Poliitilise kultuuri tühjuse musternäide

January 12, 2014

Screen Shot 2014-01-12 at 13.01.45

Täna hommikul Postimehe veebis esimesena kuvatud uudise pealkiri võttis tabavalt kokku meie poliitilise kultuuri olemuse. On langetatud kindel otsus asutada uus erakond ja murda sellega parlamenti, kuid veel ei ole teada, milline saab olema erakonna nimi ja poliitiline suund (st milliste põhimõtete eest hakatakse seisma). Kõlab, nagu naljalugu, aga paraku ei ole tegu naljaga.

Autos kuulsin ERR-i uudistesaate raames ka väikest intervjuud asutatava erakonna juhtfiguuriks oleva Andres Herkeliga, kelle sõnadest jäi kõlama, et tarvis on muutusi mitte niivõrd selles, mille eest seista, kuivõrd selles, kuidas seda teha – küsimus on poliitilises stiilis. Niisiis näib, et ka parteide esindajad hakkavad tasapisi tunnistama, et sisulises plaanis ei ole (vähemalt fundamentaalsete küsimuste osas) suurt vahet, millise erakonna poolt hääletatakse – valikuvabadus taandub pigem võimalusele eelistada erinevaid poliitilisi stiile.

Aga iseensest on huvitav jälgida, kuidas nomenklatuur on asunud iseennast uuestisünnitama. IRL-st sünnib juba osundatud veel teadmata poliitilise suunaga erakond; Reformierkonnast on (avalikuks tulnud pettuste tõttu kõrvale tõrjutud) Kristiina Ojulandi juhtimisel koorumas mingi üllitis ja kindlasti ootab ka Reformierakonda ennast eest põjalik imidživärskendus.

Kõik see näib nagu teatris dekoratsioonide uuendus kahe vaatuse vahel, et pärast väikest värskendust saaks show edasi minna. Samal teemal rääkis hiljuti üpris avameelselt USA tuntud poliitiline vaatleja ja endine kohtunik Andrew Napolitano, kes esitas Fox Newsi eetris terve rea nö poliitiliselt ebakorrektseid küsimusi, seades kahtluse alla, kas mitte ei teeni kogu nn demokraatlik süsteem rahvamasside lollitamise ja nende ohjes hoidmise eesmärki. Nende küsimuste seesugune avalikkuse ette paiskamine läks Napolitanole maksma töökoha, mistõttu ei ole raske arvata, miks me ei kuule nt Aarne Rannamäed “Vabariigi kodanikes” selliseid küsimusi küsimas.

Advertisements

Püha Miikaeli Poistekoor – 25 aastat

January 8, 2014

SONY DSC

Täna tähistas Püha Miikaeli Poistekoor (PMPK) Mustpeade Majas toimunud kontserdiga oma 25. juubelit (vt lähemalt siit). Mul paluti öelda kontserdi alguses mõned sõnad, sest olin üks neist poistest, kes nüüd juba rohkem kui veerand sajandit tagasi nõukogude aja lõpus 1988. aastal Vanalinna Muusikamajas poistekooris alustas.

Ma ei soovinud öelda muud kui väljendada (nii hästi või halvasti kui oskan) oma sügavat tänu, et mul on olnud võimalus selle koori raames kasvada. PMPK-l (ja hiljem ansamblil LinnaMuusikud) on olnud minu identiteedi kujunemises väga oluline osa. PMPK ei ole lihtsalt muusikaline kollektiiv, see on kultuuriline fenomen. Poistekoor asutatigi selge intentsiooniga hakata pealekasvavat põlvkonda pärast nõukogude aja kultuurikatkestust taasühendama Euroopa tsivilisatsiooni aluseks oleva kristliku traditsiooni ja kultuuriga.

Ei ole kahtlustki, et poistekoori repertuaaris domineerinud gregooriuse koraalidel, paljudel reisidel Euroopa imelistesse kirikutesse ja kloostritesse ning osalemistel suurejoonelistes liturgilistes talitustes on olnud minu maailmatunnetusele väga suur mõju – see on aidanud mul armuda kristliku kultuuri vaimustavasse ilusse ja selle taga seisvasse vaimsesse reaalsusse. Usun, et selle armastuse seemned on jäänud paljude poiste südamesse.

Selle eest tahan tänada nii koori asutajaid alates oma emast kuni Taivo Niitvägi ja Reet (Nikkel) Marttilani kui ka selle kannatlikke ja pikameelseid vedajaid, kellest tõstaksin isikliku kogemuse pinnalt eriliselt esile Kadri Hundi, Karin Veissmanni ja Igor Kaasiku. Ilmselgelt ei ole ma suutnud seda tänutunnet piisavalt väljendada, aga samas näib, et iga mööduv aasta aitab paremini mõista kõike seda head, mille eest on põhjust tohutuks tänulikkuseks. Aitäh!

Soovin PMPK-le, kus täna laulab juba minu pojake, palju aastaid ning ustavust oma missioonile, mis on mõõtmatult sügavam ja olulisem kui laste laulma õpetamine.