Tartu Ülikooli rektor: “Teadus ei saa vaadata, et kas ta on eetiline või mitteeetiline”

Eestis on saanud “armsaks” tavaks, et “kvaliteetajakirjandus” (sh Rahvusringhääling) nimetab täiesti häbematult ühekülgset ideoloogilist manipuleerimist debatiks, aruteluks vms-ks. Mõne päeva eest juhtis vend mu tähelepanu ühele kenale näitele Eesti Päevalehes. Pealkirja “Debatt: Millised on geeniuuringute võimalused ja karid” on kutsutud kokku kolm tuntud liberaalse ilmavaatega teadlast, kes on kõik ühemõtteliselt embrüonaalsete tüvirakkude uuringuid toetaval seisukohal ja propageerivad seda (küll ilma sisulisi argumente esitamata) kuis jaksavad. Mida aga ei ole — ükskõik kust nurga alt ka ei vaata — on debatt.

Kogu “debati” pealiskaudsus (olulisi sisulisi probleeme ei arutatata, lahkarvamusi ei eksisteeri) on lausa hämmastav. Tartu Ülikooli rekotor annab kõhklematult teada, et “Teadus ei saa vaadata, et kas ta on eetiline või mitteeetiline” — märkimisväärne seisukoht, kas pole (jääme ootama eugeenika õppetooli avamist)!? Eesti Teaduste Akadeemia president nimetab ameeriklaste püüdluseid mitte lubada hävitada teaduslikel eesmärkidel varajases arengufaasis inimesi hüsteeriliseks ja lolliks, inglaste vastupidiseid samme kiidab aga targa ja tolerantsena (see, mis teeb ühe seisukoha lolliks ja teise targaks, jääb muidugi selgitamata). Toivo Maimets, kes on ammu tõestanud, et ei intellektuaalne ega akadeemiline ausus ei ole tema jaoks kuigivõrd olulised suurused (vt näiteid siit ja siit), näib aga arvavat, et isegi inimese kloonimises ei ole lõppude-lõpuks midagi lubamatut — ta sedastab läbi ja lõhki pragmaatilises võtmes, et sel ei oleks lihtsalt mõtet, sest see ei annaks midagi ja pealegi olevat vanamoodsal viisil laste tegemine mõnusam… (Huvitav oleks teada, mida need mehed üleüldse silmas peavad rääkides sellest, mis on eetiline ja mis mitte. Kas kriteeriumiks on ka midagi enamat kui oma arvamus?)

Küll on kurb, kui inimestega nii avalikult manipuleeritakse. Ja ehk veel kurvem on, et sel lubatakse juhtuda ilma, et keegi sellele õieti tähelepanugi juhiks. Ju siis ei näe inimesed selles midagi hullu, et neisse suhtutakse kui idiootidesse, või siis on neil lihtsalt ükskõik. Aga võib olla kindel, et selliste “debattidega” kujundatakse tasapisi pidevalt nö avalikku arvamust, mida pluralistlikus ja progressiivses ühiskonnas kõik “mõistlikud inimesed” (st need, kes ei soovi saada määratletud äärmuslaste ja tagurlastena) peavad jagama.

5 Responses to Tartu Ülikooli rektor: “Teadus ei saa vaadata, et kas ta on eetiline või mitteeetiline”

  1. Ivo Tšetõrkin says:

    “Teadus ei saa vaadata, et kas ta on eetiline või mitteeetiline” – mispuhul see teadus siis nüüd nii eriline on? St. TEADUS jah ei saa vaadata, kas ta on eetiline või mitte, aga kuni tehisintellekti leiutamiseni loovad teadust siiski inimesed. Ja inimesel võiks ju eetikaga ikkagi üht-teist pistmist olla?
    Ei noh, päris lahe oleks tegelikult, kui saaks korra piiluda, mis toimub selles vallas nt. 200 aasta pärast. Nii teaduslikult kui eetiliselt. Vanasti ei olnudki see ju nii kauge tulevik, selle peale ju ikka mõeldi…

  2. Ero says:

    See on Eesti ajakirjanduses pigem reegliks kui erandiks. Olgu küsimuse all poliitika, majanduse või õiguse probleemistik. Enamasti on see lauspropaganda, debatti nn juhtiva ajakirjaniku või talle asja ette söötnud pr-mehe huvidest lähtudes. Lehed on tühjaks jäänud ajakirjanikest, teemadest, väljaandeid on suletud jne, kuid pr-firmad kosuvad ja neid tekkib ka juurde. Rääkimata pr-jõudude hordidest ametkondades. Selge see, et nende jõud kuhugi suunatakse ja enamasti pole nende eesmärgiks tõde. Kui tahad teada, mis maailmas toimub (enam-vähem objektiivselt), tuleb lugeda välismeediat või üldse mitte midagi lugeda, vaid usaldada iseseisvat mõtlemist (sic!). Meie ajakirjandus üritab massi ilmtingimata veenda millesgi; nii ka seekord, markantne lihtsalt, et valitud selleks teaduseetika.

