Mõned mõtted erakondade rahastamise teemal

Nädalapäevad tagasi esines Reformierakonna peasekretär Martin Kukk ettepanekuga kaotada ära partei liikmete kohustus maksta liikmemaksu. Mind pani selle uudise lugemine tõsiselt muigama, sest tegu on lihtsalt eeskujuliku näitega sellest mentaliteedist, mis poliitilise ladviku seas on võimust võtnud (võib vist olla üpris kindel, et tegu ei ole ettepaneku esitaja originaalse seisukohaga, vaid positsiooniga, mis omab erakonna juhtkonnas märkimisväärset toetust).

Igal juhul on sümptomaatiline, et valimistel ringkonnamandaadist vähem kui 7% kogunud ja ilmselt tänu oluliste teenete eest üleriigilises nimekirjas kõrgele 5. kohale paigutumisele vaid mõnesaja häälega parlamenti pääsenud parteibroiler sooviks kaotada ära erakonna liikmete kohustuse erakonda ülal pidada, olles samal ajal täiesti kindel, ei saa juttugi olla sellest, et kaotada ära Reformierakonna liikmeks mitte olevate inimeste kohustus Reformierakonnale elatusraha maksta.

Meedia- ja poliitikaringkondade läbikasvamisest

Lehitsedes Kalle Muuli raamatut “Isamaa tagatuba” sattusin alltoodud lõigule. Vahetult eelnevas lõigus avaldab autor arvamust, et täna ei oleks niisugused asjad enam mõeldavad. Ilmselt on tal ka õigus, ent ometi oleks naiivne arvata, et ajakirjanduslikud, ärilised ja poliitilised ringkonnad ei ole enam üldse omavahel läbipõimunud ning et avalikkusega manipuleerimist sarnasel, ehkki rafineeritumal moel ei toimu. Küsimus on pigem selles, millised need suhted on ja kuidas meediat erinevate huvide realiseerimiseks kasutatakse.

Oluliseks uueks “mängijaks” on ilmselt saanud suhtekorraldusbürood, kes pakuvad soovitud meediaprogrammi (või siis ka poliitilise programmi) elluviimiseks vahemehe teenust. Kahju on aga sellest, et puuduvad ajakirjanikud, kes võtaks seda suhetepundart (milles on oma osa kindlasti ka rahvusvahelistel (valitsusvahelistel ja valitsusvälistel) organisatsioonidel ja korporatsioonidel, välisriikide saatkondadel ning muudel huvigruppidel) avalikkuse jaoks läbi valgustada.

Ehk saame paarikümne aasta pärast lugeda järgmistest memuaaridest detailsemat ülevaadet, kuidas meie ajal meediamanipulatsioone ellu viidi. Seda ootan siira huviga.

Riiklik propagandateenistus vahendab üleskutseid mõtte- ja sõnavabaduse mahasurumiseks

Riikliku propagandateenistuse (ERR) esilehel oli eile avaldatud tore uudistekomplekt. Kuid nagu nõukogude ajal, nii vajavad need uudised ka nüüd veidi tõlkimist tavainimesele arusaadavasse keelde.

1) Vihamõtted (loe: mõtteroimad ehk maailmavaatelised seisukohad, mis ei ühildu dominantsete vasak-liberaalsete hoiakutega) tuleb “seisata” (loe: maha suruda ja ühiskonnast välja juurida). (Seda, mis on vihamõtted ja kuidas neideristada lihtsalt dominantse ideoloogiaga mitteühilduvatest mõtetest, pole muidugi selgitatud – aga see pole ka lihtinimese asi, sest niisugustele küsimustele vastamiseks on riigiasutustes eksperdid ja küll nemad juba teavad, sest see on ju nende töö.)

