Eestis on saanud “armsaks” tavaks, et “kvaliteetajakirjandus” (sh Rahvusringhääling) nimetab täiesti häbematult ühekülgset ideoloogilist manipuleerimist debatiks, aruteluks vms-ks. Mõne päeva eest juhtis vend mu tähelepanu ühele kenale näitele Eesti Päevalehes. Pealkirja “Debatt: Millised on geeniuuringute võimalused ja karid” on kutsutud kokku kolm tuntud liberaalse ilmavaatega teadlast, kes on kõik ühemõtteliselt embrüonaalsete tüvirakkude uuringuid toetaval seisukohal ja propageerivad seda (küll ilma sisulisi argumente esitamata) kuis jaksavad. Mida aga ei ole — ükskõik kust nurga alt ka ei vaata — on debatt.
Kogu “debati” pealiskaudsus (olulisi sisulisi probleeme ei arutatata, lahkarvamusi ei eksisteeri) on lausa hämmastav. Tartu Ülikooli rekotor annab kõhklematult teada, et “Teadus ei saa vaadata, et kas ta on eetiline või mitteeetiline” — märkimisväärne seisukoht, kas pole (jääme ootama eugeenika õppetooli avamist)!? Eesti Teaduste Akadeemia president nimetab ameeriklaste püüdluseid mitte lubada hävitada teaduslikel eesmärkidel varajases arengufaasis inimesi hüsteeriliseks ja lolliks, inglaste vastupidiseid samme kiidab aga targa ja tolerantsena (see, mis teeb ühe seisukoha lolliks ja teise targaks, jääb muidugi selgitamata). Toivo Maimets, kes on ammu tõestanud, et ei intellektuaalne ega akadeemiline ausus ei ole tema jaoks kuigivõrd olulised suurused (vt näiteid siit ja siit), näib aga arvavat, et isegi inimese kloonimises ei ole lõppude-lõpuks midagi lubamatut — ta sedastab läbi ja lõhki pragmaatilises võtmes, et sel ei oleks lihtsalt mõtet, sest see ei annaks midagi ja pealegi olevat vanamoodsal viisil laste tegemine mõnusam… (Huvitav oleks teada, mida need mehed üleüldse silmas peavad rääkides sellest, mis on eetiline ja mis mitte. Kas kriteeriumiks on ka midagi enamat kui oma arvamus?)
Küll on kurb, kui inimestega nii avalikult manipuleeritakse. Ja ehk veel kurvem on, et sel lubatakse juhtuda ilma, et keegi sellele õieti tähelepanugi juhiks. Ju siis ei näe inimesed selles midagi hullu, et neisse suhtutakse kui idiootidesse, või siis on neil lihtsalt ükskõik. Aga võib olla kindel, et selliste “debattidega” kujundatakse tasapisi pidevalt nö avalikku arvamust, mida pluralistlikus ja progressiivses ühiskonnas kõik “mõistlikud inimesed” (st need, kes ei soovi saada määratletud äärmuslaste ja tagurlastena) peavad jagama.