  3. vooglaid says:

    Kahjuks pean nõustuma. Nn avalik arvamus on kujunenud (on kujundatud) nn demokraatliku protsessi keskseks mõisteks.Ehk teisisõnu: nn demokraatlik protsess seisneb nn avaliku arvamuse kujundamises. Avaliku arvamuse kujundamine käib ühemõtteliselt inimestega manipuleerimise teel. Kes valdab manipuleerimise kunsti (nii teooriat kui tehnikat, millest on hästi kirjutanud W. B. Key raamatus “The Age of Manipulation”), see omab tegelikku võimu kogu ühiskonna üle. PR-firmad valdavad seda kunsti ja müüvad manipuleerimise teenust. Ainult pime, ükskõikne või lausrumal võib mitte mõista, et tegelikud võimustruktuurid on juba ammu muud kui need, mida kirjeldatakse põhiseaduses ja muudes õigusaktides. Olles aga varjatud, ei pea tegeliku võimu hoidjad kunagi reaalset vastutust kandma.

    Sel teemal tasub vaadata intervjuud Noam Chomskyga:

    Pangem tähele tema sõnu: “It’s not the case that manipulation is inconsistent with democracy, rather it’s the essence of democracry.” Ta lisab, et massimeedia esmane ülesanne tänapäeva ühiskonnas ongi avalikkuse toetuse genereerimine erihuvidele, mis domineerivad valitsust ja erasektorit.

    Et see kõik nii toimub, see mind ei hämmasta. Hämmastab aga jätkuvalt see, et praktiliselt keegi ei astu selle vastu välja. Kõik räägivad demokraatiast, mis sest, et demokraatiast ei ole lõhnagi (nagu kirjutab teie blogis toodud suurepärases analüüsis Henn Käärik).

    Miks elada absurdses illusioonis?

  4. Ero says:

    2005. aastal ilmunud raamatus „Post-democracy” kirjutab Warwicki ülikooli professor Colin Crouch, et maailm on jõudnud nn postdemokraatia ajastusse, kus demokraatlike institutsioonide ja protsesside efektiivsus ning mõju on tugevalt kitsendatud. Crouch osutab, et arenenud demokraatiaga riikides nagu Lääne-Euroopa riigid, USA ja Jaapan süveneb legitiimsuskriis, kuna üha rohkem kodanikke küsib, kas valitsus esindab nende huve ka tegelikult. Legitiimsuskriis seostub ka liberaalse demokraatia mudeli tõsise proovilepanekuga näiteks mõjuvõimsate ettevõtjate poolt: viimaste lobitöö mõjutab parteide kaudu valitsust neile kasulikus suunas, samas tõrjudes kitsendusi oma tegevusele ja kapitalile. Kodanike poliitiline aktiivsus on kriitiliselt langenud, selle asemele on tulnud korporatiivse eliidi mõjutegevus. Järjest laienev globaliseerumine teeb postdemokraatia olulisimateks toimijateks mitmesugused rahvusvahelised korporatsioonid ja suurinvestorid. Kehtib põhimõte: kes maksab, see tellib ka muusika. Poliitikast saab äriline tegevus, see ei ole enam avalik asi. Crouch näeb lahendust poliitilise süsteemi uuendamises, millega suurendataks näiteks kohaliku tasandi demokraatia rolli, toodaks poliitikasse vähemuste hääl ja muudetaks poliitilised parteid avatumaks. Crouchi joonis käib nii-öelda suure pildi kohta, ometi ei lähe see ka Eestist päris mööda.

    http://eroliivik.blogspot.com/2009/06/teadlik-ja-kaasav-poliitika-voi.html

  5. Heido says:

    Tartu ülikooli rektor ei öelnud õigupoolest midagi valesti – teadus iseenesest huvitub ainult mehhanismidest, põhjustest või eesmärkidest aga üldse mitte. Kuid teadust iseeneses ei olegi olemas – seda teostavad täiel määral inimesed, kelle jaoks põhjused ja eesmärgid on esmatähtsad.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: