Milles seisneb eestlase identiteet?

Eile õhtul sain lõpuks realiseerida kingituse, mille päkapikud Jõuludeks tõid. Nimelt käisime abikaasaga Linnateatris vaatamas Elmo Nüganeni lavastatud A. H. Tammsaare romaanil põhinevat etendust “Ma armastasin sakslast” (peaosades Ursula Ratasepp, Tõnn Lamp ja Aleksander Eelmaa). Tegu on väga nappide vahenditega tehtud ja ometi lihtsalt suurepärase, parimas mõttes theatrumliku etendusega, mida soovitan kõigil vaatama minna.

Õhtul koju jõudes leidsin riiulist romaani 1935. aastal avaldatud esmatrüki köite ning lugesin mõned olulisemad kohad uuesti üle. Pean ütlema, et minu lugupidamine Tammsaare suhtes kasvas hüppeliselt (piinlikkusega pean tunnistama, et varem olen Tammsaarelt lugenud vaid “Tõde ja õigust”, sedagi mitte terviklikult ja režiimil “kohustuslik kirjandus”). Kõnealuses tekstis on tõesti käsitletud mitmeid väga olulisi küsimusi, mis on omavahel ka tähendusrikkalt läbi põimunud.

Riputan siin kohal üles ühe pisikese väljavõtte romaanist, mis avaldas mulle nii näidendit jälgides kui raamatut lugedes eriti sügavalt muljet (muidugi on toodud teksti tähendus kogu romaani kontekstis veelgi sügavam).

Mõtlesin juba etenduse ajal, et kui paljud inimesed mõtlevad samale küsimusele, mis näis minu arvates olevat (mitte küll ainukesena) antud romaani keskmes ning mida ma ei ole näinud ühegi teise autori poolt valusamalt käsitletuna: mida siis ikkagi tähendab olla eestlane; milles seisneb eestlase identiteet? Ja kas see, mida meile rahvusromantilises vaimus identiteedina serveeritakse, ei paljastu näilisuse pealispinnast sügavamale vaadates häbematult tühise või koguni naeruväärsena?