

 

Delfi vahendab, et Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker olevat käratanud Brüsselis peetud immigratsiooni- ja pagulaste teemalisel arutelul, et tal on täiesti ükskõik.

Terake otsekohest ausust ei tee iseenesest paha – vastupidi, see on vägagi tänuväärne, võimaldades üha enamatel inimestel aru saada, millise “mänguga” on tegelikult tegu.

Kogu jutt pagulaskvootide vabatahtlikkusest hakkab niisuguste sündmuste taustal järjest piinlikumaks muutuma ning piinlikkus vaid süveneb vaadates uudistest kaadreid sellest, kuidas meie peaminister lipitseb alandlikult suurte onude keskel, kes talle peale käratavad ja teada annavad, et vastuargumentidest on täiesti ükskõik. (Seejuures ma hästi ei usu, et meie peaminister üldse sõandas mingeid reaalseid vastuargumente sõnastada ja neid kaitsta.)

Kui Juncker teatab, et teda ei huvita vastuargumendid, siis võiks peaminister viisakalt püsti tõusta, soovida kõigile kena õhtut ja lihtsalt minema jalutada. Miks peaks suveräänse riigi valitsuspea niisugust alandust taluma ja sellega kogu oma rahvast häbistama?

Suhtumise osas võiks eeskuju võtta näiteks Ungari peaministrist Viktor Orbanist, kes on teatanud resuluutselt ja kindlameelselt, et ainuüksi mõte sellest, et keegi lubab põgenikke ja immigrante oma riiki ning hakkab siis nõudma nende paigutamist teistesse riikidesse on “hullumeelne ja ebaõiglane”.

Mõelda tasuks ka sellele, kuidas Ühendkuningriik eesotsas peaminister David Cameroniga arutelult lihtsalt lahkus, kasutades endale välja võideldud eriõigusi.

Meie saame aga paraku näha sootuks teistsugust reaalsust – reaalsust, millest vaatab vastu mitte julge väljaastumine oma riigi, rahva ja kultuuri kaitseks, vaid suurte isandate ees lömitamine.

Seejuures ei taha ma öelda sugugi seda, nagu poleks pagulaskriis reaalne ja nagu ei peaks sellele lahendust otsima. Küll aga tahan öelda, et seda – nagu kõike muud – tuleks teha sireselgselt, väärikalt ja tugevamate alandavale diktaadile allumata.

Igal juhul on üha selgem, et käimasoleva debati keskmes ei ole mitte niivõrd pagulaste ega immigrantide probleem, kuivõrd küsimus sellest, kas globalistlikul projektil õnnestub riikide suveräänsuse riismeid veelgi koomale tõmmata.

Iseenesest on huvitav vaadata, kuidas ühe või teise riigi valitsused selles olukorras käituvad.

Isand ja tema alandlik teener

Isand Juncker ja tema alandlik teener

Greek Prime Minister Alexis Tsipras (C) pose with Italian Prime Minister Matteo Renzi (top L), Estonian Prime Minister Taavi Roivas (L), Maltese Prime Minister Joseph Muscat (C bottom), Dutch Prime Minister Mark Rutte (2R) and European Commission President Jean-Claude Juncker during a family photo at an European Council leaders summit in Brussels, February 12, 2015. AFP PHOTO / EMMANUEL DUNAND

Peaasi on halva mängu juures head nägu teha ja kõigest väest tõestada, et oled ikka oma poiss.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: