Näide sellest, kuidas Postimees levitab libauudiseid

March 25, 2017

Eile õhtul kella poole seitsme paiku avaldati Postimehe veebiväljaandes Olev Remsu arulagedatest väidetest kubisev artikkel, milles on muu hulgas kirjutatud, nagu oleks mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”.

Kui sellele mu tähelepanu juhiti, saatsin õhtul Postimehe arvamustoimetuse juhatajale Neeme Korvile ja arvamustoimetajale Marti Aavikule kirja, kus palusin selgitust, miks on Postimees võtnud avaldada niisuguseid otseseid valeväiteid kätkeva artikli:

Tere!

Minu rahuliku ja argumenteeritud artikli [rahvaalgatuse taastamise vajalikkuse teemal] lükkasite hiljuti tagasi. Samas olete aga otsustanud avaldada Olev Remsu artikli, kus on minu suhtes esitatud täiesti naeruväärne väide.

Kui pidasite niisuguse väite avaldamist põhjendatuks, siis palun näidake ühtlasi ära, kus olen mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Kui te seda aga näidata ei oska – mis oleks ootuspärane, sest ma ei ole seda teinud –, siis palun öelge, miks te niisugust otsest valet avaldate.

Nördinult

Varro Vooglaid

Postitasin sama kirja ka kõnealuse artikli kommentaariumisse, et juhtida lugejate tähelepanu Remsu kõnealuse väite täielikule alusetusele. Kui täna hommikul kommentaariumile pilgu peale viskasin, avastasin aga, et kommentaar on kustutatud.

Selle peale postitasin uue kommentaari, kus juhtisin esimese kommentaari kustutamisele tähelepanu ja tõin selle algse sisu uuesti välja:

Siin on hea näide, kuidas Postimehe toimetus tegutseb. Eile õhtul postitasin Postimehe lehel kõnealuse artikli kommentaariumisse oma kirja arvamustoimetusele, kus palusin selgitada, miks võeti avaldada Remsu artikkel, kus on väidetud otsest valet, nagu oleks mina president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Selle asemel, et oma viga tunnistada, kustutas Postimehe toimetus mu kommentaari lihtsalt ära. Jõudu tööle, “kvaliteetajakirjandus”!

Vähem kui tunni aja jooksul sai ka see kommentaar Postimehe toimetuse poolt kustutatud, mistõttu postitasin kolmanda kommentaari:

Vägev! Esmalt kustutas Postimehe toimetus ära mu kommentaari, kus palusin selgitada, miks avaldati Remsu artikkel, kus on väidetud minu kohta otsest valet, naga oleks ma president Kersti Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”. Seejärel kustutati ära kommentaar, milles palusin selgitada, miks esialgne kommentaar ära kustutati. Nüüd postitan kolmanda kommentaari ja jään ootama ka selle kustutamist! Jõudu tööle, “kvaliteetajakirjandus”!

Ootuspäraselt kustutati ka see kommentaar ca poole tunni jooksul.

Ilmselgelt ei ole minu kommentaaride kustutamiseks Postimehe enda poolt paikapandud põhimõtete kohaselt alust, sest nagu Postimees on ise määratlenud, kustutatakse kommenteerimiskeskkonnast kommentaarid, mis “sisaldavad roppusi; õhutavad rahvaste ja rasside vahelist vaenu, sõda; kutsuvad üles narkootikumide ja relvade kasutamisele, riigi kukutamisele või reetmisele või konkreetsete isikute suhtes füüsilisele vägivallale; levitavad valet või halvustavad põhjendamatult teisi isikuid”.

Seega ei näi meelevaldne järeldada, et mu kommentaarid kustutati mitte selle pärast, nagu oleks need kommenteerimise tingimuste vastu eksinud, vaid lihtsalt selle pärast, et need osutasid Postimehe poolt täiesti alusetute süüdistuste levitamisele. Eelnevat silmas pidades võiks Postimees selguse huvides kommentaaride tingimustesse lisada, et kustutakse mitte ainult kommentaarid, mis levitavad valet, vaid ka kommentaarid, mis juhivad tähelepanu Postimehe poolt valede levitamisele.

Seejuures on Postimehe poolt Remsu valeväidete avaldamine ja levitamine otseselt vastuolus Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksiga, mis sätestab punktis 3.5., et toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, faktide tõesust sõltumata sellest, kas avaldatava/edastatava materjali autoriks on toimetuse töötaja või keegi teine. Antud juhul on Postimees mitte üksi avaldanud otsest valet sisaldava artikli, vaid ka ei reageeri olukorras, kus valede levitamisele on tähelepanu juhitud.

Pikalt ei ole mõtet seda juhtumit kommenteerida, sest faktid räägivad enese eest.

Peavoolumeediale meeldib üha enam rõhutada oma staatust kvaliteetmeediana ja heita alternatiivmeediale ette libauudiste levitamist. Samas levitatakse ise südamerahus otseseid libauudiseid (mida muud on väide, nagu oleks mina president Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”?) ning kustutatakse kommentaare, kus sellele tähelepanu juhitakse või selle vastu protesteeritakse.

Sellist käitumist silmas pidades ei ole Postimehel moraalset autoriteeti alternatiivmeediale moraali lugeda ega kvaliteetse ajakirjanduse kohta loenguid pidada.

Just seda ütlesin hiljuti Ühiskonnauuringute Instituudi seminari järgselt silmast silma ka Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavikule, vastuseks tema väitele, et Postimees ootab alternatiivmeediumitelt õiglast ja lugupidavat suhtumist. Toonitasin, et lugupidava suhte eelduseks on vastastikkus ning et kui Postimehe toimetus lubab endale nt Aadu Luukase preemia tembeldamist “Putini preemiaks”, kuna see anti SAPTK-le, siis tasuks nn kvaliteetmeedial esmalt peeglisse vaadata.

Kokkuvõttes nähtub aga ka antud juhtumist, et libauudiste levitamine ei ole peavoolumeedia jaoks probleem, eeldusel, et levitatavad valed on toimetusele ideoloogiliselt ja poliitiliselt meelepärased. Postimehe poolt avaldatud artiklist jääb lugejatele teadmine, nagu oleks mina president Kaljulaiu “rämedustega üle külvanud”, olgugi, et ma ei ole seda mitte kusagil ega mitte kuidagi teinud.


Probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine

October 28, 2015

Andsin ajakirjale Hea Kodanik intervjuu nn vihakõne kriminaliseerimise püüdlustega seonduval teemal. Intervjuu on kätte saadav nii Hea Kodaniku veeblilehel kui ka Objektiivis ning üllataval kombel ka ERR-i uudisteportaalis ja Postimehe arvamusportaalis.


Sallivusideoloogia lõust paistab euroopalike väärtuste maski tagant aina selgemini välja

September 22, 2015

Screen Shot 2015-09-21 at 23.59.20

Euroopalike väärtuste ülla loosingi all meile viimasel ajal uksest ja aknast sissemurdev sallivuseideoloogia näitab üha enam oma tegelikku nägu, mis on kõike muud kui kaunis.

Ja üks, kellele võib selle eest tänu väljendada, on end kirjanikuks nimetav ja ideoloogilise puhtuse eest võitlemise oma südameasjaks võtnud  Jaak Urmet. Urmeti uljatest väljaastumisi olen äramärkinud ka varem, ent viimati selgitas kirjanikuhärra ajalehele Pealinn, et nn vihaõhutajad poliitikud tuleks eemaldada poliitikast ja vihaõhutajad avaliku elu tegelased avalikust elust.

“Esimene samm võiks olla vestlus politseiametnikuga. Kui asi ei parane, siis teine samm on trahv ja kolmas vastavasse registrisse kandmine, mis keelab neil ühtlasi relva omamise ja Kaitseliitu kuulumise,” loetles Urmet, “neljas samm peaks olema mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas.”

Pole raske arvata, mis ühiskonnas juhtuma hakkaks, kui niisugused inimesed, nagu Jaak Urmet võimu enda kätte saaks. Arvata võib, et sarnaste ambitsioonidega isikuid on ka poliitikute seas, ent nood ei julge veel oma mõtteid nii avalikult lauale lüüa.

Igal juhul ei ole küsimus ei minu ega Markuse jaoks lihtsalt teoreetiline, vaid vägagi eluline. Püüdsid ju homoradikaalid saavutada juba 2013. aasta kevadel, mil tegime algust kampaaniaga “Kaitskem üheskoos perekonda!”, et politsei algataks meie suhtes menetluse just nimelt vaenu õhuetamise süüdistuse alusel (vt lähemalt siit). Toona ei läinud korda meile karistusi kaela väänata, ent nüüd töötatakse edasi, et jõuda soovitud tulemuseni ning saada ideoloogilise diktatuuri kehtestamisele vastuseisvad isikud jõuvõtetega kontrolli alla. Nagu Urmet ütleb – anda neile “mõistlik järelemõtlemisaeg vangimajas”.

Kui ühiskondlikud protsessid jätkuvad ideoloogiameistrite poolt juhitud suunas, siis on reaalne vabadusekaotus meie ja iga inimese jaoks, kes peab truudust südametunnistusele olulisemaks kui kuuletumist dominantsele ideoloogiale, asi, millega tuleb tõsiselt arvestada.

file30599343_a1ba74bd04cef5c2d6

Mall Hellam on Sorose fondi juhatajana töötanud juba palju aastaid vasakliberaalse ideoloogia maaletoojana Eestis.

Sellest, kuivõrd ühemõtteliselt tüürivad need huvigrupid, mis taotlevad nn vihakõne keelu laiendamist karistusseadustikus, ideoloogilise diktatuuri kehtestamise poole, andis tunnistust ka täna Vikerraadio eetris olnud saade “Reporteritund”, kus ristasid piike Markus Järvi meie oma SAPTK-st ja elukutseline vasakliberaalne ideoloogiatöötaja Mall Hellam Sorose fondist.

Omamoodi huvitav oli täheldada, kuidas Hellam näib siiralt uskuvat, et ta saab lõputult argumentide asemel loosungeid lehvitada ning kui muu ei aita, siis süüdistada oma opponenti venemeelsuses. Kohati kiskus see kõik lausa koomiliseks – ka siis, kui Markuse seisukoht, et Eesti võiks etteantud mallide tuima järgimise asemel püüda ise mõelda ja ise otsustada oma tuleviku üle, kutsus pr Hellamis esile vaid üleolevat iroonitsemist, nagu oleks tegu täiesti jabura ettepanekuga.

Kokkuvõtlikult öeldes on aina selgemini näha, et inimesed, kes väidavad end seisvat nn euroopalike väärtuste eest, ei taha ise mõelda, milline tee oleks meie ühiskonnale tegelikult õige ja hea, ning nad ei salli ka seda, kui keegi teine tahaks seda teha. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu orjamentaliteedi kibedate viljadega.

Vikerraadiole ja saatejuht Arp Müllerile tuleb aga siiralt tänu avaldada selle eest, et üle pika aja oli meie ajakirjandusmaastikul ideoloogiliselt tundlikul teemal pealkirja “debatt” all ka tegelikult võimalik (vähemalt korraldaja poolset taotlust silmas pidades) täheldada debatti, kus osapoolte vaadete erinevused ei piirdu üksnes detailidega, vaid on põhimõttelised.


Riiklik propagandateenistus vahendab üleskutseid mõtte- ja sõnavabaduse mahasurumiseks

May 12, 2015

ERR-i üleskutse vihakõne Tamkivi

Riikliku propagandateenistuse (ERR) esilehel oli eile avaldatud tore uudistekomplekt. Kuid nagu nõukogude ajal, nii vajavad need uudised ka nüüd veidi tõlkimist tavainimesele arusaadavasse keelde.

1) Vihamõtted (loe: mõtteroimad ehk maailmavaatelised seisukohad, mis ei ühildu dominantsete vasak-liberaalsete hoiakutega) tuleb “seisata” (loe: maha suruda ja ühiskonnast välja juurida). (Seda, mis on vihamõtted ja kuidas neideristada lihtsalt dominantse ideoloogiaga mitteühilduvatest mõtetest, pole muidugi selgitatud – aga see pole ka lihtinimese asi, sest niisugustele küsimustele vastamiseks on riigiasutustes eksperdid ja küll nemad juba teavad, sest see on ju nende töö.)

2) Euroopa Komisjon teeb ettepaneku (loe: annab korralduse) KVOOTIDE kehtestamiseks, et paigutada põgenikke kõigisse EL-i riikidesse. (Kes sellega ei nõustu, kannab endas vihamõtteid ning on sallivuse, mitmekesisuse, pluralismi, solidaarsuse ja progressi vaenlane. Mida selliste inimestega tuleks teha, selle kohta vt punkti 1.)

3) Haridusminister nimetab vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik haridus ja kasvukeskkond “erisooviks”, mida ei tule rahastada ühiskonna “ühisest potist”. (Ühelt poolt võiks ju algatuseks küsida, kas Reformierakonna riiklikku rahastamist tuleks nimetada erivajaduseks või erisooviks – kuid ainuüksi sellise küsimuse tekkimine kellegi peas, eriti veel praegusel tundlikul ajal, annab tunnistust mitte ainult kalduvusest ühiskonna lõhestamisele ja valitsuse autoriteedi õõnestamisele (et mitte öelda riigivastasele tegevusele), vaid ka vihamõtete kasvamisest või koguni nende vohamisest. Kuidas selliste mõtetega toimida, selle kohta vt punkti 1.)

Read the rest of this entry »


Propaganda vaenu õhutamise keelu laiendamiseks kogub tuure

May 2, 2015

Maruste

Edu võti seisneb oskuses kiiresti kohanduda, et olla alati võitjate poolel.

Rait Maruste, kes on tuntud nii ühe aktiivsema kooseluseaduse läbisuruja kui ka parlamendi komisjonide istungite salvestiste hävitamise eestkõnelejana, on avaldanud Postimehes arvamusloo pealkirjaga “Vihakõne vääriks kriminaliseerimist”. Artikkel kujutab endast head näidet sellest, kuidas ka Eestis kasvab vasak-liberaalide kihelus edendada oma ideoloogilist projekti läbi selle, et rakendada teisitimõtlejate suhtes riikliku karistusaparaadi raudset rusikat.

Ainuüksi sõnavara, mida Maruste kasutab, on kõnekas – oma artikli kokkuvõtvas lõigus kirjutab ta, et “õigusriiklik kriminaalkaristuse ähvardus taoliste arengute eos elimineerimiseks ja süüdlaste karistamiseks on leebe vahend võrreldes potentsiaalse kahjuga, mida [ühiskonna ideoloogiline] mürgitamine põhjustada võib.”

Ilmselt pole raske arvata, kelle suhtes Maruste ja tema euroopalike väärtuste ülla loosungi all tegutsevad kambajõmmid tahaks oma unistuste regulatsiooni ning sellest lähtuvaid repressioone esmajoones käiku lasta, et tirida Eesti ühiskonda käsukorras nattipidi suurema vabaduse, võrdsuse, vendluse, sallivuse ja mitmekesisuse õilsate ideaalide poole. Kindlasti pole need nt religiooni ja usklikke mõnitavad pilapiltide joonistajad ega krutsifikse uriini sisse uputavad “kunstnikud”.

Read the rest of this entry »


Arvamusfestival kui avaliku arvamuse fabritseerimise mehhanism

August 17, 2014

Arvamusfestival on saanud olulise koha protsessis, mida nimetatakse avaliku arvamuse fabritseerimiseks ehk sünteetiliseks kuvandi loomiseks sellest, kuidas meie riigis üks mõistlik inimene peaks mõtlema ja arvama. Anglo-ameerika poliit-tehnoloogiate mõisteaparaadi kohaselt nimetatakse seda protsessi “üksmeele tootmiseks” (manufacturing of consent).

Noam Chomsky on mõtestanud kõnealuse fenomeni lahti massimeedia kontekstis, selgitades, kuidas see toimib tõhusa ja jõulise ideoloogilise mehhanismina, mis täidab poliitilis-ideoloogilise süsteemi propagandaga toestamise funktsiooni, levitades varjatud eeldusi ja neist lähtuvaid mõttemalle ning suunates inimesi oma erinevate vaadete tsenseerimisele, ilma, et selleks oleks tarvis väliselt nähtavat sundi.

Loomulikult rahastavad sellist kodanikuühiskonna ülla loosungi all tegutsevat ettevõtmist innukalt nii Sorose fond kui ka valitsus. Ainuüksi see, millise ülevoolava innukusega poliitiline klikk, meedia ja nn ametlikud arvamusliidrid arvamusfetivali harvanähtava üksmeelega ülistavad ja promovad, jätab asjast pemelt öeldes veidra ja võimuringkondadest kontrollitud mulje.

Arutluse all olevate teemade, just nagu ka arutlejate seisukohtade palett on aga väga ahtakene ning ilmselgelt nö poliitiliselt korrektne. Nt ei märganud ma, et festivalil oleks arutletud religiooni olulisuse üle kultuuri alusena või et aruteludesse oleks kaasatud EELK või Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku esindajaid, olgugi, et need on Eestis vaieldamatult väga olulised ja suure liikmeskonnaga ühendused, mille kaasamise läbi saanuks ehk tõesti tuua välja ka reaalset maailmatunnetuse mitmekesisust, mitte piirduda olukorraga, kus relativistlik-liberalistlik-sekularistliku ilmavaatega “progressiivne eliit” istub murumättale maha ja kiidab üksteisele takka, esitades arvamuste paljususena seda, mis on tegelikult vaid pinnavirvendus, jutuvada kõige pindmisel tasandil ja opereerimine viimasete poolsajandi jooksul kujundatud ideoloogiliste baashoiakute raames.

Eelnevast andis kõnekalt tunnistust ka kooseluseaduse teemaline “arutelu” – kolm kooseluseaduse pooldajat (sh moderaator), neist kaks homoseksuaali ja üks end biseksuaalina määratleva naisega abielus elav tegelne, ning üks traditsioonilise perekonna kaitsja. SAPTK esindajaid loomulikult ei kutsutud. Kogu asi on liialt läbinähtavalt ja naeruväärselt kreenis, et tõsiseltvõetavuse illusiooni koos hoida.

Screen Shot 2014-08-18 at 13.29.40

VIDEO: http://tv.delfi.ee/eesti/arvamusfestival-kooseluseadus-kas-eesti-on-selleks-valmis.d?id=69555165

Omaette kõnekas on muidugi sofistlik lähenemine ühiskonnaelule ja sellise laadakultuuri loomine, kus teatavasti jäävad domineerima mitte kõige arukamad, vaid need, kes on kõige paremad demagoogid ja kes oma häält kõige agressiivsemalt kuuldavaks teevad. Kogu arvamusfestivali aluseks on relativistlik hoiak, mille kohaselt ei ole olemas mingit universaalset tõde, mida inimene peab oma mõistuse abil avastama ja tundma õppima, vaid et on lihtsalt hulk arvamusi, mida tuleb omavahel balansseerida ning millest tuleb sobivaim välja sõeluda ja teistelegi eeskujuliku standardina esile tõsta, kõlama panna.

Kooseluseaduse teemalise arutelu alguses manitses moderaator arutlejaid faktipõhisusele – mida iganes see ka ei tähenda, sest arvamus on teatavasti mitte fakt, vaid mingite asjaolude interpretatsioon, kusjuures asjaoludel ei pruugi üldse midagi faktidega pistmist olla, nt kui need on ideelised –, ent kõik järgnev andis peamiselt tunnistust klišeede loopimisest ja loosungite lehvitamisest. Mingit sisulist arutelu ei toimunudki, sest mitte ühegi küsimusega ei mindud vähimalgi määral sügavuti – peamiselt jäi kõlama Reimo Metsa vähemalt kolm korda välja hõigatud halin “laske elada, laske elada…”

Olukorras, kus osalejate suhe oli 3:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks, täitis formaat suurepäraselt oma eesmärgi – kõlama jäid peamiselt just kooseluseadust ülistavad vaated ning nüüd saab lihtsalt öelda: näete, oli arutelu ja tulemus on selline nagu ta on, kooseluseadust soosiv… (mis sest, et sellise formaadi puhul on tulemus juba ette teada). Täpselt samasugust formaati praktiseeris kevadel ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus osalejate suhe oli lausa 4:1 kooseluseaduse pooldajate kasuks.


Postimehe arvamustoimetuse keeruline suhe ajakirjanduseetikaga

April 21, 2014

Mõtlesin panna kiiresti kirja mõned sõnad seonduvalt sellega, kuidas Postimehe arvamustoimetus on käitunud seoses minu püüdlusega avaldada kooseluseaduse läbisurumispüüdluste suhtes kriitiline artikkel.

Esiteks, saatsin artikli pealkirjaga “Vassimisest ja valetamisest seonduvalt kooseluseadusega” avaldamiseks juba neljapäeval, 3. aprillil. Kuna mulle ei vastatud, kas artikkel avaldatakse või mitte, siis helistasin järgmisel päeval ja sain hr Marti Aavikult kinnituse, et artikkel läheb 7. aprilli (esmaspäev) lehte, kui saadan 5. aprilli õhtuks ära mõnevõrra kärbitud versiooni.

Samuti püüdis hr Aavik mulle selgitada, mida peaksin artiklis teisiti kirjutama, kuid ma selgitasin, et eelistaksin siiski jääda oma seisukohtade juurde, olgugi, et võin püüda neid sõnastuslikult ümaramaks teha. Samas selgitasin, et võimatu on ühelt poolt lisada argumente, nagu hr Aavik soovitas, ja samal ajal teha artiklit lühemaks, nagu ta nõudis.

Read the rest of this entry »