2) Euroopa Komisjon teeb ettepaneku (loe: annab korralduse) KVOOTIDE kehtestamiseks, et paigutada põgenikke kõigisse EL-i riikidesse. (Kes sellega ei nõustu, kannab endas vihamõtteid ning on sallivuse, mitmekesisuse, pluralismi, solidaarsuse ja progressi vaenlane. Mida selliste inimestega tuleks teha, selle kohta vt punkti 1.)

3) Haridusminister nimetab vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik haridus ja kasvukeskkond “erisooviks”, mida ei tule rahastada ühiskonna “ühisest potist”. (Ühelt poolt võiks ju algatuseks küsida, kas Reformierakonna riiklikku rahastamist tuleks nimetada erivajaduseks või erisooviks – kuid ainuüksi sellise küsimuse tekkimine kellegi peas, eriti veel praegusel tundlikul ajal, annab tunnistust mitte ainult kalduvusest ühiskonna lõhestamisele ja valitsuse autoriteedi õõnestamisele (et mitte öelda riigivastasele tegevusele), vaid ka vihamõtete kasvamisest või koguni nende vohamisest. Kuidas selliste mõtetega toimida, selle kohta vt punkti 1.)

Erakoolide riikliku rahastamise lõpetamine kui samm sotsialistliku unelma teostamise poole

Eile õhtul eetris olnud Aktuaalse Kaamera uudisloos paotati kaant valitsuse plaanilt lõpetada erakoolide tegevuskulude toetuse maksmine. Selline samm oleks paraku järjekordne samm sotsialistlike ideaalide realiseerimise ja ideoloogilise diktatuuri kehtestamise poole, suunates ühiskonda nii, et lapsed kasvatataks üles võimalikult sarnaste maailmavaateliste mallide järele ning ahendades oluliselt vanemate elementaarset õigust valida oma lastele maailmavaateliselt sobilik hariduskeskkond.

Kui riik loobub erakoolide rahastamisest, siis võiks erakoolides käivate laste vanemad loobuda maksude maksmisest, sest haridussüsteemi hoitakse ju ülal kõigi inimeste maksurahast – kui nende lapsed selle süsteemi hüvedest osa ei saa, siis pole neil ka mingit põhjust sellesse süsteemi panustada.

Propaganda vaenu õhutamise keelu laiendamiseks kogub tuure

Edu võti seisneb oskuses kiiresti kohanduda, et olla alati võitjate poolel.

Rait Maruste, kes on tuntud nii ühe aktiivsema kooseluseaduse läbisuruja kui ka parlamendi komisjonide istungite salvestiste hävitamise eestkõnelejana, on avaldanud Postimehes arvamusloo pealkirjaga “Vihakõne vääriks kriminaliseerimist”. Artikkel kujutab endast head näidet sellest, kuidas ka Eestis kasvab vasak-liberaalide kihelus edendada oma ideoloogilist projekti läbi selle, et rakendada teisitimõtlejate suhtes riikliku karistusaparaadi raudset rusikat.

Ainuüksi sõnavara, mida Maruste kasutab, on kõnekas – oma artikli kokkuvõtvas lõigus kirjutab ta, et “õigusriiklik kriminaalkaristuse ähvardus taoliste arengute eos elimineerimiseks ja süüdlaste karistamiseks on leebe vahend võrreldes potentsiaalse kahjuga, mida [ühiskonna ideoloogiline] mürgitamine põhjustada võib.”

Ilmselt pole raske arvata, kelle suhtes Maruste ja tema euroopalike väärtuste ülla loosungi all tegutsevad kambajõmmid tahaks oma unistuste regulatsiooni ning sellest lähtuvaid repressioone esmajoones käiku lasta, et tirida Eesti ühiskonda käsukorras nattipidi suurema vabaduse, võrdsuse, vendluse, sallivuse ja mitmekesisuse õilsate ideaalide poole. Kindlasti pole need nt religiooni ja usklikke mõnitavad pilapiltide joonistajad ega krutsifikse uriini sisse uputavad “kunstnikud”.